Lõpueksami sooritajale - kokkuvõtted (5)

1.3 Infoajastu geograafia: globaliseerumine. Globaalse tööjaotuse põhijooned
Globaliseerumine ehk üleilmastumine on maailmamajanduse järjest tihedam ja ulatuslikum seostumine üheks tervikuks.
Globaliseerumiseks oli vaja kolooniate poliitilist iseseisvumist, arenenud riikide vahelist koostööd ja rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerumist. See tuleneb uutest side- ja infotehnoloogiatest, transpordi kiirest arengust. Innovatsioon on piirkonna kohanemisvõime, mille tagavad töötajate kõrge haridustase, kutseoskused, pidev koolitus ja tehnoloogiline uurimis - ja arendustöö. Maailma majanduskeskused on Põhja-Ameerika, Lääne-Euroopa ja Jaapan.
Iga vähegi keerulisema toote valmistamise võib jaotada etappideks: Uurimis- ja arendustegevuse käigus tegeletakse uue toote arendamisega. See nõuab kutseoskustega ja motiveeritud tööjõudu ning suuri kapitaliinvesteeringuid. Vajaminevaid detaile ja sõlmi valmistatakse eraldi ettevõtetes. Kolmas etapp on toote kokkumonteerimine. Neljas müük ja hooldus, mis paikneb tarbijate lähedal, st ennekõike rikastes riikides. Liiderfirmad (firmad, mis vastutavad toote valmimise eest ja seda oma firmamärgi all müüvad) jätavad endale eelkõige tootearenduse. Vähemtulusad tööd antakse teha alltöövõtjale.
1.4 Üksikettevõtte paigutust mõjutavad tegurid
Toormele ja energiale orienteeritud ettevõte sõltub eelkõige loodusliku tooraine või odava energia lähedusest. Siia kuuluvad peamiselt põllumajanduse, metsanduse ja kaevandustöödega tegelevad ettevõtted. Kui toorainet on vaid vähestes kohtades ja seda tuleb importida, hakkavad ettevõtte paigutamisel rolli mängima sisseveosadamad. Tööjõule orienteeritud ettevõtted paigutuvad sinna, kus on olemas arvukalt vajalike oskustega töötajaid. Tootmisharud on tekstiili-, rõiva-, jalatsi - ja elektroonikatööstus. Tarbijatele ehk turule orienteeritud ettevõtted on tänapäeval väga levinud. Sellised ettevõtted toodavad peamiselt kiiresti riknevat kaupa. Agomeratsioonitööstus on tugevalt orienteerunud koostööle teiste ettevõtetega, vajades palju tugiteenuseid, oskustööjõudu, koostööpartnereid jne. Nt: autotööstus. Kõrgtehnoloogilist tööstust iseloomustab uuringu- ja tootearenduskulude suur osatähtsus toote omahinnas. Kapitalimahukas tööstus on seotud kasuattava tehnoloogia eripäradega – elektrijaamad , kiirteed, sadamad, paberitööstus jms.
Mingis piirkonnas spetsialiseerunud suurt ettevõttevõrgustikku, mis on keskendunud sarnase või omavahel seotud toodangu valmistamisele, nimetatakse ettevõtlusklastriks ehk -kobaraks. Nende kujunemisel on olulised riikide ja regioonide võime õppida. Kujunevad teaduspargid. Üks olulisi klastri tunnuseid ja edukuse võtmeid on kaubamärgi ehk brändi olemasolu.
1.5 Rahvusvahelised ettevõtted
Rahvusvaheliste ettevõtete esmane huvi oli juurdepääs loodusvaradele, hiljem oli olulisem laieneda uutele turgudele. Eri riikidesse laienedes püüavad ettevõtted alandada tootmiskulusid ning toota seeläbi tõhusamalt. Sageli tahavad suurfirmad suurendada kontrolli mingi riigi majanduses, et olla nii valmis tulevikus selle riigi ressursse kasutama või turgu laiendama.
Esimesed rahvusvahelised ettevõtted olid Euroopa kaubanduskompaniid (Briti Ida-India Kompanii), kes ostsid kokku ülemeremaade saadusi ja turustasid neid Euroopas. Need ettevõtted sõltusid päritolumaa valitsusest . Teise põlvkonna rahvusvahelised ettevõtted tootsid kolooniates põllumajandussaadusi või kaevandasid maavarasid ning tegelesid toorme esmase töötlemise ja sisseveoga päritolumaale. (naftakompanii Royal Dutch Shell). Kolmas põlvkond RVE-sid arenes välja edukatest tööstusettevõtetest, mis laienesid naaberriikide turgudele või soovisid juurdepääsu ressurssidele. Neljanda põlvkonna rahvusvahelised firmad on eelkõige rahandus - ja teenindusettevõtted. Nende tegevuse põhirõhk on tootearendusel ja brändi müümisel.
Kõrgtehnoloogia on suure riski valdkond , kus uurimis- ja arendustööks vajatakse väga suuri ressursse. Suuremahuliste tarbekaupade tootmisel on võimalik tööoperatsioone jagada odava töö maadesse. Müügitöös kasutatakse massikommunikatsioonivahendeid. Brändi-tarbekaupade masstootmise müügieduks on vaja mahukat meediareklaami.
1.6 Rahvusvaheline kaubandus
Põhja kaubandus Lõunaga on üsna väike ja piirkonniti ebaühtlane. Põhi saab Lõunast toorainet, kütust ja põllumajandussaadusi, vastu müüb masinaid ja tarbekaupu. Jaapan ja Ida- Aasia kaupleb peamiselt Kagu-Aasia ja Austraaliaga, Põhja-Ameerika Kariibia ja Ladina-Ameerikaga ning Euroopa Vahemeremaade ja Aafrikaga .
Neomerkantilism ehk riigi oma turgu kaitsev poliitika ilmneb Lõuna- Koreas ja Jaapanis . Tollimaks on maks, ms nõutakse sisse kaupade eest riigipiiri ületamisel. Tollid ei piira kaubakoguseid, kuid tõstavad imporditud kaupade hinda, mõjutades nii nende konkurentsivõimet. Kvootidega kehtestatakse teatud kaupade sisse- ja väljaveole kindel koguseline piirang. Kaudsete piirangute alla kuuluvad tervisekaitse ja turvalisuse nõuded ning sisereeglid. Riiklik ekspordipoliitika soodustab tootmist ekspordiks, et tagada kodustele ettevõtetele suurem tootmismaht ja seega ka efektiivsus. Riigid jagavad finants - ja maksutoetusi, ekspordikrediite ja -garantiisid, peavad ülal ekspordiagentuure.
Välismaine otseinvesteering on välisinvestori rahapaigutus mingi riigi või regiooni ettevõtte põhivarasse. Peamised välisinvesteerijad on RVE-d. Kõige enam välisinvesteeringuid tehakse finantsteenustes ( pangandus , kindlustus ), kaubandusteenustes (hulgimüük, turustus), telekommunikatsioonis, äriteenustes ( reklaam , hotellid, ehitus, transport) ja isikuteenustes ( jaekaubandus , kiirtoit).
1.7 Kaasaja poliitiline kaart: riigid globaliseeruvas ühiskonnas
Harilikult rõhutatakse riigi arengutaseme iseloomustamisel majanduskasvu, mida mõõdetakse enamasti sisemajanduse kogutoodanguga (SKT) ühe elaniku kohta. SKT on aasta jooksul riigis toodetud kaupade ja teenuste turuväärtus. Riikide arengutaseme hindamisel kasutatakse ka ÜRO inimarengu indeksit, mis koosneb SKT, hariduse ja keskmise eluea näitajatest.
Rikkad maad, kus inimestel oli nii aega kui raha, muutusid inforiikideks (Lääne-Euroopa, Põhja-Ameerika ning Jaapan). Tööstustoodang on kasvanud nn. Uustööstusmaades, mida iseloomustab ennekõike usina, kuid odava töötajaskonna olemasolu, kuid kus napib kapitali. Uustööstusmaad on Ida-Aasia ja Ladina-Ameerika riigid ning Ida-Euroupa maad. Ressurssirikkad arengumaad, mis ei suuda undustrialiseeruda, on jäänud toorainemaadeks. Sellised riigid on Alžeeria, Sambia , Mehhiko , Tšiili ja Indoneesia. Erandi moodustavad nafta eksportijad – Saudi Araabia , Araabia ÜE, Kuveit jt. Need riigid, kellel pole kapitali, loodusvarasid ega tööinimesi, on vaesed riigid. Sellised on näiteks Afganistan , Jeemen , Nepal, Niger jt.
