Vesiviljelus (0)

Vesiviljelus tähendab veeorganismide kasvatamist ja viljelemist tehnoloogiate abil, mis on välja töötatud kõnealuste organismide tootmiseks suuremas ulatuses, kui võimaldab looduslik keskkond.
Vesiviljelus on kalade, karpide, vähkide ja veetaimede (nt vetikad ) kasvatus, kasutades tehnoloogiaid, mis on mõeldud nende toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused . See on üks kiiremini kasvavaid toidusektoreid maailmas, mis juba annab meie planeedil poole kogu tarbitavast kalast.

Vetikakasvatus:

Kohavalik on üks olulisemaid tegureid merevetikad kasvatamisel. Koha valimisel tuleb silmas pidada järgmisi aspekte :
1.     Piirkonnas ei tohi olla otseseid reostusallikaid, samuti tuleb jälgida, et jõed ei kannaks vetikate kasvualale  reostunud vett. Jõgede suudmealasid tuleb vältida ka põhjusel, et magevesi alandab merevee soolsust ja temperatuuri. Soodsaim soolsus on 30-34 promilli ja temperatuur 27-30 ̊C.
2.     Ala peab olema lainetuse eest kaitstud ei tohi mõõna ajal jääda kuivale.
3.       Hoovuste liikumiskiirus peab olema piisav, et varustada vetikaid vajalike toiteainete ja puhta veega, soovitav kiirus on 20-40 m/min.
4.     Tuleb eelistada kohalikku floorat st et looduslikult antud kohas kasvavad liigid annavad paremat saaki, kui introdutseeritud liigid.
5.     Merepõhi peab olema jämeliivane, kaetud surnud korallriffidega või olema kivine/kaljune. Mudane põhi on täiesti sobimatu. Soovitav on, et looduslikult ei kasvaks sellel kohal rikkalikult makrofüüte.
6.     Sügavus tuleb valida nii, et ka mõõna ajal oleksid vetikad kaetud ca 0,5 m veekihiga, et päike ei kahjustaks kasvavaid vetikaid. Soovitavalt on, et ka tõusu ajal jääks sügavus alla 2 m
7.     Enne kui alustada massilist vetikakasvatust on soovitav väikeste kogustega järele proovida, kas antud liik ikka kasvab selles kohas piisavalt hästi, et saaki anda. Soodsates tingimustes on kasvukiirus 2,5-4 % päevas.

Kreveti kasvatus:
Algselt kasvatati loodusest püütud krevetivastseid täiskasvanuks. Nüüd kasutatakse intensiivset tehnoloogiat ning kogu kreveti elutsükkel on kontrolli all. Täiskasvanud loomade munetud munadest kooruvad haudejaamas vastsed (nauplused) ning nende areng jätkub kunstlikes tiikides kuni täiskasvanuks saamiseni , mil saak kokku kogutakse. Kui varem olid kasutuses suured mitmekümne ja –saja ha suurused tiigid , siis tootmise intensiivsuse tõusuga on tiikide pindala vähenenud, kuid loomade kontsentratsioon tiikides on tõusnud sadu ja isegi tuhandeid kordi .
Krevetid saavad elada ja paljuneda ainult soolases ja soojas vees. Kogu kreveti arengutsükkel kestab ainult paar nädalalt. Emased krevetid munevad 50000 -100000 muna, milledest umbes 24 tundi pärast kooruvad vastsed, kes toituvad munarebust. Seejärel teevad nad läbi järgmise moonde ning hakkavad toituma planktonist. Pärast paarinädalast moonduvad nad taas ning näevad välja juba nagu täiskasvanud. Nüüd kasvavad nad ainult suuremaks ning saavutavad suguküpsuse kahe kuni kuue kuuga . Täiskasvanud krevett on bentosetoiduline merepõhjal elav loom.
Intensiivse majandamise korral saadavad krevetid oma erinevad elustaadiumid mööda erinevates tiikides. Krevetikasvatus toimub kolmes järgus: haude mahutites , vastsete kasvutiikides ja täiskasvanute tiikides. Viimastes tiikides viibivad krevetid kõige kauem. Troopikas viljeletakse krevette aastaringselt ning saadakse kaks kuni kolm saaki aastas.
Austri kasvatus:
Austrid vajavad oma kasvuks riimvett, seetõttu kasvatatakse neid suurte jõgede suudmealadel – estuaarides. Tähtis on nii soolsuse- kui ka temperatuurirežiim, et kudemistingimused oleksid soodsad ning karpide kasv kiire. Viimane kestab tavaliselt mitu aastat.
Kasutatakse kolme erinevat viljelusmeetodit. Iga meetodi puhul „istutatakse“ vastsed kohta, kus nad edaspidi hakkavad kasvama ja kust neid siis sobival hetkel kogutakse. Karpidel on teatavasti pelaagilised st vabalt ujuvad vastsed.

