50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2019-06-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
tc4rolt
Õppematerjali autor
atmosfäärist. Pesitsushooajal muneb enamik liike kaks või enam munakurna, mille suurus võib olla kuni 100 munani. Emased munevad liivaurgudesse, mille nad ise kaevavad. Tavaliselt tullakse munema öösel. Tillukesed kilpkonnad peavad munast väljapääsemiseks kasutama oma koonul asuvat nn. munahammast. Kilpkonnad kasvavad kogu elu. Kilpkonnade pikaealisus on tähelepanuväärne, paljud liigid elavad kuni 100 ja enam aastat. Kilpkonnalised on kõige vanem tänapäevani säilinud roomajate rühm. Nad põlvnevad permiajastu kotülosaurustest ja saavutsid suurima õitsengu keskaegkonnas. Nad pole 200 miljoni aasta vältel palju muutund. Siiski olid ürgsetel kilpkonnadel väikesed hambad ja nad ei saanud oma pead kilbi ala varju tõmmata. Enamik kilpkonnaliike on liiga aeglased, et saaki jälitada. Nad toituvad taimedest või väikestest loomadest. Merikilpkonnad söövad kalu ja selgrootuid.
suhteliselt kerge ja voolujooneline kilp ning võimsad esijäsemed. Kõige suurem neist on nahkkilpkonn, kes elab soojades meredes. Osa merikilpkonni on väga kiired ujujad, liikudes kuni 29 km/h. Merivetikaid süües neelavad nad väga palju merevett ning ,,nutavad'' soolaseid pisaraid, et kehasse kogunenud liigsest soolast vabaneda. Fossiilsed sugulased Kõige vanem tänini säilinud roomajate rühm ongi kilpkonnalised, niiet nende üle tuleks uhkust tunda. Kivistised näitavad, et kilpkonnad elasid maakeral juba 200 miljonit aastat tagasi sel ajal kui esimesed dinosaurusedki. Nad pole aastamiljonite vältel palju muutunud ning tänased kilpkonnad meenutavad suuresti oma iidseid sugulasi. Kuid midagi oli siiski teisiti - ürgsetel kilpkonnadel olid väikesed hambad ning nad ei saanud oma pead kilbi varju tõmmata. Toitumine
Merikilpkonnad Referaat Tartu 2012 SISSEJUHATUS TEEMASSE Merikilpkonnad on roomajate klassi, kilpkonnaliste alamseltsi kuuluvad veelise eluviisiga pika-ealised roomajad, keda leidub kõikides ookeanides, välja arvatud polaarsetel aladel. Merikilpkonni on kaks perekonda - Cheloniidae, Dermochelyidae. Liike neis kokku seitse, kes pole väljasurnud. Peaaegu kõik säilinud liigid on väljasuremis ohus. Varemalt on teada veel kolme perekonda merikilpkonni, kuid nende esindajad on tänaseks päevaks välja surnud. Merikilpkonnade vanus võib olla ka terve sajand. http://en.wikipedia.org/wiki/Marine_turtles http://www.turtles.org/threats.htm TOITUMINE Merikilpkonnad olenevalt liigist võivad olla karnivoorid, herbivoorid kui ka omnivoorid. Nende lõuad on vastavalt kohanenud dieediga. Söögi valik võib oleneda ka isendi vanusest. Näiteks roheline merikilpkonn nooremas eas toitub peamiselt lihast, kuid raugaeas vahetub ta ümber taimtoidule. Muuhulga
Kilpkonnalised (Testudines) on keelikloomade hõimkonda roomajate klassi kuuluvate loomade selts. Kilpkonnad põlvnevad Permi ajastu kotülosaurustest ja saavutasid õitsengu keskaegkonnas. Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale. Nende jässakat ja laia keha kaitseb nii selja kui kõhu poolt luuline kilprüü. Selle põhjal eristataksegi kilpkonnaliste seltsi teistest loomarühmadest. Seljakilpi nimetatakse karapaksiks ja kõhukilpi nimetatakse plastroniks. Seljakilp on selgroo ja roietega kokku kasvanud. Ohu korral tõmbab kilpkonn oma jalad ja pea kilbi alla, ehkki osal liikidel on kilp vähenenud, nii et kilpkonn ei mahu täielikult kilbi alla. Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, sest kilp on raske ja kohmakas. Vee-eluliste kilpkonnade rüü on tunduvalt õhem, kergem ja lamedam. Nende jäsemed on arenenud loibadeks. Suurimad kilpkonnad (kaal kuni 450 kg) on merikilpkonnaliste alamseltsis. Enamik kilpkonni kasvab mõnekümne sentim
