kontsentratsioon. Tulemused: I katseklaas 0,068 mg/ml II katseklaas 0,09 mg/ml III katseklaas 0,117 mg/ml IV katseklaas 0,145 mg/ml C(Tyr)=f(t) 0.16 0.14 0.12 0.1 C(Tyr) 0.08 0.06 0.04 0.02 0 0 2 4 6 8 10 12 14 16 Ensüümipreparaadi proteolüütiline aktiivsus arvutati valemile: A = CTyr · 103 · V1 · V2 · 2 / (t · 181 · V3 · g) CTyr = 0,055 mg/ml t = 600 s V1 = 26 ml V2 = 5ml 2 TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus (3 ml o 6 ml, seega L = 2), V3 = 1ml g = 0,01g 181 türosiini molekulmass. A=13,2 µkat/g Kokkuvõte Kuna türosiini kontsentratsiooni muutuvuse graafik ajas tuli peaaegu sirge, olid mõõtmistulemused õiged. Täielikult täpsete mõõtmistulemuste kohaselt oleksid kõik 4 punkti
Filtraadid olid täiesti selged, nagu vaja. Spektrofotomeetril määrati nende optilise tiheduse väärtused (D280). Juhendajalt saadud kaliibrimiskõveralt leiti vastavlt proovide optilise tiheduse väärtustele neis sisalduva türosiini kontsentratsiooni. Saadud andmete alusel koostati graafik: türosiini kontsentratsioon aeg (C, t). Graafikul oleva sirge järgi leiti türosiini juurdekasv C ajavahemikus t ja arvutati preparaadi proteolüütiline aktiivsus A. Tulemused Aeg (t) D280 [C]Tyr 0,08 0 0 0,381 0,060 Türosiini kontsentratsioon C, mg/ml 1 5 0,408 0,064 2 10 0,434 0,069 0,075 3 15 0,492 0,078
signaaljärjestusi: 2 tüüpi: -võivad olla järjestikused - moodustuda valgu eri osadest selle pakkimise tulemusena 20% juhuslikest järjestustest moodustavad erinevaid topoloogilisi signaale Valkude posttranslatoorne modifitseerimine Keemiline modifitseerimine: AtsetüleerimineNatsetüültransferaas Nterminaalne metülatsioon Nterminaalne müristoüleerimine Lipiidide lisamine Cterminaalne amidatsioon Glükosüleerimine Fosforüleerimine Proteolüütiline aktivatsioon: kümotrüpsinogeeni proteolüütiline modifitseerimine tekitab aktiivse trüpsiini Zümogeenid-seedeproteaasid, mida transporditakse toimekohta mitteaktiivse eellasena Preprovalgud- valgud, mis sisaldavad signaaljärjestust ja mida aktiveeritakse proteolüütiliselt osttranslatoorne modifitseerimine Protein self-splicing:
panin tsentrifuugisse ja pärast seda filtreerisin neid. Sain selgeid lahuseid ja määrasin nende optilist tihedust spekrofotomeetriga lainepikkusel = 280 nm (D280). Kaliibrimisgraafikult leidsin vastavalt proovide optilise tiheduse väärtustele D280 neis sisalduva türosiini kontsentratsioon (mg/ml või mol/ml). Saadud katseandmete alusel koostatan graafik, mis väljendab türosiini kontsentratsiooni ja reaktsiooni kestvuse vahelist sõltuvust CTyr = f(t) ja arvutan ensüümipreparaadi proteolüütiline aktiivsus, mis A vastab valemile: 3 C Tyr10 V 1V 22 A= t181V 3g CTyr türosiini kontsentratsiooni muutus valitud ajavahemikus (mg/ml), t hüdrolüüsi kestus st valitud ajavahemik (s), V1 reaktsioonisegu (substraat + ensüüm) üldmaht (ml), V2 valmistatud ensüümilahuse üldmaht (ml), 2 TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus (1 ml 2 ml, seega L = 2), V3 ensüümi maht hüdrolüüsisegus (ml),
kehtib ka rakus olevate ensüümide kohta Kontroll substraadi tasemel ja allosteeriline regulatsioon põhinesid ensüümi ja efektori vahelisel mittekovalentsel interaktsioonil ja võimaldasid ensüümide aktiivsust, kas suurendada või vähendada Ensüümide kovalentne modifitseerimine võimaldab ensüüme n.ö. sisse ja välja lülitada Enimlevinud kovalentse modifitseerimise viisid on: teatud aminohappejääkide fosforüleerimine ensüümide proteolüütiline "lõikamine" Kovalentne modifitseerimine leiab rakendust eelkõige regulatoorsetes kaskaadides Regulatsioon fosforüleerimise kaudu Fosforüleeritakse mingit ühte kindlat aminohappejääki Enamasti toimub fosforüleerimine Ser, Thr või Tyr hüdroksüülgrupi kaudu Ensüümid võivad olla fosforüleerimise kaudu nii aktiveeritavad kui inaktiveeritavad Fosfaatgrupi doonoriks on ATP ja fosforüleerimist katalüüsivad proteiin kinaasid
produktide kontsentratsiooni ja aja vahel valitseb lineaarne sõltuvus, siis peaksid 4 punkti katse korrektse läbiviimise puhul langema sirgele. Minu katses nagu graafikult näha katsepunktid päris sirgele ei lange, kuid õnneks ei paikne need ka väga kaugelt antud sirgest. Kõiki katsepunkte arvestava sirge järgi leian graafikult türosiini juurdekasvu valitud ajavahemikus . Graafikult: Ensüümipreparaadi proteolüütiline aktiivsus arvutatakse vastavalt valemile: Kus: türosiini kontsentratsiooni muutus valitud ajavahemikus, hüdrolüüsi kestus st valitud ajavahemik, reaktsioonisegu (substraat+ensüüm) üldmaht, valmistatud ensüümilahuse üldmaht, TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus ensüümi maht hüdrolüüsisegus, proteaasi preparaadi kaalutis, türosiini molekulmass Järeldused:
