Sookurg (0)

Sookurg

Sissejuhatus

Sookurg on meie maastike üks suursugusem linnuliik . Tema ladinakeelne nimetus on Grus grus. Nagu ütleb ka vanasõna heal lapsel mitu nime, nii kutsutakse sookurgi veel hall-, raba -, mets-, põllu-, kesa -, niidu-, külvi-, rukki- ja külmakureks. Hulgaliselt on sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi – kurekolmnurk taevas on üks tuntumaid sügise sümboleid. Täiskasvanud sookurg kaalub 5-6 kilo, 1.5 meetrit kõrge ning tiibade siruulatus 2- 2,5 meetrit. Sulestik on hall, vaid kurgualune ja hoosuled on mustad ning peas punane laik. Jalad on samuti musta värvi ja nokk kollakasroheline. Sookured elavad looduses 20- 30 aastat, vangistuses kuni 42 aastaseks. [ 2 ]
Elupaik ning levila
Sookurg on levinud Euraasia põhjaosas metsatundra vööndist kuni stepivööndini. Maailmas pesitseb umbes 100 000 sookure paari, neist 80 000 Euroopas, ning 350 paari Eestis. [ 1 ]
Liik pesitseb erinevatel märgaladel, peamiselt soos. Nad pesitsevad üksikpaaridena. Peamiselt pesitsevad sookured loodusmaastikel, kuid viimastel aastatel on nad hakkand levima ka inimtekkelistes elupaikades. Sellega on levila tunduvalt tihenenud. Suletud karjäärides on sageli vesi ning sinna on välja kujunenud sookurele sobilik kaldataimestik. Sookurg võib pesitseda ka märgadel metsaraie aladel. Sookurgede arvukuse ja leviku suurenemise peamised põhjused nii Eestis kui laiemalt on kliima soojenemine, uute elupaikade tekkimine ning aktiivne liigi ja elupaikade kaitse. [ 2 ]
Paljunemine
Sookurg alustab paarielu alles kolmandal eluaastal, kuna ta on suur ja pikaealine lind. Järglasi saavad nad alles nelja kuni viie aastaselt. Pesa rajavad nad lamedale mättale keset tümapinnaselist rabaosa, madalsool hõreda pilliroo või põõsarindega aladele. Munevad enamasti aprilli teisel poolel. Sookurel sünni korraga 1- 2 poega. Nad võivad adopteerida ka orvuks jäänud poja. Tavaliselt on kõige rohkem poegi siis, kui pesakondade kaugus üksteisest on vähemalt pool kuni üks kilomeeter . Väiksema vahekauguse korral tekib konkurents eluruumi ja toidu pärast. Rohupesades on poegi enamasti rohkem kui roost pesades. Kulu on haudumiseks kohasem ning hoiab paremini soojust. [4]
Pilt 1. Poegade sünd. Autor: Kose , M. Allikas: Leito, A. 2008. Sookurel on Eestis seni hästi läinud - Eesti Loodus, nr. 10, lk 9.
Toitumine ning ööbimine
Toituvad sookured peamiselt taimsest toidust - oras, rohulibled jne, kuid ka loomsest- pisiloomad, putukad, limused . Toiduotsingud piirnevad pesa suhtes paari kilomeetriga. Mõni päev peale pojade sündi hakkab pere käima ühistel toiduretkedel. Ööseks naastakse enamasti tagasi pessa. Mida vanemaks pojad saavad, seda kaugemal toitumas käiakse. [ 4 ]
Pesast eemal olles puhatakse enamasti ikka märgaladel. Ööbimiseks valitakse turvalised ning vesised kohad. Vett vajavad sookured joogiks ning kümbluseks. Kui pojad pole veel lennuvõimelised, alustatakse koduteed juba paar tundi enne loojangut. Kui kurge häiritakse
ööbimispaigas, suunduvad nad mujale. Häirijateks võivad olla jahimehed , rebased , röövloomad, kalju- ning merikotkad. [ 2 ]
Ränne
Sügise saabudes hakkavad naaberpered koonduma ühistesse ööbimispaikadesse ehk rände- eelsetesse koondumiskohtadesse. Kui rändekogum asub pesast kümmekonna kilomeetri kaugusel, siis käiakse aegajalt kodukandis ning vahest ka ööbitakse seal. Eesti rände- eelsete kurekogumitega ühineb enamasti tuhatkond kurepere. Liitutakse ka Soomest ning Loode- Venemaalt. Samuti võivad ühineda meie kurepered naabermaade kogumitega. [ 2 ]
Pilt 2. Sookure ränne. Autor: Zacek, S. Saadud: Leito, A. 2008. Sookurel on Eestis seni hästi läinud - Eesti Loodus, nr. 10, lk 10.
Suuremosa sookure kogumikke alustavad rännet talvitumisalale septembris või novembris. Liikuma hakatakse varahommikul. Lennatakse kogu päev õhtuni välja ning vahel ka öösel. Kõige parem ilm rändeks on selge ja tuulevaikne ilm. Parvedes on mõnikümmend kuni paarsada lindu. Rändelennu faas võib olla paarsada kuni tuhat kilomeetrit. Selline vahemaa läbitakse mõne päeva kuni nädalaga. Soodsa ilma ja suure tahtmise korral võivad kured lennata puhkamata kuni viissada kilomeetrit. Rändepeatus kestab umbes kaks nädalat. Eesti kured lendavad enamasti Hispaaniasse, Prantsusmaale, Itaaliasse või Põhja- Aafrikasse. Peatutakse enamasti pikemalt Saksamaal, Prantsusmaal ning Ungaris. Suurimaks rändekauguseks on seni mõõdetud 3600 kilomeetrit 2005. aastal. [ 4 ]
