Riigiõigus (0)

RIIGIÕIGUSE KONSPEKT
Põhiseadus
Eesti esimene põhiseadus võeti vastu Asutava Kogu poolt 15. Juunil 1920 a., see jõustus detsembris. Konstantin Päts kehtestas 12. Märtsil 1934 kaitseseisukorra. Detsembris 1936 valiti kahekojaline Rahvuskogu (Riigikogu), kes töötas välja uue põhiseaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1938. 1940 a. juunis langes Eesti NSV liidu mõju alla. Esimesed demokraatlikud valimised olid 1990. a kevadel, valiti Eesti NSV Ülemnõukogu. Märtsis 1991 toimus referendum iseseisvuse üle, hääletada said kõik Eesti NSV elanikud (77,8%) 20. augustil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti iseseisvuse kohta. Moodustati Põhiseaduse Assamblee, mille ülesandeks oli põhiseaduse väljatöötamine. Rahvahääletusel 28. juunil 1992 võeti vastu uus põhiseadus.Peale seda muudeti põhiseadust kahel korral: 25. veebruaril 2003 kui KOV volitused pikenesid 4-le aastale ja enne Euroopa liiduga liitumist .
Parlamentaarne riigikord
-esindusdemokraatia väljendus
- jooksev asjaajamine ja riiklike otsuste tegemine rahva valitud esindajate poolt. Põhiseaduse kohaselt on selleks Riigikogu, kelle ülesandeks on legitimeerida kogu riigivõimu teostamine. Riigikogu on peamine koht, kus toimub poliitiline võitlus ning poliitiliste otsuste tegemine.
Parlamendi funktsioonid:

• seadusandlik funktsioon (seaduste vastuvõtmine)
  
• kontrollifunktsioon (kontrolli teostamine teiste riigiorganite tegevuse üle)
  
• valimisfunktsioon (teiste ametikandjate ametisse määramine)
  
• avalikustamisfunktsioon (olulisemate otsuste tegemine avaliku poliitilise diskussiooni järel)
  

Riigikogu pädevuses on küsimused, mida teised riigiorganid lahendada ei saa, nt. rahvahääletuse korraldamine, riigi ja ühiskonna jaoks olulised küsimused. Riigikogu valimised on vabad, üldised, ühetaolised, otsesed , salajased ning toimuvad proportsionaalsuse printsiibi alusel.
1) Vabad valimised-osalemine ja valiku tegemine on vabatahtlik. Vabade valimiste põhimõttega on vastuolus valimiskampaaniad, kui riigi ametiisikud mõjutavad rahaliste, pettuste ja muude vahenditega avalikkust otsuste tegemisel. Keelatud on ka valija ähvardamine ja äraostmine.
2) Üldised valimised-rahva kõigi liikmete osalusõigus. Põhiseadus sätestab Riigikogu valimistel kodakondsuspiirangu, KOV valimistel on mittekodanikel teatud tingimustel hääleõigus . Vanuseline piirang: õigus kandideerida igal 21- aastasel kodanikul, õigus valida igal 18- aastasel kodanikul. Põhiseaduse kohaselt võib piirata hääletamist ka isikutel, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. EIK pidas absoluutset hääletamise keeldu nende inimõiguste rikkumiseks , võib kaaluda mõistetud karistuse raskust.
3) Otsesed valimised-valimistulemused peavad selguma otse rahva poolt antud häälte ülelugemisel.Keelatud on valijameeste kasutamine, kuid on lubatud mandaatide jaotamine nimekirjade alusel. Erandiks on ainult asendusliikme asumine Riigikogusse, mis sõltub valimistulemuste väljakuulutamise järel tehtud otsustest. Kui Riigikogu liige asub ministri kohale ja ta määratakse ametisse, siis tuleb ta asemele asendusliige.
4) Salajased valimised-peab olema tagatud isiku vaba valik, ei ole võimalik tuvastada, kuidas konkreetne isik hääletas. Ei ole lubatud valimistulemuste detailne avaldamine valimisjaoskondade kaupa.Salajane on ka hääletamisest osavõtjate nimekiri.
5) Proportsionaalsed valimised- erakonnad koostavad üleriigilise nimekirja, iga nimekiri saab mandaate vastavalt üleriigiliselt saadud häälte arvule (%). Kandidaatide ringkondadesse jagamine, isiku- ja ringkonnamandaatide arvestamine , 5% valimiskünnis (Riigikogusse pääseb erakond, kes kogub üleriigiliselt vähemalt 5% häältest), modifitseeritud d`Hondti meetod.
6) Ühetaolised valimised-kõigil valijatel on võrdne arv hääli ja häältel võrdne kaal kohtade jaotusel.
Õiguskantsler
PS kohaselt on õiguskantsler ainuisikuline ja sõltumatu põhiseaduslik institutsioon . Ametisse nimetab õiguskantsleri Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks. Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule oma aasta tegevuse ülevaate. Õiguskantsler ühendab endas põhiseaduslikkuse järelevalvaja ja üldise petitsiooniorgani funktsioonid. Ta ülesandeks on seista selle eest, et Eesti riigis kehtivad seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega ning et inimeste põhiõigused ja vabadused oleksid kaitstud (täidesaatva võimu tegevuse kontrollimine). Erinevalt riigikontrollist ei nimeta põhiseadus õiguskantsleri ametist vabastamise võimalust. Õiguskantsler on personaalorgan, kõik otsused tehakse õiguskantsleri nimel, kuid on olemas ka kantselei, kes viib läbi sisulisi kontrollimisi riigiasutustes .
Õiguskantsleri ülesandeks kontrollida et:

