Prokseemika (0)

Prokseemika
Prokseemika on teadus, mis uurib suhtlust ruumisuhete kaudu. See on ühtlasi üks mitteverbaalse kommunikatsiooni liike. Üks mitteverbaalsetest sõnumitest see, kuidas me kasutame ruumi enda ümber ja missugust distantsi vestluspartneriga hoiame. Ruumisuhted ja territooriumi piirid mõjutavad otseselt meie igapäevast elu. Me oleme tugevalt seotud oma territooriumiga, kuigi teadvustame seda endale vaid siis, kui meie territooriumi piire rikutakse . Kontroll oma territooriumi piiride üle on aga üks inimese rahulolu aluseid. Juba Maslow ’ inimvajaduste hierarhias võib täheldada, et turvalisustunne on tähtsuselt teine vajadus. See tähendab, mida teadlikumad me oleme oma ruumist ja käitumisest selles, seda meeldivamaks võivad kujuneda meie suhted teiste inimestega, sest meie mugavustsoon ei saa rikutud.
Igal kultuuril on omad ruumireeglid. Kultuur määrab, kuidas tema liikmed käituvad erinevates olukordades ja kuidas interpreteeritakse võõra kultuuri liikmete käitumist sarnastes situatsioonides (Keesing 1974, 89). Need reeglid omandatakse märkamatult ja sujuvalt koos suhtlemise õppimisega, eraldatakse alateadlikult aktsepteeritav ja domineeriv käitumismood tabuks peetavast. ( Salo -Lee, Malmberg, Halinoja 1996) Inimesel on aga kalduvus pidada enda kultuurikeskkonna käitumismaneere õigeimaks ja parimaks. Muid käitumismalle üldjuhul võõrastatkse ning peetakse valeks ning ebameeldivaks. Ometi ei ole inimesed ka ühe kultuuri piires päris ühesuguse ruumikäitumise või ruumivajadustega. Et inimese või teise kultuuri kohta ei langetataks otsust kergekäeliselt, selleks on muude teadmiste kõrval tarvis aru saada eeskätt oma kultuuri suhtlusnormidest, sealhulgas mõista kultuuris domineerivaid ruumireegleid. Kultuuridimensioonide abil on võimalik seletada ning prognoosida sarnasusi ning erinevusi kultuuridevahelises suhtlemises (Gudykunst 1996, 21).
Tuntuim distantsiuurija on Edward T. Hall, kelle 1960ndate aastate distantsiuurimused (The Hidden Dimension, 1966) on aluseks tänapäevagi teadlastele. E.T. Hall’ilt on pärit ka termin prokseemika (proxemics), mis tähendab ruumi kommunikatsiooniliste funktsioonide uurimist ehk seda: a) kuidas inimesed liigendavad ruumi distantsideks, millelt nad vestluspartneriga suhtlevad; b) kuidas võiks korraldada ruumi kodus ja töökohas; c) kuidas planeerida linnu ning nendevahelisi maa-alasid. Inimestevahelises suhtluses on E.T. Hall eristanud nelja peamist distantsitüüpi - intiimne , isiklik, sotsiaalne ja avalik ruumivöönd. Neid distantse hoiab inimene sõltuvalt olukorrast iseenda ja teiste vahel. See aga, millist distantsi mingis situatsiooni kasutatakse, sõltub suuresti kultuurist. Näiteks distants , mis ühes kultuuris on selgelt intiimse tähendusega, võib teises kultuuris kuuluda isegi sotsiaalse suhtluse juurde.
Inimese distantsitaju ei ole staatiline, vaid pigem dünaamiline - see on otseses seoses tegevusega . E.T. Hall (1990) nendib, et inimese ruumitaju käsitlemisel tehakse enamasti kaks viga: 1) arvatakse, et igal distantsinähtusel on ainult üks kindel põhjus, 2) ollakse seisukohal, et inimese piir algab ja lõpeb tema nahaga. Inimese käitumise puhul peame arvestama aga ka tema ümbruskonna ja isikupäraga. Samas, kuigi me võime inimesi liigitada intra - ja ekstravertideks, autoritaarseteks ja egalitaarseteks, apollonlikeks ja dionüüsilikeks tüüpideks , on igaühel meist olemas hulk õpitud käitumisnorme, muuhulgas ka situatsioonilisi. Situatsiooniline isikupära tuleb välja sellest, kuidas me reageerime intiimsetele, isiklikele, sotsiaalsetele või ühiskondlikele toimingutele. Näiteks on mõned inimesed väga kohmakad sotsiaalses suhtluses, nad rikuvad sageli sotsiaalsele suhtlusele vajalikke distantsinorme, põhjustades nii ebamugavustunnet suhtluskaaslases. Teistel jällegi on probleeme käitumisega intiimsetes ja personaalsetes tsoonides , kuna nende nö. “isiklik mull” on tavapärasest suurem ning nad ei suuda taluda kaasinimeste lähedust.
