Raamatupidamis arvestus eksam (0)

Mõisted ; Vara- raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus. Kohustus- raamatupidamiskohustuslasel lasuv rahaliselt hinnatav võlg. Kohustis - eraõiguslik suhe, milles üks pooltest ( võlgnik , deebitor) on kohustatud teisele poole (võlausaldaja, kreeditori) kasuks sooritama teatud teo ( loobuma teatud osast oma varas ) või hoiduma mingit tegu tegemast. Omakapital - raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste vahe. Tulu- aruandeperioodi sissetulekud, millega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine ja mis suurendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanike tehtud sissemaksed omakapitali. Tulum- tähendab mittepõhitegevuslikku tulu. Termini kasum täpsustatud mõiste. Nt põhivara müügist saadud kasum. Kulu- aruandeperioodi väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud väljamaksed omakapitalist. Kadum- tähendab mittepõhitegevuslikku kulu. Nt kadum põhivara müügist või valuutakursside muutustest. Kasum/ kahjum - raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi tulude ja kulude vahe. Finantsvara - on vara, mis on: a) raha; b) lepinguline õigus saada teiselt osapoolelt raha või muid finantsvarasid (näit. nõuded ostjate vastu); c) lepinguline õigus vahetada teise osapoolega finantsvarasid potentsiaalselt kasulikel tingimustel (näit. positiivse õiglase väärtusega tuletisinstrumendid); d) teise ettevõtte omakapitaliinstrument (näit. investeering teise ettevõtte aktsiatesse). Materiaalne põhivara on materiaalne vara, mida ettevõte kasutab toodete tootmisel, teenuste osutamisel või halduseesmärkidel (mitte äriühingust ettevõte talle seatud eesmärkide täitmisel) ja mida ta kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. (SME IFRS 17.2). Immateriaalne põhivara on immateriaalne vara, mida ettevõte kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Õiglane väärtus- summa, mille eest on võimalik vahetada vara või arveldada kohustust teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus. Seotud osapooled- isik või ettevõte, kes on seotud aastaaruannet koostava ettevõttega (aruandev ettevõte) sel määral, et nendevahelised tehingud ei pruugi toimuda turutingimustel.
Printsiibid : Majandusüksuse printsiip- raamatupidamiskohustuslane arvestab oma vara, kohustused ja majandustehingud lahus tema omanike, kreeditoride, töötajate, klientide ja teiste isikute varast, kohustustest ning majandustehingutest. Sisu ülemuslikkuse printsiip- majandustehingute kajastamisel raamatupidamises ja raamatupidamise aruannetes lähtutakse nende sisust, mis ei pruugi alati ühtida nende juriidilise vormiga. Majandustehingute kajastamisel on esmatähtis nende sisu, mitte asjaolu, kuidas need on juriidiliselt vormistatud .
Jätkuvuse printsiip- raamatupidamise aruannete koostamisel lähtutakse eeldusest, et raamatupidamiskohustuslane on jätkuvalt tegutsev ning tal ei ole tegevuse lõpetamise kavatsust ega vajadust. Juhul, kui raamatupidamise aruanded ei ole koostatud lähtudes jätkuvuse printsiibist, tuleb aruannetes avaldada rakendatud arvestusprintsiip. Raamatupidamise aruande koostamisel on juhtkond kohustatud hindama ettevõtte jätkusuutlikust vähemalt 12 kuu jooksul pärast bilansipäeva. Juhul, kui ettevõte tegevuse jätkuvuse suhtes eksisteerib ebakindlus (näiteks ettevõtte omakapital ei vasta äriseadustiku nõuetele), on juhtkond kohustatud avalikustama ebakindlust põhjustavad asjaolud lisades.