• avalikke ülesandeid täitvad asutused ja ametnikud ei rikuks inimese põhiseadusest tulenevaid õigusi ja vabadusi, seadusi ja teisi õigustloovaid akte ning hea halduse tava;
  
• kinnises asutuses viibivat inimest ei koheldaks alandavalt, julmalt ega ebainimlikult;
  
• laste õigused oleksid kaitstud, laste õigusi puudutavad seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas ja lasteasutuste tegevus oleks seaduslik. Õiguskantsler tegeleb ka laste õiguste edendamise ja teavitustööga.
  

Muud seadusest tulenevad ülesanded:

• anda arvamusi Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetlustes;
  
• vastata Riigikogu liikmete arupärimistele;
  
• vastata Riigikogu liikmete kirjalikele küsimustele;
  
• teha ettepanekuid puutumatuse äravõtmiseks;
  
• algatada distsiplinaarmenetlusi kohtunike suhtes;
  
• lahendada diskrimineerimisvaidlusi;
  
• anda arvamusi õigustloovate aktide eelnõudele
  

Õiguskantsler kontrollib järgmisi õigustloovaid akte:Riigikogu seadused; Vabariigi Presidendi seadused; Vabariigi Valitsuse määrused; ministrite määrused; kohalike omavalitsuste volikogude ning valla- ja linnavalitsuste määrused; avalik-õiguslike juriidiliste isikute õigustloovad aktid . Õiguskantsler kontrollib õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadusele vastavust kas avalduse alusel või omal algatusel . Kui õigustloov akt on põhiseaduse ja seadusega vastuolus: teeb õiguskantsler õigustloova akti andjale ettepaneku viia akt põhiseaduse ja seadusega vastavusse.Õigustloova akti andjal on kohustus esitada oma seisukoht õiguskantslerile 20 päeva jooksul. Ettepanekuga arvestamata jätmise korral pöördub õiguskantsler Riigikohtu poole taotlusega tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks või kehtetuks. Õiguskantsler võib teha ka Riigikogule ettekande, et juhtida tähelepanu seaduses esinevatele probleemidele.
Õiguskantsleri institutsioon loodi Eesti Vabariigis 1938. aastal jõustunud põhiseadusega. Eesti Vabariigi esimeseks õiguskantsleriks oli Anton Palvadre, kelle ametiaeg oli väga lühike. Nõukogude Liidu 1940. aasta okupatsiooniga likvideeriti õiguskantsleri ametkond ja Anton Palvadre mõisteti surma. Õiguskantsleri funktsiooni täitmine ei katkenud Saksa ega ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Peaminister Jüri Uluots moodustas 18. septembril 1944. aastal Eesti Vabariigi valitsuse, mille koosseisu kuulus ka õiguskantsleriks nimetatud Richard Övel. Aastatel 1949–1981 oli õiguskantsleriks Artur Mägi, kes oli ühtlasi Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse üks koostaja . Taasiseseisvunud Eesti esimeseks õiguskantsleriks nimetati Riigikogu poolt 28. jaanuaril 1993. aastal Eerik-Juhan Truuväli, kes astus ametisse 17. juunil 1993. aastal. 1. juunil 1999. aastal jõustunud õiguskantsleri seadus andis õiguskantslerile ombudsman’i ehk õigusvahemehe ülesanded, mille kaudu oleks tagatud isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitse. 20. veebruaril 2001. aastal nimetati Riigikogu poolt õiguskantsleriks Õigusinstituudi õppejõud, ringkonnakohtu kohtunik ja Eesti Kohtunike Ühingu esimees Allar Jõks, kes astus ametisse 7. märtsil 2001. aastal. 18. veebruaril 2007. aastal jõustunud õiguskantsleri seaduse muudatus lisas õiguskantsleri ülesannete hulka väärkohtlemise ennetamise. 12. veebruaril 2008 nimetati Riigikogu poolt õiguskantsleriks vandeadvokaat Indrek Teder , kes astus ametisse 10. märtsil 2008. aastal. 19. märtsil 2011. aastal jõustus õiguskantsleri seaduse muudatus, millega lisandus õiguskantsleri ülesannete hulka lapse õiguste kaitse ja edendamine.