valitseb lineaarne sõltuvus, siis peavad kõik neli punkti katse korrektse läbiviimise puhul langema sirgele. NB! Sirge ei läbi koordinaatide alguspunkti, kuna kaseiinis sisaldub vähesel määral TKÄ-ga mittesadenevaid komponente ja seetõttu ka 0-proov sisaldab veidi türosiini. Katsepunktide hajumise korral viiakse neist läbi kõiki katsepunkte arvestav sirge. Selle järgi leitakse türosiini juurdekasv CTyr valitud ajavahemikus t. Ensüümipreparaadi proteolüütiline aktiivsus A (kat/g) arvutatakse vastavalt valemile: Katse tulemused Aeg Optiline tihedus Türusiini =280 nm kontsentratsioon 0-proov 15 sek 0,144 0,023 mg/ml 1-proov 349 sek 0,260 0,042 mg/ml
camemberti + CaCl2 b.) lisastarter 60% piimaga · Kalgendamine 60-90 min · Kalgendi lõikamine (tera suurus 10-40 mm) · Segamine ja hoidmine (järelsoojendust ei ole) 30 min · Vormimine · Isepressumine: toatemp, rasvhapete sisaldus 95%, vorme keeratakse 4x, 2,5h · Soolamine (20% soolvees, 10ºC, 30 min + kuivsoolamine) · Valmimine (kontrollitud tingimustel: 10-12ºC, RH 95%, 1-2 nädalat) · Säilitamine, järelküpsemine Küpsemisel P.camemberti funksioonid: Proteolüütiline: 1. ekstratsellulaarsed proteinaasid lagundavad s1- -kaseiini, tootes peptiide (kümosiin toimib s1-kaseiinile varases etapis). Happeline aspartüülproteinaas noores juustus, neutraalne metalloproteinaas 1 kuu jooksul 2. Peptidaasid: Karboksüpeptidaas, aminopeptidaas, töötavad aluselise pH keskkonnas vanemas juustus.
kestvuse vahelist sõltuvust CTyr = f(t) 0,07 0,06 0,05 C (mg/ml) 0,04 0,03 0,02 0,01 0 0 100 200 300 400 500 600 700 800 900 1000 t (s) 2 Ensüümi proteolüütiline aktiivsus arvutatakse vastavalt valemile: CTyr türosiini kontsentratsiooni muutus valitud ajavahemikus (mg/ml) t hüdrolüüsi kestus valitud ajavahemikus (s) V1 reaktsioonisegu (substraat + ensüüm) üldmaht (ml) V2 valmistatud ensüümilahuse üldmaht (ml) 2 TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus V3 ensüümi maht hüdrolüüsisegus (ml) g proteaasi preparaadi kaalutis (g) 181 türosiini molekulmass
V3 – ensüümi maht hüdrolüüsisegus (ml), V3 = 1 ml g – proteaasi preparaadi kaalutis (g), g = 17,9 mg=0,0179g ∆ C Tyr ∙103 ∙V 1 ∙ V 2 ∙ 2 0,134 ∙ 103 ∙ 26 ∙ 5∙ 2 μkat A= = =11,89 ∆ t ∙ 181∙ V 3 ∙ g 904 ∙181 ∙1 ∙ 0,0179 g Järeldus μkat Alkalaasi proteolüütiline aktiivsus on 11,89 g , mis tähendab, et 30 kraadi juures 1 sekundi jooksul vabastab ensüüm 11,89 μ mol aminohapet. Katse ebatäpsus võis tuleneda ebatäpse aja mõõtmisest või ensüümi ülekandmisel mõõteklaasist katseklaasi.
kvartsküvette. Minu tulemused: I. 0,310 A II. 0,436 A III. 0,523 A IV. 0,747 A Kaliibrimisgraafikult leian vastavalt proovide optilise tiheduse väärtustele neis sisalduva türosiini kontsentratsioon. Türosiini kontsetratsioon: I. C = 0,049 mg/ml II. C = 0,069 mg/ml III. C = 0,083 mg/ml IV. C = 0,119 mg/ml Türosiini kontsentratsiooni ja reaktsiooni kestvuse sõltuvus CTyr = f(t) Ensüümipreparaadi proteolüütiline aktiivsus A (kat/g): kus: CTyr türosiini kontrentsiooni muutus valitud ajavahemikus (mg/ml); t hüdrolüüsi kestus st valitud ajavahemik (s); V1 reaktsioonisegu (substraat + ensüüm) üldmaht (ml); V2 valmistatud ensüümlahuse üldmaht (ml); V3 ensüümi maht hüdrolüüsisegus (ml); 2 TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus; g proteaasi preparaadi kaalutis (g); 181 türosiini molekulmass. 5 min: 10 min: 15 min: Järeldus:
A= = = (900 - 300) s 181g / mol 1ml 0, 012 g 600s 181g / mol 1ml 0, 012g = 7,1823µ kat / g Arvutan sirge tõusu k=0,00003 järgi võttes ajaühikuks 1 sekundi: 0, 00003mg / ml 103 26ml 10ml 2 A= = 7,1823µ kat / g 1s 181g / mol 1ml 0, 012 g A = 7,1823 µ kat/g Järeldus Alkalaasi proteolüütiline aktiivsus A on 7,1823 kat/g. Kuigi minu katse 0-proov ebaõnnestus, on ülejäänud 3 tulemust graafikul samal sirgel, mis näitab, et katse üldjoontes õnnestus. Ühik näitab, mitu grammi ensüümi kulub ühe mooli peptiidsidemete hüdrolüüsiks. Definitsiooni järgi: ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühikuks 1 kat loetakse sellist ensüümi hulka, mis põhjustab 1 mooli peptiidsidemete hüdrolüüsi või 1 mooli aminohapete vabnemisel 1 s vältel 30°C juures.
