Täiskasvanud kaaluvad 25- 30 kig ning on 115 cm pikkad. Nad võivad ka 50 kg ning 180 cm pikkuseks. Nad paarituvad juuni ja septembri vahel.Emane muneb 400-500 muna. Peamiselt on neid nähtud hiinas. Harva on nähtud kui salamander läheb teeäärest mets. Klaas konn Nendel konnadel on nahk hele-roheline nii et läbi on näha. Nende suurus on 3-7,5 cm. Välja on uuritud et nad söövad oma vastseid. Neid on nähtud Amazoonases ning Chocon vihmametsades. Nad munevad oma munad allikate, ojade ning väikeste jägede juurde. Valge lõvi Valge lõvi on mutatsioon Timbavatis.Ta on nagu tavaline lõvi aga valge. Ned lõvid on looduskaitse all.Neid lõvisid on paljudes loomaaedades nagu näiteks Pafose loomaajas, Karachi loomaajas jne. Teadlased uurivad mins nende lõvide värv muutub valgeks Araripe manaksin Araripe manikin ehk antilophia bokermanni Nad on 14,5 cm pikkad.Nende
Kilpkonnalised (Testudines) on keelikloomade hõimkonda roomajate klassi kuuluvate loomade selts. Kilpkonnad põlvnevad Permi ajastu kotülosaurustest ja saavutasid õitsengu keskaegkonnas. Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale. Nende jässakat ja laia keha kaitseb nii selja kui kõhu poolt luuline kilprüü. Selle põhjal eristataksegi kilpkonnaliste seltsi teistest loomarühmadest. Seljakilpi nimetatakse karapaksiks ja kõhukilpi nimetatakse plastroniks. Seljakilp on selgroo ja roietega kokku kasvanud. Ohu korral tõmbab kilpkonn oma jalad ja pea kilbi alla, ehkki osal liikidel on kilp vähenenud, nii et kilpkonn ei mahu täielikult kilbi alla. Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, sest kilp on raske ja kohmakas
ämblikest, hulkjalgsetest, harvem ka väiksematest sisalikest või närilistest. Skorpionite menüüsse kuuluvad ämblikud, koibikud, hulkjalgsed, putukad ja nende vastsed. Teatakse juhtumeid, kus skorpionid on söönud väikeseid sisalike ja hiirepoegi. Kui väikeses terraariumis peetakse koos palju skorpione, on täheldatud kannibalismi PALJUNEMINE Skorpionidel eelneb viljastamisele omapärane pulmamäng. Skorpionid on enamasti sünnitajad, kuid mõned liigid munevad ka mune, milles loode on juba lõplikult välja arenenud.Loodete arenemine emaihus kestab kaua mõnest kuust kuni aastani ja enamgi. Looteid on 5-6-st kuni mõnekümneni, harvem saja ümber. Vastsündinud skorpionid kogunevad ema seljale ja jäävad sinna 7-10 päevaks. EVULUTSIOON Skorpionid on maismaalülijalgsete kõige ürgsem selts. Nad põlvnevad vanaaegkonnas elanud erüpteriididest. Esialgu olid nad veeloomad, kuid kohastusid pikapeale eluga maismaal
(1,231 miljonit USA dollarit). ja alumiiniumimaak (2,298 miljonit USA dollarit). 5.Loomad Varajases geoloogilises ajaloos, Austraalia lõigati ära mandrist ning see võimaldas loomadel arendada oma populatsiooni. Peaaegu kõik Austraalia põlised imetajad on kukkurloomad. Kukkurloomad sünnitavad pojad ning siis kannavad neid endaga kaasas kukrus kõhu all, kuni poeg on piisavalt vana et ellu jääda üksi. Teine ebaharilik tüüp imetajaid on monotreemed. Monotreemed munevad oma munad selle asemel, et sünnitada elusaid poegi. Maailmas on ainult kahte liiki monotreemesid- nokkloomad ning sipelgasiilid- mõlemaid võib leida Austraaliast. Nokkloom Nokkloomi võib leida Austraalia ida rannikult, Tasmaaniast kuni Põhja- Queenslandini. Nad on väikesed tumepruuni karvaga imetajad lestakujuliste käppadega ja pardi kujulise nokaga. Nokkloomad elavad urus, mille nad ise kaevavad jõede äärde. Nad on sukelduvad loomad, ja suudavad vee all olla kuni 15 minutit
tüürsuled(lendamiseks) pulma e hundsuled(kaaslase meelitamiseks) 2.Putuktoidulised- hänilane, käosulane ja kiivitaja Segatoidulised- harakas, suur-kirjurähn ja punarind Taimetoidulised- leevike, karmiinleevike ja kanepilin 3.Linnud on lahksugulised.Isastel seemnesarjad,kus tekivad seemnerakud,emastel munasarjad,kus tekivad munarakud.Lindudel on sisemine viljastamine:munaraku viljastamine toimub emaslinnu munajuhas.Linnud munevad ja hauduvad.Väikesed linnud hauvad 2nädalat suured linnud 2kuud.Otsene areng.Pesitsemine toimub kevadel ja suvel.Pesitsemiseks valib isaslind pesitsemisala ja kinnitab oma valiku lauluga mis meelitab kohale emaslinnu. 4.Looteketas(areneb lind),munarebu(tagavara toit),rebuväädid(pooravad rebu lootekettaga üles poole),valkkest e munavalge(säilitab niiskust)nahkjad kestad munavalge-ja koore vahel õhukamber,lubjakest ja kilekest(kaitseb mikroobide eest) 5