1.8 Rahvusvahelised majandusorganisatsioonid
1948. sõlmiti Tolli- ja kaubanduskokkulepe (GATT), mille ülesanne oli alandada imperiaalsete ja riiklike majanduste huvides püstitatud kaubandustõkkeid. GATT reorganiseeriti 1994. aastal ja selle asemel moodustati Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO). Selle eesmärk on elavdada rahvusvahelist kaubandust. Rahvusvahelist rahandust kooskõlastab IMF – Rahvusvaheline valuutafond, mis asutati 1944. aastal. IMF püüab vältida ülemäära järske, maailmamajandust ohustavaid valuutakursside kõikumisi ja leevendada eri riikide finantskriise. Majandusühendusi moodustavad majanduslikult lähedased ja ühiste huvidega riigid. Vabakaubanduspiirkond on ühendus, mille liikmesmaade vahel on kaotatud kõik kaubandustõkked. Samas säilitatakse individuaalne kaubanduspoliitika väljaspool liitu olevate riikidega (NAFTA ja EFTA). Tolliliit on koostöövorm, mille liikmesmaade vahel kaubandustõkked puuduvad ning kaubavahetuses teiste riikidega on kehtestatud ühised reeglid ( MERCOSUR ). Ühisturg on veelgi laialdasem ühendus, kus tolliliidule lisandub ka vaba tööjõu ja kapitali liikumine, ühine kaubanduspoliitika liiduväliste riikide suhtes ja seadusandluse teatav ühtlustumine. Majandusliit on kõige laiahaardelisem liit, kus lisaks ühisturu põhimõtetele on ka keskne juhtimine, ühine seadusandlus , majandus- ja rahanduspoliitika ning ühisraha. Kõige tuntum majandusliit on Euroopa Liit (EU). Kasutusele on võetud ühisraha euro, loodud on ühised Euroopa valitsemisorganid. NAFTA (Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Assotsiatsioon ) – 1994. Kanada , USA ja Mehhiko. Organisatsiooni eesmärk on aja jooksul kaotada kõik liikmesriikide vahelised tollimaksud ja kvoodid. ASEAN – Kagu-Aasia 1967. Eesmärk on liikmesmaade majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise koostöö arendamine. APEC – Aasia ja Vaikse Ookeani koostöö foorum. Maailma suurim ja väga kiiresti arenev vabakaubandusliit . Erilist tähelepanu pööratakse energiamajandusele ning telekommunikatsioonisüsteemide ja transpordi arengule. MERCOSUR – Lõuna Ühisturg 1991. Rahvusvahelised majandusorganisatsioonid on ka mitmesugused toorainekartellid, mis koondavad mingit toorainet või põllumajandussaadust tootvaid ja eksportivaid riike. (OPEC – Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon)
2.1 Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Rahvastiku paiknemine
Kaks kõige levinumat rahvaarvu juurdekasvu näitajat on rahvaarvu kasv protsentides ja iive 1000 inimese kohta. Iga riigi rahvaarv muutub nelja teguri – sündimuse, suremuse, sisse- ja väljarände koosmõjul. Tihedaima asustusega alad maailmas on Ida- ja Lõuna-Aasia suurte jõgede orud ja deltaalad , viljaka pinnasega Jaava saar, Jaapani rannikualad , Lääne-Euroopa. Rahvastiku paiknemist mõjutab mingis piirkonnas sealne kliima, majanduslik olukord ja loomulik iive.
2.2 Sündimust ja suremust mõjutavad tegurid
Sündimust mõjutavad:

