Reaktori aas (i.k. Reactor coil Möödaviik (i.k. Bypass) Äravool Kandelahus (i.k. Carrier) Töö põhimõte Käesolev laboratoorne töö on lihtne näide VSA võimalikust rakendusest vismuti kontsentratsiooni määramiseks spektrofotomeetriliselt. Selleks kasutatakse ühekanalist süsteemi, mille puhul toimub kandelahuse reaktsioon süsteemi süstitud reagendiga antud juhul põhineb vismuti reaktsioonil etüleendiamiintetraäädikhappedinaatriumiga, mille tulemusena moodustub vismuti etüleendiamiintetraäädikhappe sool Bi-EDTA. Töövahendid · Vismuti standardlahus 0,1 mg/ml · Reagendi lahus kompleksoon III - EDTA 0,001 M · MilliQvesi · Mõõtpipetid · Mõõtkolvid, 50 ml
3ml reaktsioonisegu kuni neid oli kokku neli. Reaktsioonisegu pipteerisin katseklaasi, kus oli TKÄ lahus ja loksutasin ja nii neli korda. 5. Lasin proovidel seista ja seejärel filtrisin kõik neli proovi puhastesse katseklaasidesse. 6. Määrasin spektromeetril nende optilised tihedused. Proovide optilised tihedused: D0 = 0,386 A D1 = 0,561 A D 2 = 0,853 A D3 = 1,156 A Aromaatset tuuma sisaldavad aminohaooed on tänu 280nm piirkonnas paiknevate neeldumismaksimumide spektrofotomeetriliselt detekteeritavad. Hüdrolüüsi produktide sisaldus avaldatakse türosiini mikromoolidena. Õppejõult saadud kaliibrimisgraafiku alusel sain türosiini kontsentratsiooniks: C 0 =0,06 mg/ml 0s C1 =0,09 mg/ml 300s C 2 =0,1370mg/ml 600s C 3 =0,1840mg/ml 900s Arvutan preparaadi proteolüütilise aktiivsuse vastavalt järgmisele valemile: C 10 3 V1 2 V 2 A= t 181 V3 g Kus:
proteaasi aktiivsuse määramine pH=8,4 juures. Antud töös kasutatakse ensüümi substraadina kaseiini. Ensüümireaktsioonil hüdrolüüsumata valk ja peptiidid sadestatakse lahusest trikloroäädikhappega, mis ühtlasi inaktiveerib ensüümi ja peatab edasise hüdrolüüsi. Mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide sisaldus määratakse spektrofotomeetriga. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped on tänu 280 nm piirkonnas paiknevale neeldumismaksimumile spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Proteolüütilise aktiivsuse ühikuks on 1 kat. See on ensüümi hulk, mis põhjustab 1 mikromooli peptiidsidemete hüdrolüüsi 1 sekundi vältel 30 °C juures. Töö käik Kõigepealt valmistasin 5 ml uuritavat proteaasi lahust. Selleks kaalusin 0,0049 grammi tahket ensüümipreparaati (Alcolase) ja lahustasin selle boraatpuhvris 5 ml-ni (pH=8,4).
mis toimib kui koeensüüm. Selle kaasabil kantakse glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit hapnikule. Toimub glükoosi oksüdeerumine glükoonhappeks ja tekib vesinikperoksiid. Seejärel osaleb POD, katalüüsides spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Peroksiid redutseerub, tekib vesi. Kasutades substraati, mis oksüdeerudes annab värvilise produkti, saab seda jälgida spektrofotomeetriliselt. Antud töös kasutatakse värvilise substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II) ehk kollast veresoolt. 2+ 3+ Reaktsiooni käigus Fe oksüdeerub Fe -ks, sellega kaasneb H2O2 redutseerumine. Tekib punane veresool, mis annab lahusele kollase värvi ja on detekteeritav lainepikkusel 410nm. TÖÖ KÄIK: Tundmatuks prooviks oli viinamari, kust uhmerdasin välja umbes 1 ml mahla. Sellest 0,5 ml lahjendasin kolvis 200 ml destilleeritud veega.