Riigikontroll
Riigikontroll on põhiseaduslik institutsioon – tema olemasolu ja põhiolemus on sätestatud Eesti põhiseaduses, mis võeti vastu rahvahääletusel 1992. aasta suvel. Selle järgi on Riigikontroll oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli teostav riigiorgan , mida juhib riigikontrolör, kelle nimetab viieks aastaks ametisse parlament presidendi ettepanekul. Riigikontroll on Eesti maksumaksja huvides ja palgal tegutsev sõltumatu asutus, kelle ülesandeks on uurida, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused on maksumaksja raha kulutanud ning mida selle eest pakkunud. Riigikontrolli soovituste abil saavad Riigikogu ja valitsus parandada riigi toimimist ning vastutustundlikumalt kasutada maksumaksja raha. Riigikontrollil on ka õigus teha valitsusele, ministritele ja kohalikele omavalitsustele ettepanekuid töötada välja õigusakte või neid muuta ja täiendada. Igal parlamendi liikmel on võimalik esitada riigikontrolörile küsimusi , mis puudutavad Riigikontrolli tegevusvaldkonda.
Riigikontroll loodi 1918. aastal, samal aastal, kui kuulutati välja Eesti Vabariik. 1940. aastal Riigikontrolli tegevus katkes Nõukogude okupatsiooni tõttu. 1990. aastal Riigikontrolli tegevus taastati . Riigikontrollis töötab kokku umbes 90 inimest, neist 3/4 on otseselt seotud auditeerimisega ja 1/4 tegeleb auditeerimise toetamisega, riigikontrolöri töö tagamise ja üldise asjaajamisega. Riigikontrollis on kolm põhitegevusega tegelevat osakonda : finantsauditi osakond , tulemusauditi osakond ja kohaliku omavalitsuse auditi osakond. Lisaks auditiosakondadele on Riigikontrollis teenistused , mis toetavad nii auditiosakondi kui ka riigikontrolöri nende ülesannete täitmisel. Riigikontrolli tegevust finantseeritakse riigieelarvest, mille kinnitab iga aasta kohta parlament. Praegu esitab Riigikontroll oma eelarvesoovid rahandusministeeriumile, kes määrab nii piirsummad kui ka lõpliku eelarve. Riigikontrolöril on Riigikontrolli juhtimisel laialdased volitused. Ta on võrreldav ministriga, kes juhib ministeeriumi. Igal parlamendi liikmel on võimalik esitada riigikontrolörile küsimusi omaenda huviorbiidis või parlamendis päevakorral olevatel teemadel , mis puudutavad Riigikontrolli tegevusvaldkonda.
Eesti põhiseaduse järgi on riigikontrolöril maailmas harva esinev õigus osa võtta valitsuse istungitest ja esitada oma ülesandeisse puutuvais asjus Riigikontrolli seisukoht. Praktikas ei ole riigikontrolöri osalemine valitsuse istungitel seadnud kahtluse alla Riigikontrolli sõltumatust. Sõltumatuse tagamiseks ei tohi riigikontrolör ametisoleku ajal olla mõnes teises riigiametis, kohaliku omavalitsuse ametis jm; kuuluda kohaliku omavalitsuse volikogusse; kuuluda parteisse ja osaleda erakondlikus tegevuses; kuuluda äriühingu juhatusse, nõukogusse või järelevalveorganisse; osaleda ettevõtluses, välja arvatud tema enda isiklikud investeeringud ning nendelt tulu saamine, samuti talle kuuluva vara käsutamisest tulu saamine.
Riigikogu nimetas Tartu Ülikooli endise rektori Alar Karise riigikontrolöri ametisse 26. märtsil 2013. Ametisse astus Alar Karis 8. aprillil 2013, andes ametivande Riigikogu ees. Eelmised riigikontrolörid olid Juhan Parts (09.06.1998-08.10.2002) ja Mihkel Oviir (25.02.2003-06.04.2013).
