Surulased referaat (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Vee ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia õppekava
Referaat
Surulased
Evelyn Landing
Tartu
2016
Sissejuhatus
Surulaste sugukonda kuulub umbes 1 200 liiki. Eestist on teada 17 liiki. Tegemist on valdavalt suurte liblikatega, kõige väiksemate surude siruulatus on umbes 2 cm. Surulaste hulka kuulub ka Eesti suurim liblikas - harva sisse lendav tontsuru (Acherontia atropos), kelle siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Siiski leidub surulaste seas ka selliseid liike, mille valmikud ei toitu; neil on imilont taandarenenud. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett , selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist. Omapärane on siinkohal heli tekitamise mehhanism - hääl tekib õhukese membraani võnkumisel, kuid vastandina teistele putukatele pannakse helielund tööle soolest kiiresti väljapuhutava õhu abil. Selline helitekitamise mehhanism on putukate seas teadaolevalt ainulaadne. [1]
Kirjeldus
Tundlad ei ole üldiselt eriti sulgjad, isegi isastel.Surulastel puuduvad kuulmiselundid, kuigi mõnel rühmal on kuulmiselundilaadsed organid peas. Rindkere , kõht ja tiivad on tihedalt kaetud soomustega. Mõnel surulaseliigil on lont taandarenenud kuid enamusel on see väga pikk ning kasutatakse nektari imemiseks taimedelt. Enamus surulasi tegutseb pimedas või õhtuhämaruses kuid mõned lendavad ka päevasel ajal. Nii emased kui isased on sarnase elueaga 10- 30 päeva. Enne lendamist, enamus liike väristavad oma lennulihaseid nende soojendamiseks ning lennu ajal kehatemperatuur võib tõusta 40 kraadini.
Mõnedel liikidel on sugudevaheline erinevus vägagi märgatav. Näiteks , Aafrika liikidel Herse convolvuli, tundlad on paksemad ning tiibade muster laigulisem isasel isendil. [2]
Käitumine
Surulased on liblikate seas ühed kõige paremad lendajad , soodsate tuulte puhul võivad nad jõuda sünnikohast sadade kilometrite kaugusele. Nii on näiteks tontsurusid ja kassitapusurusid leitud Islandilt (need liigid esinevad püsivalt Vahemere ääres), oleandrisuru ( Daphnis nerii)
on jõudnud trooplilisest Aafrikast Soomeni jne. Ka Eesti 17-st suruliigist on 6 niisuguseid, mis ei suuda siin talve üle elada ja lendavad haruharva lõunast sisse. [1]
Mõned liigid lendavad ainult lühikese perioodi keskel hämaruses või koidu ajal, samad kui teised liigid ilmuvad hiljem õhtul ning teised umbes südaöö paiku, aga selliseid liike võib aegajalt näha ka toitumas päeva ajal. Mõned levinumad liigid Aafrikas nagu Cephonodes hylas virescens ,Leucostrophus hirundo, and Macroglossum trochilus, on päevase eluviisiga.
Enamus täiskasvanud surulastest toituvad nektarist , kuid on ka mõned troopilised liigid kes toituvad silmavedelikest. Mõned taimeliigid on seotud kindla surulaseliigiga ning vaid nemad suudavad taime ära tolmendada. Orhideedel on selline spetsiifiline tolmendamine seotud kullisuruga ehk „ hawk moth“, need orhideed vajavad pikka imilonti. Näiteks komeedi orhidee , Angraecum sesquipedale , haruldane Madagaskari taim, mille nektar asub 30 cm sügavusel ,arutles Charles Darwin, et ka sellisele taimele peab olema kindel loom kes sellest toitub. [2]
Elutsükkel
Enamus liike on võimelised tootma mitu generatsiooni aastas juhul kui ilmastik seda soosib. Emased munevad valgust poolläbilaskva kattega , rohekaid,lamendunud,siledaid mune ning tavaliselt asetavad munad üksikuna peremeestaimedele. Muna areng varieerub palju, kolmest kuni 21 päevani. [2]
Madara-vöötsuru röövik otsib koha kus nukkuda ning tema värv tumeneb enne nukkumist.
Madara-vöötsuru röövik. ( https://en.wikipedia.org/wiki/Sphingidae#/media/File:Hyles-gallii-caterpillar.jpg )
Surulaste röövikud on äärmiselt iseloomuliku välimusega - nad on paljad , tagakeha tipul asub tugev kõver oga, mis võib olla vähenenud mügaraks või olla pea olematu viimases rööviku elustaadiumis. Häirimise korral püüavad paljude liikide röövikud vaenlast hirmutada, jämendades keha eesosa ning kõigutades seda küljelt küljele, imiteerides madu. Sageli on keha eesosal isegi silmadele sarnanevad laigud (näiteks suur-punasuru (Deilephila elpenor) röövikutel. Surulaste nukud asuvad pinnases, need on ühtlasi ka talvituvaks arengujärguks. [1]
Surulaste röövikud on keskmise kuni suure suurusega ning paksude kehadega. Neil on viis paari lihavaid jalgu . Enamus röövikuid on helerohelised ja pruunid ning varjemustriga nende paremaks varjamiseks. Teised on silmatorkavama värvusega, tüüpiliselt valgete täppidega mustal või kollasel taustal kogu kehapikkuses. Diagonaalsed triibud on rööviku kehal samuti tavalised. Puhkamise ajal vastsed tavaliselt on keras. Vastsed on kiired oksendama kleepuvat, tihti toksilist maosisu ründajatele nagu sipelgad või parasiidid . [2]
Röövikud on oligofaagid lehtpuudel või rohttaimedel, mõned neist taluvad üsna suurt hulka spetsiifilisi toksiine taimedes. Röövikute arengukiirus sõltub temperatuurist ning mõned põhjamaa ja kõrgete piirkondade liigid päevitavad arengu kiirendamiseks. Röövikud kaevuvad pinnasesse nukkumiseks, kuhu nad jäävad kaheks kuni kolmeks nädalaks enne kui väljuvad täiskasvanutena. Paljudel liikidel nukk talvitub. Nukkudel on spetsiifiline „ nokk “. [3]
Kokkuvõte
Surulased on reeglina öösiti lendajad ning nende imilondid on valdavalt pikad. Nad ei lasku õiele nii nagu päevaliblikad ja ei vaja lendamiseks päiksesoojust. Samuti on surulased liblikalistest parimad lendajad ja kiired manööverdajad. Surulaste röövikud on äärmiselt iseloomuliku välimusega, paksud ning tagakehal asuva sarvekesega, enamus röövikuid on helerohelise ja pruuni varjevärvusega. Surulastel puuduvad kuulmiselundid, kuigi mõnel liigil on kuulmiselundilaadsed organid peas. Mõned suruliigid toituvad silma pisaravedelikust või tontsuru kombel mesilaste meest.
Kasutatud kirjandus

http://www.zbi.ee/satikad/putukad/liblik/liblik17.ht m

https://en.wikipedia.org/wiki/Sphingidae

http://www.ut.ee/BGZM/heteroce/sphinx.ht m
Sisukord
Sissejuhatus.................................................................................................................................1
Kirjeldus..................................................................................................................................1-2
Käitumine....................................................................................................................................2
Elutsükkel................................................................................................................................2-3
Kokkuvõte...................................................................................................................................4
Kasutatud kirjandus.....................................................................................................................5