Eesti Roomajate liigirikkuse võrdlus Eesti roomajate liigirikkuse võrdlus Soomega. Juhendaja: Tartu 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS Tabel 1. Roomajate taksonoomia. Taksonoomia Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Roomajad Reptilia Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa- eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Tabel 1. näeme, et roomajad kuuluvad Animalia riiki, Chordata hõimkonda ja Reptilia klassi. [13] Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm. Joonis 1. näeme ka maismaa eluviisiga Soomuselist Sauromalus obesus. Roomajate hulka kuulub äärmiselt mitmekesise kehaehitusega loomade rühmi. [13] Joonis 1
Eesti loomastik Kahepaiksed · Praeguseks on Eestis kindlaks tehtud 10 liiki ja 1 hübriidne vorm kahepaikseid. · Lisaks on Eesti alal varem elutsenud mitmed liigid, keda me madala arvukuse tõttu pole suutnud seni kindlaks teha või kes siin praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1
Roomajate üldiseloomustus Keda nimetatakse roomajateks? Roomajate (Reptilia) klassi kuulub maailmas umbes 6000 liiki selgroogseid loomi. Need on enamuses maismaaloomad, kuhu kuuluvad loomad jaotuvad seltsidesse: kilpkonnalised, kärsspealised, krokodillilised ja soomuselised. Eesti roomajad (kokku 5 liiki) kuuluvad kõik seltsi Soomuselised (Squamata). Roomajate välimus Erinevatesse roomajate seltsidesse kuuluvate liikide välimus on erinev - see võib olla sisaliku-, mao- või kilpkonnalaadne. Siinkohal ei hakka me kirjeldama meil mitteelavate rühmade (nt. kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks,
Arusisalikud on päevase eluviisiga loomad. Nende normaalne kehatemperatuur on 30 kraadi, seetõttu peesitavad nad hommikuti ja pärastlõunal (kuid mitte keskpäeval) päikese käes, et seda temperatuuri saavutada. Toiduks on tal igasugused putukad, ämblikud jne, keda ta enne alla neelamist raputab. Vaenlasteks aga peamiselt rästikud, nastikud, pistrikud. Ohtu kujutavad ka rebased, siilid ja mägrad, inimasulate juures ka kodukassid. Põgenedes jätab ta saba maha nagu teisedki Eesti sisalikud. Kivisisalik (Lacerta agilis) Ta on peamiselt levinud Euroopas, Eestis on neid üpris vähe. Kivisisalikud on jässakad, väikeste jalgadega sisalikud. Värvus on varieeruv, ühisteks tunnusjoonteks on heledate laikude muster külgedel. Eluiga on umbes 8-12 aastat. Neid võib leida kuivematelt aladelt, näiteks nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja oma kindlal territooriumil. Toituvad väikestest selgrootutest
Kordamisküsimused 1. Kahepaiksete/roomajate iseloomulikud tunnused – kehakatted, sigimise iseärasused jne 2. Kahepaiksete/roomajate ehituslikud-talitluslikud iseärasused, mis on määravad nende elupaigavalikut. 3. Eesti liigid – levik, arvukus, peamised määramistunnused. Kus keda leidub, miks haruldaste liikide arvukus on vähenenud ning mida nende kaitseks tehakse. Vastused Kahepaiksetele iseloomulikud tunnused: Kõigusoojased, kes ei suuda ise oma kehatemperatuuri reguleerida. Aeglased ja väheliikuvad loomad. Nahk on keeruka ehitusega - niiske, sisaldab lima- ja mürginäärmeid. Täiskasvanud loomadel enamasti kopsud olemas, kuid gaasivahetus toimub ka läbi naha.
Pärast sigimist toituvad ja talvituvad maismaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Arusisalik eelistab niiskeid alasid. Asustab puuriitu, kivihunnikuid, vahel ka hoonete vundamente. Kivisisalik munad muneb pinnasesse ja seeläbi rohkem levinud liivastel aladel, nt leidub teda Piusa ja Männiku karjäärides, Jägalas, Lahemaal, Karulas jne. Neile ei meeldi niiskus. Vaskuss asustab eelkõige Eesti palumetsasid, mille samblarindes on arvukalt selgrootuid, millest toituda. Talvitub urgudes või kõdunenud kändudes. Nastik veelembene. Asustab niiskeid elupaiku. Munevad munad nt kompostihunnikusse, adruvallidesse jne. Päeval meeldib päikese käes lesida, öösel varjuvad urgudesse, puujuurte alla, kivihunnikutesse, heinakuhjadesse jne. Rästik nt heinamaa ja metsa piiralad, raiesmikud, võsastuvad alad. Varjepaikadeks urud, kännud, praod jne. 8
Pupillid on ümmargused nagu teistelgi nastiklastel. Pea ülapoolel on väga suured soomused. Ülahuule moodustavad 7 (harva 6 või 8) ülahuulesoomust (supralabialia), millest kolmas ja neljas moodustavad silma alumise ääre. Silma ees asetseb ainult üks soomus (praeoculare), selle taga enamasti 3 või 4 silmatagust soomust (postocularia). Nastik elab kogu Euroopas (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad) ja Aasias kuni Mongooliani, samuti Põhja-Aafrikas. Ta on ainus roomaja rästiku kõrval, kelle leviala ulatub põhjapolaarjooneni. Eestis on ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni. Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks Natrix maura ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele.
"metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1. Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud 2. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud 3. Lammipuisniidud Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale(http://www.botany.ut.ee/lectures/poollooduslikud1.pdf) (http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4) Eriti väärtustatud on puisniit: 1. kui kultuuripärand ja traditsioonilise talumaastiku lahutamatu osa; 2. kui liigirikas poolooduslik kooslus, mitmekesise ja kohati haruldase taimestiku ja loomastikuga; 3
Kõik kommentaarid