Lülijalgsed (1)

Pärnu-Jaagupi Gümnaasium
8a klass
Linda Pihl
Referaat bioloogiast
Pärnu-Jaagupis 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Ämblikulaadsed 4
Närvisüsteem 4
Sigimine 4
Hingamine 4
Eritamine 5
Vähid 5
Närvisüsteem 5
Sigimine 5
Hingamine 5
Eritamine 6
Putukad 6
Närvisüsteem 6
Sigimine 6
Hingamine 6
Eritamine 6
Seedimine 6
Kokkuvõte 7
Kasutatud kirjandus 8
Lisa 1 9

Sissejuhatus

Lülijalgsed on selgrootud loomad. Lülijalgseid on mitmeid erinevaid liike – vähid; ämblikulaadsed ja putukad. Neist tuleb ka juttu . Neist putukad moodustavad 68% Maa loomaliikidest . Lülijalgsed on lüline keha, lülilised kehajätked ja kitiinainest välisskelett. See looma rühm on oma nime saanud lüliliste jäsemete järgi. Neil on mitmeid elupaiku – meres; järvedes; jõgedes; metsadest; põldudelt; mullast ning isegi taimedest ja teistest loomadest.

Ämblikulaadsed

Närvisüsteem

Nagu kõigil selgrootutel on ka ämblikulaadsetel kõhtmine närvisüsteem. Mingit kindlapiirilist keskust nagu seda on inimese peaaju , neil pole. Suurem "juhtimiskeskus" on koondunud rindmikupiirkonda.
Peaaju, mis paikneb söögitoru kohal, ei tegele kogu looma elutegevuse kontrolliga, vaid hoopis pea piirkonnas asuvate meeleelundite signaalide töötlemisega. Siin asub kaks paarilist keskust, välimiste ja sisemiste silmade jaoks eraldi, mis tegelevad silmadest tuleva informatsiooni töötlemise ja tõlgendamisega.

Sigimine

Kõik ämblikulaadsed on lahksugulised.
Emaslooma munasarjad paiknevad tagakehas kõhtmisel poolel. Suguelundid avanevad tagakeha tipul kitiinse struktuuriga. Emase suguelundite juurde kuulub ka seemnehoidla, mis on määratud sperma säilitamiseks.
Isaste suguelundid on küllaltki lihtsa ehitusega. Gonaadid paiknevad tagakehas võrgunäärmete peal. Nendest lähtub kaks seemnejuha mis hiljem ühinevad ja moodustavad paaritu lõppkanali, mis avaneb tagakeha kõhtmisel poolel. Sperma ülekandmisega seotud struktuurid paiknevad aga hoopis lõugkobijatel. Spermatosoid on isalooma suguteedest väljudes kaetud erilise kitiinilaadse, vees lahustuva kestaga, mis kaitseb sperme ebasoodsate keskkonnamõjude eest (taluvad temperatuuri kuni 100°C). Skorpionide reproduktiivsüsteem koosneb nii isastel kui emastel omavahel ühendatud torudest, mis paiknevad tagakehas.
Välja arvatud üksikud erandid ämblike hulgas, on viljastamine alati kaudne, st vahetult ei puutu kokku isase ja emase sugurakkude tootmisega seotud struktuurid.

Hingamine

Laialt on tuntud ämblike raamatkopsud. Need on omalaadsed kotid , mille sees asub hulgaliselt lehekesi ehk kopsutaskuid. Kuna hapniku omastamine ja CO2 eritamine toimub difusiooni teel, on pindalal suur tähtsus -- mida suurem pindala, seda kiiremini saavad difusiooniprotsessid toimudaVähem tuntud on asjaolu, et ämblikel on lisaks kopsudele ka trahheesüsteem, kogum peenikesi torukesi, mis suunduvad kehapinnalt, kuhu need avanevad mõne üksiku ava kaudu, hapnikku tarvitavate organiteni. Sõltuvalt rühmast esinevad kas ainult kopsud, ainult trahheed või mõlemad

Eritamine

Peamisteks erituselunditeks on Malphigi sooned ja puusanäärmed, viimased ei tööta täiskasvanud isenditel.
Malphigi sooned harunevad hemolümfis kus nende peamiseks ülesandeks on lämmastikku sisaldavate jääkainete eraldamine ja nende suunamine soolde, kus need viiakse koos ekskrementidega kehast välja.

Vähid

Närvisüsteem

Vähkide närvisüsteemi nimetatakse köisredeltüüpi süsteemiks. Primitiivse ehitusega lehtjalalistel läheb läbi keha kaks närvitüve, mis moodustavad kumbki igas kehalülis suurema närvirakkude kogumiku - tängu. Arenenumatel vähkidel on närvitüved liitunud ühtseks närviketiks, ka närvitängud on liitunud.

