Sipelgad (0)

Sipelgad
Sipelglased  on ühiseluliste putukate  sugukond  kiletiivaliste seltsist.
Maailmas on üle 20 000 liigi , Eestis 54 liiki.
Maailma teadaolevalt kiireima liigutuse teeb lõkslõugne sipelgas nimelt oma lõugadega. Ta suudab lõuad kokku laksatada 2000 korda silmapilgutusest kiiremini: kiirusega 35 kuni 64 meetrit sekundis. Ta avab oma lõuad kahe suure peas asuvalihasega ja hoiab neid lahti vedrulukustuse taolise elundi abil.
Enamik sipelgaid elab  troopikas . Eesti sipelgaist on tuntuimad  punakaspruunid  metsasipelgad  kuklased   (15) liiki, väikesedmustad, pruunid või  kollased  murelased ja punakad raudsikud. Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad, kes rajavad oma käike haigete või surnud puude tüvedesse.  Aedades , niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi.
Enamik sipelgaid ehitab pesa pinnasesse, kuklased teevad okastest ja muudest taimeosadest suuri kuhilpesi. Mõnd liiki sipelgad elavad parasiitidena teiste pesades.
Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate  vastsed  nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere.
Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki.
Amatsoonsipelgatel pole peres üldse töölisi. Nendel sipelgatel esineb "orjapidamine", kus vajalikke töid teevad teiste sipelgaliikide pesadest röövitud vastsetest ja nukkudest arenenud sipelgad. "Orjapidamist" esineb mitmetel teistelgi sipelgaliikidel.
Sipelgad suhtlevad omavahel lõhnade abil. Nad toituvad peamiselt teistest putukatest, lehetäide magusast eritisest ja taimemahlast, osa sööb ka seemneid või kasvatab pesas toiduks seeni. Kuklaste seas on mitu väga kasulikku liiki. Et kuklased söövad ka kahjurputukaid, on nad Eestis looduskaitse all.
Sipelgapesa
Sipelgapesad koosnevad suurest hulgast käikudega ühendatud kambritest. Mõned sipelgaliigid on elama asunud erilistesse taimedesse, mis ongi kohastunud sipelgatele  eluaseme  pakkumiseks, andes neile oma õõnsa kambrilise ehitusega nii peavarju kui ka toitu.
Lisaks sipelgatele elab nende pesades rohkesti muidki putukaid. Enamik neist toitub vaid kõdunevast pesamaterjalist ja sipelgate jäätmetest. Mõned aga nuruvad toitu sipelgatelt endilt. Vastutasuks pakuvad nad sipelgatele spetsiaalsetest näärmetest eritatavatnõret, mida sipelgad meelsasti lakuvad. Selliseid "kaasüürnikke" võtavad sipelgad kaasa ka uude kohta kolides. Mõned sipelgapesade asukad võivad olla ka perele kahjulikud. Nii näiteks eritavad mitmed lühitiiblased sipelgaid purjupanevaid aineid ning toituvad ise sipelgate munadest ja vastsetest, põhjustades vahel tervete perede hukkumist.
Külmade ilmade saabudes lähevad sipelgad sügavamale pesa maa-alustesse käikudesse ja jäävad seal tardeseisundis kevadet ootama. Oma pesa temperatuuri nad oluliselt tõsta ei suuda.
Paljunemine
Kui emane on paaritumiseks valmis, lendab ta pesast välja. Emast ootavad sajad isased, kes on valmis oma kohust täitma. Pulmalennu ajal paaritub emane neist ühega, tiirutades kukub maa peale, kus nad lahku lähevad. Varsti pärast seda isane sipelgas hukkub. Emane paneb sperma keha sisemuses paiknevasse seemnekotikesse, kust ta kogu oma elu vältel seemet võtab ning munarakke viljastab. Viljastatud munarakkudest arenevad eranditult emased, viljastamata munadest aga isased. Niiviisi saab emane määrata oma järeltulijate sugu ning kogu koloonia suurust. Paaritumise järel murrab emane tiivad ning hakkab pesakohta otsima . Harilikult on selleks madalal maapinna kohal paikneva kõduneva puu tüves asetsev pragu. Siia ehitab ta ühe pesakambri ning muneb esimesed munad. Munadest koorub mitu töölist, kes võtavad enda peale toidu hankimise , pesa suurendamise, munade eest hoolitsemise ning vastsete toitmise. Aasta või kahe möödudes, kui koloonia on piisavalt suur, hakkab kuninganna tootma isaseid ja viljakaid emaseid, kes vanast pesast lahkuvad ja rajavad endale uued kolooniad .
Kuidas suudavad sipelgad endast suuremaid asju kanda?
Sipelgad kannavad endast suuremaid asju, sest need asjad on sipelgatest kergemad. Ja sellepärast, et sipelgahape kuivatab ära nii putukad (kui ka taimed) ja, siis need muutuvad kergemaks ja nad suudavad neid kanda.
Seitsmekümne ühesuguse pudeli põhja puistati ühesugusel hulgal ühesugust niisket  liiva. Pärast seda võeti pesast ja asetati igasse pudelisse üks töösipelgas. Sipelgad käitusid erinevalt. Ühed hakkasid kohe kaevama , teised aga mitte. Nelja tunni pärast kaevasid pooled sipelgad ja kolmandal ööpäeval kõik seitsekümmend. Seejuures tegutsesid kõik erinevalt.
Mõned sipelgad kaevasid valgemas küljes, teised aga varjulises. Mõned sipelgad kaevasid algul esimeses, siis teises ja lõpuks ka kolmandas kohas. Ühed töötasid süstemaatiliselt ja katkestamatult , teised üsna korrapäratult.
Ilmnes , et kõik sipelgad seni, kuni neid hoiti ühekaupa, tõid kuue tunniga pinnale kaks kümnendikku grammi liiva, aga kui nad asetati kahe ja kolmekesi , jõudsid nad sama ajaga heita välja liivateri igaühe kohta sadu kordi rohkem.
Teedel pesade juurde esineb üsna palju "rikša sipelgaid," kes kannavad teisi sipelgaid. Mitmesuguste materjalidega pesa poole koonduvate kandjate ahelikus esineb küllaltki palju tühjade lõugadega sipelgaid. Kui mingil sipelgate rajal märgistada kandjaid , kes kannavad lõugade vahel ehitusmaterjali ja mõne päeva pärast uuesti tulla sinna, siis sageli võib leida eest enamiku sipelgaid, kuigi, siis nad ei kanna ainult okkaid, taimekiude või vaigutükikesi, vaid ka surnud putukaid, terakesi ja pesakaaslasi.