INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE (0)

1 Hindamata

Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Kartulimardikas 4
1.1 Liigikirjeldus 4
1.2 Kartulimardika areng 4
1.3 Kartulimardika levik 6
1.4 Kohanemisvõime 7
2. Kartulimardika kahjulikkus 8
3. Kartulimardika tõrjevõimalused 9
3.1 Agrotehnilised tõrjevõtted 9
3.2 Keemilised tõrjevõtted 10
3.3 Riik ja tõrje 10
Kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus ja allikad 12

Sissejuhatus

Iga inimene, kes kunagi on kokku puutunud kartulikasvatamisega, teab, millist peavalu kartulimardikad endast kujutavad. Tegemist on invasiivse liigiga , kes Euroopasse toodud Põhja- Ameerikast . Kuna kartulimardikas on Euroopas elutsenud juba aastakümneid ning ta on väga hea kohanemisvõimega, muutub tema leviku piiramine iga aastaga järjest raskemaks.
Valisin selle teema, kuna olen ise kartulimardikatega kokku puutunud ja nende kahjustusi näinud. Referaadi käigus loodan saada uut informatsiooni, kuidas kartulimardikaid efektiivsemalt hävitada.
Referaat on üles ehitatud kolmes osas: liigi kirjeldus, tema mõju põllumajandusele ning võimalused tema leviku piiramiseks.

Kartulimardikas

Liigikirjeldus

Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) ehk koloraadomardikas (Joonis 1) on keskmise suurusega mardikas : pikkus 7-12 mm ja laius 5-7 mm. Tema kehakuju on paljudele poilastele omaselt kuppeljas. 7-13 mm pikkused kattetiivad on oranžkollased, kummalgi on viis musta pikitriipu. Tõuk (Joonis 2) on oranžkollane või tuhmkollane, kasvab kuni 15mm pikkuseks . Pea, eesrindmikukilp ja kaks rida tähne keha külgedel on mustad. [1]
Joonis 1. Kartulimardikas
Joonis 2. Kartulimardika tõuk

Kartulimardika areng

Kartulimardikas on Eestis hästi kohanenud ja elab meie talved üle talvitudes. Kui varem talvitus ta umbes 80 cm sügavusel mullas, siis nüüd läheb ta juba 100-120 cm sügavusele mulda. Tavaliselt talvituvad kartulimardikad kas kartulipõllul või neid ümbritsevatel heinamaadel.
Kartulimardikas tuleb kevadel maapinnale, kui muld on 14˚ ja õhk vähemalt 20˚ soe, mis Eestis juhtub tavaliselt mai lõpus või juunis. [3]
Täiskasvanud mardikad toituvad paar esimest päeva ning hakkavad seejärel paarituma ning paljunema. Paljunemiseks munetakse 10-30 munast koosnevad kärjed lehe alla (Joonis 3). Tüüpiliselt munevad emased mardikad ühe suve jooksul 400-800 muna, millest vastsed kooruvad 11-12 päeva pärast, olenevalt temperatuurist (Tabel 1). [4]
Tabel 1. Mardikate paljunemise kiirus sõltuvalt temperatuurist
Keskmine päevane temperatuur kraadides
Munade koorumine päevades
Tõuguline areng päevades
Nukkumine päevades
Noormardikate tekkimiseks kuluv aeg päevades
15
12
28
18
8
19
18
45
21
6
14
14
34
24
5
11
11
27
27
4
9
9
22
30
3,5
8
8
19,5
Joonis 3. Kartulimardika munad
Kartulimardika munad on tavaliselt 1,7-1,8 mm pikkused, 0,8 mm laiused ja neid ümbritseb kaks kesta – väline munakest ehk koorion ning rebu ümbritsev rebukile. Munad paistavad meile kollased , sest välimine kiht on läbipaistev ja rebu paistab välja. [2]
Pärast koorumist hakkavad tõugud sööma ning toidulaua vähenemise tõttu hakkavad peagi liikuma mööda taimelehti. Mida suuremaks tõuk kasvab, seda rohkem vajab ta toitu ning umbes 75% lehtedest süüakse ära tõuguperioodi viimases veerandis. Kui tõugud on piisavalt vanad, kaevuvad nad maasse ning valmistuvad nukkuma (Joonis 4). Nukkumisperiood või kesta 10-20 päeva, sõltuvalt temperatuurist (Tabel 1). [4]
Joonis 4. Kartulimardika nukk
Noormardikad tulevad mullast välja tavaliselt sel ajal, kui kartulid õitsevad. Nad toituvad tavaliselt 3-10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augusti lõpp või septembri algus, kui õhutemperatuur langeb alla 11,5˚. Osa mardikaid võib elada mullas 2-3 aastat.
On ka võimalik, noormardikad sooja suvel korral ise munevad, kui sellisel juhul nad ise järgmise aastani ei ela. [3]