reprodutseeruv ajastus, kontrollitud dispersioon, informatsiooni on võimalik saada mittetasakaalulistes tingimustes. Dispersiooni kvantitatiivse kriteeriumi leidmiseks on sisse toodud dispersioonikoefitsient D= C0/Cmax, kus C0 on analüüdi kontsentratsioon dispergeerumata proovis ja Cmax on analüüdi piigi maksimumile detektoris vastav kontsentratsioon. Töö ülesanne: Vismuti kontsentratsiooni määramine spektrofotomeetriliselt, kasutades ühekanalist süsteemi, mille puhul toimub kandelahuse reaktsioon süsteemi süstitud reagendiga, mille tulemusena moodustub Bi- EDTA. Töö vahendid: Vismuti standardlahus- 100 g/ml Reagendi lahus- kompleksoon III- EDTA 0.001 M MilliQvesi Mõõtpipetid Mõõtkolvid, 50 ml Aparatuur- spektrofotomeeter, reaktor, peristaltiline pump Töö käik: Valmistatakse 4 teatud kontsentratsiooniga vismuti lahust standardlahusest. Selleks arvutatakse
glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx on sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. See tähendab, et ka POx on liitvalk. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide dehüdreerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. POx-i reaktsiooni saab hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem: Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(ll), K4[Fe(CN)6] ehk kollane veresool. POx katalüüsib Fe 2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, tekib kaaliumheksatsüanoferraat(III), K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase
See ensüüm sisaldab flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mille abil glükoosi molekulilt kantakse kaks vesiniku aatomit hapnikule. Tulemusena toimub glükoosi oksüdeerumine glükoonhappeks ja tekib vesinikperoksiid. Järgmises etappis osaleb POD. See katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Teine substraat H2O2 redutseerub, andes vett. Kasutades substraati, mis oksüdeerub andes värvilist produkti, saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Lahuse värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses glükoosisisaldusest uuritavas proovis. Värvilise substraadina kasutatakse kaaliumheksatsüaanoferraati(II), nn kollane veresool. Reaktsiooni käigus Fe2+ oksüdeerub Fe3+-ks, sellega kaasneb H2O2 redutseerumine. Tekib punane veresool, mis annab lahusele kollast värvi, mis on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsiooni teostatakse happelises keskkonnas. Töö käik
spektrofotomeetrilisel meetodil. Trikloroäädikhappe toimel sadenevad lahusest välja tervikvalgud ja kõrgmolekulaarsed peptiidid (Mr > 10000), samuti inaktiveerib TKÄ ensüümi ning peatab edasise hüdrolüüsi toimumise. Sademe eraldamise järel lahusesse jäävate vabade aminohapete ja madalmolekulaarsete peptiidide kontsentratsioon määratakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel spektrofotomeetriliselt (väljendatakse türosiini kontsentratsioonina mg/ml või µmol/ml) Töö käik Uuritavaks proteaasiks oli esperaas. Sellest valmistati töölahus kontsentratsiooniga 3-4 mg/ml. Analüütilistel kaaludel kaaluti 0,0203 g tahket ensüümpreparaati, viidi see gradueeritud katseklaasi, lisati puhverlahus (5 ml) ning segati klaaspulgaga, kuni ensüüm oli lahustunud. 50 ml katseklaasi pipeteeriti 25 ml 2% kaseiini lahust, katseklaas suleti korgiga ning asetati
hudroluusi. Siinkasutatav aktiivsuse määramise meetod põhineb kaseiini hudroluusile uuritava proteaasi toimel ja järgnevale TKÄ - ga mittesadenevate hudroluusiproduktide sisalduse spektrofotomeetrilisele määramisele. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped (Tyr, Phe, Trp) on tänu 280 nm piirkonnas paiknevale neeldumismaksimumile spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Seetõttu avaldatakse valgu hudroluusi produktide sisaldus turosiini mikromoolidena (1 mikro mol = 0,181 mg). Aktiivsus väljendatakse 1 g ensuumi või 1 ml ensuumilahuse kohta (mikro kat/g, mikro kat/ml). 3. Töö käik: 1
OH (HOCH) 4 + H2O 2 HO D-glükoonhape Reaktsiooni järgmises etapis osaleb POx, mis sisaldab prosteetilise rühmana heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). Teine substraat H2O2 toimib seejuures kui vesiniku aktseptor, redutseerudes H2O -ks. Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses glükoosisisalduses uuritavas proovis. Reaktsiooni põhimõtteline skeem: peroksüdaas Oksüdeeritud substraat värvusetu + H2O2 Taandatud substraat + H2O2 värviline
kasutatakse tihti ensümaatilist meetodit, mis põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Meetod võimaldab määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul, sest GOx on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes. GOx kujutab endast liitvalku, mis sisaldab FAD-i. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Pox-i reaktsiooni on hõlbus jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt. Töö käik Tööreaktiiv Glükoosisisalduse määramise juures on olulisel kohal tööreaktiiv, mis sisaldab glükoosi osüdaasi ja peroksüdaasi, , kaaliumheksatsüanoferraati(II) ning fosfaatpuhvrit (pH=6,0). Uuritava lahuse (tundmatu proovi) ettevalmistamine Uuritavaks lahuseks käesolevas töös on mee lahus, mis valmistatakse kuuma destilleritud veega, et soodustada süsivesikute lahustumist
Selle tulemuseks tekib vesinikperoksiid ja D-glükoonhape. Teine etap: Teisel etaapil kasutatakse rõika peroksüdaasi (süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2- oksüdoreduktaas.) POx on hemoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina H2O2 (moodustub H2O). Kui substraati oksüdeerimisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), siis saab POx reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon sõltub glükoosisisaldusest. Oksüdeeritud substrat + H2O2 taandatud substraat + H2O värvitu värviline Oksüdeeruva kromogeense substraadinan kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate. Meie juhul aga kasutame kaaliumheksatsüaanoferraati(II), K4{Fe(CN)6}. (kollane veresool). 2 Fe2+ + H2O2 + 2H+ 2Fe3+ + 2H2O kollane veresool punane veresool Punane veresool annab lahusele kollase värvuse