Arusaadavuse printsiip- raamatupidamise aruannetes esitav informatsioon peab olema esitatud nii, et see oleks ülevaatlik ja üheselt mõistetav aruannete kasutajatele, kellel on aruannetest arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised. Raamatupidamise aruandeid koostatakse laia ringi aruande kasutajate informeerimiseks (sh ettevõtte omanikud ja kreeditorid , töötajad, äripartnerid , avalikkus, riiklikud institutsioonid ja teised). Ülevaatlikkuse ja arusaadavuse huvides kasutatakse kogu aruandes ühesugust terminoloogiat. Aruannete koostamisel tuleb silmas pidada seda, et see oleks hästi loetav ja mõistetav ka välistele aruande tarbijatele, kes ei pruugi olla kursis ettevõtte igapäevase tegevusega. Seetõttu tuleb aruande koostamisel vältida ettevõttesisest spetsiifilist keelekasutust, mis ei pruugi olla mõistetav välistele lugejatele. Samas eeldatakse aruannete koostamisel, et aruannete lugejad omavad piisavaid üldteadmisi raamatupidamisest ja finantsarvestusest, mistõttu aruannetes ei ole vaja selgitada finantsalaseid üldtõdesid.
Olulisuse printsiip- raamatupidamise aruannetes tuleb kajastada kogu raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid mõjutav oluline informatsioon. Oluline on selline aruandeinformatsioon, mille avaldamata jätmine või ebakorrektne avaldamine võib mõjutada aruannete kasutajate poolt aruannete põhjal tehtavaid majandusotsuseid . Väheolulisi objekte võib arvestada ja aruannetes kajastada lihtsustatud viisil.
Järjepidevuse ja võrreldavuse printsiip- raamatupidamisarvestuses ja aruannetes kasutatakse jätkuvalt samu arvestuspõhimõtteid, esitusviise ja aruandeskeeme. Järjepidevus arvestuspõhimõtete, esitusviisi ja aruandeskeemide osas on vajalik selleks, et võimaldada ettevõtte finantsnäitajate objektiivset võrdlust läbi aastate. Ühtlustatud nõuded arvestuspõhimõtetele, esitusviisile ja aruandes avalikustatavale informatsioonile loovad aluse erinevate ettevõtete finantsnäitajate võrreldavuseks.
Tulude ja kulude vastavuse printsiip- aruandeperioodi jooksul teenitud tuludest arvatakse maha samade tulude teenimisega seotud kulud. Kulutused, millele vastavad tulud tekivad järgmistel perioodidel, kajastatakse kuludena samadel perioodidel, kui nendega seonduvad tulud. Kulusid kajastatakse samas perioodis , kui kajastatakse nendega seotud tulusid. Juhul kui teatud kuluga seotud tulud ei ole otseselt identifitseeritavad, kasutatakse kulude kajastamiseks ligikaudseid meetodeid . Näiteks materiaalse põhivara objekti soetamisega seotud kulutused kajastatakse kuluna objekti kasuliku eluea jooksul (amortisatsioonikuluna). Kulutused, mis tõenäoliselt ei genereeri tulusid, kajastatakse kuluna nende toimumise hetkel.
Objektiivsuse printsiip- Raamatupidamise aruannetes esitatav informatsioon peab olema neutraalne ja usaldusväärne. Aruannete koostamisel ja raamatupidamislike hinnangute tegemisel peab juhtkond võtma arvesse kogu talle teada olevat informatsiooni, kaasa arvatud seda, mis sai talle teatavaks pärast bilansipäeva, kuid enne aruannete kinnitamist. Avalikustatava infotrmatsiooni valik ja esitusviis aruandes peab olema objektiivne ja neutraalne; vältida tuleb tendentslikkust aruannete koostamisel ning võrdset tähelepanu tuleb pöörata nii positiivse kui negatiivse informatsiooni avaldamisele.
Konservatiivsuse printsiip- raamatupidamise aruandeid tuleb koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist. Samas ei ole õigustatud varade ja tulude sihilik alahindamine ja kohustuste ja kulude sihilik ülehindamine ning aruannete kasutajate jaoks varjatud reservide tekitamine aruannetes. Raamatupidamislike hinnangute tegemisel peab juhtkond vältima liigset optimismi ning võtma arvesse kõiki võimalikke asjaolusid, mis võivad mõjutada varade ja kohustuste bilansilist väärtust. Näiteks ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindlusel peab juhtkond võtma arvesse eelmiste perioodide kogemust laekumata jäävate nõuete osas ning mitte lähtuma põhjendamatult optimistlikust eeldusest, et olukord on loodetavasti paranenud ning seekord allahindluseks vajadus puudub.
