Raamatupidamise eksam (0)

Eesti Maaülikool - Majandus - Raamatupidamine

1 Hindamata

Mõisted

Vara - raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus

Vara on raamatupidamiskohustuslase poolt kontrollitav ressurss (asi või õigus),mis:
(a) on tekkinud minevikus toimunud sündmuste tagajärjel; ja
(b) tõenäoliselt osaleb tulevikus majandusliku kasu tekitamisel (mitte äriühingutest raamatupidamiskohustuslaste puhul neile seatud eesmärkide täitmisel).
Näiteks materiaalne ese, tegevuslitsents või lepinguline õigus saada teiselt osapoolelt raha või muid varaobjekte, auto, kinnistu , printer, mis tervikuna moodustavad varad .

Kohustus – raamatupidamiskohustuslasel lasuv rahaliselt hinnatav võlg

Kohustus on raamatupidamiskohustuslasel lasuv võlg,
(a) mis on tekkinud minevikus toimunud sündmuste tagajärjel; ja
(b) millest vabanemine nõuab eeldatavasti tulevikus ressurssidest loobumist.
Seni raamatupidamises kasutatud termini asemel oleks keeleliselt korrektsem kasutada terminit kohustis , sest kohustus tähendab lubadust , mis tuleb ilmtingimata täita või vajadust ja vastutust tegutseda, käituda kindlal moel.Termin kohustis väljendab ainult võlasuhet teise isiku suhtes, mida ka bilansi koostamise seisukohast on algselt silmas peetud.

Kohustis –eraõiguslik suhe, milles üks pooltest (võlgnik, deebitor ) on kohustatud teisele poolele (võlausaldaja, kreeditori) kasuks sooritama teatud teo ( loobuma teatud osast oma varast) või hoiduma mingit tegu tegemast.
Omakapital ( netovara ) – (equity) raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste vahe. Omakapitalist räägitakse ainult äriühingute (aktsiaseltside, osa-, täis- ja usaldusühingute) puhul. Sihtasutuste ja mittetulundusühingute puhul nimetatakse vastavat bilansi osa netovaraks.
Tulu – ( revenue ) aruandeperioodi sissetulekud, millega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine ja mis suurendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanike tehtud sissemaksed omakapitali (RPs §3). Tulu võib esineda nii rahana kui ka naturaalses vormis ning tuluga kaetakse kulusid . Siinjuures tuleb rõhutada, et mitte igasugune sissetulek ei ole tulu, võetud laen on isiku rahaliseks sissetulekuks, kuid kujutab endast tulevikus tagasimakstavat kohustist.
Kulu – (expense) aruandeperioodi väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud väljamaksed omakapitalist (RPs §3).
1) Kulu on mingi eesmärgi saavutamiseks kasutatud või loovutatud ressursside maksumus.
2)Kulu on majandusüksuse tegevuse arendamiseks ja eesmärkide taotlemiseks, sh tulu saamise eesmärgil tehtav väljaminek või vara loovutus , ent ka sel eesmärgil tehtud üritustest saadud kahju.*4
Finantsvarad – on vara, mis on: (a) raha; (b) lepinguline õigus saada teiselt osapoolelt raha või muid finantsvarasid (näit. nõuded ostjate vastu); (c) lepinguline õigus vahetada teise osapoolega finantsvarasid potentsiaalselt kasulikel tingimustel (näit. positiivse õiglase väärtusega tuletisinstrumendid ); (d) teise ettevõtte omakapitaliinstrument (näit. investeering teise ettevõtte aktsiatesse).
Põhivara - Lühiajalisi varasid nimetatakse käibevaraks ning pikaajalisi varasid nimetatakse põhivaraks.
Õiglane väärtus – on summa, mille eest on võimalik vahetada vara või arveldada kohustust teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.

Õiglane väärtus on vara tõenäoline müügihind, mis on määratud arukalt, heas usus ja omaniku parimatest huvidest lähtudes ning millega sõltumatud ja pädevad osapooled oleksid nõus tehingut tegema. Erialases kirjanduses on õiglase väärtuse sünonüümina kasutatud terminit reaal - või turuväärtus.

Osapooled on seotud, kui üks neist omab kontrolli teise osapoole üle või mõjutab oluliselt teise osapoole ärilisi otsuseid. Seotud osapooled on näiteks: emaettevõte (ning emaettevõtet kontrollivad või selle üle olulist mõju omavad isikud) tütarettevõtted sidusettevõtted teised samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad ettevõtted (nt emaettevõtte ülejäänud tütarettevõtted) tegev- ja kõrgem juhtkond ning olulise osalusega eraisikutest omanikud , välja arvatud juhul, kui nendel isikutel puudub võimalus oluliselt mõjutada ettevõtte ärilisi otsuseid eelmises punktis kirjeldatud isikute lähisugulased ja nendega seotud lähedased pereliikmed (s.o pereliikmed, kelle puhul võib eeldada olulise mõju olemasolu, näiteks elukaaslased ja lapsed) ja nende kontrollitavad või nende olulise mõju all olevad ettevõtted.