Eluviis Mitmed mesilaste ja herilaste liigid on ühiselulised koos rajatakse pesa, hangitakse toitu ja kasvatatakse järglasi. Paljus herilased ning vaablased elavad ja peavad jahti üksinda, küttides endale ja oma vastsetele ämblikke ning mitmesuguseid putukaid. Mõni toitub isegi teiste kiletiivaliste vastsetest. Nende liikide keha katab tugev kest, mis kaitseb neid oma pesa nimel võitlevate herilaste astlatorgete eest. Paljud vaablased on parasiidid, kes munevad otse elavasse saaklooma Erakmesilased elavad üksikult, kägumesilased teiste mesilaste pesades, ühismesilased suurte peredena. Mesilaspere liikmed Lesed arenevad viljastamata munadest, muud mesilased viljastatud munadest. Vaklu toidavad töömesilased peanäärmenõrega, mida nimetatakse mesilaspiimaks, ning mee, vee ja suira seguga. Mesilasema vagel saab piima kogu vaglajärgu kestel, isa- ja töömesilasvaglad ainult 3 esimesel päeval. Töömesilane kasvab valmikuks 21 päevaga
Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda.Lepatriinu veri on mürgine ja sellepärast teised loomad neid ei söö. Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid. Pikliku
eesmärgiga kuskile edasi pääseda või midagi ehitada. Riidekoi armastab pimedat ja võidunud materjali. Valgus, tuuletõmbus ja puhas kangas teda ei meelita. ELUKOHT Riidekoi liblikad võivad tuppa lennata kas või avatud aknast -- nad elavad ka vabas looduses. Riidekoi armastab pimedat ning musta ja võidunud materjali. Koidele on sobivaim stabiilse temperatuuri ja õhuniiskusega ruum, kus puudub tuuletõmme. Kui juba majja on pääsetud, munevad koid munad pimedatesse ja harva häiritavatesse kohtadesse, kus hoitakse riideid või muid tekstiile, näiteks kolikambrid, voodialused, mööblialused ja harva kasutatavad seina- või riidekapid, pööningud. Koidele meeldivad ka linnupesad, mis võivad maja räästa all olla. 4 Maiuspala: Täistuubitud kapp on iga koi
Näiteks , Aafrika liikidel Herse convolvuli, tundlad on paksemad ning tiibade muster laigulisem isasel isendil. • Enamus täiskasvanud surulastest toituvad nektarist, kuid on ka mõned troopilised liigid kes toituvad silmavedelikest. • Mõned taimeliigid on seotud kindla surulaseliigiga ning vaid nemad suudavad taime ära tolmendada. Elutsükkel • Enamus liike on võimelised tootma mitu generatsiooni aastas juhul kui ilmastik seda soosib. • Emased munevad valgust poolläbilaskva kattega, rohekaid,lamendunud,siledaid mune ning tavaliselt asetavad munad üksikuna peremeestaimedele. • Muna areng varieerub palju, kolmest kuni 21 päevani. • Madara-vöötsuru röövik otsib koha kus nukkuda ning tema värv tumeneb enne nukkumist. • Surulaste röövikud on äärmiselt iseloomuliku välimusega - nad on paljad, tagakeha tipul asub tugev kõver oga, mis võib olla vähenenud mügaraks või olla pea olematu viimases rööviku
Arusisalik: Arusisaliku liiginimi ladina keeles on Lacerta vivipara. Arusisaliku üldpikkus on umbes 16 cm. Rootsis ja Norras ulatub tema leviala Põhja-Jäämereni ja Eestis leidub teda kõikjal. Arusisalik on ka kõige sagedasem Eesti roomaja. Tema elupaigaks on põhiliselt sellised niiskemad alad, näiteks rabad ja sood. Ta on päevase eluviisiga. Magab talveund. Arusisalikud püüavad toitu puutüvedel. Nende söögiks on putukad, ämblikud, ussid jne. Nad paarituvad aprillis ja arusisalikud munevad. Järglased on alul 30-40 mm pikkused. Suguküpseks saavad arusisalikud 2-3 aastaselt. Nende eluiga võib ulatuda 8 aastani, kuid keskmine vanus on 4 aastat. Vaenlasteks on rästik ja nastik. Arusisalik kuulub kaitse alla. Kivisisalik: Kivisisaliku ladina keelne nimi on Lacerta agilis. Tema kere pikkus on 9 cm. Kivisisalikku leidub Inglismaast ja Prantsusmaast Baikalini. Eestis on ta kohati levinud Põhja-ning Lõuna-Eestis. Saartelt pole teda veel leitud
Muna on väärtuslik toiduaine. -Valgud (munavalge) -Mineraalained: Ca, Na, K , Mg, P, S, Mn, Fe, I, Zn -Vitamiinid: A,D,E,K,B - Kõrge toiteväärtusega- Omastatavus 95-97% -Kalorsus suhteliselt madal -Keskmine muna (50-70%) annnab 70-80 kcal energiat -Eestlased söövad kesmiselt 1 muna 2 päeva peale. -Munadele võib anda lisaväärtust MITU MUNA MUNEB KANA PÄEVAS? Kuidas muna tekib? Palju selleks aega kulub? Munemine on privaatne tegevus. -Ökomunad -Eesti kanad munevad 300-320 muna aastas MUNA EHITUS - Koor 11-40% - Munavalge 54- 60% - Munarebu 29-36% KOOR -Paksus 0,3- 0,4 mm -Värvus oleneb kana pigmendist -Mikroskoobilised poorid gaasivahetuseks -Välimine osa on Ca ja Mg soolad, sisemine nahkjas kest - Bakterikindel kiht pinnal munemse järgselt -Koori kasutatakse meditsiinis MUNAVALGE -2 tihedusega - Valkjaskollane - Sisaldab vett 87%
KILPKONNALISED C A R O L TAM M TAKSONOOMIA Kilpkonnalised on keelikloomade hõimkonda roomajate klassi kuuluvate loomade selts. Kilpkonnad põlvnevad Permi ajastu kotülosaurustest ja saavutasid õitsengu keskaegkonnas. Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale. SÜSTEMAATIKA Kilpkonni eristatakse 26 sugukonda, kellest tänapäevani on elanud üksnes 12. Kilpkonnaliike on tänapäeval umbes 210. Teadaolevatest fossiilsetest kilpkonnaperekondadest suurim on umbes 5 meetri pikkune Miolania. Kilpkonnad jagatakse viide tänapäevasesse alamseltsi. Nendeks on kooldkaelalised, merikilpkonnalised, pehmenahalised, pöördkaelalised ja puudukilbulised.