Avalikkuse printsiip- raamatupidamise aruannetes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase finatsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest õige ja õiglase ülevaate. Aruannetes esitatakse terviklik pilt ettevõtte finantsseisundist, majandustegevusest ja rahavoogudest ning muudest olulistest asjaoludest, mis mõjutasid ettevõtte finantsnäitajaid aruandeperioodil või võivad tõenäoliselt mõjutada tulevastel perioodidel. Aruande tarbijate jaoks oluline informatsioon esitatakse isegi juhul kui see ei ole konkreetselt nõutud ühegi Raamatupidamise Toimkonna juhendi poolt.
Raamatupidamise seadus: Raamatupidamiskohustuslased: (1) Käesoleva seaduse kohaselt on kohustatud raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama kõik käesolevas paragrahvis nimetatud isikud (edaspidi raamatupidamiskohustuslased). (2) Raamatupidamiskohustuslaseks on Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku juriidilise isikuna (edaspidi riik), kohaliku omavalitsuse üksus, iga Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja ja Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal (edaspidi filiaal). (3) Riik korraldab oma raamatupidamist ja finantsaruandlust riigi raamatupidamiskohustuslaste kaudu. (4) Riigiraamatupidamiskohustuslaseks on iga ministeerium ja Riigikantselei oma valitsemis- ja haldusala ulatuses ning põhiseaduslikud institutsioonid – Riigikogu, Vabariigi President , Riigikontroll, õiguskantsler ja Riigikohus.
Algdokumendi nõuded: (1) Raamatupidamise algdokument on majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel peavad olema järgmised andmed: 1) dokumendi nimetus ja number; 2) koostamise kuupäev; 3) tehingu majanduslik sisu; 4) tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa); 5) tehingu osapoolte nimed; 6) tehingu osapoolte asu- või elukoha aadressid ; 7) majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri (allkirjad), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist; 8) vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumber. (3) Aruande koostamisel tehtavate reguleerimiskannete algdokumendiks on raamatupidamisõiend. Raamatupidamisõiendil asendab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 5 ja 6 nõutavaid rekvisiite algdokumendi koostaja nimi. (4) Elektroonilisel kujul säilitatavaid algdokumente peab olema võimalik kirjalikult taasesitada.
Majandustehing: (1) Majandustehing käesoleva seaduse tähenduses on raamatupidamiskohustuslase tehtud tehing, kolmandate isikute vaheline tehing või raamatupidamiskohustuslast puudutav sündmus, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara, kohustuste või omakapitali koosseis. (2) Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist selliselt , et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine. (3) Majandustehinguid kirjendatakse kahekordse kirjendamise põhimõttel debiteeritavatel ja krediteeritavatel kontodel. (4) Iga raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument. (5) Raamatupidamiskirjend peab sisaldama järgmisi andmeid: 1) majandustehingu kuupäev; 2) raamatupidamiskirjendi järjekorranumber; 3) debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad ; 4) majandustehingu lühikirjeldus; 5) algdokumendi (koonddokumendi) nimetus ja number.
Algdokumentide säilitamise kohustus: (1) Raamatupidamise algdokumente peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat, alates selle majandusaasta lõpust , mil algdokument raamatupidamises kajastati . (2) Raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise käigus, peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat, alates vastava majandusaasta lõpust. (3) Pikaajaliste kohustuste või õigustega seotud äridokumente tuleb säilitada seitse aastat pärast kehtimistähtaja möödumist. (4) Raamatupidamise sise-eeskirja tuleb säilitada seitse aastat pärast selle muutmist või asendamist. (5) Raamatupidamisregistreid, mis on loodud elektrooniliselt , on raamatupidamiskohustuslane kohustatud ka säilitama elektrooniliselt. Elektrooniliste andmete loetavus peab olema tagatud kogu säilitusaja jooksul.