GOx kujutab ennast liit- ehk konjugeeritud valku, flavoproteiini, mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimub koensüümina. Järgmises etappis kasutatakse peroksüdaaside esindajat, rõika peroksüdaasi (EC 1.11.1.7), mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. Kui kasutata substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Reaktsiooni põhimõtteline skeem on järgmine: Peroksüdaas Oksüdeeritud substraat + H2O2 Taandatud substraat + 2 H2O Värvusetu Värviline Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II), K4[Fe(CN)6], nimetusega kollane veresool. POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 reedutseerimine H2O-ks. Tekkiv
toimel, mis samas ka inaktiveerib ensüümi ja peatab edasise hüdrolüüsi. Sademe eraldamise järel jäävad lahusesse vabad aminohapped ja madalmolekulaarsed peptiidid, mille kontsentratsiooni iseloomustatakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped türosiin, trüptofaan ja fenüülalaniin omavad neeldumismaksimume UV-piirkonnas lainepikkustel 270-280 nm ja tänu sellele on spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Reaktsioonisegust võetud proovides mõõdetaksegi kindla lainepikkusega valguskiirguse neelduvust (A v D) uuritavas lahuses. Katse käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Valmistasin uuritavast proteaasi preparaadist, milleks oli savinaas, ensüümile sobiva pH väärtusega puhvris lahuse, milles ensüümi kontsentratsioon oleks vahemikus 1-5 mg/mL. Pidin valmistama 5 mL lahust kontsentratsiooniga 1,5 mg/mL. Selleks kaalusin
Tervikvalgud ja kõrgmolekulaarsed peptiidid sadenevad TKÄ toimel ning ensüüm inaktiveerub ja peatab edasise hüdrolüüsi. Sademe eraldamise järel jäävad lahusesse vabad aminohapped ja peptiidid. Nende kontsentratsiooni iseloomustatakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel: fenüülalaniin (Phe), türosiin (Tyr) ja trüptofaan (Trp). Nad omavad neeldumismaksimume lainepikkustel 270-280 nm ja on tänu sellele spektrofotomeetriliselt kenasti dekteeritavad. Kaseiini hüdrolüüsi produktide sisaldust väljendatakse aga siiski vaid türosiini kontsentratsioonina mg/mL olemasoleva kaliibrimissirge alusel. Töö käik Valmistan juhendaja näpunäidete järgi sobiva pH-ga esperaasi lahuse, kasutades lahustiks atsetaatpuhvrit. Optimaalne kontsentratsioon esperaasi jaok on 4 mg 1 ml puhvri kohta, seega pean 5 ml lahuse jaoks kaaluma 20 mg ehk 0,0200 g esperaasi analüütilisel kaalul. Seejärel lisan väikese koguse
sisalduse määramisel spektrofotomeetrilisel meetodil. Tervikvalgud ja kõrgmolekulaarsed peptiidid sadestuvad lahusest TKÄ toimel välja. Lahusesse jäävad pärast filtreerimist vabad aminohapped ja madalamolekulaarsed peptiidid, mille kontsentratsiooni iseloomustatakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped (Tyr, Trp, Phe) on nähtavad spektrofotomeetriliselt lainepikkustel 270-280 nm. Töö käik Kõigepealt valmistatakse ensüümipreparaadist töölahus. 5 ml töölahuse saamiseks pidin kaaluma 10 mg alkalaasi preparaati. Kaalumisel sain aga 12,0 mg ning pärast õppejõuga konsulteerimist otsustasin selle kaalutis edasi töötada. Uue kaalu korral oli vaja võtta puhverlahust (boraatpuhver, pH=8,4) 6 ml. Paraku valasin seda graduleeritud katseklaasi liiga palju ning sain 10 ml lahust.
Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D- glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Selle meetodi järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mis on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise osana heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel tekib H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraat(II) ehk kollast veresoola. POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasneb peroksiidi redutseerumine veeks. Tekkic kaaliumheksatsüanoferraat(III) ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410nm.
TKÄ toimel sadestuvad lahusest tervikvalgud ning kõrgmolekulaarsed peptiidid, sademe eraldamisel jäävad lahusesse alles aga vabad aminohapped ning madalmolekulaarsed peptiidid nende kontsentratsioon määratakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse algusel. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped nagu Tyr, Trp ja Phe omavad neeldumismaksimume UV-piirkonnas lainepikkusel 270-280 nm ning selle tõttu on nad kergesti tuvastatavad spektrofotomeetriliselt. Antud katses väljendatakse kaseiini hüdrolüüsiproduktide sisaldus türosiini kontsentratsiooniga. Kasutades kaliibrimissirget, leitakse absorbtsiooni väärtuse järgi türosiini kontsentratsioon. Töö käik Ensüümpreparaadist töölahuse valmistamine Valmistada proteaasi preparaadist sobiva pH väärtusega puhvris lahus, ensüümi (antud juhul alkalaas) kontsentratsioon peaks olema lahuses 1-5 mg/ml, antud katses oli ensüümi
Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaasrses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Meetodi järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid erinevaid orgaanilisi ühendeid. Lisaks orgaanilistele ühenditele võib substraadina kasutada K4[Fe(CN)6] (kollane veresool). POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasnevalt vesinikperoksiid redutseerub veeks. Tekkiv K3[Fe(CN)6] (punane veresool) annab lahusele
oksüdoreduktaas. POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide (elektronide doonorite) oksüdeerumist (= dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem on järgmine: Peroksüdaas Taandatud substraat + H2O2 Oksüdeeritud substraat + 2 H2O Värvusetu Värviline Peroksüdaas 2 Fe2+ + H2O2 + 2 H+ 2 Fe3+ + 2 H2O Käesoleva töö ülesandeks on glükoosisisalduse määramine mingis bioloogilises objektis.