Kohtud
õigustmõistev riigivõim ehk kohtuvõim . Eesti kohtusüsteemile pani seadusandliku aluse Asutav Kogu 15. juunil 1920 vastuvõetud põhiseadusega. 28. juunil 1992 hakkas kehtima Eesti Vabariigi põhiseadus, mille kohaselt mõistab õigust üksnes kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena, nende ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus. Kohtuniku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega. Kohtunikud ei tohi peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis (§147). Kohtunike sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi sätestab seadus. Lisaks halduskohtule lubab PS ka muude erikohtute loomist (§148 lg 2). Euroopa riikides on loodud erikohtuid töö- ja sotsiaalvaidluste ning mõnede muude asjade lahendamiseks. Eestis muid erikohtuid peale halduskohtu loodud ei ole.
Eesti kohtusüsteem koosneb neljast maakohtust, kahest halduskohtust, kahest ringkonnakohtust ja ühest riigikohtust. Maakohtud ja halduskohtud on esimese astme kohtud, ringkonnakohtud on apellatsioonikohtud ning Tartus asuv Rigikohus kassatsioonikohus ja ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Nelja maakohtu (Harju, Pärnu, Tartu ja Viru) kohtumajad asuvad igas maakonnakeskuses (Ida-Virumaal ja Harjumaal on kolm kohtumaja). Kahe halduskohtu (Tallinna ja Tartu) struktuuris on kokku neli kohtumaja: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Kaks ringkonnakohut asuvad Tallinnas ja Tartus. Maakohtud arutavad esimese astme kohtuna kõiki tsiviil-, kriminaal - ja väärteoasju. Maakohtu lahendite peale saab edasi kaevata ringkonnakohtusse. Halduskohtud arutavad esimese astme kohtuna haldusasju. Halduskohtu pädevus , halduskohtusse pöördumise ja halduskohtumenetluse kord on sätestatud halduskohtumenetluse seadustikus. Eestis on kaks halduskohut.
Ringkonnakohtud vaatavad teise astme kohtuna apellatsiooni või määruskaebuse korras läbi maa- ning halduskohtute lahendeid nende peale esitatud apellatsioon - või määruskaebuste alusel. Ringkonnakohtus toimub asjade läbivaatamine kollegiaalselt, see tähendab, et apellatsioonikaebuse lahendamisega tegeleb kohtukolleegium, kuhu kuulub kolm kohtunikku. Eestis on kaks ringkonnakohut, Riigikohus on Eesti kõrgeim kohus. Põhiseaduse järgi on Riigikohus kassatsioonikohus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Esimese ja teise astme kohtutest eraldatud, tal on eraldiseisev eelarve ja struktuur. Lisaks on riigikohtu pädevuses ka mõningad kogu kohtusüsteemi puudutavad ülesanded, sealhulgas kohtunike valik ja kohtunike koolituse korraldamine. Riigikohtunikud töötavad neljas kolleegiumis: tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumis ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis. Riigikohtu kohtunikud nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul ja Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul Muud kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul. Kohtuniku saab ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Riigikohtu esimeest ja liikmeid saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Vabariigi Valitsus