(900 300) s 181g / mol 1ml 0, 012 g g / mol 1ml 0, 012 600s 181 g 7,1823 kat / g Arvutan sirge tõusu k=0,00003 järgi võttes ajaühikuks 1 sekundi: 0, 00003mg / ml 103 26ml 10 ml 2 A 7,1823 kat / g 1s 181g / mol 1ml 0, 012 g A 7,1823 kat/g Järeldus Alkalaasi proteolüütiline aktiivsus A on 7,1823 μkat/g. Kuigi minu katse 0-proov ebaõnnestus, on ülejäänud 3 tulemust graafikul samal sirgel, mis näitab, et katse üldjoontes õnnestus. Ühik näitab, mitu grammi ensüümi kulub ühe μmooli peptiidsidemete hüdrolüüsiks. Definitsiooni järgi: ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühikuks 1 μkat loetakse sellist ensüümi hulka, mis põhjustab 1 μmooli peptiidsidemete hüdrolüüsi või 1 μmooli aminohapete vabnemisel 1 s vältel 30°C juures.
06 Türosiini kontsentratsioon (mg/ml) 0.04 0.02 0 0 2 4 6 8 10 12 14 16 Aeg (min) 3 ΔCTyr ·1 0 ·V 1 ·V 2 · 2 Proteolüütiline aktiivsuse leidmine A= (µkat/g) Δt · 181· V 3 · g 0,029 ·1 03 ·26 · 5 ·2 A= = 6,489 µkat/g 600 ·181 · 1· 0,0107 See tähendab, et 1 gramm alkalaasi hüdrolüüsib ühe sekundi jooksul 30 °C juures 6,489 mikromooli peptiidsidemeid. ΔCTyr – türosiini kontsentratsiooni muutus valitud ajavahemikus, 0,029 mg/ml Δt – valitud ajavahemik, 10 min = 600 s
2 TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus (3 ml 6 ml, seega L = 2), V3 ensüümi maht hüdrolüüsisegus (ml), g proteaasi preparaadi kaalutis (g), 181 türosiini molekulmass. =900(sek) Järeldus: Katse näitas,et Türosiini kontsentratsioon kasvab reaktsiooni aega suurendamisel.Mida kauem reaktsioon toimub,seda suurem on Türosiini kontsentratsioon.Ensüümipreparaadi proteolüütiline aktiivsus on 44,689kat/g. Aeg peab olema sekundites, mitte minutites. Kui hüdrolüüsisegu maht on 25+1=26ml, siis kuidas saab ensüümi maht hüdrolüüsisegus olla 3ml?
neljandat järku struktuur. 12. Nimeta olulisemad valkude posttranslatsioonilise modifitseerimise mehhanismid?1. Valkude aktiivsust moduleerivad ehk muudavad Ca2+ ja GTP. 2.Valkude tsükliline fosforüleerimine (valkudele lisatakse fosfaatrühmi), mida katalüüsivad ensüüm proteiinkinaasid, ja defosforüleerimine, mida katalüüsivad fosfataasid; mõjutab valgu seondumist ligandile (üks nendest vormidest on valgu aktiivne vorm, teine mitte) 3.Proteolüütiline lõikamine (trüpsinogeen, chymotrüpsinogeen), mis aktiveerib/deaktiveerib valke pöördumatult. 4.Allosteerilised muutused ligandi molekuli seondamine indutseerib valgu konformatsiooni muutuse või allosteerilise transitsiooni, mis mõjutab valgu aktiivsust - (RNA) primaartranskript - Basaalsed transkriptsioonifaktorid Valgud nimega transkripstioonifaktorid abistavad RNA polümeraasi ja reguleerivadtema funktsiooni. vajatakse igas transkriptsiooni.
t. et nad sisaldavad aminohapete külge kovalentselt seotud oligosahhariidseid ahelaid. Eristatakse kahte tüüpi glükosüleerimist: N- seoseline (toimub Asparagiini lämmastiku aatomi kaudu) ja O-seoseline (toimub Seriini või Treoniini hapniku aatomi kaudu) g)fosforüleerimine (fosfataasid ja kinaasid) h)intiini mehhanism(aktiivne valk saadakse pärast valgu autokatalüütilist modifitseerimist st lõigatakse välja osa järjestusest-intein-ja ligeeritakse ülejäänud valk kokku) Lisaks: proteolüütiline lõikamine(selleks et saada aktiivset valku lõigatakse osa aminohappelisi järjestusi ära), aminohappeline modifitseerimine, prosteetiliste rühmade lisamine(prosteetiline rühm – koensüüm, mis on kogu reaktsiooni vältel tugevalt ensüümi külge seotud, kas kovalentselt või paljude nõrkade interaktsioonidega). VALKUDE INTERAKTSIOONID 1. Ligand, sidumissait, afiinuss, dissotsatsioonikonstant Ligand on valguga spetsiifiliselt interakteeruv molekul (polüpeptiid või
Toimivad reflektoorselt mao limaskesta retseptorite kaudu. Kasutatakse kroonilise ja mädase bronhiidi korral. 4. Mukoproteiinide lôhustajad: • Tioolid: atsetüültsüsteiin. • Ensüümid: trüpsiin, streptokinaas 5. Mukoproteiinide sekretsiooni hulga ja viskoossuse muutjad: • Karbotsüsteiin • Broomheksiin • Ambroksool • atsetüültsüsteiin • Libeksiin. ◦Broomheksiin metaboliseerub ambroksooliks ◦Proteolüütiline toime (lõhustavad rögas mukoproteiine) Kasutamine: ◦köhavaigistav vahend kroonilise bronhiidi ravis ◦bronhoektaasia Toksilisus: ◦allergia ◦hingamisteede ärritus K. Vahenõmm 2018