Printsiibid
Majandusüksuse printsiip – raamatupidamiskohustuslane arvestab oma vara, kohustused ja majandustehingud lahus tema omanike, kreeditoride, töötajate, klientide ja teiste isikute varast, kohustustest ning majandustehingutest.
Jätkuvuse printsiip – raamatupidamiskohustuslane on jätkuvalt tegutsev ning tal ei ole tegevuse lõpetamise kavatsust ega vajadust. Juhul, kui raamatupidamise aruanded ei ole koostatud lähtudes jätkuvuse printsiibist, tuleb aruannetes avaldada rakendatud arvestusprintsiip. Raamatupidamise aruande koostamisel on juhtkond kohustatud hindama ettevõtte jätkusuutlikust vähemalt 12 kuu jooksul pärast bilansipäeva. Juhul, kui ettevõtte tegevuse jätkuvuse suhtes eksisteerib ebakindlus (näiteks ettevõtte omakapital ei vasta äriseadustiku nõuetele), on juhtkond kohustatud avalikustama ebakindlust põhjustavad asjaolud lisades.
Arusaadavuse printsiip – raamatupidamise aruannetes esitatav informatsioon peab olema esitatud nii, et see oleks ülevaatlik ja üheselt mõistetav aruannete kasutajatele, kellel on aruannetest arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised (kuid ei pruugi teada ettevõtte tegevust). Raamatupidamise aruandeid koostatakse laia ringi aruande kasutajate informeerimiseks (sh. ettevõtte omanikud ja kreeditorid, töötajad, äripartnerid, avalikkus , riiklikud institutsioonid ja teised). Ülevaatlikkuse ja arusaadavuse huvides kasutatakse kogu aruandes ühesugust terminoloogiat.
Olulisuse printsiip – raamatupidamise aruannetes tuleb kajastada kogu raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid mõjutav oluline informatsioon. Oluline on selline aruandeinformatsioon, mille avaldamata jätmine või ebakorrektne avaldamine võib mõjutada aruannete kasutajate poolt aruannete põhjal tehtavaid majandusotsuseid . Väheolulisi objekte võib arvestada ja aruannetes kajastada lihtsustatud viisil.
Järjepidevuse ja võrreldavuse printsiip – raamatupidamisarvestuses ja aruannetes kasutatakse jätkuvalt samu arvestuspõhimõtteid, esitusviise ja aruandeskeeme. Järjepidevus arvestuspõhimõtete, esitusviisi ja aruandeskeemide osas on vajalik selleks, et võimaldada ettevõtte finantsnäitajate objektiivset võrdlust läbi aastate
Tulude ja kulude vastavuse printsiip – aruandeperioodi jooksul teenitud tuludest arvatakse maha samade tulude teenimisega seotud kulud. Kulutused, millele vastavad tulud tekkivad järgmistel perioodidel , kajastatakse kuludena samadel perioodidel, kui nendega seonduvad tulud. Kulusid kajastatakse samas perioodis , kui kajastatakse nendega seotud tulusid. Juhul, kui teatud kuluga seotud tulud ei ole otseselt identifitseeritavad, kasutatakse kulude kajastamiseks ligikaudseid meetodeid .
Objektiivsuse printsiip – Raamatupidamise aruannetes esitatav informatsioon peab olema neutraalne ja usaldusväärne. Aruannete koostamisel ja raamatupidamislike hinnangute tegemisel peab juhtkond võtma arvesse kogu talle teada olevat informatsiooni, kaasa arvatud seda, mis sai talle teatavaks pärast bilansipäeva, kuid enne aruannete kinnitamist. Avalikustatava informatsiooni valik ja esitusviis aruandes peab olema objektiivne ja neutraalne; vältida tuleb tendentslikkust aruannete koostamisel ning võrdset tähelepanu tuleb pöörata nii positiivse kui negatiivse informatsiooni avaldamisele.
Konservatiivsuse printsiip – raamatupidamise aruandeid tuleb koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist. Samas ei ole õigustatud varade ja tulude sihilik alahindamine või kohustuste ja kulude sihilik ülehindamine ning aruannete kasutajate jaoks varjatud reservide tekitamine aruannetes. Näiteks ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindlusel peab juhtkond võtma arvesse eelmiste perioodide kogemust laekumata jäävate nõuete osas ning mitte lähtuma põhjendamatult optimistlikust eeldusest, et olukord on loodetavasti paranenud ning seekord allahindluseks vajadus puudub.
Avalikkuse printsiip – raamatupidamise aruannetes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest õige ja õiglase ülevaate. Aruannetes esitatakse terviklik pilt ettevõtte finantsseisundist, majandustegevusest ja rahavoogudest ning muudest olulistest asjaoludest, mis mõjutasid ettevõtte finantsnäitajaid aruandeperioodil või võivad tõenäoliselt mõjutada tulevastel perioodidel.
Sisu ülimuslikkuse printsiip – majandustehingute kajastamisel raamatupidamises ja raamatupidamise aruannetes lähtutakse nende sisust, mis ei pruugi alati ühtida nende juriidilise vormiga. Majandustehingute kajastamisel on esmatähtis nende sisu, mitte asjaolu, kuidas need on juriidiliselt vormistatud .

Raamatupidamise seadus
§ 2. Raamatupidamiskohustuslane
(1) Käesoleva seaduse kohaselt on kohustatud raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama kõik käesolevas paragrahvis nimetatud isikud (edaspidi raamatupidamiskohustuslased).
(2) Raamatupidamiskohustuslaseks on Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku juriidilise isikuna (edaspidi riik), kohaliku omavalitsuse üksus, iga Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja ja Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal (edaspidi filiaal).
(3) Riik korraldab oma raamatupidamist ja finantsaruandlust riigiraamatupidamiskohustuslaste kaudu.
(4) Riigiraamatupidamiskohustuslaseks on iga ministeerium ja Riigikantselei oma valitsemis- ja haldusala ulatuses ning põhiseaduslikud institutsioonid – Riigikogu, Vabariigi President , Riigikontroll, õiguskantsler ja Riigikohus .
(5) Riigiraamatupidamiskohustuslase suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses raamatupidamiskohustuslase kohta sätestatut, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 6. Majandustehingute dokumenteerimine ja kirjendamine

(1) Majandustehing käesoleva seaduse tähenduses on raamatupidamiskohustuslase tehtud tehing, kolmandate isikute vaheline tehing või raamatupidamiskohustuslast puudutav sündmus, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara, kohustuste või omakapitali koosseis.
(2) Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist selliselt , et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine.
(3) Majandustehinguid kirjendatakse kahekordse kirjendamise põhimõttel debiteeritavatel ja krediteeritavatel kontodel.
(4) Iga raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument.
(5) Raamatupidamiskirjend peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) majandustehingu kuupäev;
2) raamatupidamiskirjendi järjekorranumber;
3) debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad ;
4) majandustehingu lühikirjeldus;
5) algdokumendi (koonddokumendi) nimetus ja number.