Kilpkonnad Kilpkonnalised on kõige vanem tänapäevani säilinud roomajate rühm. Kivistised näitavad, et kilpkonnad elasid maakeral juba 200 miljonit aastat tagasi sel ajal kui esimesed dinosaurusedki. Nad pole aastamiljonite vältel palju muutunud ning tänased kilpkonnad meenutavad suuresti oma iidseid sugulasi. Siiski olid ürgsetel kilpkonnadel väikesed hambad ning nad ei saanud oma pead kilbi varju tõmmata. Tänapäeval on kilpkonni umbes 250 liiki. Kilprüü ehk pantser kaitseb nende pehmet keha vaenlaste ja halva ilma eest, olles ka ,,maskeerumisülikonnaks''. Enamikul kilpkonnaliikidel pole hambaid. Neid asendavad lõugadel olevad teravad ääred, millega saab toidupalasid lahti rebida. Enamik elutseb troopikas ja lähistroopikas. Osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on kuivamaaliigid. Kõik nad sigivad aga munedes. Munakurna paigutavad nad tavaliselt liiva kaevatud süvendisse, vahetevahel ka lehekõdusse või mõne looma urgu. Munasid on 1-150, oleneb liigiti. K
1. Sissejuhatus Merikilpkonni(superfamily Chelonioidea) on maailmas 7 eri liiki(Caretta caretta, Chelonia mydas, Eretmochelys imbricta, Lepdochelys kempi, L. Olivacea, Natator depressus, Dermochelys coriacea). Merikilpkonnad on suured, hapniku hingavad, ühed maailma vanimad roomajad, kes elasid juba dinosauruste ajastul, umbes 110 miljonit aastat tagasi. Peamiselt eksisteerivad merikilpkonnad troopilistel ja subtroopilistel ookeanivetel. Neid võib kohata Barentsi meres, Kaug-Ida Peeter Suure lahe ning Musta mere edelarannikul. Kõik merikilpkonnade liigid on pika elueaga. Liigist olenevalt võivad nad elada 80-150 aastaseks. Merikilpkonnade suurus varieerub vastavalt liigile. Kui tuua võrduseks emasloom ja isasloom, siis erilist suuruse vahet ei täheldata, küll aga eri liigid varieeruvad eri pikkusele ja kaalule. Näiteks (Dermochelys coriacea) on suurim merikilpkonnaline, ta võib kasvada 1.2 -1.9m pikkuseks ja kaaluda 200 500 kg. Väikseimad isendid on aga (Lepidochelys k
Merikilpkonnad Liis Laul Eliisa Raag Sisukord. Merikilpkonna tunnused. Merikilpkonnade toit. Merikilpkonna levik. Merikilpkonna pesitsemispaigad Merikilpkonna püük. Merikilpkonnade poegimine. Ridli tunnused. Ridli toitumine. Ridli poegimine. Lisa. Merikilpkonna tunnused. On voolujooneline ovaalne sarvkilbistega kaetud kilprüü. Loivad ei mahu kilbi sisse, kael mahub osaliselt. Selja-ja kõhukilp on omavahel ühendatud. Eesloivad on tagumistest pikemad. Loibadel on 2 nüri küünist. Kilprüü kuni 1 meeter pikk. Seljakilp on punakaspruun. Merikilpkonna toit. Nad söövad kalu ja selgrootuid. Söögiks on ka krabid,limused ja mõned veetaimed. Kilpkonnad suudavad olla väga kaua ilma toiduta. Mõned liigid ei liigu kiiresti ja seetõttu nad ei saa oma saaki püüda. Merikilpkonna levik. Kilpkonni leidub troopilis
Merikilpkonnad Sisukord. Ø Merikilpkonna tunnused. Ø Merikilpkonnade toit. Ø Merikilpkonna levik. Ø Merikilpkonna pesitsemispaigad Ø Merikilpkonna püük. Ø Merikilpkonnade poegimine. Ø Ridli tunnused. Ø Ridli toitumine. Ø Ridli poegimine. Ø Lisa. Merikilpkonna tunnused. Ø On voolujooneline ovaalne Muutke teksti laade sarvkilbistega kaetud Teine tase kilprüü. Kolmas tase Ø Loivad ei mahu kilbi sisse, Neljas tase Viies tase kael mahub osaliselt. Ø Selja-ja kõhukilp on omavahel ühendatud. Ø Eesloivad on tagumistest pikemad. Ø Loibadel on 2 nüri küünist. Ø Kilprüü kuni 1 meeter pikk. Ø
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid