Putukate iseloomulikud tunnused (0)

Iseloomulikud tunnused
Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik , tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad . Putukad on ainsad lendavad selgrootud .
Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed , mis avanevad kehakülgedel.
Toitumine
Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed . Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid . Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised , libamissuised, pistmissuised, imemissuised.
Putukate jagunemine (peamised)
Kahetiivalised - (nt kärbsed, sääsed, parmud ) Neil on üks paar tiibu, tagatiivad on taandarenenud sumistiteks. Sumistid vibreerivad koos lennutiibadega ja aitavad tasakaalu hoida. Oskavad lennata ka tagurpidi , külgsuunas või isegi selili. Mõned kahetiivalised on kõigesööjad, mõned toituvad püsisoojaste verest ja lihast. Huvitav fakt on, et sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, kellel on vaja enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taime mahla. Kahetiivalised on pistmissuised, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab putukas looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu.
Kiletiivalised - (nt mesilased , herilased, sipelgad ) Neil on kaks paari läbipaistvaid tiibu ja iseloomulik peenike piht rindmiku ning tagakeha vahel. Peas asub paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad . Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid . Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded neid nim. ühiselulisteks. Pered ehitavad endale pesad . Järglasi kasvatatakse pesakambrites või kärjekannudes. Mesilased ja siplegad on libamissuised. Nad on kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil saab näiteks kodumesilane toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Herilastel on suised haukamiseks.
Liblikalised- (nt päeva- ja hämarikuliblikad) Liblikatel on tiivad kaetud tillukeste soomustega, nagu katusekivid, tiivad on suured. Päevaliblikad on värvikirevamad, kui hämarikuliblikad. Liblikate keha katavad karvakesed , mis aitavad sooja hoida ja osa neist ka kompida. Liblikad on imemissuised. Liblikad toituvad iseäraliku paindliku imilondiga, mille nad puhkeolekus pea alla kokku kerivad nagu kellavedru.
Mardikalised - (nt põrnikad, jooksikud, kärsakad) Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neil on kattetiivad (tugevad ja paksud eestiivad), tagatiivad on kilejad lendamiseks. Enamik mardikalisi on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Mardikalisi elab palju ka inimelamutes. Mardikalised on haukamissuised. Nad on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Nad hammustavad ja närivad oma toitu.
Ja ülejäänud putukad on nt kiilid, ritsikad , kirbud . Neil on oma jagunemine aga, kuna neid putuka liike on nii vähe siis eraldi jagunemist neile ei tehtud.
Hingamine
Kõik putukad hingavad trahhesüsteemi abil. Traheed on kitiinsed torud, mis ulatuvad kohati kuni üksiku rakuni ja mida mööda liigub õhk ning süsihappegaas. Trahheesüsteem avaneb kehapinnale kümne hingeava (stigma) kaudu kehapinnale. Stigmad on õhukindlalt suletavad vastava kaane abil. Eriti oluline on stigmade tihe sulgumine nukustaadiumis, kuna see aitab vett kokku hoida. Hingamise mehhanism erineb põhimõtteliselt selgroogsete omast. Nimelt hingavad putukad tsükliliselt — on faas, mille käigus imetakse keskkonnast hapnikurikast õhku, ja faas, mille käigus eritatakse süsinikdioksiidi. Näiteks kapsaliblika nukk eritab suure koguse CO2 korra umbes 12 - 16 tunni tagant. Ka võivad hingamises esineda külaltki pikad pausid. Mõned uurijad eristavad kuni üheksat hingamisrütmide tüüpi, kusjuures kõige levinum on arütmia ehk igasuguse rütmi puudumine. Praeguseks ajaks on enamus putukate hingamist uurivaid teadlasi jõudnud kokkuleppele, et putukate hingamine ei toimu diffusioonist lähtudes (passiivne gaasi liikumine trahheesid mööda). Arvatavasti hingavad aktiivselt ka kõige väiksemad putukad (on mõõdetud 9 milligrammi kaaluva putuka aktiivset hingamist), mitte ainult suured, grammidesse ulatuva massiga mardikad . Milline täpselt on aktiivse ja/või tsüklilise hingamise mõte, pole päris täpselt teada. Tõenäoliselt on vähemalt nukustaadiumis hingamine seotud mitmete teiste putuka eluprotsessidega (nt südame tööga on seos kindlasti teada).