§ 12. Raamatupidamise dokumentide säilitamise kohustus

(1) Raamatupidamise algdokumente peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat, alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati .

§ 10. Parandused dokumentides ja registrites

(1) Raamatupidamise alg- ja koonddokumentidel olevat informatsiooni ning raamatupidamiskirjendeid ei ole lubatud kustutada ega teha neis õienditeta parandusi. Ebakorrektne raamatupidamiskirjend parandatakse paranduskirjenditega, mis peab sisaldama viidet parandatava raamatupidamiskirjendi järjekorranumbrile. Kui parandus ei põhine algdokumendil, tuleb koostada parandust selgitav raamatupidamisõiend (parandusdokument).
(2) Parandusdokument peab lisaks käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 ja 3 sätestatud rekvisiitidele, mis peavad olema raamatupidamisõiendis, sisaldama paranduse sisu. Varasemat algdokumenti ja raamatupidamiskirjendit tuleb täiendada viitega hilisemale parandusdokumendile ja -kirjendile.

Bilansikirjete sisu
Raamatupidamiskohustuslane peab oma raamatupidamise aastaaruandes kasutama raamatupidamise seaduse lisas 1 toodud bilansiskeemi. Bilansikirjete nimetusi võib täpsustada, samuti võib lisada täiendavaid kirjeid või kirjete alaliigendusi, kui see tuleb kasuks bilansi informatiivsusele ja loetavusele. Bilansikirjete alaliigendusi võib bilansi asemel esitada lisades, kus need detailsemalt lahti kirjutatakse . Lähtudes olulisuse printsiibist, võib ebaolulisi bilansikirjeid avaldada summeeritult.
Eestis kasutatav bilansiskeem on koostatud likviidsuse kahanemise järjekorras. Esmalt on esitatud kõige likviidsemad varad, järgnevad vähemlikviidsemad ehk raskemini ja aega nõudvamalt rahaks muudetavad varad.

Varade ja kohustiste lühi- ja pikaajaline eristamine
Varad ja kohustused klassifitseeritakse bilansis lühi- ja pikaajalisteks varadeks ja kohustusteks. Lühiajalisi varasid nimetatakse käibevaraks ning pikaajalisi varasid nimetatakse põhivaraks.
Käibevarana kajastatakse järgnevaid varasid:
_ _ raha ja raha ekvivalente, välja arvatud juhul, kui neid ei ole võimalik kasutada vähemalt 12 kuu jooksul alates bilansipäevast;
_ _ varasid, mis eeldatavasti realiseeritakse ettevõtte tavapärase äritsükli käigus (isegi juhul, kui see on pikem kui 12 kuud; nt. varud ja nõuded ostjate vastu);
_ _ varasid, mida hoitakse eelkõige kauplemiseesmärgil (nt. kauplemiseesmärgil hoitavad finantsinvesteeringud); ja
_ _ varasid, mida tõenäoliselt suudetakse realiseerida lähema 12 kuu jooksul bilansipäevast (nt. finantsinvesteeringud, mida plaanitakse ja tõenäoliselt suudetakse müüa 12 kuu jooksul). Kõiki ülejäänud varasid kajastatakse põhivarana.
Lühiajaliste kohustustena kajastatakse järgnevaid kohustusi:
_ _ Kohustusi, mis eeldatavasti arveldatakse ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul (nt. võlad tarnijatele);
_ _ kohustusi, mida hoitakse eelkõige kauplemiseesmärgil;
_ _ kohustusi, mille maksetähtaeg on 12 kuu jooksul alates bilansipäevast (nt. lühiajalised laenud). Kõiki muid kohustusi kajastatakse pikaajaliste kohustustena.
Laenu, mille tagasimakse tähtaeg on 12 kuu jooksul alates bilansipäevast, kajastatakse lühiajalise kohustusena, välja arvatud juhul, kui bilansipäeval on ettevõttel võimalik antud laenu kas pikendada või refinantseerida (nt. on sõlmitud vastav leping) ning ta kavatseb seda võimalust kasutada. Juhul, kui ettevõttel on küll kavatsus laenu pikendada või refinantseerida, kuid bilansipäevaks puudub kindlus selle kavatsuse realiseerumises (nt. puudub laenu pikendamise või refinantseerimise kokkulepe), kajastatakse antud laenu lühiajalise kohustusena, isegi juhul, kui pärast bilansipäeva laen pikendati või refinantseeriti. Juhul kui ettevõte on rikkunud pikaajalise laenu lepingus sätestatud tingimusi, mistõttu bilansipäeval on laenuandjal õigus laen koheselt tagasi kutsuda, siis kajastatakse antud laenu lühiajalise kohustusena, isegi juhul, kui pärast bilansipäeva on laenuandjalt saadud nõusolek, et ta oma õigust ei kasuta.

