Lepatriinu Referaat

mt, jou

Lepatriinu Referaat (1)

Põhikool - Loodus - Loodusõpetus

5 VÄGA HEA

Lepatriinu

Referaat

Koostanud : oma nimi

Koht ja aasta

Sissejuhtaus

Kevadiselt värvirikkale loodusele annavad tooni pisikesed, kuid sageli silmatorkavalt kirkad putukad.
Peale liblikate leidub ka kirevavärvilisi mardikaid. Kõikvõimalike põrnikate, jooksikute ja sikkude hulgas äratavad tähelepanu eelkõige lepatriinud .

1.0 LEPATRIINU

Lepatriinud on murdeti ka käolehmad, kirjalinnud, eri perekondadesse kuuluvad mardikad lepatriinulaste sgk-st; Umbes 4000 erinevat liiki, Eestis neist 51 liiki. Lepatriinude keha on pealt kumer , alt tasane , 1-10mm pikkune , paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Nii valmikud kui ka vastsed hävitavad kilp-ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti(on seega kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised . Vastne on hall või mustjashall, oranžikirjaline. Talvituvad mardikana. Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu.

1.1 Sugulased

Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda.
Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer – nagu kummulikeeratud kauss . Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 4000. Eestis elab neist 51 liiki.
Kõige tuntum ja enim levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata), tavaline on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata).
Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes. Euroopa seitsetäpp-lepatriinut on sel eesmärgil sisse viidud Põhja-Ameerikasse: ta on aplam kui sealsed triinuliigid.
Lutsernitriinu (Subcoccinella vigintiquatuor-punctata) maiustab naljaka nimega taimehaigust – jahukastet – põhjustavate seentega .
Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka.

1.2 Hoiatusvärvuja

Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzhikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must.
Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus: märguanne putuktoidulistele loomadele ja lindudele, et see suutäis pole magus. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin.
Kui need abinõud ei päästa ärasöömisest, üritab lepatriinu (nagu enamik putukaid) vaenlase ees surnut teeselda. Või siis lihtsalt minema joosta.
Tihti arvatakse, et lepatriinu täppide arv näitab loomakese vanust . Tegelikult pole see nii. Täppide arv võib aidata liiki määrata, kuid vananedes neid juurde ei tule.

1.3 Lastetuba

Lepatriinud talvituvad täiskasvanud mardikana.
Kevadel virgunud triinud täidavad kõhtu esmalt nektariga, lehetäisid hakkavad nad sööma siis, kui ilmad on soojenenud.
Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Nii on ablastel lapsukestel toit kohe käepärast ja nad ei pea hakkama üksteist sööma.
Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta ning seejärel asub lehetäide kallale.

1.4 Söögirännakud

Vastseiga kestab kuni kuu. Tegemist on väga isuka eluperioodiga, näljane vastne võib võtta ette kuni kümnemeetriseid söögireise.
Vastsed on sinakashallid ning oranžikirjalised, sarnanevad pisut kartulimardika vastsetega, kuid neid saab siiski kergesti eristada.
Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud – kõigest kollast värvi. Punase tooni omandavad nad mõne aja pärast.
Kokku kestab lepatriinu arengutsükkel üks kuni kaks kuud. Soodsalt soojade ilmade puhul võib ühe suve jooksul kasvada kaks põlvkonda.
Hoolimata röövlasekuulsusest ja kaitsevärvusest, on lepatriinul ka vaenlasi. Teda ohustavad sipelgad ja ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid.

1.5 Maarjakana

Seitsetäpp-lepatriinu on rahva seas tuntud ja hinnatud. Kirilind, lepalind, lepatiiu, maarjakana, käolehm on vaid mõned lepatriinu rahvapärastest nimetustest.
Kasuliku putukakese menu põhjus on tema ere värvus, mis on andnud talle ka nime: lepp tähendab vanapärases pruugis verd.
Mõnel pool on lepatriinut kasutatud ka rahvameditsiinis. Põhilised hädad, mille vastu mummuline putukas aitama pidi, olid leetrid ning hambavalu.
Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Vadja uskumuste kohaselt ei tohi lepatriinut mingil juhul tappa; triinu laskumine inimese käele tähendab suurt õnne.
Täpikirjalise putuka abil on püütud ette kuulutada nii tiine ute tallede arvu, sõdade tulekut kui ka tulevase kaasa päritolu.
Selts: mardikalised Coleoptera
Sugukond : lepatriinulased Coccinellidae
Eestis esinevad liigid kuuluvad erinevatesse perekondadesse
Seitsetäpp-lepatriinu Coccinella septempunctata
kehapikkus 7-8 mm
mune 200-1500

Üks lepatriinu võib elu jooksul ära süüa tuhatkond lehetäid.
Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kaldale uhutud lepatriinusid on rahvauskumustes peetud sõja endeks.