Paljunemine
Putukad on lahksugulised, , emas- ja isasputukad erinevad sageli välimuse poolest. Putukatel esineb lahksuguline sigimine ja neitsissigimine ehk partenogenees . Partenogenees ehk mõnedel putukatel arenevad viljastamata munad. Kui partenogenees on spontaanne (iseeneslik), siis tavaliselt arenevad viljastamata munadest mõlemast soost isendid. Kõrgematel kiletiivalistel esineb valikuline partenogenees, mille korral viljastatud munadest arenevad emased ja viljastamata munadest isased. Levinuim on aga lahksuguline sigimine. Sellisel puhul on viljastamine enamasti sisemine ja kõigil maismaaputukatel toimub see emase organismis. Paaritumisel viljastatakse emase munarakud seemnerakkudega.
Areng
Putukatel on moondega areng. Enamus putukaid munevad mune. Vaid vähesed putukad sünnitavad eluspoegi (näiteks kiinlased jt kahetiivaliste seltsi esindajad). Osade putukaliikide emastel on selleks suguelundid muundunud , neil esineb imetajate emaka sarnane elund , teistel aga pole mingeid spetsiaalseid kohastumisi ja nende munad arenevad vastseteks emase suguteedes. Putukate munad on kuni 2 mm suured. Munade arv liigiti on erinev, ulatudes 20…30 kuni 300…600-ni (ühiselulistel kiletiivalistel 20000…30000). Munad munetakse liigile iseloomulikult, kas ühe- või mitmekaupa, kuhja või ritta jne. Parasiitputukad munevad peremeesputuka kehapinnale või sisse.
Putukate mune kaitseb kest. Munas toimub looteline areng. Putuka lahkumisega munakestast algab lootejärgne areng. See kestab umbes 10 päevast kuni mitme aastani. Enamasti pole munast koorunud putukas sarnane täiskasvanud putukaga, teda nimetatakse vastseks. Vastne moondub täiskasvanud putukaks ehk valmikuks alles pärast teatud arengujärkude läbimist. Tiibadega putukatel eristatakse kahte moondeliiki vaeg - ja täismoone. Vaegmoondega areng erineb sellepoolest täisarengust, et nendel putukatel jääb nukustaadium vahele.
Tähtsus looduses
Kuigi putukad on pisikesed, on nende ökoloogiline tähtsus looduses väga suur. Tänu putukatele on võimalik paljude teiste organismide elu. Putukad tolmeldavad õistaimi. Mitmete õistaimede õie ehitus on arenenud koos putukate arenguga. Nii on paljudel liikidel kujunenud kindel tolmeldaja .
Putukad on ka toiduks paljudele suurematele loomadele. Neil on oma kindel koht toiduahelas . Nt linnupoegade üleskasvatamine putukateta oleks mõeldamatu.
Putukate hulgas on palju kõdu- ja raipetoidulisi, kes lagundjatena on vajalkud aineringes. Nad aitavad orgaanilise aine ehk elusaine muuta taas anorgaaniliseks mineraalaineks, mida taimed saavad mullast vees lahustunud kujul.
Mõnest putukaliigist saab inimene ka otsest majanduslikku kasu, tarbides neilt saadud aineid, nt mesilastelt mett ja vaha, siidiliblikatelt siidi ja kilptäidelt värvaineid.
Putukate hulgas on rohkesti põllu- ja metsakahjureid ning parasiite, kuid on ka neid kes ise parasiitidest toituvad.
Inimesi mõjutavad olulisel määral ka mitmed haigusi levitavad putukad. Mitmed neist, nt sääsed, kirbud ja lutikad imevad verd ja võivad nii edasi kanda raskeid haigusi. Samuti on putukaid, kes rikuvad inimese toitu, nt prussakad, kärbsed ja jahumardikad