molekulilt 2 vesiniku aatomit hapnikule, mille tulemusena oksüdeerub glükoos glükoonhappeks ja tekib viimasega ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. Reaktsiooni järgmises etapis osaleb POD, mis sisaldab prosteetilise rühmana heemi. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). Teine substraat H2O2 toimib seejuures kui vesiniku aktseptor, redutseerudes H2O-ks. Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses glükoosisisalduses uuritavas proovis. Reaktsiooni põhimõttleine skeem: POD toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina võib kasutada väga erinevaid keemilisi ühendeid. Üheks võimalikuks substraadiks on o- tolidiin, mille helesinine oksüdeeritud vorm on detekteeritav lainepikkusel 630 nm. Mugavaks substraadiks, mida siin töös kasutataksegi, on kaaliumheksatsüano-ferraat(II) K4[Fe(CN)6],
mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide sisalduse määramisel spektrofotomeetrilisel meetodil. Tervikvalgud ja kõrgmolekulaarsed peptiidid sadestuvad lahusest TKÄ toimel välja. Lahusesse jäävad pärast filtreerimist vabad aminohapped ja madalamolekulaarsed peptiidid, mille kontsentratsiooni iseloomustatakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped (Tyr, Trp, Phe) on nähtavad spektrofotomeetriliselt lainepikkustel 270-280 nm. Töö käik Kõigepealt valmistatakse ensüümipreparaadist töölahus. 5 ml töölahuse saamiseks pidin kaaluma 10 mg alkalaasi preparaati. Kaalumisel sain aga 12,0 mg ning pärast õppejõuga konsulteerimist otsustasin selle kaalutis edasi töötada. Uue kaalu korral oli vaja võtta puhverlahust (boraatpuhver, pH=8,4) 6 ml. Paraku valasin seda graduleeritud katseklaasi liiga palju ning sain 10 ml lahust.
Tervikvalgud sadestuvad lahusest TKÄ toimel välja, samas ensüüm inaktiveerub. Sademe eemaldamisel jäävad lahusesse vaid vabad aminohapped ja madalmolekulaarsed peptiidid, mille kontsentratsiooni iseloomustatakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse kaudu. Aromaatse tuumaga aminohapped türosiin, trüptofaan ja fenüülalaniin omavad neeldumismaksimume UV-piirkonnas lainepikkustel 270-280 nm ja seetõttu saab neid hästi detekteerida spektrofotomeetriliselt. Proovides mõõdetakse kindlal lainepikkusega valguskiirguse neelduvust. Kaseiini hüdrolüüsi produktide sisaldus väljendatakse türosiini kontsentratsioonina mg/ml. Kasutades kaliibrimissirget saadakse optiliste tiheduste kaudu türosiini kontsentratsioon kindlatel ajahetkedel reaktsioonisegust võetud proovidel. 2. Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Uuritavast proteaasi preparaadist, milleks antud töös oli savinaas, valmistati ensüümile
oksüdoreduktaas). Samuti on POD koostiselt liitvalk- kromoproteiin, mis sisaldab prosteetilise rühmana heemi. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). Teine substraat- H2O2 toimib seejuures kui vesiniku aktseptor, redutseerudes H2O-ks. Saab ka kasutada kromatogeenset substraati, st substraati, mille oksüdatsioonil tekib värviline produkt , siis saab reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon (lahuse värvuse intensiivsus) on võrdelises sõltuvuses glükoosisisaldusest uuritavas proovis. Reaktsiooni skeem: 2 POD toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina võib kasutada väga erinevaid keemilisi ühendeid. Üheks võimalikuks substraadiks on o-tolidiin, mille helesinine oksüdeeritud vorm on detekteeritav lainepikkusel 639 nm.