Struktuur
Bilanssi iseloomustab tasakaal s.t. aktiva poolel on näha varade struktuur ja maht , ja passiva poolel, milliste allikate arvel on varad moodustatud s.t katteallikate struktuur ja maht.
Bilansi osasid defineeritakse vastavalt RPSle järgmiselt:
Seaduses kasutatavad mõisted
1) vara – raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus;
2) kohustus – raamatupidamiskohustuslasel lasuv rahaliselt hinnatav võlg;
3) omakapital (netovara) – raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste vahe;
Vara koostis ja vara katteallikad formeeritakse bilansikirjetena. Iga bilansikirje sisaldab kirje nimetust ja summat .
Bilanss omab kindlat struktuuri. RPS kohustab raamatupidamiskohustuslasi järgima seaduses etteantud bilansikirjete järjekorda, kuid lubab kirjeid täiendavalt liigitada.
Bilansis toimuvad majandustehingute tagajärjel pidevad muudatused, kuid bilanssi ei formeerita suvalistel aegadel , vaid alati perioodi lõpu (alguse) seisuga.

Põhivõrdused

Arvele esitatavad nõuded ja lihtsustatud arve
17.2.1. Arvele märgitavad andmed
Arvele tuleb märkida (KMS § 37 lg 7):
1) arve järjekorranumber ja väljastamise kuupäev;
2) maksukohustuslase nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number;
3) kauba soetaja või teenuse saaja nimi ja aadress;
4) kauba soetaja või teenuse saaja maksukohustuslasena registreerimise number, kui tal on maksukohustus kauba soetamisel või teenuse saamisel;
5) kauba või teenuse nimetus või kirjeldus;
6) kauba kogus või teenuse maht;
7) kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev või kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumise kuupäev, kui see on kindlaksmääratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast;
8) kauba või teenuse hind ilma käibemaksuta ning allahindlus, kui see pole hinna sisse arvatud;
9) maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa;
10) tasumisele kuuluv käibemaksusumma, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel. Käibemaksusumma märgitakse eurodes.
Seega on põhinõueteks arve number, väljastamise kuupäev ning andmed maksukohustuslase, kauba või teenuse ostja ja kauba või teenuse kohta, samuti tehingu hind, maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa ja tasumisele kuuluv käibemaksusumma eurodes.
Teatud ühendusesiseste tehingute puhul kehtestatakse arvele täiendavad nõuded. Kui kauba väljastamise või teenuse osutamise aeg või teenuse eest osalise või täieliku ettemakse kuupäev on erinev arve väljastamise kuupäevast, tuleb arvele märkida, kas kauba väljastamise/teenuse osutamise kuupäev või siis ettemaksu kuupäev, kui seda on võimalik kindlaks määrata.
Kauba ühendusesisese käibe korral on oluline märkida arvele ostja teises liikmesriigis maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreerimise number, kuna üksnes kehtiv ostja registreerimise number annab õiguse vastavat müüki käsitada nullmääraga maksustatava ühendusesisese käibena. Kui müüja ei märgi arvele ostja kehtivat registreerimise numbrit, tuleb käive deklareerida ja maksustada siseriikliku käibena. Ostja maksukohustuslasena registreerimise numbrit on võimalik kontrollida siit.
17.3. Lihtsustatud arve väljastamine
KMS § 37 lõike 9 kohaselt on võimalik väljastada lihtsustatud nõuetele vastavaid arveid, kui arve väljastatakse reisijateveo teenuse osutamisel või parkimisautomaadi, automaattankla makseterminali jm samalaadsete aparaatide kaudu. Vastav säte tähendab eelkõige seda, et ka maksukohustuslasel, kes vastava teenuse saab, on sisendkäibemaksu mahaarvamisel võimalik aluseks võtta arve, mis vastab üksnes lihtsustatud arve nõuetele. Lihtsustatud arve võib väljastada, kui arvel olev summa ei ületa 160 eurot ilma käibemaksuta.
Lihtsustatud arvele tuleb märkida vähemalt arve väljastamise kuupäev, maksukohustuslase nimi ja maksukohustuslasena registreerimise number, kauba või teenuse nimetus või kirjeldus ning maksustatav summa ja tasumisele kuuluv käibemaksusumma (KMS § 37 lg 10).
Maksukohustuslane , kellele väljastatakse lihtsustatud arve, on kohustatud sellele arvele märkima oma nime ja maksukohustuslasena registreerimise numbri (KMS § 37 lg 11).

Tulu kajastamise tingimused
Oluline on ka see, mis summas peab tulu kajastama. Raamatupidamise Toimkonna juhendi RTJ 10 kohaselt kajastatakse tulu saadaoleva tasu õiglases väärtuses. See tähendab, et teatud hetkel võib tulu olla kajastatud ainult selle osa ulatuses, mille saamises ollakse kindlad tulu tekkimise hetkel.
Üldjuhul kajastatakse tulu iga tehingu lõikes, kuid teatud juhtudel tuleb tehing jagada komponentideks ning periodiseerida tulu vastavalt sellele jaotusele. Näiteks juhul, kui kauba müügihind sisaldab ka teenuse osutamist, mille sisu ja periood on lepingus kindlaks määratud, kajastatakse teenuse osa tuludes selle osutamise hetkel, mitte aga kauba müügist saadud tulu kajastamisel.
Tulu kaupade müügist kajastatakse siis, kui kõik allpool loetletud tingimused on täidetud:
•    olulised omandiga seotud riskid ja hüved on läinud üle müüjalt ostjale;
•    müüjal puudub kontroll kauba või toote üle ning tal ei ole niisugust haldamise vastutust, mida seostatakse omandiga;
•    tulu müügitehingust saab usaldusväärselt mõõta;
•    tehingust saadava tasu laekumine on tõenäoline;
•    tehinguga seotud kulutusi on võimalik usaldusväärselt hinnata.
Enamikul juhtudel lähevad omandiga seotud riskid ja hüved müüjalt ostjale üle samal ajal juriidilise omandiõiguse üleminekuga (näiteks jaemüügi puhul toimub see kauba üleandmise hetkel), kuid alati nii ei ole. Kui olulised omandiga seotud riskid ei ole ostjale üle läinud, siis müügitulu ei kajastata, sõltumata sellest, kas juriidiline omandiõigus on ostjale üle läinud või mitte.