mulda. Tavaliselt talvituvad kartulimardikad kas kartulipõllul või neid ümbritsevatel heinamaadel. Kartulimardikas tuleb kevadel maapinnale, kui muld on 14° ja õhk vähemalt 20° soe, mis Eestis juhtub tavaliselt mai lõpus või juunis. [3] Täiskasvanud mardikad toituvad paar esimest päeva ning hakkavad seejärel paarituma ning paljunema. Paljunemiseks munetakse 10-30 munast koosnevad kärjed lehe alla (Joonis 3). Tüüpiliselt munevad emased mardikad ühe suve jooksul 400-800 muna, millest vastsed kooruvad 11-12 päeva pärast, olenevalt temperatuurist (Tabel 1). [4] Tabel 1. Mardikate paljunemise kiirus sõltuvalt temperatuurist Keskmine Noormardikate päevane Munade Tõuguline tekkimiseks temperatuur koorumine areng Nukkumine kuluv aeg
Kalimantani saarel elav Hestiasula sarawaka paljastab tiibu sirutades oma punased puusad, kollased reied ja mustad, kollaste laikudega tiivad. Lisaks krabistab ta tiibadega ja plõksutab eessääri vastu reisi. Parim kaitse on siiski hea maskeering. Enamik rohus või lehestikus elutsevatest röövritsikatest on rohelist värvi. Liikumatus asendis on nad peaaegu nähtamatud. Kas tead, et... · Röövritsikaid nimetatakse ka palvetajateks. · Oma suurusest hoolimata munevad kõik röövritsikad sama suurusega mune. · Suured röövritsikad on võimelised ründama ning ära sööma isegi konni ja linnupoegi. · Mõningad Aafrikas ja Kaug-Indias elutsevad röövritsikad meenutavad kujult ja värvuselt lilli. Kunagi arvati, nende välimus peaks ligi meelitama õienektareist toituvaid putukaid. Hiljem selgus siiski, et see peaks neile vaenlase silmis hirmuäratavust lisama. Põhiandmed Suurus
kohal. Happesademed mõjutavad ka järvi. FAKT: Happesademed on hävitanud maailmselt üle 1600 järve Järvedes, mis on happevihmade poolt saastatud, jäävad ellu vaid tugevaimad liigid. Kalad surevad, ja nii kaob lindude peamine toiduallikas. Samuti võivad linnu surra süües toksilisi kalu ja putukaid. Happevihmad võivad lausa tappa kalad isegi enne kui nad on sündinud. Acid rain hits the lakes mostly in the springtime, kui kalad munevad oma mune. Munad on kontaktis happega ja terve generatsioon võib surra. Kalad surevad tavaliselt siis kui järve happetase on kõrge; kui see on aga madalam siis kalad võivad jääda haigeks, või kaotada võime paljuneda. Kuidas happesademed mõjutavad arhitektuuri Happevihmad võivad hävitada arhitektuuri ja kunstiteoseid. Happeosakesed võivad maanduda majadele põhjustades korrosiooni. Kui väävli reostusained langevad
Lehetäid on aeglased ja kaitsetud ning lepatriinud ei pea nende jahtimiseks olema kohastunud. Lepatriinuvastne on söömise poolest aplam, kui täiskasvanud isendid ja toidunappuse korral võib ta isegi teistest vastsetest. Samuti võivad lepatriinud toituda ka nektarist ja mesikastest, mis on lehetäide magus eritis. Paljunemine Suurem jagu lepatriinusid paljuneb kevadel või sügisel. Emased lepatriinud munevad sõltuvalt liigist 3 kuni 300 muna. Munad munetakse lehetäide kolooniate lähedusse. Harilikku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 5-8 päeva jooksul. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, 10-15 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile nähtavas kohas. Arengutsükkel kestab 4-7 nädalat. Huvitavat
all rippudes. Seda võimaldab talle kausjalt kõverdunud jala alapool, mis eritab hõredalt lima ning veepinna surve. Seal, kus vee hapnikusisaldus on suurem, võib mudatigu hoida oma kopsudes õhumullikest, mis saab pidevalt täiendust ümbritsevast veest ja tänu sellele ei pea mudatigu nii tihti veepinnale tulema. Mudateod on mõlemasugulised. See tähendab , et igal isendil on olemas nii nais kui ka meessuguorganid. Munevad nad tavaliselt kevadel või suvel, kui vesi on soe. Hoolimata sellest, et nad on mõlemasoolised nõuab paaritumine siiski alati kahte isendit, paaritumise käigus viljastab üks isend teist. Sellele järgneb munemine, tavaliselt munetakse ligikaudu 500 muna korraga. Mudateod kleebivad munad lintidena veetaimede, kivide ja mitmesuguste vee all leiduvate esemete külge. Igas munas areneb mudateo loode, mis näeb välja nagu täiskasvanud teo miniatuurne koopia tal on
Jüri Gümnaasium Metsis Referaat Koostaja: Karita Kalmus Klass: 7.c Juhendaja: õp. Eda Selgis Jüri 2014 Sissejuhatus Mina kirjutan oma referaadis Euroopa suurimast kanalisest- metsisest. Ühtlasi on ta tuntud ka kui mõtus. Millest ta toitub? Kuidas ta paljuneb? Kus ta pesitseb? Milline on tema välimus? On ta ohtlik? Just nendele küsimustele saamegi selles referaadis vastused, lisaks saame metsise kohta teada ka muid huvitavaid fakte. Alamliigid Liiki kirjeldas esimesena Carl von Linné oma Systema Naturae 1758. aasta väljaandes tänapäevani kehtiva teadusliku nime all(Tetrao urogallus). Metsise lähisugulaseks on kivimetsis, kelle eluala on Siberis, Mongoolias ja Hiinas. Metsisel on kirjeldatud 10 alamliiki. Läänest ida poole liikudes on valdavalt valgete sulepartiide osakaalu suurenemine ni...