Ei ole võimalik välja konkureerida substraadi kontsentratsiooni tõstes. Isosüümid – sama reaktsiooni katalüüsivad, kuid erineva struktuuriga (erinevate geenide poolt kodeeritud) ensüümid. Valgu fosforüleerimine – fosfaatiooni liitmine valgule; see võib näiteks valku aktiveerida või inaktiveerida. Tsümogeen – proteolüütiliste valkude suurem inaktiivne eellasvalk; kui temast teatud jupp ära hüdrolüüsida, tekib proteolüütiline e. valkelagundav valk. Nt. trüpsinogeen trüpsiin (trüpsinogeen on tsümogeen?). Statsionaarne faas - ... Epimeerid – süsivesikud, mis erinevad teineteisest vaid ühe kiraalse süsiniku küljes oleva OH- konfiguratsioonist (“kas OH- paremal või vasakul”). Tooli ja paadi konformatsioon – tsüklilise süsivesiku erinevad konformatsioonid; tulenevad sellest et tsükliline süsivesik pole tasapinnaline(C-st lähtuvad sidemed ju nurkade all) ja
Seetõttu võivad C. perfringens'it sisaldavas haige mädas leukotsüüdid puududa. See toksiin põhjustab massiivset hemolüüsi, veresoonte suurenenud läblaskvust ja veritsust, kudede destruktsiooni (lihasnekroos) ning omab toksilist toimet maksale ja südamelihasele (bradükardia, hüpotensioon) · C. perfringens moodustab veel ensüüme (hüaluronidaas, DNA-aas ja neuraminidaas). Neil toksiinidel on enamasti proteolüütiline toime; nad lõhustavad kas vere vormelemente või sidekudet 35.C. perfringensi poolt põhjustatud haigused ja nende patogenees. · Klostridiaalne müonekroos algab sellest, et traumeeritud kude saab kontamineeritud C. perfringens'i eoseid sisaldava rooja või mullaga. Samuti abordi ja sünnituse komplikatsioonina ebasteriilsete vahendite kasutamisel. Klostriidide infektsioonile
V max = k2[ET], (M/s). Vmax saavutamiseks peaksid kõik ensüümi molekulid olema seotud substraadiga, substraadi kontsentratsiooni tõstmisel reaktsiooni algkiirus läheneb asümptootiliselt Vmax väärtusele. 3. Mehanismid, mis reguleerivad valkude afiinsust, allosteeriline kontroll (1) Allosteerilised üleminekud (allosteeriline kontroll). (2) Fosforüleerimine defosforüleerimine. (3) Proteolüütiline modifitseerimine (aktivatsioon või innaktivatsioon). (4) Valkude kompartmentalisatsioon ensüüm kas pääseb või ei pääse substraadile ligi. Allosteerilisteks nii ensüüme, mida reguleeritakse regulatoorsete molekulide, nn allosteeriliste efektorite, pöörduva mittekovalentse sidumise kaudu. Allosteerilised efektorid sünteesitakse sama metaboolse raja mõnes teises etapis, efektroid võivad olla nii otseside aktivaatorid kui ka tagasiside inhibiitorid
Beeta amüloidid on organismis ainevahetuse loomulikkeks produktideks. A sekretsioon sünapsis kiireneb järsult neuronaalse aktivatsiooni korral, protsess, mis on seotud loomuliku neurotransmitterite vabastamisega vesiikulitest. Sünaptilise A füsioloogiline tase võib nõrgendada erutuse ülekannet ja hoida ära neuronaalset hüperaktiivsus.7 Beeta-amüloid on transmembraanse glükoproteiini amüloid prekursor proteiini (APP) proteolüütiline vaheprodukt. Amüloid prekursor proteiini (APP) enda funktsioon pole selge, kuid arvatakse, et see on seotud neuronaalse arenguga. Beeta-amüloid tekib amüloid prekursori proteiini (APP) proteolüüsil järjestikuste BACE-1(beeta-piirkonna amüloid prekursor proteiini lõhestav ensüüm 1 ), -sekretaasi ja -sekretaasi ensümaatiliste tegevuste toimel. Beeta-amüloidi monomeerid on lahustuvad ja loomuliku ainevahetusproduktina ka ohutud
(1) valkude pakkimine; (2) biokeemiline modifitseerimine; (3) translokatsioon raku erinevatesse organellidesse; (4) degradatsioon proteasoomidesse ja lüsosoomides. Valkude pakkimisele osalevad molekulaarsed tsaperonid. Hsp70 tunneb ära uute sünteesitud peptiidahelate kokkupakkimata piirkonnad, eriti hüdrofoobsed alad. Ta seondub nendele piirkondadele ning kaitseb neid kuni produktiivse kokkupakkimiseni. Biokeemiline modifitseerimine: proteolüütiline lõikamine, aminohappeline modifitseerimine, glükosüleerimine, fosforüüliminie, prostetiliste rühmade lisamine. XXIX HORMOONID. SIGNAALIÜLEKANNE 1. Hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mida keskknärvisüsteemi kontrolli all sünteesitakse endokriinnäärmetes ja mis vere vahendusel reguleerivad metaboolseid protsesse ja füsioloogilisi funktsioone.