Ettemaksete kajastamine
Ettemaksete arvestus
Ostuettemaksete arvestus
Tarnijatele tehtavate ettemaksete alusdokumentideks võivad olla ostutellimus, saadud ettemaksuarve, ettemaksuteatis või leping. Ühe nimetatud dokumendi alusel tehakse tarnijale ülekanne või makstakse ettemakse sularahas . Lähtuvalt Käibemaksuseadusest peab tarnija seitsme päeva jooksul esitama arve kliendile saadud ettemaksu kohta.
Tarnijatele tehtavad ettemaksed kajastatakse järgmistel bilansikirjetel lähtuvalt tehingu olemusest:
· Ettemaksed teenuste eest;
· Ettemaksed kaupade eest;
· Ettemaksed materiaalse põhivara eest;
· Ettemaksed immateriaalse põhivara eest.
Kontoplaanis avatakse eelnevalt toodud bilansikirjete nimetuste viisi samanimelised sünteetilised kontod, mida võib täiendavate liigitamisaluste olemasolu korral liigendada. Analüütilist arvestust peetakse iga tarija kohta eraldi, nii et oleks täpselt teada, millisele tarnijale ja kui suur ettemakse tehti. Ettemakse registreeritakse raamatupidamises siis, kui tehakse reaalne raha ülekanne või sularahamakse . Erinevalt ostutehingutest, ei registreerita ettemakset siis, kui selle kohta on ettemaksuteatis või mõni muu makse aluseks olev dokument saadud, vaid siis kui toimub raha väljaminek ettevõttest. Siinkohal rakendatakse ka tekkepõhist arvestust pidavas ettevõttes kassapõhist arvestust.
Müügiettemaks
Nõutav ettemakse summa fikseeritakse, kas lepingus, müügipakkumisel, müügitellimusel või väljastatakse kliendile ettemaksuteatis, mille alusel sooritab klient ettemakse. Hüve pakkuja registreerib laekunud ettemaksu oma raamatupidamises alles siis, kui laekumine on toimunud, mitte aga siis kui ta on ettemaksuteatise ostjale esitanud . Siinjuures pange tähele, on raamatupidamises aluseks kassapõhise arvestusprintsiibi järgimine, olgugi et ettevõtte rakendab oma igapäevases arvestuses tekkepõhist arvestusprintsiipi. Tegemist on ühe erandiga mõnest üksikust, mida tekkepõhise arvestusprintsiibi rakendajad peavad arvestama. Laekunud ettemaksed registreeritakse Ostjate ettemaksete registris ja nende inventeerimine toimub samadel alustel, mis müügitehingute puhulgi.

Varude klassifikatisoon ning kuluarvestusmeetod
Varud on ainelised varad:
a) mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus;
b) mida parajasti toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus;
c) materjalid või tarvikud, mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.
Lisaks kuuluvad varude koosseisu müügiks hoitavad seadmed (varem arvele võetud kui põhivara) ja kinnisvara. Põllumajanduses kajastatakse varudena seemnetera- ja kaunvilju. seemnekartulit ja -juurvilju, noor- ja nuumloomi (põrsad, kesikud, vasikad, mullikad, väljapraagitud põhikarja loomad), mesilassülemid.
Tootmisettevõtete ja kaubandusettevõtete varude struktuur on erinev. Tootmisettevõtte varudeks on tooraine , materjalid, lõpetamata toodang ja valmistoodang.
Varude arvestussüsteemid
Varude kulupõhiste arvestusmeetodite rakendamiseks on olemas kaks võimalikku süsteemi, mille valikut ettevõttele ei piirata. Nendeks on:
a) Varude perioodiline arvestussüsteem (hindamissüsteem)
b) Varude pidev arvestussüsteem (hindamissüsteem)
Perioodiline arvestussüsteem:
1. Vara väljaminekut soetusmaksumuses pidevalt (s.t aruandeperioodi - kuu, kvartal jooksul) ei arvestata, vaid tehakse seda teatud perioodide (kuu, kvartal, aasta) järel.
2. Aruandeperioodi lõpus viiakse läbi varude füüsiline inventuur ja tehakse kindlaks nende tegelik lõppjääk.
3. Leitakse realiseeritud (müüdud) vara lõppmaksumus järgneva valemiga:
ALGVARU + SISSETULEK – INVENTEERITUD LÕPPVARU =
REALISEERITUD VARA LÕPPMAKSUMUS
Varude kulupõhised arvestusmeetodid
Varude kulupõhise arvestusmeetodi valikust sõltub varude soetusmaksumuse kuluna kajastamine, s.t kuluks kantava kauba või materjali kulusumma ja bilansis kajastuv jääkmaksumus on erinev.
Järgnevalt on toodud loetelu võimalikest kulupõhistest arvestusmeetoditest, millest esimesed kolm on lubatud kasutada Eestis.
1 Tükimeetod (üldise identifitseerimise, ühiku individuaalhinna) meetod
2 Kaalutud keskmise soetushinna meetod (average cost method )
3 FIFO meetod (varu hindamine esimeste ostude hindades; first in, first out method)
4) LIFO meetod (varu hindamine viimaste ostude hindades; last in, first out method)
5) HIFO meetod (varu hindamise meetod kõrgema hinnaga ostude alusel; highest in, first outmethod)
6) LOFO meetod (varu hindamise meetod madalama hinnaga ostude alusel; lowest in, first out method)
7) KIFO meetod (s.o FIFO meetodi kombineeritud meetod, kus emaettevõtja omatoodang ja tütarettevõtjatelt sissetulnud vara väljastatakse laost esimeses järjekorras; konzern in, first out method). Selle meetodi rakendamisega püütakse saavutada olukord, kus ema- ja tütarettevõtjate varaosa oleks lõppvarus võimalikult väike.

Põhivara klassifikatsioon , arvestuse põhimõtted??, amortisatsiooni arvestus
Materiaalne põhivara on materiaalne vara, mida ettevõte kasutab toodete tootmisel, teenuste osutamisel või halduseesmärkidel (mitte äriühingust ettevõte talle seatud eesmärkide täitmisel) ja mida ta kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Materiaalse põhivarana kajastatakse maa ja hooned (või osa hoonest), nendega seotud õigused (näiteks hoonestusõigus, kasutusvaldus), mida ettevõte kasutab enda majandustegevuses (ükskõik, kas toodete tootmisel, teenuste osutamisel või administratiivhoonena).
Materiaalse põhivara mõiste alla ei kuulu maa ja hooned, mida ettevõte hoiab renditulu teenimise või turuväärtuse tõusmise eesmärgil ja mida ta ei kasuta enda majandustegevuses. Lisaks kuuluvad materiaalse põhivara hulka ettevõtete, kelle põhiülesanne on teatud varade säilitamine või eksponeerimine (näiteks arhiivid , muuseumid , raamatukogud), poolt alalhoidmisele määratud varad (raamatukogufondid, kunstiteosed , muuseumi eksponaadid, arhivaalid ).
Immateriaalne vara on füüsilise substantsita, teistest varadest eristatav mitte-monetaarne vara. Immateriaalne põhivara on immateriaalne vara, mida ettevõte kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Immateriaalseteks põhivaradeks on arvuti tarkvara , kaubamärgid, patendid , litsentsid, kasutusõigused, kliendinimekirjad, kvoodid ja muud sarnased varad. Teatud juhtudel võib vara omada nii materiaalse põhivara kui immateriaalse põhivara tunnuseid. Sellisel juhul klassifitseeritakse vara vastavalt sellele, kumma tunnustele vastab ta rohkem. Näiteks arvutitarkvara klassifitseeritakse materiaalseks põhivaraks juhul, kui see on lahutamatult seotud teatud riistvaraga. Juhul, kui arvutitarkvara kasutamine on sõltumatu riistvarast, klassifitseeritakse see immateriaalseks põhivaraks.
Müügiootel põhivara on materiaalne või immateriaalne põhivara, mis väga tõenäoliseltmüüakse lähema 12 kuu jooksul.
Bioloogiline vara on loomne või taimne elusorganism , mida kajastatakse bilansis, kas põhivarana või käibevarana. Käibevarana kajastatakse ainult selline bioloogiline vara, mis on soetatud edasimüügieesmärgil või mis realiseeritakse ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul. Bioloogilised varad jaotatakse tarbitavateks varadeks (varad, mida on võimalik muuta põllumajanduslikuks toodanguks ja edasi müüa, nt lihakari, raieküps mets, valminud vili, kartul ) ja tootvateks varadeks (varad, mida hoitakse põllumajandusliku tootmise eesmärgil, nt piimakari , tõuemised, kuldid, munakanad, puuviljaaiad). Tootvad varad kuuluvad üldjuhul põhivara koosseisu, tarbitavate varade jaotatakse varad käibe- või põhivaradesse lähtuvalt nende iseloomust.
Soetusmaksumus on vara omandamise või ehitamise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus.
Amortisatsioon on vara amortiseeritava osa kandmine kulusse vara kasuliku eluea jooksul. Kaks meetodit – lineaarne ja mahupõhine
Amortiseeritav osa on vara soetusmaksumus miinus tema lõppväärtus.
Lõppväärtus on summa, mida ettevõte saaks vara võõrandamisel täna (miinus vara võõrandamisega seotud müügikulutused), juhul kui vara oleks sama vana ja samas seisukorras, nagu ta on eeldatavasti tema kasuliku eluea lõppedes.