Naha sügelemine võib viidata: ● nahahaigusele (ekseemile, pügaraigile) ● parasiitidele (sügelised, kirbud, täid, ussid) ● ülitundlikusele mõne toiduaine, ravimi või nahaga kokkupuutunud ärritaja suhtes (nõgestõbi) ● nakkushaigusele (tuulerõuged) ● harvem võib sügelemist põhjustada ka närvipinge ja muretsemine SÜGELISEED Nakatumine peaaegu nähtamatute lestadega (Sarcoptes scabiei), mis uuristavad nahasse käigud. Lestad munevad neisse 2-3 muna päevas. Vastsed kooruvad, roomavad nahale ja rajavad uusi käike. Tugev sügelus on tingitud allergilisest reaktsioonist lestade süljele või väljaheidetele, põhjustades kratsimist. Haigus levib nahk-naha kontakti teel, sageli käest kinni hoides, voodi korrastamisel või teiste otseste kontaktide teel. Sümptomid: ● Intensiivselt sügelev lööve erinevate elementidega- kühmude, täppide ja villidega, sageli kätel ja jalgadel
külma ja tuule mõju leevendada. Arktika loomadel on veres antifriis-külmaga suureneb nende vere glütseriinisisaldus. Selle tõttu taluvad mõned mardikad isegi 80- kraadist külma. Põhjas elavad loomad on suuremad , sest suur keha annab vähem sooja ära (viigerhüljes, valgejänes , hunt). (Randla, 1990, Lk 28) Väljaulatuvad kehaosad on lühemad (jänese, rebase kõrvad) Linnud munevad enam mune (kakud, hanelised) Sigimise tsüklilisus (lemmingud) Arktika keskkonnatingimused : polaaröö 6 kuud, polaarpäev 6 kuud (aprill- august) madal temp. -60 kraadi, rohke päikesekiirgus, lumi ,jää, igikelts, varju puudumine. Mereorganismide helendamine aitab lindudel jäämerel lahvandustes toitu leida. Valguse puudumist leevendavad: kuu, tähed, virmalised, lumehelk, keskpäevakuma, merekalade helendamine. Polaartursa e
üsna kaugelt tundma ning suunduvad kohe sinna, kust lõhna tuleb. Kurameerimise ajal surub isane end vastu emast, mässib end ta ümber ning tõstab üles niiviisi, et ta pea emase kaelal puhkab. Seejärel laseb isane käiku anaalava külgedel paiknevad küünised. Nende funktsioon kopulatsiooni stimuleeriva elundina on säilinud vaid boalastel ja püütonitel: enne paaritumist stimuleerib isasloom nendega emase kloaagi ümbrust. Enamik madusid munevad, ent anakondad ja teised boalased sünnitavad eluspoegi. Emasloom toob korraga ilmale 20-40 poega. Poja pikkus on umbes 65 cm ning ta on oma vanemate täpne koopia. Emasloom oma järglaste eest hoolt ei kanna. Juba mõni tund pärast sündi on noored anakondad täiesti iseseisvad. Nad alustavad oma kiskjaelu kalu ja konni süües, kuni on piisavalt suured, et püsisoojaseid loomi jahtima hakata. Esinemine ja kaitse Anakonda esineb Amazonase ja Orionco jõgikonnas Lõuna-Ameerikas. Kollast
Kiilid Eestis elab umbes 50 kiililiiki. Kiilid on nii vastsena kui ka valmikuna röövtoidulised loomad. Täiskasvanud kiilid kütivad lendavaid putukaid: sääski, kärbseid, liblikaid jt. Nad on meisterlikud lendajad, kes püüavad saaki lennult. Valmikustaadium, mille jooksul kiilid peavad toituma, paarituma ja munema, kestab vaid mõned nädalad. Kiilid munevad niiskele kaldamudale, vette või vees kasvavate taimede vartesse, kust koorunud vastsed vette pääsevad. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid ning võivad õnneks võtta isegi konnakullese. Vastseiga kestab mõnedel kiililiikidel vaid ühe aasta, teistel ulatub aga kolmenelja aastani.
Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad, kes rajavad oma käike haigete või surnud puude tüvedesse. Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi. Enamik sipelgaid ehitab pesa pinnasesse, kuklased teevad okastest ja muudest taimeosadest suuri kuhilpesi. Mõnd liiki sipelgad elavad parasiitidena teiste pesades. Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate vastsed nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere. Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki. Amatsoonsipelgatel pole peres üldse töölisi
TALLINNA TEENINDUSKOOL Stiina Siraki HT12-KE Mikroobsed toidunakkused ehk infektsioonid ja toidumürgistused Referaat Juhendaja: Küllike Varik Tallinn 2012 SISSEJUHATUS Selles töös annan ülevaate Helmintoosidest ehk Usstõvedest ning Askaridoosidest ehk Solgetõvest. Helmintoosid Helmintoos on soolenugiliste ehk sooleusside tekitatud haigus. Soolenugilised on parasiidid, kes elutsevad inimese ja loomade soolestikus või organismi teistes osades (näiteks maksas, silmades). Soolenugilised eritavad kahjulikke aineid, mis verre imendudes mürgistavad järk-järgult inimese organismi. Soolenugilistesse haigestunud inimene nõrgeneb, tal areneb kehvveresus, tekivad peavalud, iiveldus, oksendamine, seedehäired. Tihti väheneb haigel isu, haige jääb kõhnemaks, nõrgemak...