-valkude struktuuri muutmine; -eemaldatakse piimas lahustunud hapnik. Jahutamine temperatuurini 42-45 C Lisatav juuretisekogus: 0,5- 3% Hapendamine kestab kuni 20 tundi (80-100 Th) Jahutamine temperatuurile 10- 12 C Streptokokide ja laktobatsillide suhe juuretises 1:1 kuni 2:3 Streptokokid (38-42 C) -alustavad laktoosi kääritamist, piimhappe produtseerimist - aktiivne kasvuperiood kuni pH 5,5;; -hapniku ärakasutamine; Laktobatsillid (42-45C) -Proteolüütiline toime, aminohapete eraldumine; -Lipolüütiline aktiivsus. Fermenteerimine Lühiajaline: Juuretist lisatakse 1-3%, fermenteerimine kestab 40-42 C juures kuni 4 h; Pikaajaline: Juuretist lisatakse 0,5%, fermenteerimine kestab 30 C juures 14-16 h kuni pH 4,2- 4,5 Jahutamine Intensiivne segamine vähendab viskoossust; Jahutamine peaks olema võimalikult kiire Jahutamine kahes astmes: -Esmalt temperatuurini 15-20 C, seejärel lisatakse maitselisandid. Temperatuuri 15-20 C
mRNA molekuli nukleotiidne järjestus transleeritakse polüpeptiidi aminohappeliseks järjestuseks vastavalt geneetilisele koodile, mille alusel vastab igale aminohappele kas üks või mitu koodonit. Igal tRNA-l on oma aminohape ning antikoodon, mis paardub mRNA-l koodoniga. Peptidüültransferaas katalüüsib aminohapete vahel peptiidsideme. Kui valgu süntees termineerub, järgneb modifikatsioon, näiteks valgu prekursorite proteolüütiline lõikamine, glükosüleerimine, fosfolüleerimine, atsetüleerimine. 33. Autosoom-retsessiivse pärilikkusega sugupuu (3 põlvkonda, kui vanaisa ja vanaema olid mutatsiooni kandjad) 34. Mida tähendab sulamistemperatuur nukleiinhapete hübridisatsioonil (melting temperature) Tm0 ? Kuidas seda saab lihtsalt arvutada 20- meerse oligonukleotiidi paardumise puhul kui seal on 10 AT paari ja 10 GC paari? Sulamistemperatuur on temperatuur mille korral 50%
b) Mesofüüdid – keskpärase vee vajadusega c) Kserofüüdid – taluvad ka hästi kuivust. Paljud pärmseened, eriti aga hallitusseente ja bakterite spoorid, taluvad kuivust hästi ja võivad säiluda eluvõimelistena kümneid aastaid. Kõrged keedusoola, NaCl, konsentratsioonid mitte ei kutsu esile rakkude plasmolüüsi, vaid mõjuvad negatiivselt ka rakusisestele biokeemilistele protsessidele ja raku membraani funktsioonidele. Häirub hingamine ja alaneb proteolüütiline aktiivsus. Roiskbakteritel paljunemine väheneb 3-4% juures ja peatub täielikult 7-10% konsentratsiooni juures. 17. Keemiliste välistegurite mõju mikroorganismide elutegevusele. Keskonna reaktsioon pH- iga mikroobi liik elab teatud pH piirides. Paljudele hallitus- ja pärmseentele on sobiv nõrkhappeline keskkond pH-ga 5—6. Suurem osa baktereid kasvab paremini neutraalses või nõrkleeliselises keskkonnas (pH 6,8—7,3).Keskkonna redokspotensiaal redokpotensiaal (Eh)
rakkudes palju peale rakkude lühiajalist mõjutamist 42C temperatuuriga. kuna kuumus põhjustab valkude struktuurimuutusi, siis on heat-shock valke tarvis valkude "lahtipakkimisel" normaalsesse struktuuri Polüpeptiidi töödeltakse teises kohas kui sünteesitakse. Disulfiidsildade moodustamine (ER), Valkude õige kokku pakkimine: ER valendikus, chaperon valgud, valkude glükosüleerimine (membraanseoselised ja sekreeritavad valgud on glükosüleeritud) Spetsiifiline proteolüütiline töötlemine- väiksemaks lõikamine Mitmeahelaliste valkude moodustamine- üks valk võib koosneda mitmest peptiidist Valkude aktiivusse kestvus on erinev- mõned lülitatakse välja, lagundatakse, tagasiside inhibatsioon- kui produkti liiga palju, siis inhibeeritakse transkriptasioon Geeni struktuur: Enhanser- võimendi Promootor- lüliti TATA box- transkriptsiooni faktorite kinnituskoht Ekson- kodeeriv ala Intron- mittekodeeriv ala, lõigatakse välja 9
asparagiini külge. Seda toimetab ensüüm oligosahhariid-valk transferaas. 3. kui prekursor-oligosahhariid on valgu külge pandud, algab selle oligosahhariidi edasine töötlemine: kõigepealt eemaldatakse kõik kolm glükoosi jääki ning üks mannoosi jääk. 4. lisatakse ühekaupa mitmeid erinevaid suhkrujääke. 5. Lõplik valgu glükosüleerimine leiab aset juba Golgi kompleksis. 4. Spetsiifiline proteolüütiline töötlemine. Paljud sekretoorsed valgud sünteesitakse rakus prekursoritena, s.t. ebaküpsete eellasmolekulidena, mida on vaja väiksemaks lõigata, et nad saaksid oma funktsiooni täita. Valkude edasitoimetamine ER-ist Valkude transport ER-st Golgi kompleksi toimub membraaniga ümbritsetud transportvesiikulite abil. Osa valke aga peavad jääma ER-i funktsioneerima, näit. ülalnimetatud signaalpeptidaas, disulfiidi isomeraas jt.
tsütoplasmas olevate retseptoritega või seonduda rakutuuma retseptoritega. Signaalülekande retseptorid · retseptorvalgud membraanil · retseptorensüümid membraanil · oligomeersed ioonkanalid valgukompleksid membraanis · tuumaretseptorid tuumamembraanil Signaalülekande rajad · cAMP rada · inositoolfosfaadi ja siatsetüülglütserooli rada · türosiini kinaasne rada · guanülüültsklaasi rada · proteolüütiline modifitseerimine Steroidhormoonide toime sihtmärkrakus Steroidid mõjutavad kaltsiumi kanaleid ja teisi membraanvalke. Hormoon seostub retseptoriga, mis on otseselt või kaudselt seotud ioonkanaliga ning seejärel ioonkanali funktsioneerimine muutub.
