MUSTLAIK-APOLLO (0)

MUSTLAIK - APOLLO
Referaat

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
2. Liigi Bioloogia 4
2.1 Üldiseloomustus 4
2.2 Talvitumine 5
2.3 Röövikustaadium 5
2.4 Nukustaadium 5
2.5 Nukust koorub liblikas 6
2.6 Munemine 6
3. Liigi levik ja arvukus 7
4. Liigi ohutegurid 8
5. Liigikaitse 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Käesoleva referaadi eesmärgiks on anda ülevaade mustlaik-apollost ja tema levikust Eestis.
Mustlaik-apollo on ohustatud liblikaliik paljudes Euroopa riikides ning sellega seoses ka kaitse alla võetud. Eestis on mustlaik-apollo II kategooria kaitsealune liik, mis on levinud kohati ja vähesel arvul.
Peamiselt on mustlaik-apollo levinud Eesti kirde osas samuti ka Kagu- Eestis. Järgnevas referaadis on antud ülevaade mustlaik-apollo bioloogiast , levikust ja tema kaitsest.

2. Liigi Bioloogia

2.1 Üldiseloomustus

Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne ) on päevaliblikas, kes kuulub putukate klassi, liblikaliste seltsi, sugukonda ratsulibliklased.
( http://et.wikipedia.org )
Mustlaik-apollo siruulatus on 6 cm. Lendamas võib teda kohata maist juunini. Mustlaik-apollo eelistab õiterohkeid niite , kus kasvab ohtralt röövikute toidutaimi-lõokannuseid (joonis 1).
Joonis 1. Harilik lõokannus (Corydalis solida)
( http://www.looduskalender.ee/ )
Tihtipeale aetakse mustlaik-apollot segamini põualiblikaga. Erinevus aga nende kahevahel on see, et põualiblika eestiibadel puuduvad mustad täpid. Mustlaik-apollot iseloomustavad laiad ümarad tiivad, mis on enamjaolt valged, kuid eestiibade tipuosa on peaaegu läbipaistev. Tiivasooned on mustad. Tiivad näivad sageli ka vahastena, eriti vanematel isenditel. Punaste tähnide puudumine tiibadel eristab mustlaik-apollot teistest apollodest. Tiibade üla-ja alakülg sarnanevad nii kirjalt kui värvilt (Sterry ja Mackay, 2005).

2.2 Talvitumine

Kirjanduses nimetatakse mustlaik-apollo ületalve elavaks arengujärguks kas muna või esimese kasvujärgu röövikut. Eesti populatsioonid talvituvad munakesta sees täiesti välja kujunenud röövikuna. Röövikud närivad endid läbi munakesta välja täpselt sel ajal, kui lumi on sulanud ja maapind veidi soojenenud, kui toidutaime tõusmed on juba tunginud läbi pinnase ( Viidalepp , 2000).

2.3 Röövikustaadium

Ühemillimeetrise läbimõõduga munadest koorunud esimese kasvujärgu röövikud on umbes kolm millimeetrit pikad, tuhmmustad, hõredalt mustjate lühikeste karvadega kaetud ja sileda, läikivmusta peakapsliga. Toitudes närivad nad lõokannuste lehtede servi ning liiguvad vilkalt nii taimevarsi pidi üles ja alla kui ka maapinnal ühe taime juurest teise juurde. Iseloomulik on nende viibimine toidutaimel ainult söömise ajal ning toitumine üksnes päevavalges. Röövikute kasv looduses kestab umbes neli kuni kuus nädalat, nad kestuvad selle aja jooksul neli korda (Viidalepp, 2000).

2.4 Nukustaadium

Mustlaik-apollo nukk on õhukesekestaline, esialgu piimjasvalge ja õrn. Röövikunahk jääb musta karvase puntrana nuku tagakeha tippu ümbritsema. Aja jooksul tumenevad tiivakatete servad ning paar päeva enne liblika koorumist hakkab tiivakiri juba katetest läbi kumama. Nukuperiood vältab Eesti populatsioonidel toatemperatuuril ( 20-22 C 11-12 ööpäeva). Kokku vältab mustlaik-apollo areng meil munast koorumisest liblikate ilmumiseni vähemalt 8-9 nädalat, sõltudes suuresti lume sulamise ajast ning sellest, kas kevad on soe või külm (Viidalepp, 2000).

2.5 Nukust koorub liblikas

Liblikas koorub nukust tavaliselt varahommikul. See on mõjutatud välisärritajate poolt- päikese tõus ja õhurõhu muutus. Kooruv liblikas pingutab kesta kaeluseõmbluse kohalt katki, vabastab jalad ning tiivad ja, ponnistanud ennast kestast vabaks, kiirustab otsima rohukõrt või oksa, millele ronida tiibu sirutama. Paigal püsides hakkab liblikas oma tiibu venitama, kolme minuti möödudes on tiivad keha pikkused, aga kortsus , veel kolm minutit hiljem on nad niisama pikad, kui lennuvõimelisel isendil (joonis 2). Natuke aega hiljem on nad täiesti sirged, kui siis liblikat segada, vajuvad tiivad taas kortsu ja jäävadki selliseks . Kortsus tiibadega liblikas on aga lennuvõimetu (Viidalepp, 2000).