Lisaks kõrgmolekulaarsete peptiidide sadestamisele lõpetab TKÄ ka edasise hüdrolüüsi. Pärast sademe eraldamist jäävad lahusesse vaid vabad aminohapped ja madalmolekulaarsed peptiidid, mille kontsentratsiooni iseloomustatakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (türosiin, trüptofaan, fenüülalaniin) sisalduse alusel. Need aminohapped omavad neeldumismaksimume UV- piirkonnas lainepikkustel 270–280 nm, tänu millele on nad spektrofotomeetriliselt hõlpsalt detekteeritavad. Kaseiini hüdrolüüsi produktide sisaldust väljendatakse türosiini kontsentratsioonina mg/ml või µmol/ml, kusjuures 1 µmol = 181µg = 0,181 mg. Kasutades olemasolevat kaliibrimissirget leitakse absorbtsiooni väärtuste järgi türosiini kontsentratsioon kindlatel aegadel reaktsioonisegust võetud proovides Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine
peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide(elektronide doonorite) oksüdeerumist kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt ,siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Värvusetu Värviline Lisaks nimetatud orgaanilistele ühenditele võib peroksüdaasi reaktsioonil kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II), K4[Fe(CN)6], ajaloolise nimetusega kollane veresool. POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerumine veeks
sisalduse määramisel spektrofotomeetrilisel meetodil. Tervikvalgud ja kõrgmolekulaarsed peptiidid, mille Mr > 10 000, sadestuvad lahusest TKÄ toimel, mis samas ka inaktiveerib ensüümi ja peatab edasise hüdrolüüsi. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped türosiin (Tyr), trüptofaan (Trp) ja fenüülalaniin (Phe) omavad neeldumismaksimume UV- piirkonnas lainepikkustel 270280 nm ja tänu sellele on nad spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Uuritavast ensüümipreparaadist (Alcalase) valmistan 8,2 pH väärtusega puhverlahus,milles ensüümi kontsentratsioon on 1 mg/ml ja kogu lahuse maht on 5 ml. Ensüümi kontsentatsioon on 1 mg/ml ,lahuse maht on 5 ml tuleb kaaluda analüütilisel kaaludel 5 mg (0,005 g) Alcalase. Selleks,et valmistada töölahust tuleb:
Ka peroksüdaas on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. Peroksüdaas katalüüsib spetsiifiliste substraatide (elektronide doonorite) oksüdeerumist (ehk dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina vesinikperoksiidi, mille redutseerumisel moodustub vesi. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), siis saab peroksüdaasi reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon (lahuse värvuse intensiivsus) on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem: Peroksüdaas Oksüdeeritud substraat + H2O2 Taandatud substraat + 2 H2O Värvusetu Värviline Peroksüdaasi toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate
Tänapäeval kasutatakse voogsisestusanalüüsi teostamiseks valmistatavaid mikrosüsteeme (kiipe), mis sisaldavad proovi töötlemist, analüüsimist ja detekteerimist ja mille mõõtmed on paljukordselt vähendatud. Mikrosüsteemid võimaldavad automatiseerida ja oluliselt kiirendada analüüsi ning ei vaja spetsiaalseid laboritingimusi. LABORATOORNE TÖÖ (praktikum) Töö eesmärk. Töö eesmärgiks on määrata uuritava lahuse vismuti kontsentratsioon spektrofotomeetriliselt kasutades voogsisestusanalüüsi meetodit. Töövahendid. Aparatuur spektrofotomeeter, reaktor, peristaltiline pump, vismuti standardlahus 0,1 mg/ml, reagendi lahus kompleksoon III Na-EDTA 0,001 M, MilliQ vesi, mõõtpipetid, mõõtkolvid, 50 ml. Töö käik. Joonis. Töös kasutatavad standardlahused vajaliku vismuti kontsentratsiooniga valmistatakse 50 ml mõõtkolbidesse kontsentratsiooni vahemikus 0,01 mg/ml 0,1 mg/ml. Valmistatakse 4 lahust: 0,6
1.11.1.7), mille süstemaatiline nimetus on doonor:H 2O2-oksüreduktaas. Pox on samuti liitvalk, mille mittevalguline komponent on heem, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerimisel moodustub vesi. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Lahuse värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate, nagu diaminobensidiini, tetrametüülbensidiini, 2-tolidiini ehk o-tolidiini jt. O- tolidiini oksüdeeritud vorm on helesinine ja detekteeritav lainepikkusel 630 nm. Lisaks võib peroksüdaasi reaktsioonil kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II), K4(Fe(CN)6) ehk kollane veresool
kannab need molekulaarsele hapnikule. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. POx, antud töös rõika peroksüdaas (doonor:H 2O2-oksüdoreduktaas), on samuti liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi. Viimane teeb sellest valgust hemo- ehk kromoproteiini. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina vesinikperoksiidi, mille redutseerumisel moodustub vesi. POx-i reaktsiooni saab jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mile oksüdeerumisel tekib kromogeenne substraat (värviline produkt). Värvi intensiivsus on võrdeline uuritava proovi glükoosisisaldusega. Kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate nagu näiteks diaminobensidiin, tetrametüülbensidiin, samuti 2-tolidiin jt. Antud töös kasutatakse substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II) (K 4[Fe(CN)6]) ehk kollast veresoola. POx katalüüsib raud(II) raud(III)-ks ja vesinikperoksiid redutseerub veeks