Kartulimardika levik

Arvatakse, et kartulimardika päris kodu on Mehhiko . Teda leiti alguses hulganisti Ameerikas, kusjuures mitte kartulitaimedelt ning seetõttu ei osatud teda kohe sellega seostada . Aga kui Euroopasse hakati laevadega üle Atlandi ookeani kartulit viima, läksid mardikad nende taimedega kaasa Euroopasse. Kõigepealt avastati kartulimardikas kartulipõllult 1859 . aastal Nebraska osariigis. 1874 oli putukas Ameerika idarannikuni jõudnud ja 1877 leiti kartulimardikat esmakordselt Euroopast. Esimene püsiv asurkond leiti Prantsusmaalt 1922. Kui kartuli mardikas 1877. aastal Euroopasse toodi, suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. I maailmasõja ajal sissetoodud kartulimardikad avastati alles 1922. Aastal Bordeauxi lähedal. Edasi levis ta 1935. aastal Belgias, 1936. aastal Šveitsis ja 1936. aastal Saksamaal. Kartulimardikas levis idapoolsetele aladele : Itaalias piki Po jõe orgu, Balkanil piki Doonau jõe orgu ja Kesk-Euroopasse üle Alpide ja sealt Madalmaade kaudu põhja poole. II maailmasõja ajal liikus ta aastas edasi 80-100 km. 1965. aastal oli ta enamikes Lääne-Euroopa riikides. Praeguseks on ta jõudnud Aasiassegi.
Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal. 1966. aastal leiti kartulimardikaid Tartumaal ning 1971 . aastal Pärnu- ja Valgamaal. Siis loodeti, et üksikud sisserännanud putukad hukkuvad talvekülmas. Esialgu nii ka läks, kuid praegu on kartulimardikas Eestis juba püsiasukas. Loomulikult on kaasa aidanud pehmemad talved ja soojad suved . Alates 1972. aastast oli kartulimardika levik Eestis massiline ja on tõenäoline, et sellest perioodist alates pole kõiki koldeid suudetud leida. Uusi koldeid on tekkinud nende sisserändel Lätist. Paaril viimasel aastal on kartulimardikas jõudnud juba ka Soome ja seal kardetakse tema paiklikuks muutumist.
Kartulimardikat kutsutakse tulnukaks preeriast, kellel on väga suur rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad . Tema lennukiirus võib olla kuni 8 km/h ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib ta lennata 8-10 km. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200-400 km kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat. [5]

Kohanemisvõime

Kartulimardikas on väga suure kohanemisvõimega, kuna tal on resistentsust tagav geenide kompleks. Selletõttu võib tal tekkida tõrjepreparaatide suhtes resistentsus 10...15 põlvkonna vältel. Lisaks pärilikule resistentsusele on tal ka füsioloogiline resistentsus. On täheldatud ka, et osa mardikaid ei hävine mitme kuu jooksul isegi temperatuuril -80 C. Kui kartulimardikal on suve jooksul üks põlvkond, siis suureneb korduvalt talvituvate mardikate arv. Paremini kohanevad mardikad veekogude äärsetel aladel nagu Võrtsjärv, Peipsi ja Suure-Emajõe piirkond. Enam leidub meil talvituvaid mardikaid just Võrtsjärve lõunapoolsetel aladel. [6]