viljakas eas naiste arv

naiste vanus laste sünnitamisel

religioon

pereplaneerimise võimaluse olemasolu ja nende kasutamine (meditsiini areng, abort jms)

kooselu traditsioonid

väärtused

traditsioonid ühiskonnas

naiste ja meeste seisund ühiskonnas

majanduslikud võimalused laste kasvatamiseks
Riikide sündimustasemete võrdlemiseks kasutatakse sageli keskmist laste arvu näitajat naise kohta.
Sarnaselt ühiskonna arengutasemel olevate riikide sündimusnäitajaid iseloomustavad paljud ühised jooned. Rahvastiku arengu traditsioonilises etapis ei kasutata tavaliselt pereplaneerimise võtteid. Paljudes sellistes riikides on laste rohkus pere rikkuse märk. kaasaegses ühiskonnas ei abiellu osa inimesi kunagi ning neil ei ole ka lapsi. Kaasaegsetes riikides sõltub palju riigi perepoliitikast – sellest, kui võrdsed on lastega ja ilma lasteta inimesed ja kui kerge on vanematel lapsi kasvatada.
Nüüdisajal suurendavad suremust vaesus , halb tervishoiukorraldus, arstiabi kehv kättesaadavus ja ebaterve eluviis. Mõnedes riikides on senini olulised surma põhjused nälg, vee puudus ja sõjad. Arenenud riikides on peamised surma põhjused südameveresoonkonna haigused, vähk, õnnetused ja vägivald.
2.3 Demograafiline üleminek
Sündimuse ja suremuse seaduspärasusi kirjeldab demograafilise (siirde) teooria, mis väidab, et iga ühiskond siirdub aja jooksul kõrge sündimuse ja suremusega traditsiooniliselt demograafilise käitumise tüübilt madala sündimuse ja suremusega kaasaegsele tüübile. Rahvastiku areng jagatakse 4ks etapiks:
1. Traditsiooniline rahvastiku tüübi etapp
*omane eelkõige agraarühiskonnale
*kõrge ja väga muutlik suremus
*kõrge sündimus
*peres keskmiselt 7-8 last, kellest täisealiseks kasvab vaid kolm-neli
*keskmine eluiga väga madal: 35-40 aastat, vanureid on vähe
2. Demograafilise ülemineku esimene etapp
*algas 18. sajandil Euroopas koos elutingimuste, toitumise ja arstiabi paranemisega
*inimeste eluiga hakkas pikenema , kuid laste arvu peres ei piiratud traditsiooni tõttu
*demograafiline plahvatus – sellel perioodil kasvas rahvaarv mitmeid kordi
3. Demograafilise ülemineku teine etapp
*sündimus ja loomulik iive hakkavad langema
*rahvaarvu kasv aeglustub
*väheneb väikelaste suremus
4. Kaasaegne rahvastiku tüüp
*madal sündimusnäitajaid ja suremus
*rahvaarvu väga aeglane kasv või mõningane kahanemine
*pereplaneerimise meetodid
*inimesed elavad vanemaks , vanurite osakaal ühiskonnas suureneb
*surmapõhjused on stabiilsed ja muutuvad aastate lõikes vähe
Järgmise etapina on välja pakutud 0-rahvastiku arengu teooria. Selle kohaselt jäävad nii suremus kui sündimus tulevikus madalale ja teineteist tasakaalustavale tasemele . Loomulik iive on siis null.
Eesti rahvastikuprognoos näitab, et kui praegused rahvastikuprotsessid jäävad samaks, siis 25 aasta pärast on iga neljas Eesti elanik vanem kui 60 aastat.
Põhja-Ameerika ja Euroopa on kaasaegse rahvastiku tüübi esindajad. Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia on väljunud demograafilise plahvatuse etapist ja jõudnud demograafilise ülemineku teise etappi . Must Aafrika ja teiste regioonide kõige mahajäänumad maad on demograafilise plahvatuse etapis.
2.4 Ränne
Ränne ehk migratsioon on inimeste alalise elukoha vahetus. Sisse- ja väljarännet nimetatakse rändeiibeks ehk -saldoks.
Sundrändega on tegemist siis, kui inimesed on sunnitud oma elukohta vahetama (sõjad, relvakonfliktid , poliitiline ja usuline tagakiusamine, loodusõnnetused, õnnetusjuhtumid, näljahädad, küüditamine jms).
ÜRO pagulaste agentuuri hinnangul elab tänapäeval väljaspool oma kodumaad üle 125 miljoni inimese.