GOx katalüüsib β,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktideks on H2O2 ja δ,D-glükonolktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D-glükoonhappe (H2O2 ja D-glükoonhape Joonis 1: glükoosi anomeerid moodustuvad ekvimolaarses koguses). POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Värvilise produkti puhul saab POx- reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Seejuures on värvilise ühendi kontsentratsioon võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. See on tingitud lisatud ainete kogustest. Skeemil on substraadid valesti märgitud. Võrrandi vasakul pool peaks olema värvusetu taandatud substraat ehk kromogeenne substraat (kasutusel mitmed orgaanilised ühendid) ja paremal pool värviline oküdeeritud substraat. Antud töös on kromogeense substraadina kaasutusel kollane veresool K 4[Fe(CN)6]. POx
sadestuvad lahuses TKÄ toimel, mis samas ka inaktiveerib ensüümi ja peatab edasise hüdrolüüsi. Sademe eraldamise järel jäävad lahusesse vabad aminohapped ja madalmolekulaarsed peptiidid, mille kontsentratsiooni iseloomustatakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped türosiin, trüptofaan ja fenüülalaniin omavad neeldumismaksimume UV-piirkonnas lainepikkustel 270-280 nm ja tänu sellele on nad spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Reaktsioonisegust võetud proovides mõõtsin kindla lainepikkusega valguskiirguse neelduvust ( = absorptsiooni = optilist tihedust, tähis A või D) uuritavas lahuses. Ehkki mõõdetav absorbtsioon on tingitus kõikidest lahuses olevatest, aromaatset tuuma sisaldavatest aminohapetest, väljendatakse kaseiini hüdrolüüsi produktide sisaldus türosiini kontsentratsioonia mg/ml või µmol/ml
kontsentratsiooni iseloomustatakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped türosiin (Tyr), trüptofaan (Trp) ja fenüülalaniin (Phe) omavad neeldumismaksimume UV- piirkonnas lainepikkustel 270280 nm ja tänu sellele on nad spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Reaktsioonisegust võetud proovides mõõdetaksegi kindla lainepikkusega valguskiirguse neelduvust uuritavas lahuses. Ehkki mõõdetav absorbtsioon ( opiline tihedus, A) on tingitud kõikidest lahuses olevatest, aromaatset tuuma sisaldavatest aminohapetest, väljendatakse kaseiini hüdrolüüsi produktide sisaldus türosiini kontsentratsioonina mg /ml või mol /ml (1 mol = 181g = 0,181 mg). Kasutades olemasolevat kaliibrimissirget A versus CTyr leitakse
reprodutseeruv ajastus, kontrollitud dispersioon, informatsiooni on võimalik saada mittetasakaalulistes tingimustes. Dispersiooni kvantitatiivse kriteeriumi leidmiseks on sisse toodud dispersioonikoefitsient D= C0/Cmax, kus C0 on analüüdi kontsentratsioon dispergeerumata proovis ja Cmax on analüüdi piigi maksimumile detektoris vastav kontsentratsioon. Töö eesmärk. Töö eesmärgiks on määrata uuritava lahuse vismuti kontsentratsioon spektrofotomeetriliselt kasutades voogsisestusanalüüsi meetodit. Töövahendid. Vismuti standardlahus- 100 g/ml Reagendi lahus- kompleksoon III- EDTA 0.001 M MilliQvesi Mõõtpipetid Mõõtkolvid, 100 ml Aparatuur- spektrofotomeeter, reaktor, peristaltiline pump Töö käik. Valmistatakse 4 teatud kontsentratsiooniga vismuti lahust standardlahusest. Selleks arvutatakse vajalikud standardlahuse kogused, viiakse need mõõtkolbi ja pärast täidetakse seda priipsuni milliQveega
koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. POx on samuti koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (=dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kasutades substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat) saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni skeem on järgmine: Peroksüdaas Taandatud substraat + H2O2 → Oksüdeeritud substraat + 2H2O Värvusetu Värviline peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(ll), K4[Fe(CN)6] ehk kollast veresoola
Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide(elektronide doonorite) oksüdeerumist kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. NB Mida alltoodud reakts. skeem näitab Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt ,siis saab PO x-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Oksüdeeritud substraat + H 2 O 2 Peroksüdaas Taandatud substraat +2 H 2 O → Värvusetu Värviline Mis tegelikult toimub Kirjutage õige reakts. skeem.
Ammooniumi kontsentratsioon proovis t 0.6 0.8 1 1.2 Leidke lämmastiku kontsentratsioon veepro Liitstandardmääramatuse arvutamisel tu ääramine spektrofotomeetrilisel meetodil (ISO GUM) mise spektrofotomeetrilise meetodi aluseks on ammooniumi vilise kompleksi moodustamisega, mida saab spektrofotomeetriliselt ensiivsus otseselt sõltub ammooniumi kontsentratsioonist proovis; sorptsioon, seda kõrgem on ammooniumi sisaldus. kontsentratsioon, väljendatud kui lämmastiku kontsentratsioon miseks koostati kalibreerimisgraafik kasutades erineva andardlahuseid: aadi vastavad signaali intensiivsused: 0; 1,0 AU (arbitrary units) tõusu (b1) ja algordinaadi (b0) standardhälbed olid vastavalt 0,005 AU*l/mg ja 0,003 AU. t seda lahjendati 1,25 korda.