Parandused algdokumentides ja registrites : (1) Raamatupidamise alg- ja koonddokumentidel olevat informatsiooni ning raamatupidamiskirjendeid ei ole lubatud kustutada ega teha neis õienditeta parandusi. Ebakorrektne raamatupidamiskirjend parandatakse paranduskirjenditega, mis peab sisaldama viidet parandatava raamatupidamiskirjendi järjekorranumbrile. Kui parandus ei põhine algdokumendil, tuleb koostada parandust selgitav raamatupidamisõiend (parandusdokument). (2) Parandusdokument peab lisaks käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 ja 3 sätestatud rekvisiitidele, mis peavad olema raamatupidamisõiendis, sisaldama paranduse sisu. Varasemat algdokumenti ja raamatupidamiskirjendit tuleb täiendada viitega hilisemale parandusdokumendile ja -kirjendile.
Bilansikirjete sisu : Raamatupidamiskohustuslane peab oma raamatupidamise aastaaruandes kasutama raamatupidamise seaduse lisas 1 toodud bilansiskeemi. Bilansikirjete nimetusi võib täpsustada, samuti võib lisada täiendavaid kirjeid või kirjete alaliigendusi, kui see tuleb kasuks bilansi informatiivsusele ja loetavusele. Bilansikirjete alaliigendusi võib bilansi asemel esitada lisades, kus need detailsemalt lahti kirjutatakse. Lähtudes olulisuse printsiibist, võib ebaolulisi bilansikirjeid avaldada summeeritult. Eestis kasutatav bilansiskeem on koostatud likviidsuse kahanemise järjekorras. Esmalt on esitatud kõige likviidsemad varad , järgnevad vähemlikviidsemad ehk raskemini ja aeganõudvamalt rahaks muudetavad varad. Kuid maailmas esineb ka riike, kus bilanss koostatakse likviidsuse kasvamise järjekorras, kus esmalt on esitatud kõige vähem likviidsemad varad ja neile järgnevad kogema likviidsustasemega varad. Lähim näide, kus selline bilansiskeem kasutusel on, on Läti.
Varade ja kohustiste lühi- ja pikaajaline eristamine: Lühiajalisi varasid nimetatakse käibevaraks ning pikaajalisi varasid nimetatakse põhivaraks. Käibevarana kajastatakse järgnevaid varasid: * raha ja raha ekvivalente, välja arvatud juhul, kui neid ei ole võimalik kasutada vähemalt 12 kuu jooksul alates bilansipäevast; * varasid, mis eeldatavasti realiseeritakse ettevõtte tavapärase äritsükli käigus (isegi juhul, kui see on pikem kui 12 kuud; nt varud ja nõuded ostjate vastu); * varasid, mida hoitakse eelkõige kauplemiseesmärgil (nt. kauplemiseesmärgil hoitavad finantsinvesteeringud) * varasid, mida tõenäoliselt suudetakse realiseerida lähema 12 kuu jooksul bilansipäevast (nt finantsinvesteeringud, mida plaanitakse ja tõenäoliselt suudetakse müüa 12 kuu jooksul). Kõiki ülejäänud varasid kajastatakse põhivarana.
Lühiajaliste kohustustena kajastatakse järgnevaid kohustusi: * kohustusi, mis eeldatavasti arveldatakse ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul (nt. võlad tarnijatele) * kohustusi, mida hoitakse eelkõige kauplemiseesmärgil; * kohustusi, mille maksetähtaeg on 12 kuu jooksul alates bilansipäevast (nt lühiajalised laenud). Kõiki muid kohustusi kajastatakse pikaajaliste kohustustena.
Bilansi struktuur, bilansi põhivõrdused: Bilanss on kahekordse raamatupidamise ehk kirjendamise lähtealus. Ettevõtte bilansis kajastub tema majandustegevuse hetkeseis s.t. varade ja varade katteallikate jäägid ehk saldod kindlal ajahetkel s.t. bilanss koosneb kontode saldodest.