LISA 1.0

1.1 Luuletus Triinu
Kärbes, ei lepatriinu ronib mööda kõrt.
Vaatab ringi ,otsib nagu linnukene õrt.
Kõrs kooldub, kaardub, maha kukub triinu.
Mustalt, korpas mullakamaralt nüüd teda piilun.
Nagu naabri proua,
paks, täpilise põllega.
Veega kosutab end triinu,
justkui mees end õllega.
1.2 Folkloor Lepatriinusõnad
Lepatriinusõnade suurest populaarsusest annavad tunnistust sajad arhiivitekstid. Traditsioon on püsinud laste mängulise harrastusena tänini. Triinut on käele jooksma võetuna lastud oma äralennuga näidata, kuspool peiu on, kustpoolt sõda tuleb, kus kadunud kari on, kus isa-ema on, kust kirja saan, kust kala saab, kas tuleb hea ilm, kustpoolt tuleb õnn, kus mu kodu on. Toimingu juurde kuulub sõnamaagia: Kirilind, kirilind, näita, kus mu kodu on (Audru); Lenda, lenda, merihärg! Näita, kuspool sõda on! Tartumaal või Taanimaal, Saksamaal või Saaremaal (Viljandi); Lenda, lenda, lepatriinu, näita välja, kus mu peig, kas on maa pool või mõisa pool, linna pool või ranna pool (Harju-Jaani); Lepatriinu, lepatriinu, lenda sinna, kus on minu kallike ! (Kullamaa). Ka rahvalikus laulus , algusvärsiga "Lenda, lenda, lepalind" on lepatriinu see, kel palutakse lennata "sinna, kus mu kallike." (Sõna "lind" võib märkida tiivulist või isegi tiibadeta putukat ka teistes keeltes.) Lembeteemalised pöördumised on kõige pikemad .
Käolehm, lindu , landu,
linda sinna lepistikku,
karga sinna kadastikku,
tii sinna tiikene,
jäta sinna jäl’ekene,
koes [kuhu] lää ma mehele.
( Setu )
Käolehm, lindu, landu,
linda sinna ukse lingi peale,
karga sinna läve peale,
kust mulle mees saab.
(Vastseliina)
Kui triinu äralendamisega ei kiirustanud, õhutati teda: Lepatriinu, lenda ära! Tuul tõuseb! Lepatriinu, lenda ära, pesa põleb, pojad sees! Puhuti ähvardati: ära tapan, pea võtan, viskan ahju, löön kahe kivi vahel katki, et triinu kiiremini lendu tõuseks.

LISA 2.0

2.1 Pildid

LISA 3.0

3.1 Tabel

Liik
kroontriinu
Semiadalia notata
viistäpp-lepatriinu
Coccinella quinquepunctata
seitsetäpp-lepatriinu
Coccinella septempunctata
Keha ehitus

keha ümar, külgvaates kumer
tundlad ja jalad lühikesed
eesselja eesosa hele
kattetiivad kollased , kokku 11 suure musta laiguga
pikkus 4,5-5,5 mm

keha ümar, külgvaates kumer
tundlad ja jalad lühikesed
kattetiivad punakad, viie musta tähniga
pikkus 3-5 mm

keha ümar, külgvaates kumer
tundlad ja jalad lühikesed
kattetiivad punakad, seitsme musta tähniga
peamiselt taimedel
pikkus 5,5-8 mm

3.2 Diagramm

1.0 KASUTATUD MATERJALID

Tallinna kirjastus „Valgus“ (1990) Ene nr.5 lk.511 lepatriinu

Piret Pappel . (2001). Kuu loom – lepatriinu. [02 Detsember 2001]

http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0105/piret.html
Liisa Meriste. (s.a.). Luulet. [s.a]
http://www.miksike.ee/referaadid/luulet.ht m
Aivo Tamm. (2003). lepatriinulased Coccinellidae. [16 Juuni 2003]
http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/lepatriinulased.ht m
M. Hiiemäe. (s.a.) MARDIKALISED (COLEOPTERA). Seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata). [09 August 1998]
http://www.zbi.ee/satikad/putukad/folkloor/05/folk_19.ht m

SISUKORD

Lepatriinu 2
Referaat 2
Sissejuhtaus 3
1.0 LEPATRIINU 4
1.1 Sugulased 4
1.2 Hoiatusvärvuja 4
1.3 Lastetuba 5
1.4 Söögirännakud 5
1.5 Maarjakana 5
LISA 1.0 7
LISA 2.0 9
2.1 Pildid 9
LISA 3.0 10
3.1 Tabel 10
3.2 Diagramm 10
1.0 KASUTATUD MATERJALID 11
Piret Pappel. (2001). Kuu loom – lepatriinu. [02 Detsember 2001] 11
SISUKORD 12

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 21 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-08-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

21 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

jou mt Õppematerjali autor

lepatriinu loodus loodusõpetus

Sarnased õppematerjalid

ppt

Lepatriinu - esitlus

olema kohastunud. Lepatriinuvastne on söömise poolest aplam, kui täiskasvanud isendid ja toidunappuse korral võib ta isegi teistest vastsetest. Samuti võivad lepatriinud toituda ka nektarist ja mesikastest, mis on lehetäide magus eritis. Paljunemine Suurem jagu lepatriinusid paljuneb kevadel või sügisel. Emased lepatriinud munevad sõltuvalt liigist 3 kuni 300 muna. Munad munetakse lehetäide kolooniate lähedusse. Harilikku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 5-8 päeva jooksul. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, 10-15 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile nähtavas kohas. Arengutsükkel kestab 4-7 nädalat. Huvitavat Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin.

Bioloogia

docx

Lepatriinulased Referaat

................. 5 Kokkuvõte koos toiduahelaga.................. 6 Kasutatud kirjandus ja pildid.................. 7 Lepatriinula sed Lepatriinulased on eriperekondadesse kuuluvad mardikad. Nad hävitavad Kilp- ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti-on seega kasulikud. Vähesed liigid on ka taimetoidulised. Nende vastsed sarnanevad kartulimardikaga. Nende hemolümf on mürgine, seega enamus putuktoidulisi loomi neid ei söö. Lepatriinu vastne Lepatriinud Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp- lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu.

Eesti putukad

rtf

Lepatriinu välisehitus ja paljunemine

Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda.Lepatriinu veri on mürgine ja sellepärast teised loomad neid ei söö. Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal eriti nähtav. 1015 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastseiga kestab kuni kuu. Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile

Bioloogia