Eesti Vabariigi Valitsus koosneb peaministrist ja ministritest. Põhiseaduse § 99 kohaselt ei tohi Vabariigi Valitsuse liikmed olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse. Eestis teostab Vabariigi Valitsus täidesaatvat riigivõimu. Vabariigi Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat; suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust; korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist; esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid; koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab Riigikogule riigieelarve täitmise aruande; annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi; korraldab suhtlemist teiste riikidega; kuulutab loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas; täidab muid ülesandeid, mis põhiseaduse ja seadustega on antud Vabariigi Valitsuse otsustada.
Vastavalt põhiseadusele vabastab Vabariigi President senise valitsuse ametist uue valitsuse ametisseastumisel. Uue valitsuse moodustamine toimub senise Valitsuse tagasiastumisel. Põhiseaduse § 92 alusel astub Vabariigi Valitsus tagasi: 1) Riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel; 2) peaministri tagasiastumise või surma korral; 3) kui Riigikogu avaldab Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusaldust. Põhiseaduse § 89 kohaselt määrab Vabariigi President neljateistkümne päeva jooksul Vabariigi Valitsuse tagasiastumisest peaministrikandidaadi, kellele teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Et valitsust moodustada peab peaministrikandidaat saama volitused Riigikogult. Peaministrikandidaadi määrab Vabariigi President oma otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas. Põhiseaduses ei ole sätestatud, millistel alustel president peaministrikandidaadi määrama peaks, kuid üldiselt nagu parlamentaarsetes riikides kohane, peaks ta kandidaadiks esitama valimistel kõige rohkem mandaate saanud erakonna liidri või äärmisel juhul valitsuskoalitsiooni moodustamise tahet kindlalt deklareerinud erakondadest enim mandaate saanud erakonna liidri. Vabariigi Presidendi poolt määratud peaministrikandidaat esitab neljateistkümne päeva jooksul Riigikogule ettekande tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta, mille järel Riigikogu otsustab läbirääkimisteta avalikul hääletusel peaministrikandidaadile volituste andmise valitsuse moodustamiseks, selleks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitused saanud peaministrikandidaat esitab seitsme päeva jooksul valitsuse koosseisu Vabariigi Presidendile , kes nimetab kolme päeva jooksul valitsuse ametisse. Valitsus astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees. Kui Vabariigi Presidendi määratud peaministrikandidaat ei saa Riigikogu poolthäälte enamust või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, on Vabariigi Presidendil õigus seitsme päeva jooksul esitada teine peaministri kandidaat. Kui Vabariigi President ei esita seitsme päeva jooksul teist peaministrikandidaati või loobub selle esitamisest või kui teine kandidaat ei saa Riigikogult volitusi või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, läheb peaministri kandidaadi ülesseadmise õigus üle Riigikogule. Riigikogu seab üles peaministrikandidaadi, kes esitab valitsuse koosseisu Vabariigi Presidendile. Vabariigi President peab § 89 lg 6 alusel välja kuulutama Riigikogu erakorralised valimised, kui talle on Vabariigi Valitsuse koosseis esitamata neljateistkümne päeva jooksul peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekust Riigikogule.
Vabariigi President