Rännet põhjustavad tõuke- ja tõmbetegurid: tõuketegurid põhjustavad inimeste lahkumist (väike töökohtade ja õppimisvõimaluste valik, madal palk, halvad elamistingimused, ebameeldiv sotsiaalne ühiskond), tõmbetegurid meelitavad inimesi uutesse kohtadesse elama (kõrge palk, head elamistingimused, sugulased ja sõbrad, meeldiv sotsiaalne keskkond).
Suurenenud rändeaktiivsus on seotud üleilmastumisega. Muutuvad riikide rahvaarv ja koosseis.
1960ndatest aastatest muutus Lääne-Euroopa sisserändepiirkonnaks. Tööjõud saabusid sinna Lõuna-Euroopast, hiljem Türgist, Kreekast, Alžeeriast ja Marokost.
17. sajandist on Põhja-Ameerika olnud isserännupiirkond. Praegusajal suundub sinna enam kui pool maailma väljarändajatest, kõige enam Mehhikost, Kariibi mere saartelt ja Ladina- Ameerikast , Aasiast.
1970ndatel tõusid naftahinnad ja tõusid sissetulekud Lähis-Ida naftariikides. Miljonid võõrtöölised leidsid nendes riikides tööd.
Arengumaades on ülekaalus suundumine maalt linna. Paljudes arenenud riikides asuvad inimesed elama suurlinnadest väiksematesse eeslinnadesse või isegi maale. Siseränne on peammine linnastumise mõjutaja.
2.5 Rahvastikupoliitika
Rahvastikupoliitika on riigi sihiteadlik tegevus rahva arvu, selle demograafilise koosseisu ja paiknemise mõjutamisel. Enamasti mõistetakse rahvastikupoliitika all meetmeid, mis mõjutavad sündimust, suremust ning sise- ja välisrännet.
Rahvastikupoliitikaga võivad riigid taotleda rahvaarvu suurenemist või vähenemist, inimeste eluea pikenemist, sisserännet ja väljarännet. Rahvastikupoliitika alla kuulub ka regionaalpoliitika , mille eesmärk on tagada piirkondlik areng.
Sündide arvu mõjutamiseks kasutatakse maailmas näiteks lubatud abiellumisvanuse ja rasestumisvastaste vahendite ja abordi kättesaadavuse reguleerimist, erinevaid kooselu reegleid, peretoetusi, lisapuhkusi nii emadele kui isadele , soodustusi töötamisel, teenuseid, aga ka trahve ja majanduslikke meetmeid. Osa riike reguleerib sisserännet kvoodiga. Kvoot võib eri sotsiaalse tausta , sisserännu põhjuse, oskuste või majandusliku staatusega inimestele erinev olla.
2.6 Asustuse areng, linnastumine
Linnastumiseks nimetatakse linnade kasvu ja linnarahvastiku osatähtsuse tõusu rahvastikus. Linnastumist mõõdetakse linnarahvastiku osakaalu järgi kogu rahvastikust protsentides.
1960ndail hakkas Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa riikide linnades arhvaarv eeslinnastumise (suburbanisatsioon) tõttu vähenema.
1980ndail algas koguni vastulinnastumine (kontraurbanisatsioon) – elanike lahkumine linnadest kaugematesse piirkondadesse, eelkõige maale. Lähestikku asuvad linnad ja väiksemad asuald kasvavad üha enam kokku, moodustades linnastuid ehk aglomeratsioone. Linnastu talitleb tervikliku regioonina. Linnastute suurenedes ja kokkukasvades moodustub hiidlinn ehk megalopolis . Linna koos selle tihedalt seotud tagamaaga nimetatakse linnaregiooniks.
Kogu maailma hiidlinnad on omavahel seotud tihedate ärisidemetega, need seovad hiidlinnastud globaalseks võrguks, millest eristuvad paarkümmend maailmalinna (new York , Chicago , Los Angeles , London, Pariis, Tokyo, Frankfurt , Moskva, Rio de Janeiro jt).
Linnarahvastik kasvab eelkõige arengumaades ja seda kõrge loomuliku iibe kui ka massilise sisserände tõttu maalt. Toimub kiire industrialiseerumine. Suur osa aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika linnade vaesemast linnarahvastikust elab agulites ehk slummides (getostumine). Sellist demograafilisest plahvatusest ja sisserändest tingitud kontrollimatut linnarahvastiku juurdekasvu nimetatakse ülelinnastumiseks.
2.7 Linnade laienemine ja sisestruktuur
Linnad jagunevad sektoriteks, mis kujunevad sõltuvalt maa hinnast ja keskuse kaugusest. Vanades ühe keskusega linnades eristatakse järgmisi linnaosi:

