Lepatriinu - esitlus (1)

lepatriinu
Tutvustus
Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste
(Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda.
Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel
liikidel mustakollase-või punasekirju.
Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud.
Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 5200. Eestis elab neist 51 liiki.
Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt
lehetäidest (ka kilptäidest).
Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi
neid ei söö.
Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu,
alamaid seeni hävitablutsernitriinu.
Põhitõed lepatriinust
Klass: putukad
Selts: mardikalised
Sugukond: Coccinellidae
Pikkus: 1,2-10 mm
Värvus: tavaliselt oranzi, punase, kollase ja musta erksad varjundid
Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu
Paljunemise aeg: kevad ja sügis
Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna
Koorumisaeg: 5-8 päeva
Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades
Toitumine: peamiselt lehetäid
Eluea pikkus: umbes aasta
Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste
liiki
Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes
Elupaik
Lepatriinud esinevad terves Euroopas.
Sagedamini võib neid kohata Euroopa ja Põhja-Ameerika
parasvöötmealadel.
Suhteliselt harva kohtab lepatriinusid vihmametsades, kus elutseb palju
muid putukaid.
Lepatriinud elavad tihedalt inimese kujundatud keskkonnas - näiteks
aedades, puukoolides, aga ka umbrohtu täis kasvanud tühermaal, sest
need on alad, kus esineb suurel hulgal lepatriinude põhitoitu, mis on
lehetäid.
Toitumine
Enamik lepatriinudest toitub lehetäidest (pehmed ja kaitsetud putukad, kes
toituvad taimemahlast).
Mõningad lepatriinud söövad ka taimekahjuritest süüdiklasi.
Lehetäid on aeglased ja kaitsetud ning lepatriinud ei pea nende jahtimiseks
olema kohastunud.
Lepatriinuvastne on söömise poolest aplam, kui täiskasvanud isendid ja
toidunappuse korral võib ta isegi teistest vastsetest.
Samuti võivad lepatriinud toituda ka nektarist ja mesikastest, mis on
lehetäide magus eritis.
Paljunemine
Suurem jagu lepatriinusid paljuneb kevadel või sügisel.
Emased lepatriinud munevad sõltuvalt liigist 3 kuni 300 muna.
Munad munetakse lehetäide kolooniate lähedusse.
Harilikku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 5-8 päeva jooksul.
Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, 10-15 päeva jooksul
muutub ta nukkumisealiseks.
Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile nähtavas kohas.
Arengutsükkel kestab 4-7 nädalat.
Huvitavat
Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul
vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega
kantaridiin.
Vangistuses jälgitud lepatriinu sõi enne täiskasvanuks saamist ära 90
täiskasvanud isendit ja 3000 teiste putukate vastset.
Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis
vöödilised.
Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp lepatriinu
võib olla punane mustade täppidega kui ka vastupidi.
Suurima lepatriinu pikkus küündib ühe sentimeetrini.
Kõik lepatriinu liigid on kujult ühesugused.
Kogu maailmas on teada üle 5200 lepatriinuliigi.
Roll looduses
Üheks heaks näiteks on Austraalias elutsev lepatriinu Rhodalia cardinalis,
kes viidi Ameerika Ühendriikidesse kosenillitäi hävitamiseks. Kosenillitäi
põhjustas tsitruseistandustes suuri kahjustusi.
Lepatriinude kasutamine kahjurputukate hävitamiseks oli efektiivsem, kui
mürgitamine.
Enamik lepatriinudest toitub lehetäidest - Lehetäid on pehmed ja kaitsetud
putukad, kes toituvad taimemahlast.
Mõningad lepatriinud söövad ka taimekahjuritest süüdiklasi.
Lehetäid on aeglased ja kaitsetud ning lepatriinud ei pea nende jahtimiseks
olema kohastunud.
Nii valmikud kui ka vastsed hävitavad kilp-ja lehetäisid, lehekirpe ning
võrgendilesti.
Tähtsus inimesele
Seitsetäpp-lepatriinu on rahva seas tuntud ja hinnatud.
Kirilind, lepalind, lepatiiu, maarjakana, käolehm on vaid mõned lepatriinu
rahvapärastest nimetustest.
Kasuliku putukakese menu põhjus on tema ere värvus, mis on andnud talle
ka nime: lepp tähendab vanapärases pruugis verd.
Mõnel pool on lepatriinut kasutatud ka rahvameditsiinis. Põhilised hädad,
mille vastu mummuline putukas aitama pidi, olid leetrid ning hambavalu.
Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Vadja uskumuste
kohaselt ei tohi lepatriinut mingil juhul tappa; triinu laskumine inimese käele
tähendab suurt õnne.
Täpikirjalise putuka abil on püütud ette kuulutada nii tiine ute tallede arvu,
sõdade tulekut kui ka tulevase kaasa päritolu.
Liike
Kroontriinu
Selle lepatriinu keha on ümar ja külgvaates natuke kumer.
Tema tundlad ja jalad on lühikesed. Kroontriinu eesselja
eesosa on hele. Tema kattetiivad on kollased. Tema pikkus
on 4,5-5,5 millimeetrit.
Viistäpp-lepatriinu
Viistäpp-lepatriinu keha on ümar, külgvaates kumer. Tema
tundlad ja jalad on lühikesed. Tema kattetiivad on punakad
viie musta tähniga. Tema pikkus on 3-5 mm.
Seitsetäpp-lepatriinu
Seitsetäpp-lepatriinu keha on ümar ja külgvaates kumer.
Tema tundlad ja tiivad on lühikesed. Lepatriinu kattetiivad on
punakad ja seitsme musta tähniga. Ta elab peamiselt
taimedel. Tema pikkus on 5,5-8 mm
Pilte