Talvitusaladel viibivad sookured novembrist märtsini. Kokku viibitakse pesitusaladel umbes kuus kuud. Kevad- ja sügisrändel kokku kolm kuud ning talvitusalal samuti kolm kuud. Kevadränne kestab kokku umbes poolteist korda vähem kui sügisränne. [ 1 ]
Eestisse saabuvad esimesed sookureparved veebruari lõpus või märtsis. Algul on parvedes vaid 3- 7 isendit, hiljem 18- 23. Parved on palju väiksemad, kui sügisrände ajal. Erinevalt sügisest läbirändel ei peatu kevadel kured pikemat aega ega suuremal hulgal. [ 3 ]
Sookure kaitse ja ohutegurid
Sookurg on enamus levila riikides kaitse all, nii ka Eestis. Liigi arvukus on viimase 300 aasta jooksul valdavalt langenud. Põhilisteks ohtudeks sookurele on nende elupaikade hävinemine ning madalast veetasemest tingitud poegade ning kurnade röövlus. Nendeks röövliteks on enamasti varesed, metssead ning rebased. Palju kurgi hukkub elektriliinides, tuulegeneraatorites, liikluses jm. Praegune sookure populatsioon Eestis on pideva juurdekasvu faasis. Peamisteks takistatavateks teguriteks on kättesaadava toiduressursi hulk, pesitsusaegne häirimine inimese poolt ning kõrgendatud röövlus. [ 2 ]
Häirimine inimese poolt mõjutab sookure pesitsemist, sulgumist ning rändeaegset peatumist Eestis. Juba ühekordse häirimise tõttu võib sookurg pesa hüljata. Seetõttu mõjutab inimene suuresti uute poegade sündi. Kuna sulgimisel on sookurg, kas osaliselt või täielikult lennuvõimetu ning selle pärast eriti tundlik häirimisele. Sulgumiseks aga valivad nad inimtühjad kohad, siis ohutegurit see endast veel ei kujuta. Halb on aga olukord aga ööbimis- ja toitumispaikades. Ööbimist häirivad kõige rohkem sügisene veelinnujaht marjulised, kalamehed ning paadiliiklus. Toitumist põldudel häirivad liiklus ja põlluharimistööd. Häirimine esineb tihti, kuid linnud on võimelised kiiresti ümber paiknema ning turvalisemad ööbimis- ning toitumiskohad otsima . [ 4 ]
Kuigi sookurg oli varem ihaldatud jahisaak, ei ole neid peale kaitse alla võtmist 1958. aastast eriti salakütitud. On vaid mõned teated juhuslikust pihtasaamisest. Munade kauplemise juhte pole ka Eestis seni avastatud. [ 4 ]
Sookureuuringute ajalugu ja tänapäev
Eesti linnu- uurijad on sookurgi jälginud juba üle sajandi. Esmalt hakati üles märkima sügis- ning kevadrännet. Seda on tehtud juba aastast 1866. Sookure uurimisvaldkonda võib pidada kõige pikaajalisemaks, mis kestab tänini. Esimene ülevaade sookure rändest Eestis ilmus 1955. aastal. Töö koostati Eesti loodusuurijate seltsi poolt. Uus ajakäik sookureuuringus tuli 1990. aastal, kui võeti kasutusele värvilised jalarõngad ning 1999. aastal raadiomärgised. 2001- 2003 jälgiti sookurgi satelliidi abil. Sookurg oli Eestis esimene liik, kellele rakendati raadio- ja satelliitmärgised. Nende abil saadi täpsemalt uurida linnu kodupiirkonda ning rännet. Satelliidi abil saadi teada, et meie sookured rändavad peale Lääne- ning Kesk- Euroopa veel Ukrainasse ja Türgisse. Sookurepopulatsiooni struktuuri uurimiseks on käivitatud spetsiaalne uurimiskava , kus lisaks hästi tuntud meetoditele kasutatakse ka uudset sonogrammanalüüsi meetodit, mis võimaldab linde hääle järgi individuaalselt eristada ja seirata, ilma et neid oleks vaja kinni püüda ning traumeerida. [ 4 ]
Sookurg on suursugune lind. Kure nimi tuleb arvatavasti tema häälitsusest. Kuigi tal on Eestis läinud hästi - tema arvukus Lääne- Euroopaga on küllalt suur, siiski vajab sookurg kaitset. Varem kuulus sookurg punasesse raamatusse, praeguses nimestikus teda ei ole. Põhjus on selles, et liigi seisund nii meil kui ka mujal Euroopas on paranenud ja otsest ohtu liigi püsimajäämisel praegu ei ole. [ 2 ]
Kasutatud kirjandus:

Kumari , E. 1975. Lindude ränne. Valgus, lk 328.

Leito, A., Keskpaik, J., Ojaste, I. & Truu, J. 2005. Sookurg. Eesti Loodusfoto, EMÜ PKI, Tartu. lk 192.

Renno, O. 1993. Eesti Linnuatlas. Valgus, lk 256.

Leito, A. 2008. Sookurel on Eestis seni hästi läinud - Eesti Loodus, nr. 10, lk 6 – 15