Ta võlub emaslindu hoogsa kaarja lennuga. Väikestesse parvedesse kogunevad koolibrid vaid pesitsusajal. Paaritumise järel isaslind eemaldub ja jätab pesitsemise ning järeltulijate kasvatamisega seotud mured emaslinnu kaela. Koolibrite pesa on väikese, ent sügava kausikese kujuline. Emaslind ehitab seda üksinda, harilikult okstest 1-2 meetri kõrgusele maapinna kohale. Selle ehitamiseks kasutab ta mitmesugust taimematerjali ning ühendab selle ämblikuvõrguga. Emaslinnud munevad harilikult pessa 2 valge värvusega ning pikliku kujuga muna, mida hauvad ligikaudu 16 päeva. Linnupojad on koorudes sulgedeta ja pimedad. Emaslind toidab neid kolm päeva vahetpidamata nektari ja väikeste putukatega. 4 Väikesed koolibrid kasvavad kiiresti, ent lühikesed jalad ei võimalda neil joosta. Seepärast teevad nad pesast välja saamiseks kohmakaid lennuproove.
Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega
murelased ja punakad rautsikud. Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad, kes rajavad oma käike haigete või surnud puude tüvedesse. Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi. Enamik sipelgaid ehitab pesa pinnasesse, kuklased teevad okastest jm. taimeosadest suuri kuhilpesi. Mõnd liiki sipelgad elavad parasiitidena teiste pesades. Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate vastsed nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere. Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki. Amatsoonsipelgatel pole peres üldse töölisi
ka oma toidu eest mitte vaid enda.Ühes suures pesas võib elada umbes 100 000 sipelgat. Igal sipelgal on pesas ka omad kindlad tegemised. Neile on jaotatud, et kes on kes. Osad on töö sipelgad, toidusipelgad jne. Nende kuhilpesad on ehitatud kuivanud taimeosadest ja okstest Aedades ja elamutes elavad mullamurelased. Sipelgad suhtlevad omavahel lõhnade abil. Paljunemine: Järglased nukkuvad kookonist. Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate vastsed nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere. Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki. Toitumine:
organismisse talletatud rasvast) ning hea veesäilitusvõime. Paljud liiguvad kiiresti (eriti tuiskliivas) või kaevuvad ohu korral vilkalt liiva,nende hulgas on omapäraseid hüppurvorme. Enamik on eluviisilt urulised ja öised, teevad suveuinakut (paljud lisaks taliuinakule). Kahepaiksetest on mitmed kõrbeloomad võimelised kauaks ajaks, niikaua, kui põuaperiood kestab, uinakusse jääma. Kui tulevad vihmad, siis ärkavad nad, kasvavad suureks, paarituvad ja munevad. Paljud linnud ja närilised sigivad ainult pärast talvist vihmaaega või selle ajal, sest see soodustab taimede kasvu, mis on järglaste jaoks vajalikud. Osad loomad on võimelised reguleerima oma kehatemperatuuri ja südame tuksumist, nii saavad nad kuumust taluda. Kõrbeloomadest on arvatavasti tuntuim kaamel. Põhja-Aafrikas elab üksküürkaamel ehk dromedar ning Aasias kaksküürkaamel ehk baktrian. Kaamel saab elada kõrbes ilma veeta kuni ühe nädala
ja kevad revolutsiooniline lasteraamat? Reet Taniel Lasteraamatutes on tavaliselt kombeks kirjutada armsatest karummmidest, lbusatest jnkudest ja vallatutest hiirekestest. Andrus Kivirhki uuest lastejuttude kogumikust Kaka ja kevad neid karvaseid ja pehmeid loomakesi ei leia. Selle asemel astuvad lugeja ette romantiline kakajunn, punapine viiner, pissipotis elav tont, munevad sokid, loll jope ja merervlist lusikas. Ning lisaks veel terve parv veidraid olevusi, kellel varem pole olnud vhimatki vimalust lasteraamatusse pseda. Nd on nad lpuks kohal! Kik Kivirhki lastelood on eelnevalt ilmunud ajakirjas Theke ja plvinud laste heakskiidu ning kurjade tdikeste pahase porina. Pildid on raamatusse joonistanud Heiki Ernits ja nagu Ernitsa puhul tavaline, vib tema pilte vaatama jdagi. Nii tleb lasteraamatu Kaka ja kevad tutvustus raamatu tagakaanel. See
Neist levinuimad on tooneseplased, siklased ja kärsaklased. Kahjurite munadest kooruvad vastsed, kes närivad puidus käikusid ja kahjustavad seeläbi puitmaterjali. 2 Tooneseplased ehk puidukoid Toonesepp on meil kõige levinum puidukahjur. Eestis on neid leitud 28 liiki. Toonesepad on tumepruuni, musta või punakat värvi 4–8 mm pikkuse silindrilise kehaga mardikad, kelle vastsed toituvad puidust. Emased mardikad munevad puitu 20–30 piimvalget ovaalse kujuga muna. Nendest väljunud vastsed närivad ennast puitu ning ei välju sealt enam enne nukkumist. Täiskasvanud vastne on 5–10 mm pikk, valge usja keha ja kolme paari lühikeste jalgadega. Nukkumiseks õõnestab ta puidu pinna lähedale laiema kambri ning valmistab puidujahust kookoni. 2–3 nädala pärast nukust väljunud mardikas närib puitu ümmarguse 1–5 mm väljalennuava. Vastsed elavad puidu sees ning nende areng kestab
9 2.3. Paaritumine Paaritumisperiood kestab kogu aktiivse perioodi vältel, aga haripunkt on maist juulini, sõltuvalt keskkonna temperatuurist [10]. Paaritumine toimub püstises asendis: kaks isendit seisavad vastamisi, jala alumised pooled tugevalt üksteise vastu surutult. Selle käigus vahetatakse omavahel spermapakikesed. Peale paaritumist munevad mõlemad osapooled munad 3,5-5,5cm sügavusesse auku, mis võib aega võtta koguni terve päeva [8]. Munemine toimub 31-36 päeva peale paaritumist, tavaliselt juulist juunini, kuid sõltub ka pinnase niiskustingimustest. Kõige ideaalsem aeg on paar päeva peale vihmasadu [10]. Koorumine toimub 3-6 nädala jooksul. Noortest tigudest jõuab ainult 5% täiskasvanuikka: osa hukkub liigse kuivuse tõttu, osa langeb siilide, lindude, karihiirte ja erinevate putukavastsete ohvriks [13].