Palgaarvestus
Dokumentatsioon
Palka arvestatakse töötajatele kord kuus ning see vormistatakse palgalehel (kajastab töötasu andmeid kõigi töötajate kohta ühes kuus) või palgakaardil (kajastab töötasu andmeid ühe töötaja kohta erinevatel kuudel). Töötaja soovil väljastatakse talle palgateatis, kus tuuakse välja arvestatud tasud (põhipalk, lisatasud, juurde maksed, puhkusetasud, preemiad), tehtud kinnipidamised (riiklikud maksud ja maksed, elatis, täitedokumentide alusel kinnipidamisele kuuluvad summad) ning väljamaksmisele kuuluvad summad.
Palgaarvestamise alusdokumendiks on töötajate tööajaarvestuse tabel, milles tuuakse välja töötajate ja kalendripäevade viisi tööl oldud päevad (normeerimata tööajaga töötavatel töötajate puhul, näiteks raamatupidajad, sekretärid) või töötunnid (normeeritud tööaja töötavate töötajate puhul, näiteks tööajagraafiku alusel töötavad töötajad, meditsiini õed, arstid, müüjad), puhkepäevade, puhkusel, riiklike pühade, haiguslehel oldud päevade arv.
Töötaja põhipalga arvestus sõltub arvestuskuu normtööpäevade (kalendrikuu tegelike tööpäevade) arvu ja tegelikult tööl oldud tööpäevade arvust.
Töötaja palgaarvestusmäärad on kokku lepitud töötajaga sõlmitud töölepingus. Tööleping ja palgaarvestus on isiklik ja konfidentsiaalne. Infot antakse arvestatud summade kohta isikule endale ning ametiasutustele seaduses ettenähtud korras.
Näiteks töötaja töölepingujärgne põhipalk on 800 eurot, kalendrikuus on 21 tööpäeva (normtööpäevade arv), tegelikult oli töötaja tööl 18 tööpäeva, siis on antud kuus töötajal õigus saada põhipalka mitte 800 eurot, mis vastaks 21 tööpäevale, vaid 685,7 eurot (800 * 18 /21= 6857).
Tööajaarvestuse tabeli alusel koostatakse põhipalga arvestuse tabel (aruanne), kus tuuakse välja töötajate viisi nende tegelikud brutopalgad arvestuskuul. Kui töötajad saavad arvestuskuul preemiaid, lisatasusid, siis nimetatud summade arvestamine tuleb vormistada ettevõtte juhi käskkirjaga ning selle alusel koostatakse tasude aruanne.
Kui kõigile ettevõtte töötajatele on palk arvestatud, koostatakse palkade ülekande leht, millel näidatakse töötajate ja nende avalduskontode viisi ülekantavad palga (netopalga) summad. Raamatupidamise sise-eeskirjas peab olema sätestatud, missuguste ettevõtte struktuurüksuste juhid esitavad palgaarvestuse lähteandmed (tööajaarvestuse tabelid, andmed makstavate lisatasude ja preemiate kohta) ja mis kuupäevaks ettevõtte raamatupidamisele ning kes kinnitavad erinevad palgaarvestuse dokumendid . Kinnitatud palga ülekande lehe alusel võib raamatupidaja teha töötasude ülekanded töötaja poolt näidatud arvelduskontole.
Arvelduskonto ei pea kuuluma töötajale, töötaja peab esitama avalduse, missugusele arvelduskontole palk tuleb üle kanda.
Palga arvestamine
Palga suurus arvestatakse välja sellel kuul, kuna on palk teenitud. Palgaga seotud maksud ja maksed tuleb kinni pidada sellel kalendrikuul, mil töötajale palk välja maksti, mitte aga siis, kui ta selle teenis. Näiteks kui töötaja oli terve novembrikuu tööl, kuid tööandjal ei olnud raha palkade ülekandeks ning töötajale ei makstud novembris välja ühtegi tasu, siis üksikisiku tulumaksu, töötaja töötuskindlustusmakset, kohustuslikku kogumispensionimakset ei või tööandja arvestada ega kinni pidada enne, kui ta on palgaülekande töötajale teinud. Sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmakse peab tööandja arvestama sellel kuul, mil palk teeniti. Eelneva näite puhul novembris. Kuid sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmakse puhul ei teki tööandjal novembris maksukohustist, vaid tekib potentsiaalne maksukohustis. Potentsiaalne maksukohustis muutub maksukohustiseks kuul, mil tööandja töötajale palga välja maksab. Sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmakse potentsiaalse maksukohustise tekkimine on tingitud tulude ja kulude vastavuse printsiibi rakendamisest.

.DOCX Laadi alla originaalfail 17 lk · .docx · 104 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-06-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

104 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Haibula005 Õppematerjali autor

Raamatupidamime

Sarnased õppematerjalid

docx

Raamatupidamis arvestus eksam

ettevõttega (aruandev ettevõte) sel määral, et nendevahelised tehingud ei pruugi toimuda turutingimustel. Printsiibid : Majandusüksuse printsiip- raamatupidamiskohustuslane arvestab oma vara, kohustused ja majandustehingud lahus tema omanike, kreeditoride, töötajate, klientide ja teiste isikute varast, kohustustest ning majandustehingutest. Sisu ülemuslikkuse printsiip- majandustehingute kajastamisel raamatupidamises ja raamatupidamise aruannetes lähtutakse nende sisust, mis ei pruugi alati ühtida nende juriidilise vormiga. Majandustehingute kajastamisel on esmatähtis nende sisu, mitte asjaolu, kuidas need on juriidiliselt vormistatud. Jätkuvuse printsiip- raamatupidamise aruannete koostamisel lähtutakse eeldusest, et raamatupidamiskohustuslane on jätkuvalt tegutsev ning tal ei ole tegevuse lõpetamise kavatsust ega vajadust. Juhul, kui raamatupidamise aruanded ei ole koostatud lähtudes

Raamatupidamine

docx

Finantsraamatupidamise põhimõisted

täitmiseks ning maksevõime tagamiseks peab olema piisavalt rahalisi vahendeid. Vaba raha osakaal peaks olema ettevõttes väike, kuna seisev raha ei too ettevõttele tulu. Bilansikirjel Raha kajastatakse peale sularaha kassas ning arveldusraha pangas veel nõudmiseni hoiused, paigutusi rahaturufondidesse ja muudesse ülilikviidsetesse fondidesse. Kõik see kokku moodustab ühtse finantsvara kogumi. Finantsvarade arvestamise juhised on toodud Raamatupidamise Toimkonna juhendis RTJ 3 Finantsinstrumendid. Rahaarveldustes kajastatakse ettevõtte raamatupidamises kõiki tehinguid, mida tehakse sularahas või arvelduskontolt ülekannetena, kaardimaksetena või mõnel muul võimalikul viisil. Rahaarveldused võib jagada kaheks: sularhaarveldused ja sularahata arveldused. Sularaha tehingud toimuvad konto Kassa kaudu. Sularahata tehingute kajastamiseks kasutatakse kontot Pank (Pangakonto, Arvelduskonto).