Sigimine

Vähid on reeglina lahksugulised - on olemas nii emased kui isased loomad. Paljudel vähiliikidel on emas- ja isasloomad ka väliselt selgelt erinevad. Väikeste vähkide puhul on emased tavaliselt isastest suuremad ja sigimisperioodil võib nende keha küljes sageli näha munade kogumikke. Isastel on tihti mõned jalad muutunud haardeelunditeks emase kinnihoidmiseks paaritumise ajal või sugutusjalgadeks. Liitsugulisust, mille puhul samal loomad on nii isas - kui emassuguelundid , esineb vähkide hulgas vähem. Paljude vähiliikide emased hoolitsevad pikka aega oma järglaste eest. Munad arenevad emase seljal olevas haudetaskus (vesikirbud), kõhu all paiknevas kambris (kakandid), munakottides suguavade küljes (aerjalalised), jalgade külge kleebitult (kümnejalalised) või mujal. Üksikud vähiliigid munevad munad otse vette (kalatäi). Munast koorunud noored vähid pole tihti veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Moonde käigus vastsed kestuvad korduvalt - ajavad maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sellisel vastsel on üks lihtsilm ja ainult kolm paari jäsemeid.

Hingamine

Väikestel vähkidel pole tavaliselt spetsiaalseid hingamiselundeid ja nad omastavad hapnikku veest kogu keha pinnaga. Arenenumad vähid hingavad lõpustega nagu kõik tõelised veeloomad . Vees lahustunud kujul olev hapnik tungib läbi lõpuste õhukeste seinte looma verre. Harilikult talitlevad vähkide lõpustena rindmikujalgade erilised jätked, kuid näiteks kakanditel on lõpusteks moondunud tagakehajalad .

Eritamine

Vähid eritavad kehast jääkaineid uriiniga. Uriini eritavad kas looma alalõugade juures kehapinnale avanevad maksillaarnäärmed või tagatundlate läheduses avanevad antennaalnäärmed.

Putukad

Närvisüsteem

Närvisüsteem on köisredeli tüüpi ja paikneb selgmiselt. Peamised keskused pole peas, aju tegeleb peaasjalikult meeleelunditest tulevate signaalide vastuvõtu ja töötlemisega, mis on küll üsna keerukas, kuid sellest hoolimata pole sellel keskset kontrollivat funktsiooni. Ilma peata putukad elavad suurepäraselt edasi, ja surevad arvatavasti janusse või nälga. Erinevalt inimesest, kelle närvirakud ei taastu , on putukatel võime kahujstatud närvirakke uuesti sünteesida.

Sigimine

Putukad on erandtult kõik lahksugulised. Paarumisel viib isane oma seemnerakud emase suguteedesse. Emane muneb umbes nädal peale viljastamist oma munad mulda ning need kooruvad alles kevadel. Kevadel kooruvad rohutirtsu vastsed, kes ronivad mulla peale ja alustavad iseseisvat elu. Nad söövad taimi.

Hingamine

Kõik putukad hingavad trahhesüsteemi abil. Trahheesüsteem avaneb kehapinnale kümne hingeava (stigma) kaudu kehapinnale. Stigmad on õhukindlalt suletavad vastava kaane abil. Eriti oluline on stigmade tihe sulgumine nukustaadiumis, kuna see aitab vett kokku hoida. Hingamise mehhanism erineb põhimõtteliselt selgroogsete omast. Nimelt hingavad putukad tsükliliselt — on faas, mille käigus imetakse keskkonnast hapnikurikast õhku, ja faas, mille käigus eritatakse süsinikdioksiidi. Hingamises esineda külaltki pikad pausid.

Eritamine

Putukad eritavad Malphigi soonte ja pärakuga.

Seedimine

Enamusel putukatest esinevad süljenäärmed, kuid nende funktsioon varieerub äärmiselt tugevalt. Tüüpilisel juhul on sülg vedel, seedeensüüme sisaldav aine mis immutab toitu ja toimib seedimise algatajana. Kesksooles toimub toidu lõhustamine organismile vastuvõetavateks aineteks , selle imendumine ja osaliselt ka säilitamine. Kesksoole eesosa on sageli mahukas, kotilaadne ja talitleb toidulaona. Keskosa on paljudel juhtudel liigendatud mitmete umbsoppidega, mis suurendavad imendumiseks vajalikku pinda. Tagasool on harilikult kaetud kitiiniga.

Kokkuvõte

Lülijalgsed on oma nimetuse saanud oma lülilise ehituse tõttu. Nende keha koosneb arvukatest lülidest, mis kannavad lülilisi jäsemeid. Selle loomarühma võime me jagada neljaks väiksemaks rühmaks: vähid, hulkjalgsed, ämblikulaadsed ja putukad. Kõikide lülijalgsete keha katab tugev koorik , mida nimetetakse kutiikulaks. Kutiikula on tugev, kuid paindlik kitiinainest kest. Kuid see kitiinainest kest ei veni ning seepärast peavad lülijalgsed oma kasvamise ajal mitu korda kestuma. Peale kestumist on kest mõnda aega pehme, nii et loom saab kasvada.
Lülijalgsete keha jaguneb tavaliselt kolmeks osaks - peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Mõnedel lülijalgsetel on pea ja rindmik liitunud pearindmikuks. Jäsemed on lülijalgsetel samuti lülilised.

Kasutatud kirjandus

Mati Martin, Maie Toom , Urmas Kokassaar „ Bioloogia põhikoolike II“ AVITA 2002

Steve Pollock , Belitha Press „Loomade elu“ Koolibri 1994

http://www.zbi.ee/satikad/

http://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:L%C3%BClijal

Lisa 1

Joonis 1. Ämblik Joonis 2. Skorpion
Joonis 3. Jõevähk Joonis 4. Kakand kaitseasendis
Joonis 5. Rohutirts
9