Ravi toimega. Hinnatatakse hane maksa ning kasutatakse ka hane sulgi. Iseärasused. Suhteliselt head haljas ja mahlakate söötade omastajad. Karjades moodustuvad pered ja rühmad. Osa ema hanesid võib karjast välja jääda ja seepärast on munad viljastamatta. Võtavad toitu ka hämaras valguses vähendab kulusi. Pikkem põhikarjas viibimis aeg. Haned võivad munema hakkata 7-8 kuu vanuselt. Muna toodang 30-50 muna aastas. Munevad periooditi. Kui ergutada söötmis tingimuste abil võib munemis periood pikkeneda. Hauduma kippuvad soojal aastaajal. Nad on kohmakad ja tallavad mune katki peetakse sügav allapanul viljastatud munade saamiseks peetakse karjas 3-4 emas hane kohta üks isas hani mis tähendab seda et sööda kulu võrreldes teiste lindudega on suurem. Ühel ruutmeetril 1-2 hane. Temp täiskasvanud hanedel 10-15 kraadi, suvel võib kasvatadaq õues või solaariumis milles peab olema suplus koht.
Kaamel saab elada kõrbes ilma veeta kuni ühe nädala. Küürus on tal rasvavarud, mida ta toidu- ja veepuudusel tarvitab. Jõudes veeallika juurde, võib kaamel kuni 114 liitrit vett ära juua. Kaameli jõu ja vastupidavuse tõttu kasutavad kõrberahvad teda veoloomana. Kahepaiksetest on mitmed kõrbeloomad võimelised kauaks ajaks, niikaua, kui põuaperiood kestab, uinakusse jääma. Kui tulevad vihmad, siis ärkavad nad, kasvavad suureks, paarituvad ja munevad. Paljud linnud ja närilised sigivad ainult pärast talvist vihmaaega või selle ajal, sest see soodustab taimede kasvu, mis on järglaste jaoks vajalikud. Osad loomad on võimelised reguleerima oma kehatemperatuuri ja südame tuksumist, nii saavad nad kuumust taluda. Inimtegevus Kõrbed on hõredasti asustatud. Enamus inimestest, kes seal elavad, tegelevad rändkarjakasvatusega. Kasvatatakse lambaid, hobuseid ja kaameleid
· Vee ja õhu parem ligipääs mulda · Tähtsad lagundajad · Toiduks lindudele, konnadele, roomajatele, mõnedele väikeimetajatele. KAANID · Kaanidel on lapik, harjasteta, lülistumata keha · Elupaik enamasti magevees · Kehas on kaks iminappa, üks eespool ja teine tagapool · Harjasteta · Selgmisel küljel täppsilmad valguse ja varju tajumiseks · Väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu keha sisemuse · Elavad vees, kuid munevad maismaale · Toitub selgrootutest, inimese nahka ei ole enamus (90%) kaanidest võimelised läbistama. Ainuke Eestis elav kaan selleks võimeline on apteegikaan · Kaanid: ahaskaan, lamekaan, hobukaan, kalakaan, apteegikaan HULKHARJASED Nende peamised erinevused teistest ussidest 1) elavad peamiselt meres, soolastes ja soojades. Eestis neid ei leidu 2) Igal kehalülil on üks paar nähtavate harjastega jätkeid
suudavad taime ära tolmendada. Orhideedel on selline spetsiifiline tolmendamine seotud kullisuruga ehk „hawk moth“, need orhideed vajavad pikka imilonti. Näiteks komeedi orhidee , Angraecum sesquipedale , haruldane Madagaskari taim, mille nektar asub 30 cm sügavusel ,arutles Charles Darwin, et ka sellisele taimele peab olema kindel loom kes sellest toitub. [2] Elutsükkel Enamus liike on võimelised tootma mitu generatsiooni aastas juhul kui ilmastik seda soosib. Emased munevad valgust poolläbilaskva kattega, rohekaid,lamendunud,siledaid mune ning tavaliselt asetavad munad üksikuna peremeestaimedele. Muna areng varieerub palju, kolmest kuni 21 päevani. [2] Madara-vöötsuru röövik otsib koha kus nukkuda ning tema värv tumeneb enne nukkumist. Madara-vöötsuru röövik. (https://en.wikipedia.org/wiki/Sphingidae#/media/File:Hyles-gallii-caterpillar.jpg) Surulaste röövikud on äärmiselt iseloomuliku välimusega - nad on paljad, tagakeha tipul asub
nende mittesöödavust. Lepatriinu esijalgade pinnal olevad erilised näärmed eritavad ärrituse korral vastiku lõhna ja maitsega oranžikathemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Pärast seda jätab röövloom lepatriinu tavaliselt rahule. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda . Väike seitse-täpp lepatriinu lehepeal vaatlemas Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Lepatriinu munade arv sõltub ilmast ja toidurohkusest. Mida rohkem leidub toitu, seda viljakamad on emased. Keskmiselt muneb emane 200–400 muna, rekordiks on loendatud 1550 muna. Munad on piklikud ja umbes ühe millimeetri pikkused[. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 5–8 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta. Ka lepatriinude teravate