AKTIVA=VARAD
PASSIVA= KAPITAL
KÄIBEVARA
-RAHA
- VÄÄRTPABERID
-NÕUDED
-VARUD
- ETTEMAKSED
VÕÕRKAPITAL
-LÜHIAJALISED KOHUSTUSED (laenud, ostjate ettemaksed, võlad hankijatele, maksuvõlad, võlad töövõtjatele, muud lühiajalised võlad)
-PIKAAJALISED KOHUSTUSED
PÕHIVARA
-FINANTSINVESTEERINGUD
-MATERIAALNE
-IMMATERIAALNE
OMAKAPITAL
Aktsia - (osa-)kapital, reservkapital, jaotamata kasum, aruandeaasta kasum
VARA=KAPITAL Sealhulgas kapital koosneb: VARA=VÕÕRKAPITAL (kohustused) + OMAKAPITAL
Omakapital = vara – võõrkapital (kohustused) Bilansi põhivarem on järgmine:
VARA=VARA SOETAMISE ALLIKAD=KAPITAL
Arvele esitatavad nõuded (KMS järgi): Arve on kindlate vorminõuetega dokument, mille koostamisel tuleb rangelt järgida seadusega kehtestatud vorminõudeid: 1. Arve järjekorranumber ja väljastamise kuupäev; 2.Maksukohustuslase nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number (s.o KMKR nr); 3. Kauba soetaja või teenuse saaja nimi ja aadress; 4.Kauba soetaja või teenuse saaja maksukohustuslasena registreerimise number, kui tal on maksukohustus kauba soetamisel või teenuse saamisel ; 5. Kauba või teenuse nimetus või kirjeldus; 6. Kauba kogus või teenuse maht; 7. Kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev ja/või sellest varasem kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumise kuupäev, kui see on kindlaksmääratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast; 8. Kauba või teenuse hind ilma käibemaksuta ning allahindlus , kui see pole hinna sisse arvatud; 9. Maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa; 10. Tasumisele kuuluv käibemaksusumma, käibemaksusumma märgitakse eurodes Lisaks tuleb märkida nullprotsendise käibemaksumääraga maksutatava käibe või maksuvaba käibe puhul viide selle käibemaksumäära kohaldamise aluseks olevale Käibemaksuseaduse paragrahvile.
Lihtsustatud arve: Lihtsustatud arve võib väljastada, kui arvel olev summa ei ületa 160 eurot ilma käibemaksuta, järgmistel juhtudel: 1) reisijateveo teenuse osutamisel ja 2) parkimisautomaadi, automaattankla ja muude samalaadsete aparaatide väljatrükitava arve korral. Lihtsustatud arve saamisel on arve saaja kohustatud sellele arvele märkima oma nime ja maksukohustuslasena registreerimise numbri. Siinkohal tuleb mainida, et lisaks seadusega sätestatud arve rekvisiidinõuetele on tavapärase äritegevuse kägis vajalikud veel täiendavad andmed tehingu kohta, mis lihtsustavad ja annavad täiendavat informatsiooni tehingu olemuse, käitlemise viiside, deklareerimiste, kontaktide ja raha ülekannete kohta. Näiteid täiendavatest rekvisiitidest, mida äripraktikas kasutatakse: 1) arve väljastanud isiku nimi koos kontaktandmetega; 2) maksetähtajad; 3) viited ostutellimusele (number ja kuupäev); 4) kaubasaadetise kaal, maht, pakkeühikute arv; 5) kaupade säilivustähtajad, partiinumbrid….
Tulu kajastamise tingimused: Tulu hõlmab ainult ainult sellist majanduslikku kasu, mille saajaks on ettevõte ise. Kolmandate osapoolte nimel kogutud summad nagu näiteks käibemaks ei ole ettevõtte tulu.
Tulu mõõtmine- tulu kajastatakse saadud või saadaoleva tasu õiglases väärtuses. Õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik vahetada vara teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus. Tehingu tulu määratakse reeglina kindlaks ettevõtte ja kauba või teenuse ostja (või vara kasutaja) vahel sõlmitava lepingu alusel. Tulu mõõdetakse saadud või saadaoleva tasu õiglases väärtuses, võttes arvesse lepingus ette nähtud hinnavähendusi ja rabatte (s.o hinnaalandus, mahahindlus, eristatakse hinna-, koguse- ja funktsionaalrabatte). Enamasti saadakse tasu rahalises vormis. Juhul, kui tasumine toimub vahetult või lühikese perioodi jooksul pärast tehingu toimumist, võrdub tehingu müügitulu saadud või saadaoleva rahasummaga. Juhul, kui tasumine toimub alles teatud pigema ajaperioodi möödudes (nt järelmaksuga müügi korra), siis on tasu õiglane väärtus väiksem kui laekuva rahasumma nominaalväärtus. Sellisel juhul kajastatakse müügitulu laekuva rahasumma nüüdisväärtuses.