Eesti riigipea . Põhiseaduse kohaselt on Eestis parlamentaarne riigikorraldus ja seetõttu peab täidesaatev võim alati parlamendi usaldust omama. Vabariigi presidendi valib Riigikogu (2/3 häälteenamus ) või Riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse esindajatest moodustatud valimiskogu. Rahvas osaleb kaudselt Vabariigi Presidendi valimistel. Presidentaalsetes riikides valib presidendi üldistel otsestel valimistel rahvas. Riigikogu on korduvalt menetlenud põhiseaduse muutmise eelnõud, mis sätestaksid Vabariigi Presidendi otsevalimise. Praegusel valimiste süsteemil on mõned puudused: KOV esindajate kaasamisega valimiskogusse võivad maudselt osaleda ka välismaalased. Riigikogu häälteenamuse nõue 2/3 koosseisust on liiga range ja tõenäosus väike, et president valituks osutub. Peaaegu alati läheb valimisõigus üle valimiskogule, mis rikub riigikogu mainet. Valimiskogu viimases voorus on nõudeks osavõtnute häälteenamus.Kui ka siis Vabariigi Presidenti ei valita, läheb seaduse järgi valimisõigus uuesti Riigikogule.
Kui Riigikohtu otsusega tunnistatakse Vabariigi president võimetuks oma ülesannete täitmisel või ta ei saa neid ajutiselt täita või ta volitused on enne tähtaega lõppenud, siis asendab teda Riigikogu esimees. Vabariigi Presidendil endal pole õigust asendajat määrata. Praktikas pole sellist olukorda ette tulnud ja ka välisreiside ajal on Vabariigi President oma ülesandeid täitnud. Vabariigi presidendi volitused lõpevad ametist tagasiastumise, teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumise, surma või uue Vabariigi Presidendi ametisseastumisega. Vabariigi Presidendile pole võimalik avaldada umbusaldust.
Presidendi ülesanded ja pädevused seonduvad väliste ehk riigi esindamise, siseste ehk riiginotari funktsioonidega ning iseseisva otsustamisõigusega siseriiklikus poliitilises juhtimises. Vabariigi Presidendil on esindusfunktsioon välissuhetes, mis soodustavad välispoliitika elluviimist, olulised on Vabariigi Presidendi kõned ja avaldused välisriikides. Välissuhtluse ülesannete hulka kuuluvad ka ratifitseerimiskirjadele allakirjutamine ning diplomaatiliste esindajate nimetamine/tagasikutsumine, ka Eestisse akrediteeritud diplomaatiliste esindajate volikirjade vastuvõtmine. Välispoliitika elluviimine on PS kohaselt Vabariigi Valitsuse pädevuses, seda kujundab Välisministeerium koos Riigikoguga, kuid Vabariigi President peab alati välispoliitikaga kursis olema ning välissuhtlemisorganite tegevus peab tuginema ühtsetele seisukohtadele. Riiginotarina annab Vabariigi President formaalse kinnituse riiklikele toimingutele. Vabariigi Presidendi ülesandeks on ka seaduste väljakuulutamine, põhiseaduse kohaselt on tal õigus ka sellest keelduda, kui antud seadus on põhiseadusega vastuolus. Ta peab ka kontrollima, kas vastuvõetud seadus läbis õige menetluse ja kas saavutati vajalik häälteenamus Riigikogus. Kui vastav seadus Riigikogus uuesti vastu võetakse, võib Vabariigi President pöörduda Riigikohtu poole. Kui Riigikohus vastuolu ei tunnista peab Vabariigi President siiski selle seaduse välja kuulutama. Vabariigi Presidendi pädevuses on ka mitmete kõrgete ametiisikute ametisse nimetamine ja määramiseks ettepanekute tegemine. Ta võib sellest keelduda vaid juhul, kui see on vastuolus seadusega või riigi huvidega . Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt on vastaval isikul, keda ametisse ei nimetatud, õigus esitada Riigikohtule taotlus Vabariigi Presidendi otsuse tühistamiseks . Vabariigi President on riigikaitse kõrgeim juht ja seetõttu on tal ka riigikaitselised pädevused. Vabariigi President kuulutab välja Riigikogu erakorralised valimised pärast umbusaldusavaldust ja kutsub kokku erakorralise istungjärgu (põhiseaduse muutmise algatamiseks või ohu korral, mida Riigikogu arutama peaks). Vabariigi President määrab peaministrikandidaadi (iseseisev otsus ilma ettepanekuta, kuid peab arvestama, et vastav kandidaat suudaks valitsust moodustada). Vabariigi Presidendi pädevuses on armuandmine ja autasude ja teenetemärkide andmine.