· Süstik kakssuulane 5-6mm pikkune, elab rohusööjates (lammas). Muna satub maismaa teo sisse (kõdu sees). Lambad aga tigusid ei söö, näksivad muru. · Paelussid · Millise looma söömisel võib toimuda nakatumine mis liiki ussiga?(KT KÜSS) Laiuss areneb kalas. (Rääbise sees) Liimuksolge kasutab ainult 1 peremeest. Munad peavad arenema inimesest väljaspool. Eristatakse emas-ja isasusse(tugev sabaosa). Emased munevad munad, mis peavad sattuma väliskeskkonda arenemiseks. U 2 nädala jooksul areneb munsast vastne. Muna satub inimese suhu (nt.väljaheiteid kasutatakse köögiviljade väetamiseks), edasi läheb ta sooltorusse, seal sooles koorub munast vastne. Veri kannab läbi maksa südamesse ja edasi kopsu, tekitavad kopsu sisse väikesi augukesi, tungivad kopsuõõnde alveoolidesse, lõpuks hingetorusse ja kurgupiirkonda. Seat liiguvad edasi soolde, kus areneb uus uss. (Kui vastne leiab tee ninna,
Eesti on 12.kohal. Happesademed mõjutavad ka järvi. FAKT: Happesademed on hävitanud maailmselt üle 1600 järve Järvedes, mis on happevihmade poolt saastatud, jäävad ellu vaid tugevaimad liigid. Kalad surevad, ja nii kaob lindude peamine toiduallikas. Samuti võivad linnud surra süües toksilisi kalu ja putukaid. Happevihmad võivad lausa tappa kalad isegi enne kui nad on sündinud. Happevihmad on eriti tõsine probleem kevadel, kui kalad munevad oma mune. Munad on kontaktis happega ja terve generatsioon võib surra. Kalad surevad tavaliselt siis kui järve happetase on kõrge; kui see on aga madalam siis kalad võivad jääda haigeks, või kaotada võime paljuneda. Kuidas happesademed mõjutavad arhitektuuri? Happevihmad võivad hävitada arhitektuuri ja kunstiteoseid. Happeosakesed võivad maanduda majadele põhjustades korrosiooni. Kui väävli reostusained langevad majadele (eriti neile mis
kunstlikes tiikides kuni täiskasvanuks saamiseni, mil saak kokku kogutakse. Kui varem olid kasutuses suured mitmekümne ja saja ha suurused tiigid, siis tootmise intensiivsuse tõusuga on tiikide pindala vähenenud, kuid loomade kontsentratsioon tiikides on tõusnud sadu ja isegi tuhandeid kordi. Krevetid saavad elada ja paljuneda ainult soolases ja soojas vees. Kogu kreveti arengutsükkel kestab ainult paar nädalalt. Emased krevetid munevad 50000-100000 muna, milledest umbes 24 tundi pärast kooruvad vastsed, kes toituvad munarebust. Seejärel teevad nad läbi järgmise moonde ning hakkavad toituma planktonist. Pärast paarinädalast moonduvad nad taas ning näevad välja juba nagu täiskasvanud. Nüüd kasvavad nad ainult suuremaks ning saavutavad suguküpsuse kahe kuni kuue kuuga. Täiskasvanud krevett on bentosetoiduline merepõhjal elav loom. Intensiivse majandamise korral saadavad krevetid oma erinevad elustaadiumid mööda
närima tahket toitu, kaevama või pesamaterjali koguma. Kiletiivaliste peas on tundlad, mis talitlevad peamiselt kompimise ja haistmise elundina. Tundlate lülide arv on kolmest kuni seitsekümmeni. Peas on paar liitsilmi ning kolm lihtsilma. Kiletiivaliste jalad on enamasti lihtsad jooksujalad. Kiletiivalste käpad on viie lüliga. Paljude kiletiivaliste tagakeha tipus on muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste emased munevad nii haploidseid mune, millest arenevad alati isased kui ka diploidseid mune, millest arenevad ainult emased või ühiseluliste 7 kiletiivaliste puhul ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Nende hulgas on nii jalutuid konuseid kui ka liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid. Kiletiivalistel esineb tihti polüformismi, mis tähendab, et emastel on mitu vormi
Lindude majanduslikult kasulikud omadused ja linnukasvatussaaduste tootmise kiire kasvu soodustegurid Suur sigivus Munakana ja vutt munevad aastas keskmiselt 300 muna, 85%-lise koorumise puhul saadakse 255 tibu. Lihakanadelt saadakse aastas keskmiselt 150 tibu. Lihapartidelt, kalkunitelt ja hanedelt saadakse aastas vastavalt 160, 80 ja 40 tibu. Erinevate linnuliikidega saavad konkureerida sigivuses vaid küülik ja siga, kes annavad aastas vastavalt ka kuni 60 ja 25 järglast. Emise aastatoodangu, 25 tapaküpse peekonsea elusmassi (2500 kg) katavad aga 6 lihakana tibud. Lühike tootmistsükkel Munakanad hakkavad munema 140..
