Kilpkonnad ja nende elupaigad üle maailma (0)

Kilpkonnalised (Testudines) on keelikloomade hõimkonda roomajate klassi kuuluvate loomade selts.
Kilpkonnad põlvnevad Permi ajastu kotülosaurustest ja saavutasid õitsengu keskaegkonnas.
Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale.
Nende jässakat ja laia keha kaitseb nii selja kui kõhu poolt luuline kilprüü. Selle põhjal eristataksegi kilpkonnaliste seltsi teistest loomarühmadest. Seljakilpi nimetatakse karapaksiks ja kõhukilpi nimetatakse plastroniks. Seljakilp on selgroo ja roietega kokku kasvanud. Ohu korral tõmbab kilpkonn oma jalad ja pea kilbi alla, ehkki osal liikidel on kilp vähenenud , nii et kilpkonn ei mahu täielikult kilbi alla. Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, sest kilp on raske ja kohmakas . Vee-eluliste kilpkonnade rüü on tunduvalt õhem, kergem ja lamedam. Nende jäsemed on arenenud loibadeks.
Suurimad kilpkonnad (kaal kuni 450 kg) on merikilpkonnaliste alamseltsis. Enamik kilpkonni kasvab mõnekümne sentimeetri suuruseks. Suurimad maismaakilpkonnad on kooldkaelaliste alamseltsi (Cryptodira) kuuluvad Galápagose saartel elavad elevantkilpkonnad. Samasse sugukonda kuulub kõige väiksem, Madagaskaril elav ämblikkilpkonn, kelle pikkus ei ületa 10 cm. Meil on rohkem tuntud stepikilpkonn, keda paljud ka kodus lemmikloomana peavad. Alamseltsi pöördkaelalised (Pleurodira) kuuluvad loomad saavad erinevalt eelmistest liigutada oma pead rohkem külgedele kui ülespoole.
Kilpkonnade aju on väga nõrgalt arenenud ja moodustab vähem kui 1 promilli tema massist. Seljaaju on seevastu jäme ja raske. Silmad on tavaliselt hästi arenenud, pupill on ümmargune, peale kahe liikuva silmalau esineb veel pilkekile. Maitsmine , haistmine ja kompimine on samuti teravad . Näiteks oma kilprüü puudutamist tunneb loom otsekohe. Seevastu kuulmine on kilpkonnadel vilets. Maismaavormidel on trummikile paks, aga merevormidel on kuulmekäik kaetud tugevasti paksenenud nahaga.
Elevantkilpkonn ehk elevant -kilpkonn (Geochelone nigra) on suurim maismaal elav kilpkonnaline, endeemne liik Galápagose saartel. Eri saartel on kujunenud erinevad alamliigid, keda on eristatud 15 (5 väljasurnud). 10 alamliigi esindajaid on kokku umbes 14 000, suurim populatsioon Isabela saarel Alcedoni vulkaani kaldeeras (ca 5000 isendit).
Varasemad ladinakeelsed nimed on Geophile elephantopus, Testudo nigra, Testudo elephantopus, Chelonoidis nigra ja Chelonoidis elephantopus.
Täiskasvanud kilpkonnad kaaluvad üle 300 kilogrammi ning on umbes 1,2 meetrit pikad. Nende eluiga arvatakse olevat 200 aastat.
Nahkkilpkonn (Dermochelys coriacea) on nahkkilpkonlaste sugukonda nahkkilpkonna perekonda kuuluv kilpkonn.
Nahkkilpkonn on puudukilbiliste alamseltsi ainus tänapäevane esindaja. Nähtavasti lahknes tema arengutee teistest kilpkonnadest juba triiases.
Nahkkilpkonn on suurim kilpkonn. Tema luurüü võib kasvada 2 meetri pikkuseks ja mass ulatuda 600 kiloni. Pikkade lamedate eesloibade siruulatus küündib 3 meetrini.
Nahkkilpkonna liha on söödav ja maitsev. Siiski on teada mõned mürgistuse juhud . Arvatavasti oli kilpkonn söönud mingeid mürgiseid loomi ja mürk oli tema ihusse imbunud. Inimesed söövad ka nahkkilpkonna mune, kui neid leiavad, aga tema pesa lahtikaevamist ei peeta praktiliseks, sest see on nii sügaval.
Nahkkilpkonna kilp ja nahk on rasvaga rikkalikult läbi imbunud. Inimesed tapavadki nahkkilpkonni rasva saamiseks. See sulatatakse välja ning kasutatakse näiteks paadilaudade liitekohtade määrimiseks. Rasvarohkus toob ebamugavusi muuseumidele, sest kui nahkkilpkonna nahk ja kilp ei ole vastavalt töödeldud, siis võib neist aastate kaupa rasva välja immitseda.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kilpkonnalised
http://et.wikipedia.org/wiki/Elevantkilpkonn
http://et.wikipedia.org/wiki/Nahkkilpkonn
Kilpkonnade värvus vastab ümbruskonna omale, ent mõned mageveevormid on eredalt värvunud. Terraariumis võib selliseid loomi imetleda, aga looduslikus keskkonnas kireva taimestiku ja veesillerduse keskel on teda raske märgata.
Kilpkonnad on iidsetest aegadest olnud aegluse sümboliks, kuid aeglased on üksnes maismaakilpkonnad kohta. Mageveekilpkonnad liiguvad kiiresti ja osavalt nii vees kui ka kuival . Merekilpkonnad on kuival maal kohmakad, kuid vees liiguvad hämmastava graatsiaga.
Kilpkonnaliha on maitsev. Eriti maitsvaid liike kasvatatakse erifarmides. Kilpkonnade sigimisperioodil korjatakse nende mune, mis on samuti söödavad ja millest saab õli. Mõne liigi kilprüüd kasutatakse kilpkonnaluust pudukaupade valmistamiseks, kuid viimasel ajal on nende tootmine vähenenud, sest nad on võrreldes plasttoodetega ebakvaliteetsed.