Tulu kajastamine kaupade müügil: Tulu kaupade müügist kajastatakse siis, kui kõik alljärgnevalt loetletud tingumused on täidetud: a) Olulised omandiga seonduvad riskid ja hüved on läinud üle müüjalt ostjale b) Müüjal ei ole jätkuvalt niisugust haldamise vastutust, mida seostatakse omandiga ning puudub kontroll kauba või toote üle c) Tulu müügitehingust saab usaldusväärselt mõõta d) Tehingust saadava tasu laekumine on tõenäoline e) Tehinguga seotud kulutusi on võimalik usaldusväärselt hinnata. Kui olulised omandiga seotud riskid ei ole ostjale üle läinud, siis müügitulu ei kajastata, sõltumata sellest, kas juriidiline omandiõigus on üle läinud või mitte. Juhul, kui müüjale on jäänud ainult ebaoluline osa kauba omandiga seotud riskidest, kajastatakse müügitulu isegi juhul, kui juriidiline omandiõigus ei ole veel üle läinud.
Tulu kajastamine teenuste müügil: Tulu teenuste müügist kajastatakse lähtuvalt osutatava teenuse valmidusastmest bilansipäeval, eeldusel , et teenuse osutamist hõlmava tehingu lõpptulemust (s.o. tehinguga seotud tulusid ja kulusid) on võimalik usaldusväärselt prognoosida. Tehingu lõpptulemust on võimalik usaldusväärselt prognoosida siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) tulu suurust on võimalik usaldusväärselt mõõta b) tehingust saadava tasu laekumine on tõenäoline c) tehingu valmidusastet bilansipäeval on võimalik usaldusväärselt mõõta d) tehinguga seotud tehtud kulusid ning tehingu lõpetamiseks vajalikke kulusid on võimalik usaldusväärselt hinnata. Tulu teenuse müügist kajastatakse lähtudes valmidusastme meetodist. Valmidusastme meetodi kohaselt kajastatakse teenuse osutamisest saadavad tulud ja kasum proportsionaalselt samades perioodides nagu teenuse osutamisega kaasnevad kulud.
Finantsarvestuses kajastamine: Kaupade müügil või teenuste osutamisel tekib ettevõttel arve esitamisel lisaks nõudele ka müügitulu. Aruandeperioodil teenitud müügitulu kajastatakse kasumiaruande kirjel Müügitulu. Tulude kajastamisel raamatupidamises tuleb kaalutleda, kas teenitav tulu on aruandeperioodi kohta teenitud tulu või tegemist on tulevikus teenitava tuluga. Viimase variandi puhul on tegemist tulevaste perioodi tuluga, mida ei kajastata aruandeperioodi kasumiaruandes, vaid tuleb kajastada bilansis kirjel Muud võlad, millele avatakse kontoplaanis konto Tulevaste perioodide tulud.
Ettemaksete kajastamine Ostuettemaksete arvestus: Tarnijatele tehtavate ettemaksete alusdokumentideks võivad olla ostutellimus, saadud ettemaksuarve, ettemaksuteatis või leping. Ühe nimetatud dokumendi alusel tehakse tarnijale ülekanne või makstakse ettemakse sularahas . Lähtuvalt Käibemaksuseadusest peab tarnija seitsme päeva jooksul esitama arve kliendile saadud ettemaksu kohta.
Bilansikirjetel kajastamine: (a) ettemaksed teenuste eest; (b) – kaupade eest; (c) – materiaalse põhivara eest; (d) – immateriaalse põhivara eest. Ettemakse registreeritakse raamatupidamises siis, kui tehakse reaalne raha ülekanne või sularahamakse. Müügiettemaksete arvestus: Nõutav ettemakse summa fikseeritakse, kas lepingus, müügipakkumisel, müügitellimusel või väljastatakse kliendile ettemaksuteatis, mille alusel sooritab klient ettemakse. Hüve pakkuja registreerib laekunud ettemaksu oma raamatupidamises alles siis, kui laekumine on toimunud, mitte aga siis kui ta on ettemaksuteatise ostjale esitanud . Siinjuures tuleb tähele panna, et raamatupidamises on aluseks kassapõhise arvestusprintsiibi järgimine, olgugi, et ettevõte rakendab oma igapäevases arvestuses tekkepõhist arvestusprintsiipi. Tegemist on ühe erandiga mõnest üksikust, mida tekkepõhise arvestusprintsiibi rakendajad peavad arvestama. Laekunud ettemaksed registreeritakse Ostjate ettemaksete registris ja nende inventeerimine toimub samadel alustel, mis müügitehingute puhulgi.