Vabariigi President saab karistatuid nende palvel vabastada karistuse kandmisest või karistust leevendada (ka amnestia teel Riigikogu poolt). Tuleb juhinduda sealjuures seadusega kehtestatud reeglitest.
Eraelu puutumatus
Põhiseaduse §26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused , kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Laiemas tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu . Samuti kaitsevad eraelu kodu puutumatuse ja korrespondentsi puutumatuse põhimõtted. Eraelu puutumatuse tähtsaks osaks on ka isikuandmete kaitse, millega on kaitstud igasugune inimese kohta käiv info. Lisaks sellele kohustab PS § 26 esimene lause riiki kaitsma üksikisiku perekonna- ja eraelu kolmandate isikute rünnete eest. Riigi selline kohustus tuleneb PS § 13 lg 1 esimeses lauses „Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele” sätestatud üldisest kaitseõigusest. Igaühel on samuti õigus ise otsustada oma seksuaalelu üle. Homoseksuaalseid isikuid ei tohi karistada, vastasel juhul on tegemist diskrimineerimisega. Isikutel on õigus otsustada järglaste saamise üle, riik ei tohi takistada laste saamist ja ka nendest loobumist. PS § 26 kaitse laieneb nii Eesti kodanikule kui ka Eestis viibivale välisriigi kodanikule ja kodakondsuseta isikule (PS § 9).
EIÕK artikkel 8: “igaühel on õigus sellele, et riik austaks tema era- ja perekonnaelu.” Igaühel on õigus elada omaette , ilma avaliku tähelepanuta ning võimalused luua ja arendada omal soovil suhteid teiste inimestega. EIK praktika on eraelu kaitsealasse arvanud füüsilise ja vaimse puutumatuse, soolise identifitseerimise, nime ja soolise sättumuse, seksuaalelu, õiguse identiteedile ja isiksuse arengule ning õiguse luua ja arendada suhteid teiste inimeste ja välismaailmaga.
Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et eraelu puutumatuse riivena käsitatakse muu hulgas isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist. Eraelu puutumatust võivad riivata ka meditsiini arenguga aktuaalseks muutunud küsimused (nt eutanaasia, katseklaasiviljastamine), samuti keskkonnaga seotud probleemid. Õigus oma kujutisele kaitseb üksikisikut tema näitamise vastu meedias ning õigus sõnale tagab seda, et isikule ei omistataks avaldusi , mida ta pole teinud. Eraelu puutumatust riivab ka isiku vahistamisel tema sõrmejälgede võtmine ja pildistamine , küsitlemine eraelu faktide kohta ja nende andmete säilitamine, rahvaloenduse käigus andmete kogumine isiku eraelu faktide kohta ja nende säilitamine, andmete kogumine ja säilitamine isiku eraelu kohta politsei poolt. Füüsilist ja vaimset puutumatust võib riivata isiku läbivaatus ( KrMS § 88) ja läbiotsimine (KrMS § 91), võrdlusmaterjali võtmine (KrMS § 100), sunniviisiline sõrmejälgede ja DNA- proovide võtmine, sundvaktsineerimine, toimingud isiku vaba ja teadliku nõusolekuta meditsiini ja bioloogia valdkonnas ning isiku jälgimine ja jälitamine.