osa mäletsejaliste proteiinitarbest. Mäletsejalistel tekib kuni 2 kilo mikroobset proteiini päevas. Selle arvelt saab hea lüpsilehm lüpsta kuni 20 kilo piima päevas. Proteiini seede mäletsejalistel. Mikroobse proteiini süntees vatsas sõltub: · Proteiini hulgast söödaratsioonist · Proteiini lõhustuvusest eesmagudes · Mikroorganismidele kättesaadava energia hulgast Mikroorganismide proteolüütiline aktiivsus on suur, nad lagundavad proteiine sada korda enam kui tarbivad. Reaalselt piirab mikroobse proteiini sünteesi mikroorganismidele kättesaadava energia hulk. NH3- sisaldus sõltub: · Ratsiooni toorproteiini sisaldusest September-detsember 2008. a. · Proteiini lõhustuvusest vatsas · Ratsiooni energiasisaldusest Jne Mikrobiaalse proteiini sünteesi seisukohalt on optimaalne vatsavedeliku NH3-N sisaldus 3...5 mg/100ml
Täiskasvanud seal moodustub päevas 10–15 liitrit sülge. Sülje kogus sõltub sööda konsistentsist: kui söödetakse vedelat sööta, eritub sülge vähe, kuiva sööda kasutamisel rohkem. Mao kardiaalses osas toimub süsivesikute lõhustumine nii süljest pärinevate fermentide kui ka taimsetes söötades sisalduvate fermentide mõjul. Maos toimib peamiselt proteolüütiline ensüüm pepsiin. See moodustub esialgu inaktiivse pepsinogeenina, kuid muutub HCl mõjul pepsiiniks. Pepsiini toimel lõhustub söödavalk peptiidideks. Täiskasvanud sea magu võib mahutada kuni 8 liitrit vedelikku. Sigade maonõre on happeline, pH on maos 1–2. Maonõret tekib kuni 6 liitrit ööpäevas ja selles on 0,3–0,4% vaba soolhapet.
Niimoodi ei lähe substraadid ja produktid segi, ning vastupidised protsessid saavad korraga toimuda raku eri osades. c. Rakk saab kontrollida valkude aktiivsust erinevate lülititega: a. Allosteeria ehk ligandi sidumisest põhjustatud tertsiaar-või kvarternaarstruktuuri muutus. b. GTPaaside superperekond. c. Seriini, Treoniini, Türosiini fosforüleerimine mõjutab valgu aktiivsust. d. Proteolüütiline lõikamine in/aktiveerib pöördumatult. HDAC deatsetüleerib histoonid, mistõttu seonduvad need tagasi DNA fosfaatide külge ja tekib kondenseerunud struktuur. HAT-i roll on täpselt vastupidine viib atsetüül-koensüümA-lt atsetüüli positiivsete aminohapete neutraliseerimiseks. Histoonne kood on hüpoteetiline "kood", mis kontrollib kromatiini kondensatsiooni. Histoonne kood tähistab kõiki histoonide N-terminuses toimunud modifikatsioone.
Seda nimetatakse plasmotüüsiks. Lahustunud ainete konsentratsiooni tõusul keskkonnas üle teatud piiri tekib raku dehüdratiseerumine ehk vee eraldumine ja toitainete vastuvõtt lakkab ning toimub plasmolüüs. Kõrged keedusoola, NaCl, konsentratsioonid mitte ei kutsu esile rakkude plasmolüüsi, vaid mõjuvad negatiivselt ka rakusisestele biokeemilistele protsessidele ja raku membraani funktsioonidele. Häirub hingamine ja alaneb proteolüütiline aktiivsus. St pole võimeline lõhustama proteiine väiksemateks osadeks. Enamik baktereid talub 0,5-2% NaCl substraadis. 3% mõjub juba paljudele negatiivselt. Roiskbakteritel paljunemine väheneb 3-4% juures ja peatub täielikult 7-10% konsentratsiooni juures. Paljud nn osmatolerantsed hallitusseened, pärmseened ja isegi bakterid, mis harilikult elavad madala osmootse rõhu tingimustes ning kasvavad toiduainetel kõrge soola või suhkru sisalduse juures
Keskmine aminohappe jäägi mass on 110 Da. See tähendab, et 100 aminohappeline valk on umbes 11 000 Da ehk 11 kDa. Tertsiaarsetes struktuurides on lisandunud hüdrofoobsusest ja -fiilsusest (jms jõududest) tekkinud konformatsioon. 39. Mis on disulfiidsed sidemed? Disulfiidsed sidemed on niiöelda väävlisillad (S-S), mis moodustuvad tsüsteiinide vahele. On ainuke kovalentne side valkude konformatsiooni määramisel. 40. Kuidas tekib funktsionaalne insuliini valk? Toimub proteolüütiline lõikamine – valgu üks ots ja teine ots ühenduvad disulfiidsidemetega, keskmine osa eemaldatakse. Funktsionaalne insuliini valk tekib kui üks osa proinsuliinist (millel puuduvad S-S sillad) eemaldada ahelast ja siis kaks alles jäänud ahelat liituvad. Peptiidsidemed eemaldatakse ning moodustuvad ainult disulfiidsidemed. 41. Kirjelda geeni mõistet, eukarüootse geeni struktuuri ja seda reguleerivaid elemente Geen kui geneetilise informatsiooni üksus
(retrograadne vool) · Veenid ja kapillaarid laienevad ja täituvad verega, organi maht suureneb. · Verevoolu joonkiirus ja mahtkiirus vähenevad · Mikrotsirkulatsiooni piirkonnas verevarustuse tase väheneb · Venoosset hüpereemiat kasutatakse vahel ka ravi eesmärgil sidekoe vohamise soodustamiseks (haavade, luumurdude ine paranemise stimuleerimiseks) Pankrease ensüümid- Trüpsiin · pankrease nõres sisalduv proteolüütiline ensüüm. · Eritub trüpsinogeenina ja aktiveerub soolenõres leiduva enteropeptidaasi toimel. · Seedib hästi lihasvalku. Lõhustab proteiine ja polüpaptiide molekuli sees, eelistatdes peptiidsidemeid arginiini ja lüsiiniga. Kümotrüpsiinid A, B, C · Enetropeptidaasid, mis aktiveeritakse enterokinaasi abil. · Lõhustavad peptiidsidemeid fenüülalaniiniga, türopsiiniga ja trüptofaaniga. -amülaas · Produtseeritakse pankreases aktiivsel kujul