Kõigepealt rästik salvab ohvrit, siis laseb tal tarduda ja ootab veidi. Kui loom on surnud, läheb rästik ta juurde ja sööb ta ära. Rästik ei näri toitu tükkideks, vaid neelab selle tervelt alla. On olnud ka juhttumeid, kus täiskasvanud rästik sööb võrgemad järglased ära. 6 SIGIMINE JA ARENG Rästikud paarituvad 2-3 nädalat umbes kuu aega pärast talveunest ärkamist- mai keskpaigast juuni alguseni. Rästiklased ei sünnita, vaid munevad munad. Emasloomad sünnival üle ühe või kahe aasta, isasloomad sünnivad igal aastal. Augustis toob ta ilmale 8-12 järglast. Alguses on pojad 16-18 cm. Isased rästikud saavad suguküpsesk nelja aastaselt, kui nad on juba 45 cm pikkused. Emased rästikud saavad suguküpseks viie aastaselt, kui nad on juba 50 cm pikkused. Rästikute eluiga kestab 14-15 aastat. Kui pojan on veel väikesed, siis on nad enamasti roosakat, lillakat värvi. 7
Täid Putukas Täid on pruunikashallid, Täitõbi tehakse On spetsiaalsed salvid, silmaga nähtavad. kindlaks silmaga ja ravima peab ka partnerit. Elutsevad kõikjal, kus mikroskoobi abil. esineb karvkatet - juustes, kubemes, kulmudes, kaenla all. Nad munevad karvanääpsude juurde ning munadest kooruvad nädala pärast uued täid. Täide puhul esineb sageli sügelemine. Seenkolpiit Seened Haigusele on iseloomulik Seenkolpiidi tekitajad Seenkolpiidi ravi on
millele ronida tiibu sirutama. Paigal püsides hakkab liblikas oma tiibu venitama, kolme minuti möödudes on tiivad keha pikkused, aga kortsus, veel kolm minutit hiljem on nad niisama pikad, kui lennuvõimelisel isendil (joonis 2). Natuke aega hiljem on nad täiesti sirged, kui siis liblikat segada, vajuvad tiivad taas kortsu ja jäävadki selliseks. Kortsus tiibadega liblikas on aga lennuvõimetu (Viidalepp, 2000). 2.6 Munemine Apolloliblikad munevad oma munad toidutaimedele-lõokannused on ju valmikute lennuajaks juba närbunud, vaid juhuslikule rohukõrrele või isegi maapinnale. Selleks kukutab emane end rohupadrikusse ning rändab seal tasapisi ringi, kuni ta leiab mullusel kulukõrrel või maapinnal muna paigutamiseks sobiva koha. Pisikesed kuklikujulised munad on tuhmvalged ning väljutamisehetkel veidi kleepuvad (Viidalepp, 2000). 6 Joonis 2
konkureerivad sama ressursi nimel. Kokku ei puutu, kuid ärasöödud toit võib kaasa tuua teise organismi surma. Näiteks lõvid ja gepardid toituvad samadest saakloomadest ning seetõttu mõjutab ühe liigi esinemine samal alal teist negatiivselt. 3. Looduslik valik (mõistete liigid, näited) Stabiliseeriv valik soosib keskmiste tunnustega isendeid. Näiteks kalakajakal on optimaalselt kurnas kolm muna. Sellest vähem või rohkem munevad linnud saaavad tavaliselt keskmisest vähem järglasi.(liiga heledad või tumedad langevad röövlooma söögiks kergemini) Suunav valik olukord, kus valik soosib keskmisest erinevate tunnustega isendeid. Näiteks võivad varasemad head tunnused muutuda ebasobivateks(eemaldab heledad ja soosib tumedaid) Lõhestav valik soosib populatsiooni äärmuslikke tunnuseid; selle tulemusena jaotub populatsioon kaheks või enamaks alampopulatisooniks,
Eesti rahvaarv, mln (aasta alguse seis) 1,37 1,36 1,36 1,35 1,35 1,34 1,34 1,33 1,34 1,34 1 Keskmine munatoodang kana kohta (juriidiliste isikute põllumajanduslikud majapidamised); 2 linnuliha tapakaalus; 3 linnuliha eluskaalus Lindude majanduslikult kasulikud omadused ja linnukasvatussaaduste tootmise kiire kasvu soodustegurid Suur sigivus Munakana ja vutt munevad aastas keskmiselt 300 muna, 85%-lise koorumise puhul saadakse 255 tibu. Lihakanadelt saadakse aastas keskmiselt 150 tibu. Lihapartidelt, kalkunitelt ja hanedelt saadakse aastas vastavalt 160, 80 ja 40 tibu. Erinevate linnuliikidega saavad konkureerida sigivuses vaid küülik ja siga, kes annavad aastas vastavalt ka kuni 60 ja 25 järglast. Emise aastatoodangu, 25 tapaküpse peekonsea elusmassi (2500 kg) katavad aga 6 lihakana tibud. Lühike tootmistsükkel
Sookurgede arvukuse ja leviku suurenemise peamised põhjused nii Eestis kui laiemalt on kliima soojenemine, uute elupaikade tekkimine ning aktiivne liigi ja elupaikade kaitse. [ 2 ] Paljunemine Sookurg alustab paarielu alles kolmandal eluaastal, kuna ta on suur ja pikaealine lind. Järglasi saavad nad alles nelja kuni viie aastaselt. Pesa rajavad nad lamedale mättale keset tümapinnaselist rabaosa, madalsool hõreda pilliroo või põõsarindega aladele. Munevad enamasti aprilli teisel poolel. Sookurel sünni korraga 1- 2 poega. Nad võivad adopteerida ka orvuks jäänud poja. Tavaliselt on kõige rohkem poegi siis, kui pesakondade kaugus üksteisest on vähemalt pool kuni üks kilomeeter. Väiksema vahekauguse korral tekib konkurents eluruumi ja toidu pärast. Rohupesades on poegi enamasti rohkem kui roost pesades. Kulu on haudumiseks kohasem ning hoiab paremini soojust. [4] Pilt 1. Poegade sünd. Autor: Kose, M. Allikas: Leito, A. 2008
haardeelunditeks emase kinnihoidmiseks paaritumise ajal või sugutusjalgadeks. Liitsugulisust, mille puhul samal loomad on nii isas- kui emassuguelundid, esineb vähkide hulgas vähem. Paljude vähiliikide emased hoolitsevad pikka aega oma järglaste eest. Munad arenevad emase seljal olevas haudetaskus (vesikirbud), kõhu all paiknevas kambris (kakandid), munakottides suguavade küljes (aerjalalised), jalgade külge kleebitult (kümnejalalised) või mujal. Üksikud vähiliigid munevad munad otse vette (kalatäi). Munast koorunud noored vähid pole tihti veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Moonde käigus vastsed kestuvad korduvalt - ajavad maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sellisel vastsel on üks lihtsilm ja ainult kolm paari jäsemeid. Hingamine
ees surnut teeselda. Või siis lihtsalt minema joosta. Tihti arvatakse, et lepatriinu täppide arv näitab loomakese vanust. Tegelikult pole see nii. Täppide arv võib aidata liiki määrata, kuid vananedes neid juurde ei tule. 1.3 Lastetuba Lepatriinud talvituvad täiskasvanud mardikana. Kevadel virgunud triinud täidavad kõhtu esmalt nektariga, lehetäisid hakkavad nad sööma siis, kui ilmad on soojenenud. Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Nii on ablastel lapsukestel toit kohe käepärast ja nad ei pea hakkama üksteist sööma. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta ning seejärel asub lehetäide kallale. 1.4 Söögirännakud Vastseiga kestab kuni kuu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