Kartulimardika kahjulikkus

Munadest koorunud vastsed närivad sama lehe alumise pinna sisse väikesi augukesi. Lehe pealmine osa jääb alles ning tekkinud kahjustust kutsutakse akensöömaks. Kartulimardika vastsed võivad oma kolmenädalase vastsestaadiumi jooksul paljaks süüa meie kõige olulisema toidutaime. Mardikad söövad lehtedesse aga suured augud (Joonis 5). Taimede kahjustus on põllul kolletena. Meie oludes eelistab mardikas heamaitselisi sorte nagu Adretta, Helena, Van Gogh jt, pealsetest aga nõrgemakasvulisi ja nooremaid. Lisaks kartulitele võib ta süüa ka tomatitaimi. Saagikadu Lääne-Euroopa riikidest võib arvestuslikult ulatuda 5-20%. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. [5]
Joonis 5. Hävitatud kartulilehed
Kartulitaimed suudavad taluda enne õitsemist kahjustusi kuni 30%, peale õitsemist aga kõigest 10%.[4] Seetõttu on oluline, et kartulimardikate olemasolu kontrollitakse kogu kartulite kasvamise perioodi vältel, sest kartulimardikad on väga paljunemisvõimelised.
Peale kartuli võivad kartulimardikad elada ka muudel põllumajanduslikel taimedel nagu tomat või baklažaan. Tomat ei saa siiski toiduna kultuurkartulit asendada ning paljud tomatisordid on söögiks täiesti kõlbmatud. Tomatil on kartulimardika toitumisperiood pikem, areng aeglasem ja suremus suurem, vastsed on aga alaarenenud. Kui tomateid hävitab kartulimardikas sarnaselt kui kartuleid ning seetõttu tomatite saagikus oluliselt väheneb.
Kuna baklažaan valmib hiljem kui kartul , võib juhtuda ka seda, et kui kartulit enam toiduna kasutada ei saa, asub kartulimardikas sööma baklažaani ning hävitada ka seda saaki. [2]

Kartulimardika tõrjevõimalused

Agrotehnilised tõrjevõtted

Agrotehnilisi tõrjevõtteid kasutatakse palju nii eraomanike kui ka mahepõllumajandus-ettevõtete poolt.
Tõrjevõtted on:

Kasvatada kartulimardikale ebasobivaid sorte.
Kasvatada varajasi kartulisorte, et kartulimardikad ei jõuaks paljuneda ja/või mulda talvituma jääda.
Mulda tuleks õigeaegselt kobestada, mullata ja rohida, sest niimoodi saab hävitada mulda peitu pugenud vastseid , nukke ja mardikaid. [6]
Õigete väetistega on võimalik suurendada kartulite vastupanuvõimet mardikatele. [6]
Võiks kasvatada eelidandatud kartuleid, sest nii on kartulid tugevamad ja ka kartulimardikad eelistavad just nooremaid taimi.[6]
Kevadel tuleks hoolikalt kontrollida eelmise aasta kartulipõlde, kas ei ole seal näha mullast välja roninud kartulimardikaid. Esimestel päevadel on nad väga aeglased ja neid saab kergesti korjata. [5]

Kõige enam on siiski kasutusel tõrjena mardikate ärakorjamine. Kartulimardikate tõrjes on väga tähtis üksikute mardikate leidmine, kuna see annab esmase viite sellele, et talvitunud mardikaid võib olla palju kordi enam. Üksikuid kartulimardikaid ei ole kerge märgata, sest nad on suhteliselt väikesed ja armastavad varjuda lehtede vahele. Ka oskavad nad mängida "surnut", jäädes mullapinnal liikumatuks. Sellepärast tuleks kartulitaimede vaatluse käigus väikeaedades ja mahepõldudel teha lühikesi peatusi, siis on nad kergemini märgatavad. [7]
Korjatud mardikad tuleb panna soolalahusesse, sest seal nad hukkuvad täielikult. Praktikas on levinud mardikate puruks pigistamine , kuid see ei ole siiski soovitatav, sest on tülikas ja sageli ei toimu nende täielikku hävinemist. Ka on võimalus kartulimardikaid hävitada neid põletades.