inhibitsiooni ja kovalentse modifikatsiooni kaudu. Valgu 12 subühikut on adenüleeritavad adenülüültransferaasi ATaasi abil, mis kannab ATP-st AMP rühma spetsiifilisele türosiini jäägile. Täielikult adenüleeritud GlnS on inaktiivne, aktiivsus väheneb proportsionaalselt modifitseeritud subühikute arvule. Kumulatiivne tagasisidestuslik inhibitsioon toimib kõige efektiivsemalt osaliselt modifitseeritud ensüümile. Valkude proteolüütiline protsessing?? 12. Selgitage proteaaside funktsioone bakterirakus. Tooge mõni näide. Proteaaside funktsioonid: 1. "housekeeping" funktsioon nad kõrvaldavad rakkudest vigaselt transleeritud, kahjustatud, valesti volditud või organismile võõraid valke. 2. Regulatoorne funktsioon hoidmaks teatavate valkude hulk rakus madal kas pidevalt või muuta valkude ekspressioonitaset vastusena keskkonna signaalidele (näiteks nälg) 3
välja, tuua K+ sisse • Samaaegselt viiakse maovalendikku ka Cl- (K+, Clsümport) • Koos Cl--ga väljavisatud K+ siseneb rakku H+,K+- ATPaasi abil 48 Maonõre: muud komponendid • Proteolüütilised ensüümid e pepsiinid – Sekreteeritakse pearakkude poolt pepsinogeenidena (mitteaktiivne pepsiini eellane) – Happelises keskkonnas muudetakse pepsiiniks – Pepsiinil suurim proteolüütiline aktiivsus keskkonnas, mille pH alla 3.0 • Seesmine faktor (intrinsic factor) – Sekreteeritakse parietaalrakkude poolt – Seondub peensooles B12 vitamiini külge ja kaitseb seda ensümaatilise lammutamise eest – Kompleks imendub peensoole alumises osas – Vitamiin B12 sisaldub lihas, munas, piimatoodetes. On vajalik erütrotsüütide küpsemiseks, müeliinkesta tekkeks. Miks magu iseennast ei seedi?
Levib ka kateetritega, intubatsioonitorudega, mida ta koloniseerib jne. Ujujatel võib põhjustad kõrvapõletikke ja ta koloniseerib ka kontaktläätsi. Paljud isolaadid toodavad eksotoksiin A-d, mis toimib valgusünteesi elongatsioonifaktorile, nagu difteeriatoksiingi. Tüved, mis seda toksiini ei tooda, on avirulentsed. Väga resistentne AB-dele, kuid tundlik polümüksiinile. P. fluorescens on psührofiil, kes põhjustab jahutatud toiduainete (piim, liha, munad) riknemist, kuna on proteolüütiline ja lipolüütiline. Ei tooda püotsüaniini. Harva patogeenne, kuna ei kasva hästi 37oC juures. Võib kasvada jahedas hoitud verepreparaatidel. P. putida on mullabakter, kes lagundab fenoolseid ühendeid. P. syringae on taimepatogeen, kes põhjustab taimedel külmakahjustusi. Jäätuumade põhikomponendiks on suured 118 kD suurused valgud, mis on seotud raku pinnaga. Tal on 5
purunemine ja rakk hukkub. Seda nimetatakse plasmotüüsiks. Lahustunud ainete konsentratsiooni tõusul keskkonnas üle teatud piiri tekib raku dehüdratiseerumine ehk vee eraldumine ja toitainete vastuvõtt lakkab ning toimub plasmolüüs. Kõrged keedusoola, NaCl, konsentratsioonid mitte ei kutsu esile rakkude plasmolüüsi, vaid mõjuvad negatiivselt ka rakusisestele biokeemilistele protsessidele ja raku membraani funktsioonidele. Häirub hingamine ja alaneb proteolüütiline aktiivsus. St pole võimeline lõhustama proteiine väiksemateks osadeks. Enamik baktereid talub 0,5-2% NaCl substraadis. 3% mõjub juba paljudele negatiivselt. Roiskbakteritel paljunemine väheneb 3-4% juures ja peatub täielikult 7-10% konsentratsiooni juures. Paljud nn osmatolerantsed hallitusseened, pärmseened ja isegi bakterid, mis harilikult elavad madala osmootse rõhu tingimustes ning kasvavad toiduainetel kõrge soola või suhkru sisalduse juures
purunemine ja rakk hukkub. Seda nimetatakse plasmotüüsiks. Lahustunud ainete konsentratsiooni tõusul keskkonnas üle teatud piiri tekib raku dehüdratiseerumine ehk vee eraldumine ja toitainete vastuvõtt lakkab ning toimub plasmolüüs. Kõrged keedusoola, NaCl, konsentratsioonid mitte ei kutsu esile rakkude plasmolüüsi, vaid mõjuvad negatiivselt ka rakusisestele biokeemilistele protsessidele ja raku membraani funktsioonidele. Häirub hingamine ja alaneb proteolüütiline aktiivsus. St pole võimeline lõhustama proteiine väiksemateks osadeks. Enamik baktereid talub 0,5-2% NaCl substraadis. 3% mõjub juba paljudele negatiivselt. Roiskbakteritel paljunemine väheneb 3-4% juures ja peatub täielikult 7-10% konsentratsiooni juures. Paljud nn osmatolerantsed hallitusseened, pärmseened ja isegi bakterid, mis harilikult elavad madala osmootse rõhu tingimustes ning kasvavad toiduainetel kõrge soola või suhkru sisalduse juures
Seeduvad süsivesikud - sahharaas Fermenteeruvad süsivesikud - jämesooles Mitte fermenteeruvad süsivesikud ei juhtu mitte midagi (galaktoos, fruktoos) PROTEIINI SEEDE Sööda proteiini seede algab mais maonõre proteaaside ja HCl toimel. Pesinogeeni katalüüsi pepsiiniks on optimaalne maonõre pH 2; proteaaside aktiivsus väheneb kui pH on > 3,5 ninh lakkab, kui see on 6. Sünnijärgselt on põrsastel põhiliseks proteolüütiliseks ensüümiks kümosiin, mille proteolüütiline aktiivsus on piiratud. Kõmosiin toitmib ainult piima kaseiinile, kalgendab piima, ilma et lõhuks peptiidsidemed. Piima kalgendumine põrsaste maos on oluline, kuna see kontrollib mao tühjenemist ja mao arengut. Ternespiimas sisadluvad kasvufaktorid ja immuunoglobuliinid jäävad lõhustamata ja liiguvad peensooldse. Peensoole valendikus peptiidid lõhustuvad pankrease proteaasidee mõjul aminohapeteks ja oligopeptiidideks. (dipeptiidid, tripeptiidid).