Varude klassifikatsioon : Varud on ainelised varad: a) mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus; b) mida parajasti toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus; c) materjalid või tarvikud , mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel. Lisaks kuuluvad varude koosseisu müügiks hoitavad seadmed (varem arvele võetud kui põhivara) ja kinnisvara. Põllumajanduses kajastatakse varudena seemnetera- ja kaunvilju, seemnekartulit ja –juurvilju, noor- ja nuumloomi, mesilassülemeid. Varude klassifikatsioon tootmisettevõttes : Tooraine ja materjal on selline aineline vara, mida toodetakse ise või ostetakse sisse ning mida kasutatakse otseselt valmistoodangu saamiseks. Põllumajanduses on omatoodetud tooraineks isetoodetud sööt (nt silo ), jahu, seemned…Sisseostetud tooraineks on mineraalväetised, vedel- ja tahkekütused, ravimid …Lisaks kuuluvad tooraine ja materjali alla sellised varad, mis osalevad kaudselt tootmisprotsessi sisendina, näiteks mitmesugused masinate varuosad, kiiresti kuvad ja väljavahetatavad detailid, määrdeõlid, pakkematerjalid.
Lõpetamata toodang on tootmisprotsessis olev aineline vara, mis ei oma valmistoodangule omaseid kvalitatiivseid ega kvantitatiivseid tunnuseid. Lõpetamata toodangu kogus sõltub tootmisprotsessi kestvusest ning ajast, millal hinnatakse lõpetamata toodangu jääke. Valmistoodang on tootmisprotsessi tulem, mis ootab realiseerimist. Põllumajandusettevõttel on selleks väljalüpstud toorpiib, munad, koristatud teravili…Mööblitööstusel toodetud mööbel jne. Kaubandusettevõtte varudeks on sisseostetud, kuid müümata kaubad . Kuluarvestusmeetodid: Tükimeet, Kaalutud keskmise soetushinna meetod ja FIFO meetod
Põhivara klassifikatsioon, arvestuse põhimõtted, amortisatsiooni arvestus: Põhivarad kajastatakse bilansi kolmes rühmas: * Pikaajalised finatsinvesteerinugd * Materiaalne põhivara * Immateriaalne põhivara Amortisatsioon on vara amortiseeritava osa kandmine kulusse vara kasuliku eluea jooksul. Amortiseeritav osa on vara soetusmaksumus miinus tema lõppväärtus .
Materiaalse põhivara amortisatsiooni arvestus: Amortisatsioon peab väljendama vara kasutamist, mitte ilmtingimata tema väärtuse muutumist. Seega ei ole amortisatsioonimeetodi ja –määrade valikul eesmärgiks mitte vara jääkmaksumuse hoidmine võimalikult ligilähedane tema turuväärtusele, vaid vara kasutamise võimalikult õiglane peegeldus . Põhivaraobjekti soetusmaksumuse kuluna kajastamisel tuleb arvesse võtta järgmiseid tegureid: * põhivaraobjekti eeldatav kasutusiga * põhivaraobjekti eeldatav jääkmaksumus kasutusaja lõpul. Amortisatsiooni arvestamise seisukohast jaotatakse põhivarad kaheks: * piiramata kasutuseaga põhivarad * piiratud kasutuseaga põhivarad. Piiramata kasutuseaga põhivaradeks on maa, püsiva väärtusega kunstiteosed , arhivaalid, muuseumi eksponaadid, raamatud. Piiramata kasutuseaga põhivarasid ei amortiseerita. Piiratud kasutuseaga põhivarad on kõik muud põhivarad. Aasta amortisatsiooni summa leitakse, kui soetusmaksumus jagatakse eeldatava kasutuseaga.