Keemilised tõrjevõtted

Keemiline tõrje on kõige tõhusam noorte vastsete korral ja õigustab end kõige paremini siis, kui taimedest on hävitatud 2-5%. Munad ja nukud keemilisele tõrjele ei allu ning mardikaid on raske sel viisil kontrollida. Vastsete tõrjumine aitab kahjustada ka tervet populatsiooni, mistõttu resistentsed mardikad peavad paarituma mitteresistentsetega ning kogu populatsiooni resistentsuse tase niimoodi langeb.[4]
Erinevad kogemused on näidanud, et kui keemilist tõrjet teha õigeaegselt, on võimalik kõikidest mardikatest lahti saada. [7]
Eestis on saadaval palju erinevaid pestitsiide, näiteks: „EI putukakahjuritele“, „Cyperkill 250 EC“, „Kestac 50“ ja „Karate Zeon“.[6] Kui nagu kõigil pestitsiididel, on neil oma mõju lisaks mardikatele ka loodusele ning inimestele, mistõttu tuleks nende kasutamisel hoolega järele mõelda.

Riik ja tõrje

20. sajandi lõpul oli kartulimardikas karantiinne mardikas ning igast leiust tuli teatada taimekaitseinspektoritele. See riiklik säte tunnistati aga 2002. aastal kehtetuks, mistõttu on nüüd kartulimardikad iga inimese eraprobleem. Kui on aru saadav, et kartulimardikas ei ole võrreldes muude kahjuritega nii ohtlik, oleks selle riiklik seire ikkagi vajalik, sest suured vahemaad, mida mardikad lennates läbida suudavad, võivad nullida kogu suvise hävitustöö.

Kokkuvõte

Kartulimardikas ei pruugi invasiivsetest liikidest olla kõige kahjulikum loodusele, kuid on kahtlemata üks kahjulikematest inimtegevusele.
Kuna kartulimardikas on väga kaval, suure paljunemis- ja kohanemisvõimega liik, on tema tõrjumine ja hävitamine küllaltki raske. Kuna riikidel puudub praegu ka kindel seireprogramm , võib isegi siis, kui ühel riigil neist vabaneda õnnestub, liik enda taastada, sest nende võime lennata ja tuuleiilidega sadu kilomeetreid liikuda on väga hea.
Minu arvates on ainukeseks lahenduseks kartulimardikas uuesti karantiinsete kahjurite nimistusse lisada nagu on kartulimardikas siiani Soomes, sest igal aastal võib ajakirjanduse vahendusel lugeda, kuidas Eesti talupidajad sellega võitlema peavad.

Kasutatud kirjandus ja allikad

Kull , T. (2005) Invasiivsed võõrliigid Eestis. Tallinn: Keskkonnaministeerium

Kuusik , A. (1978) Kartulimardikas: bioloogia ja tõrje. Tallinn: Valgus

Kaasik , M. (2007) Kurje putukaid on tänavu palju. [WWW-materjal] http://www.lounaleht.ee/index.php?l=224&n=2122&p=1 (vaadatud: 01. 04. 2009)

Radcliff, E., Ragsdale, D. Colorado Potato Beetle [WWW-materjal] http://www.vegedge.umn.edu/vegpest/cpb.ht m (vaadatud: 01.04. 2009)

Kartulimardikas [WWW-materjal] http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$9082 (vaadatud 02.04.2009)

Tartlan, L. Kartulimardikas on osutunud tülikaks kahjuriks [WWW-materjal] http://www.aiandus.ee/loe.php?id=3370 (vaadatud 03.04.2009)

Tartlan, L. Kartulimardika kahjustusi vähendab hoolikas tõrje [WWW-materjal] http://www.maaleht.ee/2008/07/21/maamajandus/1074-kartulimardika-kahjustusi-vahendab-hoolikas-torje (vaadatud 04.04.2009)
12