Raamatupidamine

doc

Finantsraamatupidamise kordamine

Finantsraamatupidamise kordamine 1. Majandusarvestuse põhivaldkonnad: Statistika, Sisekontroll, Finantsarvestust, Auditeerimist, Juhtimisarvestust, Finantsanalüüsi, Kuluarvestust, Eelarvestamist, Maksuarvestust, Finantsjuhtimist Keskset rolli omab finantsarvestus 2. Raamatupidamine on : Kitsamas tähenduses mõistetakse raamatupidamise all majandusüksuse tegevuse ja selle tulemuste kohta mis tahes infokandjatel (raamatus, paberdokumentidel, digitaalsel kujul jms) arvestus- ehk raamatupidamisregistrite pidamise süsteemi. Seadusandlusest tuleneva raamatupidamise korraldamise kohustuse all mõistetakse üldiselt organisatsiooni finantsarvestuse ja maksuarvestuse korraldamise kohustust, sest need on täpselt seadusandluse ja rahvusvaheliste standarditega reguleeritud. 3

Finantsraamatupidamine

docx

Raamatupidamise alused

 edastamist;  säilitamist. Identifitseerimisel - valitakse välja majandustegevusega seotud objektid, tegevused, tehingud, mis on vajalikud ja kasulikud informatsioonitarbijatele. Mõõtmisel - väljendatakse tehinguid arvnäitajates ja hinnatakse rahas. Registreerimisel - majandusinformatsioon dokumenteeritakse, rühmitatakse korrapäraselt ja süstematiseeritult ning tehakse kokkuvõtted. Informatsiooni edastatakse erinevate aruannete koostamisega, millest olulisem on raamatupidamise aastaaruanne. Majandusarvestuses toodetud informatsiooni kasutatakse nii ettevõtte siseselt, otsuste vastuvõtmiseks, kui ka ettevõtte väliselt, aruandluseks. Majandusliku informatsiooni tarbijateks ettevõtte siseselt on omanikud, juhtkond, töötajad. Välistarbijateks kreeditorid, tarnijad, ostjad, pangad, maksuhaldurid, valitsus ja ka avalikkus. Huvigruppide infovajadus on erinev ja seega tuleb neile koostada erineva detailsusega aruandeid.

Raamatupidamine

docx

Raamatupidamise alused

Majandusarvestuses toodetud informatsiooni kasutatakse nii ettevõtte siseselt, otsuste vastuvõtmiseks, kui ka ettevõtte väliselt, aruandluseks. Majandusliku informatsiooni tarbijateks ettevõtte siseselt on omanikud, juhtkond, töötajad. Välistarbijateks kreeditorid, tarnijad, ostjad, pangad, maksuhaldurid, valitsus ja ka avalikkus. Huvigruppide infovajadus on erinev ja seega tuleb neile koostada erineva detailsusega aruandeid. Info kasutajate alusel võib aruandeid liigitada:  raamatupidamise ehk finantsaruanneteks;  maksudeklaratsioonideks;  statistilisteks aruanneteks. Lähtuvalt funktsioonidest eristatakse majandusarvestuse osadena:  finantsarvestust;  juhtimisarvestust;  kuluarvestust;  maksuarvestust;  finantsanalüüsi;  eelarvestamist,  sisekontrolli;  auditeerimist. Ettevõttel on võimalus valida, oma vajadustest lähtuvalt, milliseid majandusarvestuse osasid ettevõttes rakendada

Raamatupidamise alused

docx

Raamatupidamine I osa

BILANSS 1.1 Põhimõisted VARA - raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus; OMAKAPITAL (netovara) - raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste vahe; KOHUSTUS - raamatupidamiskohustuslasel lasuv rahaliselt hinnatav võlg. 1.2 Bilansi mõiste ja sisu Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab teatud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit (vara, kohustusi ja omakapitali). Eesti Vabariigi bilansiskeem on kinnitatud Raamatupidamise seaduse lisaga 1. Bilansil on kaks osa AKTIVA JA PASSIVA. Bilansi aktivas kajastatakse rahalises väljenduses ettevõtte varade koostis ja paigutus. Vara - see on raamatupidamiskohustuslase valduses olevad ressursid (raha, nõuded, materjalid, põhivara). Bilansi passivas kajastatakse vara moodustamise allikate koostis ja paigutus (kohustused ja omakapital). Kohustus see on raamatupidamiskohustuslase kohustus, mis nõuab tulevikus rahast loobumist, st. tasumist.

Raamatupidamise alused

124

pdf

Majandussündmuste dokumenteerimine ja kirjendamine (teooria), raamatupidamisealused

.................................................................................. 40 4.2 Tootmisprotsess .............................................................................................................. 45 4.3 Müügiprotsess ................................................................................................................. 49 4.4 Perioodi lõpetamine ........................................................................................................ 50 5 RAAMATUPIDAMISE AASTAARUANDE KOOSTAMINE ........................................... 53 5.1 Raamatupidamise aastaaruande eesmärk........................................................................ 53 5.2 Raamatupidamise aastaaruannete koostamise alusprintsiibid ........................................ 53 5.3 Raamatupidamise aastaaruande koostisosad .................................................................. 54 LISA 1 Bilansiskeem ..............................................................

Raamatupidamise alused

docx

Majandusarvestus

· majandusinformatsiooni identifitseerimine · majandusinformatsiooni mõõtmine · majandusinformatsiooni registreerimine · info edastamine kasutajatele Hõlmatavad valdkonnad · finantsarvestus · maksude arvestus · kuluarvestus · finantsanalüüs · · Majandusinfo tarbijad · omanikud · juhtkond · töötajad · kreeditorid · investeerijad · tarnijad · ostjad · · Raamatupidamise seadus (RPS) jõustunud 01.01.2003 · Seaduse eesmärk õiguslike aluste loomise ning põhinõuete kehtestamine rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest lähtuva raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamiseks (RPS § 1) Määratleb raamatupidamiskohustuslased, kelledeks on Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku isikuna, kohaliku omavalitsuse üksus, Eesti registreeritud era- ja avalik-õiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja ja

Majandusarvestus

Rohkem sarnaseid