lahusest TKÄ toimel, mis ühtlasi inaktiveerib ensüümi ning peatab edasise hüdrolüüsi. Sademe eraldamise järel jäävad lahusesse vabad aminohapped ja madalmolekulaarsed peptiidid, mille kontsentratsiooni iseloomustatakse aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel (nt türosiin, fenüülalaniin, trüptofaan). Neeldusmismaksimumid UV-piirkonnas asuvad lainepikkustel 270-280 nm, mistõttu on nad spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Reaktsionisegu proovides mõõdetakse kindla lainepikkusega valguskiirguse neelduvust ehk optilist tihedust (D)/absorptsiooni (A). Kaseiini hüdrolüüsi produktide sisaldus väljendatakse türosiini kontsentratsioonina mg/ml või mikromooli/ml (1 mikromool = 181 mikrogrammmi = 0,181 mg), kuigi lahuses võib olla ka teisi aromaatse tuumaga aminohappeid. Antud kaliibrimissirge abil leitakse A väärtuste järgi türosiini kontsentratsioon kindlatel aegadel
lahusest TKÄ toimel, mis ühtlasi inaktiveerib ensüümi ning peatab edasise hüdrolüüsi. Sademe eraldamise järel jäävad lahusesse vabad aminohapped ja madalmolekulaarsed peptiidid, mille kontsentratsiooni iseloomustatakse aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel (nt türosiin, fenüülalaniin, trüptofaan). Neeldusmismaksimumid UV-piirkonnas asuvad lainepikkustel 270-280 nm, mistõttu on nad spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Reaktsionisegu proovides mõõdetakse kindla lainepikkusega valguskiirguse neelduvust ehk optilist tihedust (D)/absorptsiooni (A). Kaseiini hüdrolüüsi produktide sisaldus väljendatakse türosiini kontsentratsioonina mg/ml või mikromooli/ml (1 mikromool = 181 mikrogrammmi = 0,181 mg), kuigi lahuses võib olla ka teisi aromaatse tuumaga aminohappeid. Antud kaliibrimissirge abil leitakse A väärtuste järgi türosiini kontsentratsioon kindlatel aegadel
näidatud Lämmastikalus nukleosiid Adeniin adenosiin Guaniin guanosiin Tsütosiin tsütidiin Tümiin tümidiin Uratsiil uridiin Lämmastikalused neelavad valgust lähisUV piirkonnas Nukleiinhapete kontsentratsiooni on võimalik määrata spektrofotomeetriliselt. Sobivaim lainepikkus = 260 nm BeerLamberti seadus: A = c l A neeldumine lainepikkusel c aine molaarne kontsentratsioon (M) molaarne ekstinktsioonikoefitsient lainepikkusel (M1 cm1) l optilise tee pikkus (cm) Nukleotiidid koensüümide koostisosad FAD Nukleosiid trifosfaadid makroergilised ühendid Fosfoesterside + H2O G0=14kJ/mol
bensokinoonkloramiin ja selle reageerimisel klooriga indofenoolsinine C6H5OH + NH3 +ClO- + 2OH- bensokinoonklooramiin indofenoolsinine =640 nm o Nitritlämmastiku määramine · Griss´i reaktiiviga =540 nm o Nitraatlämmastiku määramine · Näiteks salitsülaatmeetod Na-salitsülaadi juuresolekul, =415 nm. · Redutseerimisega Cd-kolonnis (fotol) NO2--iooniks, mida määratakse spektrofotomeetriliselt o Kjeldahl lämmastiku analüüs o Raua spektrofotomeetriline analüüs 19 Siiri Velling (Tartu Ülikool), 2011 o Fenooli, fenooli derivaatide (fenooli indeks) analüüs 4.2 IR spektroskoopia Orgaaniliste ainete identifitseerimiseks ja ka kvantitatiivseks määramiseks Mõõdetakse analüüdi poolt neelatud infrapunase kiirguse intensiivsust,
14. Millised on põhilised biomassi määramise meetodid? Otsene – kaalumine. Kaudne – rakususpensiooni hägu OD ja rakukomponentide hulga järgi. 15. Millist biomassi määramise meetodit kasutad, kui tegemist on helbelise konsistentsiga mikroobi suspensiooniga? Otsest – kaalumine. 16. Millel põhineb biomassi spektrofotomeetriline määramine? Suspensioonis olevad rakud neelavad valguse kogust, mis on propotsionaalne rakkude arvukusega suspensioonis. 17. Kas spektrofotomeetriliselt määratakse elus- või surnud rakke? Kõiki, põhineb rakukultuuri tihedusel. 18. Mis on optiline tihedus (OD)? Valguse neeldumine teatud aine lahuses. A. 19. Millise biomassi määramise meetodi valid, kui rakkude arvukus on väga madal? Biokeemilisi analüüse (rakukomponentide hulga järgi). 20. Mida peaksid tegema, kui tahad OD järgi leida elus- ja üldrakkude arvukusi kultuuris? OD väärtused ei anna meile teavet rakkude arvukuse kohta ja seetõttu on otstarbekas