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 16 allalaadimist

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #1

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #2

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #3

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #4

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #5

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #6

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #7

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #8

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #9

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #10

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #11

INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE #12

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-11-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

16 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Sinner Õppematerjali autor

SISSEJUHATUS 3
1. KARTULIMARDIKAS 4
1.1 Liigikirjeldus 4
1.2 Kartulimardika areng 4
1.3 Kartulimardika levik 6
1.4 Kohanemisvõime 7
2. KARTULIMARDIKA KAHJULIKKUS 8
3. KARTULIMARDIKA TÕRJEVÕIMALUSED 9
3.1 Agrotehnilised tõrjevõtted 9
3.2 Keemilised tõrjevõtted 10
3.3 Riik ja tõrje 10
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD KIRJANDUS JA ALLIKAD 12

põllumajandus kartulimardikas invasiivsed võõrliigid

Kasutatud allikad

https://www.aiandus.ee/loe.php?id=3370

Sarnased õppematerjalid

sxw

Kartulimardikas

Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) Hõimkond: Lülijalgsed Klass: Putukad

Bioloogia

doc

Kartulimardikas

Kartulimardikas Kartulimardikas kuulub klassi putukad, seltsi mardikalised, sugukonda poilased. Võitluses suurima kartulikahjuriga on inimene proovinud juba kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid. Need pole aga tulemusi andnud, kuna kartulimardikas on endistviisi elus ning koguaeg paljuneb. LOODUSLIK ELUKESKKOND. Esialgu toitus kartulimardikas kartuliga lähisuguluses olevast maavitsalisest taimest, mida ameeriklased kutsuvad "buffalo burr"-"piisoni takjas", eestikeelne nimetus nokjas maavits. Esialgu elutses kartulimardikas vaid Põhja-Ameerika keskpiirkondades, eelkõige Kaljumäestiku Colorado osariigis. Tänapäeval esineb kartulimardikat praktiliselt igal pool, kus kartulit kasvatatakse, erandiks on Suurbritannia, kus on õnnestunud kõik sinna juhuslikult sattunud isendid hövitada. TOITUMINE.

Bioloogia

docx

Kartulimardikas

Koorunud tõugud on kumera kehaga, oranžikaspunased. Täiskasvanud tõugud on värvuselt oranžikaskollased või tuhmkollased, 15- 16 millimeetrit pikad, hästi kumerdunud kehaga. Eluviisid: Talve veedavad mardikad 20-60 sentimeetri sügavusel lume all mullas. Kartulimardikal on väga suur rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad. Tema lennukiirus võib olla kuni 8 kilomeetrit tunnis ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib lennata 8–10 kilomeetrit. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200–400 kilomeetri kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat. Ajalugu Kartulimardikas on poilaste sugukonda kuuluv mardikaline. Kartulimardikas toodi Euroopasse 1877. aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal

Geograafia

docx

Bioloogia - putukad

veepinnal; nende silma ülemine osa on kohastunud õhus, alumine osa vees nägemiseks ( saavad otsida saaki vees ja vee peal; toituvad väikestest putukatest. o Ujurid Roll looduses · Toiduks röövputukatele, lindudele, kaladele, imetajatele, ussidele jne. · N. mudaujur, kukrikud, ninasarvikpõrnikas ( suurim Eestis), selgsõudur · Jaanimardikas ainsad helendavad mardikad Eestis, emase tagakehas helenduselund, isaste ligi meelitamiseks. · Kahjurid osad elavad inimese juures, toituvad toiduainetest, karusnahkadest, riietest, mööbli puitosast. · N. nahanäkk, toonesepp, kartulimardikas, jahumardikas, leivamardikas, kiireim on liivikas, jooksik, siklane, pehmekoor, sõnnikumardikas, kuldpõrnikas, maipõrnikas, õnnetriinu. Kiilid · Sale keha ja pikk tagakeha

Bioloogia

docx

Taimekahjustajad , putukad!