kesklinn – ärila, kus ülekaalus on kaubandus- ja kontoripinnad;

üleminekupiirkond – agul ; segahoonestus, kus valdavad ümberehitatud teenindushooned, kontorid ja elamud , soositud elamispiirkond;

vana tööstuspiirkond

madala maksumusega elamurajoonid;

kõrge maksumusega (eliidi) elamurajoonid;

uuskeskus;

uus tootmise piirkond, nt lennujaama juures;

uus (raske)tööstuspiirkond;

vanad ja uued keskklassi elamurajoonid;

eeslinn , vaid eliidi elumajad (suburb);

regeneratsiooniala endises agulis või tööstusalal.
Väljaspool linna piiri paiknevad tuumikuga tihedalt seotud eeslinn ja uuslinn. Kesklinna moodustab enamjaolt ajalooline linnasüda. Kesklinnast saab kaubandusetsoon ehk ärila. Kesklinna ümbritseb harilikult agul.
Põllumajandusajastu linnas olid avalikud asutused ( kirik , kool), teenindus ( turg ), tootmine ja elamurajoonid surutud linna kaitsemüüride vahele ja paiknesid segamini . Iseloomulikud olid kistad tänavad, antisanitaarsus ja halvad elutingimused . Linnaelanikud eristusid jõukuse järgi.
Tööstusajastu linn kasvas kõige kiiremini. Ärila kasvas nii laiusesse kui kõrgusesse. Tööstusajastu lõppedes suurema osa elanikkonna heaolu paranes .
Infoajastu linnas väheneb tööstuskohtade osakaal oluliselt tootmise üleilmastumise ja mehhaniseerimise tõttu.
2.8 Linnade planeerimine ja keskkond
Peaaegu kõikide aegade linnu on iseloomustanud territoriaalne segregatsioon – sarnaste sotsiaalsete või majanduslike näitajatega inimeste koondumine teatud piirkondadesse.
Eriline ilmastikunähtus suurlinnades on sudu – suitsust ja selle lisandeist koosnev mürgine udu, mis tekib ebasoodsa ilma korral, kui niiske õhk saastub küttekollete suitsus sisalduva vääveldioksiidi või heitgaasidega.