Pärli kasvatus:

Tänapäeval kasutavad vähesed pärlikasvatajad seda meetodit. Moodne praktika võimaldab koguda karpidelt muna- ja seemnerakke, viljastada need ning saada sel viisil uue põlvkonna vastseid. Vastsed saavad vabalt ringi ujuda ja kui saabub aeg vastsetel kinnituda, siis kinnituvad nad selleks ettenähtud kohta. Vastsete arenedes noorteks valmikuteks paigutatakse need viljelusala eraldi sektorisse, kus nad kasvavad 1-2 aastat, enne kui neisse istutatakse pärli tuum. Tuumade istutamine karpidesse on kirurgiline töö ja nõuab suurt täpsust. Mikroskoopiline tükike teise juba püütud karbi poolmest viiakse karbi kehasse. Röntgenaparaadi abil saab kontrollida, kas kõik läks õigesti. „Opereeritud“ karbid jäävad paariks nädalaks jälgimise alla, sest osa neist võib haigestuda, mõni isegi surra ja osa lihtsalt „ei võta“ võõrkeha omaks. Enamus siiski elab edasi ja hakkab pärlit "tootma". Nüüd paigutatakse karbid taas kastidesse või võrkudesse ja lastakse neil edasi kasvada. Pärlite moodustamine võtab aega veel mõni aasta. Lõpuks toimub pärlite kogumine.

Kala kasvatus: harilik tuunikala
Jaapanis on püütud tuunikala kasvatada sumpades alates 1970.a. Algus oli raske, sest puudusid kogemused. Kuid järk-järgult lahendati esilekerkinud probleemid ja nüüdseks on kaheksa firmat , kes kasvatavad 300 tonni tuunikala 18-s erinevas Jaapani kohas. Traaleritega püütakse rannikumerest 150-500 grammi kaaluvad noorkalad. Kalu kasvatatakse 3 kuni 4 aastat ujuvates sumpades, eesmärgiga kasvatata tuunikalu 30-70 kilogrammini. Tootlikkuse tase on määratud muutuva väikeste kalade hulgaga , mis on igal aastal saadaval. Tuunikalade suremus on jätkuvalt kõrge tingituna stressist ja naha kahjustustest. Samuti saavad tuunikalad haavu kiirest ujumisest vastu võrku.
Probleemiks on saanud noorte kalade väljapüük, seoses millega on drastiliselt langenud tuunikalade looduslik taas toodang. Alles 2002.a. õnnestus uurijatel sundida emane tuunikala, kes oli aretatud ja kasvatatud vangistuses , vangistuses ka kudema . Seega saadi võimalus kasvatada noorkalu sumpade tarvis ja polnud enam põhjust püüda loodusest noorkalu.
Lõhe kasvatus: Lõhede kasvatamine toimub kahes järgus. Lõhemari viljastatakse magedas vees, kus toimub ka kala noorjärkude areng ja kasv. See protsess toimub haudejaamas. Peale 12-18 kuud on noored lõhed (smoldid) valmis laskuma merre. Meres toimub nende kasvatamine sumpades veel 12-24 kuud, mil saak koristatakse.i
Vesiviljelus ehk akvakultuur on üks kiiresti arenev majanduse sektor , mis Eesti oludes hõlmab nii kala- kui ka vähikasvatuse. Võrreldes loomakasvatusega on see väga uus ja mitmekesine valdkond . Kalakasvatus on maailmas viimase paarikümne aastaga läbi teinud uskumatult kiire arengu. Kalakasvatuse prioriteediks on keskkonnasäästlikul tehnoloogial põhinev suurtootmine. Ka Eestis on üles ehitatud mõned uued retsirkulatsioonisüsteemiga (suletud veekasutusega basseinisüsteem) kalakasvandused.
Eestis kasvatatakse rohkem vikerforelli ja karpkala , lisaks ka lõhet, meriforelli, siiga, haugi , tuurakala ja angerjat. Uuemad kasvatatavad kalaliigid on arktika paalia ja aafrika angersäga. Koorikloomadest vähikasvatustes kasvatatakse Eesti looduses levinud jõevähki. Euroopas väga levinud molluskikasvatusalasid pole Eestis registreeritud külma kliima ja vee temperatuuri tõttu.ii
Veterinaar - ja Toiduameti andmetel tegeles 2014. aastal vesiviljelussektoris kalakasvatusega 50 tegevusloaga (tunnustatud) ettevõtet, kellest 30 kasvatas kala ja 20 jõevähki. 2015. aastal oli neid ettevõtteid 54, neist kalakasvatuses 32 ja jõevähikasvatuses 22.
i https://mereorganismidekultiveerimine.weebly.com/kalakasvatus.html
ii http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=1190