Lepatriinulased Referaat (0)

Lepatriinulased
Karl Kristjan Tamm
Lepatriinulased
Tallinna 21. Kool
Karl Kristjan Tamm
6B Klass
2013
Sisukord
Sissejuhatus lepatriinulastest.................. 2
Lepatriinud .................. 3
Välimus.................. 4
Paljunemine.................. 4
Tuntus.................. 5
Kokkuvõte koos toiduahelaga.................. 6 Kasutatud kirjandus ja pildid.................. 7
Lepatriinulased
Lepatriinulased on eriperekondadesse kuuluvad mardikad. Nad hävitavad
Kilp- ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti-on seega kasulikud.
Vähesed liigid on ka taimetoidulised . Nende vastsed sarnanevad
kartulimardikaga. Nende hemolümf on mürgine, seega enamus
putuktoidulisi loomi neid ei söö.
Lepatriinu vastne
Lepatriinud
Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond.
Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer . Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi.
Eestis on kõige tuntum ja levinum  seitsetäpp -lepatriinu, tavalised on ka viistäpp-lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu.
Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga  lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest.
Lisaks sööb ta poilaste  vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka.
Seitse - täpp lepatriinu lehel istumas
Välimus
Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad.
Lepatriinud äratavad tähelepanu oma läikiva, nagu lakitud  kattetiibade ja eesselja ereda värvusega. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul . Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranžikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Kattetiibade muster võib ühe liigi piireski oluliselt muutuda järkjärguliste üleminekute astmikuga ja sellepärast on lepatriinud värvuse muutlikkuse uurimisel levinud katseloomad.
Tundlad ja käpad on lühikesed . Käpad on 4-lülilised, kuid näivad 3-lülilistena, sest 3. lüli on väga väike ja märkamatu.
Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus, mis näitab nende mittesöödavust. Lepatriinu esijalgade pinnal olevad erilised näärmed eritavad ärrituse korral vastiku lõhna ja maitsega oranžikathemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Pärast seda jätab röövloom lepatriinu tavaliselt rahule. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda . Väike seitse-täpp lepatriinu lehepeal vaatlemas
Paljunemine
Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Lepatriinu munade arv sõltub ilmast ja toidurohkusest. Mida rohkem leidub toitu, seda viljakamad on emased. Keskmiselt muneb emane 200–400 muna, rekordiks on loendatud 1550 muna. Munad on piklikud ja umbes ühe millimeetri pikkused[.
Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 5–8 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400
Näljane vastne võib ette võtta kuni 10 m pikkuse toitumisreisi. Vastsed elavad taimedel täiesti avalikult. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal hästi nähtav. Üsna kummalistena näivad need vastsed, keda katab kohev puudertäide eritist meenutav vahaeritiste kate . Vastsed kasvavad kiiresti ja juba 2–4 nädala pärast hakkavad nad nukkuma.
Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub vahel varjulises, aga mõnik ord kõigile nähtavas kohas. Vastsed kleepuvad lehe alaküljele keha viimase lüli eritise abil ja ripuvad peaga allapoole. Nukud on erepunased ja Lepatriinud paljunemas
kinnituvad vastsekesta sees tagakeha viimaste lülide abil. Arengutsükkel kestab 4–7 nädalat.
Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud: kõigest kollast värvi. Punase tooni omandavad nad hiljem. Kokku kestab lepatriinu arengutsükkel üks kuni kaks kuud. Soodsalt soojade ilmade korral võib ühe suve jooksul kasvada kaks põlvkonda.
Lepatriinud talvituvad täiskasvanud mardikana mullas ja lehekõdus. Mõned liigid, näiteks Hippodamia convergens, kogunevad sügiseti rühmadesse ja rändavad mägedesse, kus  talveunne  jäävad. Palavates maades on lepatriinud aktiivsed kogu aasta jooksul, süües lehetäisid, lihakärbseid, lesti ja mitmesuguseid teisi putukaid. Kevaditi on lepatriinud ühed esimestest putukatest, kes välja ilmuvad – just sellepärast, et nad talvituvad valmikutena ega vaja arenemiseks aega nagu nukkudena talvituvad putukad.
Tuntusest
Kasuliku putukakese rahva hulgas tuntuse põhjus on tema ere värvus, mis on andnud talle ka nime: lepp tähendab vanemas eesti keeles verd.
Mõnel pool on lepatriinut kasutatud ka rahvameditsiinis. Põhilised hädad, mille vastu mummuline putukas aitama pidi, olid leetrid ning hambavalu.
Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada.  Vadja  uskumuste kohaselt ei tohi lepatriinut mingil juhul tappa; triinu laskumine inimese käele tähendab suurt õnne. Tema abil on püütud ette kuulutada nii tiine ute tallede arvu, sõdade tulekut kui ka tulevase kaasa päritolu.
Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kaldale uhutud lepatriinusid on rahvauskumustes peetud sõja endeks.
Uskumuste järgi näitab lepatriinu täppide arv tema vanust . Sellel arvamusel pole mingit tõepõhja. Lepatriinu täppide arv aja jooksul ei muutu.
Lepatriinu oli kujutatud telefonioperaatori EMT logol. Lepatriinu on levinud komponent Eesti lasteaedades.
Vana emt logo kus on kujutatud lepatriinu
Kokkuvõte
Lepatriinud on ilusad punased mustatäpilised mardikalised, kes on enamasti loomtoidulised röövputukad, kuid leidub ka taimetoitlastest lepatriinude liike.
Lepatriinu liike on maailmas üle 4000, Eestis elutseb nendest üle 50 liigi.
Toiduahel
Taimemahl  Kilptäilised  Lepatriinulased
Kasutatud kirjandus
ENE – Eesti Nõukogude Entsüklopeedia
Vikipeedia - http://et.wikipedia.org/wiki/Lepatriinulased
ZBI.EE - http://www.zbi.ee/satikad/putukad/sarn/sarn_.ht m
Pildid
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/b/bc/Coccinella_septempunctata_couple_(aka) .jpg/220px-Coccinella_septempunctata_couple_(aka).jpg
http://www.kahvel.ee/wp-content/uploads/HLIC/d85dae78b4f07e4ec38a5324c81510fb.jpg
http://y.delfi.ee/norm/81541/44780_BW8HEW.jpg
http://littlefragariavesca.files.wordpress.com/2012/11/seitsetc3a4pp-lepatriinu-coccinella-septempunctata.jpg
http://static3.nagi.ee/i/p/612/76/15319143c9ece4_m.jpg/1
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/0/06/Ladybird.jpg/800px-Ladybird.jpg
Väike lepatriinulaste käsiraamat koostatud igale inimesele kättesaadava info põhjal.
Koostas Karl Kristjan Tamm