Valmikud ja vastsed närivad lehtedesse auke. Vastsed toituvad lehe kudede sees. Pealsed kuivavad. Nukkuvad mullas. 1 pk aastas. Liblikalised. Sibulakoi talvitub nukuna kuivanud umbrohul. Muneb sibula juurekaelale, lehtede vahele. Röövikud kaevandavad pealsetes. 2 pk. Kahetiivalised. Sibula kärbes talvitub nukuna mullas. Muneb maapinnale, sibula lähedusse. Vaglad kahjustavad mugulat elavad sibula sees, sibul mädaneb. 2 pk. Kõige ohtlikum sibulakahjur Eestis. Sibulasirelane talvitub vaglana põllul mullas ja sibula jäänustes või hoidlas sibula sees. Muneb sibula soomuste vahele või mulda selle lähedusse. Vaglad eelistavad vigastatud mugulaid. 2 pk. peedi kahjurid Mardikalised. Peedi-rohuhüpik talvitub noormardikas kõdus. Munevad mullale taime lähedusse. Valmikud kahjustavad lehti, lehtedesse on näritud lohud. vastsed toituvad juurtest. Nukkuvad mullas. 1 pk.

Taimekahjustajad ja nende tõrje

docx

Puidumardikad

Hoonetes kahjustavad mardikad enamasti hoonete puitdetaile ja -esemeid. Suurem osa puitehitistes olevatest kahjurputukatest kuuluvad mardikate hulka.[ CITATION Pil131 l 1061 ] [CITATION Kon12 l 1061 ] 3 1.1 Majasikk Joonis 1. Majasikk (Foto: Hariduskeskus, kuupäev puudub) Majasikk Hylotrupes bajulus tekitab siklastest kõige suuremat kahju. Täiskasvanud mardikas on keskmiselt 7-20 millimeetrit pikk ning elab 12 kuud. Majasikk muneb kuni 600 muna, kellest 4-10 kuu jooksul kooruvad vastsed. Vastse areng kestab puidus 2-12 aastat. Majasiku vastsed arenevad kõige kiiremini seentega kahjustatud puidus. Neile meeldib peamiselt süüa maltspuitu ning vahel ka lülipuidu pindmist kihti. Tavaliselt närivad vastsed käike pikki puidukiude. Mardikate väljalennuperioodiks on juunist augustini, kuid puidu läheduses võid isendeid näha oktoobrikuuni

Ehituskeemia

docx

Taimekaitsetööde plaan

Eesti Maaülikool Taimekahjustajad ja nende tõrje Taimekaitsetööde plaan Kursusetöö Tartu 2012 Sisukord 1. Sissejuhatus 2. Ennetavad tõrjevõtted 3. Agrotehnilised võtted 4. Bioloogilised tõrjevõtted 5. Mehhaanilis-füüsikalised tõrjevõtted 6. Keemilise tõrje tabelid 6.1. Kartul 6.2. Talinisu 6.3. Porgand 6.4. Maasikas 7. Kokkuvõte 8. Kasutatud kirjandus 2 1. Sissejuhatus Taimekaitse tegeleb sellega, et ürtab ära hoida umbrohtudest, kahjuritest ja haigustest tulenevaid saagikadusid erinevate meetodite abil. Nendeks on agrotehnilised, füüsikalised,biloogilised,ennetatavad, mehhaanilised võtted. Väga populaarne on tänapäeval herbitsiidide, fungitsiidide ning insektitsiidide

Taimekahjustajad ja nende tõrje

docx

Võõrliigid

Võõrliigid Eestis Võõrliik on mittepärismaine liik, kes on vaadeldava piirkonna ökosüsteemidesse sattunud inimese kaasabil. Tahtlikult sisse toodud liikide puhul on enamasti tegu koduloomade või kultuurtaimedega. Võõrliigid võivad naturaliseeruda, s.t levida looduslikesse kooslustesse ja neis püsida. Naturalisatsioon on võõrliikide kodunemine. Võõrliike, mis naturaliseeruvad eriti ulatuslikult, nimetatakse invasiivseteks.

Bioloogia

Rohkem sarnaseid