2.6 Munemine

Apolloliblikad munevad oma munad toidutaimedele-lõokannused on ju valmikute lennuajaks juba närbunud, vaid juhuslikule rohukõrrele või isegi maapinnale. Selleks kukutab emane end rohupadrikusse ning rändab seal tasapisi ringi, kuni ta leiab mullusel kulukõrrel või maapinnal muna paigutamiseks sobiva koha. Pisikesed kuklikujulised munad on tuhmvalged ning väljutamisehetkel veidi kleepuvad (Viidalepp, 2000).
Joonis 2. Mustlaik-apollo
( http://nagi.ee/photos/Kessuputukas/20876151 )

3. Liigi levik ja arvukus

Mustlaik-apollo levikuala ulatub Prantsusmaast Lääne-Siberi steppideni ning üle Ida-Kasahstani madalamate mägede Tjan-Šani mägedeni Lõuna-Kasahstani madalamate mägede Tjan-Šani mägedeni Lõuna-Kasahstani madalamate mägede Tjan Šani mägedeni Lõuna-Kasahstanis ning Hissari mäeahelikeni Kirgiisias ja Tadžikistanis (Viidalepp, 2000). Mustlaik-apollo elukoht ja toidubaas on piiratud. Eestis on nad levinud kirde osas Narvast-Kundani. Mõningaid isendeid on märgatud ka Lahemaa rahvuspargis lääne servas . 80 ndatel on avastati nende elupaigaks Kagu-eesti, kus nende leviala on aastatega laienenud, lausa 100 isendini. Viidalepa sõnul mõjutab leviala laienemist Eestis põhjapoolkera makrokliima.
Mustlaik-apollo eelistab väiksemaid niite, niisketes või poolniisketes paikades jõgede ääres, kus on ka mõnevõrra lepavõsa. Mustlaik-apollol on oluline elada paigas, kus leiduks nii tema rööviku toidutaimi, kui ka päikselises paigas (Liivamägi, A. 2006. Mustlaik-apollo levik ja seosed elupaigaga Kagu-Eesti populatsioonis. Tartu Ülikool, bakalaureusetöö).
Muutuv maakasutus hävitab nende elupaiga, seega on nad ka paljudes riikides väljasurnud.
( http://www.lote.ut.ee/ Liivamägi, 2006)

4. Liigi ohutegurid

Mustlaik-apollo liigile mõjuks halvasti jõeäärsete väikeste niitude kinnikasvamine ja metsastumine. Siis poleks ei ruumi valmikutele ega toitu röövikutele. Mustlaik-apollo pelgab tuult ja seetõttu püüab vältida avamaastike. Halb oleks ka maastiku kultuuristamine ( http://koolielu.ee/ ). Mustlaik-apollode populatsioone ohustab otseselt kevadine kulupõletamine, mis on nüüd seadusega keelatud, kuid esineb siiski. Populatsioone ohustab ka nende esinemispaikade traditsioonilisest kasutusest väljajäämine (Viidalepp, 2000).

5. Liigikaitse

Selle liigi kaitsmiseks on vaja tagada maatiku mosaiiksus. Tuleks säilitada ja hooldada niite (joonis 3). Bioloogiliselt on väärtuslikud eelkõige sellised niidud, mis on üles kündmata ja väetamata. Selleks, et niidud säiliks, tuleks neid regulaarselt niita või karjatada. Kui niitude hooldamine lakkab, kasvavad niidud võsasse, sealne mitmekesisus langeb ja pikapeale asenduvad niidud metsadega ( Baronina ja Kabucis, 2011).
Joonis 3. Niit

Kokkuvõte

Mustlaik- apollo kuulub Eesti punasesse raamatusse ja on II kategooria kaitsealune liik. Paljudes riikides on ta väljasurnud. Mustlaik-apollo eelistab väiksemaid niite jõe kallastel.
Seetõttu on ka oluline, et Eesti säiliks võimalikult palju niite, neid vajalikult hooldades.
Kui inimene pöörab piisavalt tähelepanu liigikaitsele, siis on võimalik, et ka mustlaik- apollode arv Eestis suureneb.

Kasutatud kirjandus

Ader , A. ja Tartes, u. (2010). Eesti looduskaitse. Tallinn, Keskkonnaamet .
Boronina, V. ja Kabucis, L. (2011). Saagem tuttavaks niidud. Lätimaa Looduse Fond
Liivamägi, A. 2006. Mustlaik-apollo levik ja seosed elupaigaga Kagu-Eesti populatsioonis. Tartu Ülikool, bakalaureusetöö
Sterry, P. ja Mackay, A. (2005). Looduse taskuraamat. Liblikad . Tallinn, Varrak .
Viidalepp, J. (2000). Mustlaik-apollo. ( Parnassius mnemosyne) Eestis. Tallinn, Teaduste Akadeemia kirjastus.
http://et.wikipedia.org/wiki/Mustlaik-apollo
http://koolielu.ee/waramu/view/1-b07ac97d-551c-4ab7-b8c7-c9711fe6eeaa