Mõõtmistulemuste alusel ehitatakse kaliibrimissirge A = f(cst), mis vimaldab ühtlasi kontrollida, kas Beer'i seadus on uuritava süsteemi jaoks rakendatav (kas A ja c vahel valitseb lineaarne sõltuvus). Kui sõltuvus on lineaarne, siis võimaldab kaliibrimissirge uuritava lahuse absorbtsiooni väärtuse Atundm järgi teada saada sellele vastava aine kontsentratsiooni ctundm (joonisel näidatud punaste nooltega). 44 NB! Spektrofotomeetriliselt mõõdetavad lahused peavad olema optiliselt selged. Lahuses olevad osakesed hajutavad osa valgusest ja nii osutub, et proov neelab tegelikust rohkem valgust. Hajutamise ulatus oleneb valguse lainepikkusest lühema lainepikkusega kiirgus on rohkem hajutatav. 45 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Teooria
ning vastavate tabelite või tarkvarasüsteemide järgi ta identifitseerida. • I põlvkonna diagnostilised süsteemid: mitmesuguseid substraate ja indikaatoreid sisaldavad valiksöötmed, kusjuures määramiseks on vajalik mikroobi kasv. • II põlvkonna süsteemid: kommertsiaalsed mikroobide identifikatsioonisüsteemid (API, Vitek jt), mis koosnevad 5–95 testist ja määravad mikroobide ensüüme substraadi lõhustamise teel. Teste hinnatakse kas visuaalselt või spektrofotomeetriliselt. Iga mikroobiliigi jaoks on testil oma diagnostiline väärtus (kuni 100%), lõppidentifikatsioon toimub enamasti spetsiaalsete arvutiprogrammide abil, mis annavad teatud tõenäosusväärtusega uuritavale mikroobile nime (mõnikord ka 2–3 erinevat tõenäolist varianti). Klinitsistile väljastatavas vastuses on oluline märkida mikroorganismide tundlikkus (antibiogramm) mitmesuguste antibakteriaalsete preparaatide suhtes.
unikaalseks omaduseks on pöörduv hapniku sidumine ilma raua- aatomi oksüdatsioonita, mis võimaldab hapniku transporti kopsudest kudedesse. c)konsentratsioon veres- imetajatel enamasti 130-150 g/l ( mehe veres keskmiselt 158g/l, naise veres 140g/l hemoglobiini), lakteerival lehmal 110-120g/l, loomadel 80-150g/l piires, lindudel 65-90g/l. Hemoglobiinisisalduse vähenemist normist madalamale nim.- aneemiaks. d)konsentratsiooni määramine veres määratakse spektrofotomeetriliselt( määratakse monokromaatilise valguse ekstinktsioon) ja kolorimeetriliselt ( määrates hemoglobiini konsentratsioon võrreldes mingi värvistandardiga). 8. Vere valgelibled e. leukotsüüdid (arv inimesel, veisel, hobusel, seal, lambal, kanal; alaliigid, ülesanded organismis alaliikide kaupa). Leukotsütaarvalemi mõiste ja tähtsus haiguste diagnostikas. Leukotsüütide e. valgeliblede füsioloogiline tähtsus seisneb kaitsefunktsioonis, milleks on peamiselt
unikaalseks omaduseks on pöörduv hapniku sidumine ilma raua-aatomi oksüdatsioonita, mis võimaldab hapniku transporti kopsudest kudedesse. c)konsentratsioon veres- imetajatel enamasti 130-150 g/l ( mehe veres keskmiselt 158g/l, naise veres 140g/l hemoglobiini), lakteerival lehmal 110-120g/l, loomadel 80-150g/l piires, lindudel 65-90g/l. Hemoglobiinisisalduse vähenemist normist madalamale nim.- aneemiaks. d)konsentratsiooni määramine veres määratakse spektrofotomeetriliselt( määratakse monokromaatilise valguse ekstinktsioon) ja kolorimeetriliselt ( määrates hemoglobiini konsentratsioon võrreldes mingi värvistandardiga). Punaliblede ja nendes oleva hemoglobiini sisalduse langemist allapoole füsioloogilist piirväärtust nimetatakse aneemiaks. Aneemiavõib olla mitmete haiguste sümptomiks. 8. Vere valgelibled e. leukotsüüdid (arv inimesel, veisel, hobusel, seal, lambal, kanal; alaliigid, ülesanded organismis alaliikide kaupa)
Uurime tasakaalulist reaktsiooni vähemeelistatud suunal OK! Rohkem E-d Ntx heksokinaasi reaktsioon: Glükoos+ATPglükoos-6-fosfaat+ADP See reaktsioon pole jälgitav, kasutame abireaktsiooni: Glc-6-P+NAD+Glükonolaktoon-6-P+NADH+H+ t NADH on aga spektrofotomeetriliselt jälgitav, 340nm=6,22mM-1cm-1. Kui küvetis on 1mM, siis on neeldumine 6,2, 1M lahus dA=0,0062. Sellele lisandub veel ka taust vesi annab kvarts küvetis 0,05. Otsime: vuuritav Mõõdame: Abireaktsioonide kasutamine Abireaktsiooni kiirus ei tohi limiteerida. X-teljel t ja y-teljel [C], lag-faas on. Abireaktsioon peab olema piisavalt kiire, et [Abiensüüm] lag-faas ei oleks pikk
annaabi.ee 