Viirused mõmm :) 05/06 Rotaviirus (reoviirused) Struktuur. Reoviiruste perekonda kuuluvad ortoreoviirused, rotaviirused, orbiviirused, coltiviirused. Kapsiid on ikosaeedriline, diameetriga 60…80 nm, kahekihilise kapsiidiga; genoom on kaheahelaline, segmenteerunud. ”Double- double”. Elektronmikrofotol rotaviirus rattalaadne. Väliskapsiidi proteolüütiline lõhkumine tekitab intermediate/infectious subviral particle’i (ISVP). Väliskapsiid on struktuurvalkudest, ümbritseb nukleokapsiidset südamikku, milles on RNA sünteesimiseks ensüümid ja 11 erinevat kaheahelalist RNA genoomsegmenti. Võib toimuda reassortatsioon, tekkida hübriidviirused. Sarnanevad ümbrisega viirustele: (1) glükoproteiinid, mis toimivad viiruse seostumisvalkudena, (2) saavad ja kaotavad montaaži käigus lõdva ümbrise, (3) neil on fusioonivalgu aktiivsus.
on O2, mille esialgne vähene sidumine viib hemoglobiini konformatsiooni, kus ta saab rohkem siduda. 2) GTPaaside superperekond. Siia alla kuulub näiteks RAS. GTPaas on aktiivne, kui talle on seotud GTP, inaktiivne, kui on seotud GDP. 3) Seriini, Treoniini, Türosiini fosforüleerimine mõjutab valgu aktiivsust. Kinaasid fosforüleerivad, fosfataasid defosforüleerivad. Need mõlemad muudavad valgu laengut ja seeläbi ka konformatsiooni, ning aktiivsust. 4) Proteolüütiline lõikamine in/aktiveerib pöördumatult. Pankreasest tulebad trüpsinogeen ja kümotrüpsinogeen. Peensool eritab Enterokinaasi, mis lõikab trüpsinogeeni trüpsiiniks, mis omakorda kümotrüpsinogeeni kümotrüpsiiniks. Hiline aktiveerumine on vajalik, et keharakke ei hävitataks. fosforüleerimine - valkude pööratav fosforüleerimine on tähtis regulatoorne mehhanism, mis toimib nii prokarüootsetes kui ka eukarüootsetes organismides. Ensüümid, mida kutsutakse kinaasideks (+P) ja
kõik neli punkti katse korrektse läbiviimise puhul langema sirgele. NB! Sirge ei läbi koordinaatide alguspunkti, kuna kaseiinis sisaldub vähesel määral TKÄ-ga mittesadenevaid komponente ja seetõttu ka 0-proov sisaldab veidi türosiini. Katsepunktide hajumise korral viiakse neist läbi kõiki katsepunkte arvestav sirge. Selle järgi leitakse türosiini juurdekasv CTyr valitud ajavahemikus t. Ensüümipreparaadi proteolüütiline aktiivsus A (kat/g) arvutatakse vastavalt valemile: A = CTyr · 103 · V1 · V2 · 2 / t · 181 · V3 · g CTyr türosiini kontsentratsiooni muutus valitud ajavahemikus (mg/ml), t hüdrolüüsi kestus st valitud ajavahemik (s), V1 reaktsioonisegu (substraat + ensüüm) üldmaht (ml), V2 valmistatud ensüümilahuse üldmaht (ml), 2 TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus (3 ml 6 ml, seega L = 2),
kaudu. Valgu 12 subühikut on adenüleeritavad adenülüültransferaasi ATaasi abil, mis kannab ATP-st AMP rühma spetsiifilisele türosiini jäägile. Täielikult adenüleeritud GlnS on inaktiivne, aktiivsus väheneb 22 proportsionaalselt modifitseeritud subühikute arvule. Kumulatiivne tagasisidestuslik inhibitsioon toimib kõige efektiivsemalt osaliselt modifitseeritud ensüümile. Valkude proteolüütiline protsessing E. coli rakkudes on identifitseeritud üle 20 endoproteaasi. Paljudel neist on nn. "housekeeping" funktsioon nad kõrvaldavad rakkudest vigaselt transleeritud, kahjustatud, valesti volditud või organismile võõraid valke. Osadel proteaasidel on regulatoorne funktsioon, et hoida teatavate valkude hulk rakus madal kas pidevalt või muuta valkude ekspressioonitaset vastusena keskkonna signaalidele (näiteks nälg). Samuti
emapoolne osa detsiidua (endomeetrium). Koorioni moodustavad trofoblasti ja ekstra-embrüonaalse mesodermi päritolu rakud. Ex-Me annab aluse veresoontele, mis kannavad toitaineid emalt embrüole. Trofoblastid annavad aluse tsütotrofoblastile (TT) ja süntsüütiotrofoblastile (ST) TT aitab embrüol algselt tugevasti kinnituda endomeetriumile (adhesioon) ja sisse tungida (proteolüütiline aktiivsus) ning ümberkujundada emapoolseid veresooni (uhavad loote veresooni) ST aitab edasi embrüol endomeetriumisse tungida ICM annab aluse epiblastile ja hüpoblastile (primitiivne endoderm, PE), mis moodustavad kahekihilise kettakujulise embrüo Epiblasti rakud annavad aluse amnionile (täitub amnionivedelikuga) ja embrüonaalsele epiblastile PE laieneb vooderdades blastotsööli õõnsust, andes aluse rebukotile
annaabi.ee 