Enamasti inimesed ei teadvusta endale neid protsesse, mis tingivad ühe või teise distantsivaliku eri situatsioonides. Tajume küll, kas kaasinimene on (liiga) lähedal või kaugel, kuid me ei tea isegi täpselt, miks me teatud asetusele vastavalt reageerime: kas meie reaktsioone mõjutab teise inimese hääletoon, asend või kaugus? Või sõltub meie reaktsioon hoopiski kindlast indiviidist? Selguse saamiseks tuleb teha vaatlusi pikema aja jooksul mitmetes situatsioonides, fikseerides sealjuures iga väiksemagi muutuse. Näiteks, teise inimese kehasoojuse tunnetamine või selle tunnetuse puudumine näitab ära piiri intiimse ja mitteintiimse vööndi vahel. Ni võib öelda, et registreerides oma tundeid, on võimalik identifitseerida struktuuripunkte ja seaduspärasid ruumitajusüsteemis.
Nagu öeldud , on distantsitaju protsessid ja nende “päästikumehhanismid” väga raskesti tajutavad ning vähe sellest, need on ka äärmiselt individuaalsed ja varieeruvad inimeseti. Ka enda suhtlemismustrite põhjal näen, et on sõpru või tuttavaid, kellega olen harjunud erinevatel, vahel ka endale seletamatutel põhjustel suheldes hoidma teatud distantsi. Näiteks on vastassoost sõpru, kes on teinud märkusi selle kohta, et eelistan nendega suheldes kindlal kaugusel püsida ning reageerin, kui nad mind puudutavad või muudmoodi lähenevad. Olen iga kord nende väidete üle väga imestunud, sest ilmselgelt on reaktsioon eemaletõmbumise näol puhtalt alateadlik ning minu eesmärk pole mingil juhul sõpra solvata – ei pea ma neid ju ometigi eemaletõukavaks. Eelmainitu tõttu on ruumisuhteid üsna raske süstematiseerida, kui ka inimene ise pole võimeline oma tundepõhist käitumist põhjendama, kuid vaatluste ja küsitluste põhjal saab siiski kindlaks teha mõningad läbivad jooned, millega niivõrd tunde- ja tajupõhist teadust sõnadesse panna.
E.T. Hall (The Hidden Dimension, 1990) on loonud nelja ruumivööndi kirjeldused vaatluste ja intervjuude põhjal. Lähim on intiimne distants (15-45 cm). Suhtlemispartnerid on teineteisele väga lähedal ( kuni otsese kehalise kontaktini). Suhtlemine toimub kõigi sensoorsete kanalite ( puudutused , teineteise lõhna tundmine jne.) kaudu. Intiimsel distantsil suhtlevad tavaliselt vaid väga lähedased inimesed. Võõra inimese sisenemist "intiimsesse" sfääri tajutakse ebameeldivana. Järgneb personaalne distants (45-120 cm). Suheldes oma sõprade või kaaslastega hoiab iga inimene enda ja vestluspartneri vahel teatud vahemaad, nn. personaalset distantsi. Isikliku distantsi kaugfaasis lõpeb füüsiline domineerimine . See lõpeb punktis, kus kahe inimese sirutatud käte sõrmeotsad puutuvad veel kokku. Teineteisest huvitatud või suhtlusesse kaasatud inimestel on võimalik antud ruumivööndis vestelda . Kolmandat , sotsiaalset distantsi (120-350 cm) kasutatakse suhtlemisel võõraste inimestega. Sellisel distantsil on näiteks asetatud istmed kabinetis ( jutuajamiseks ametniku ja külastaja vahel). Viimaseks on avalik distants – kaugus üle 350 cm (näiteks suhtlemises esineja -auditoorium). Avalikku distantsi hoitakse tihti ka suhtlemisel eriti väljapaistavate isikutega (riigijuhid jt.).
Hall (1990, 131) leiab, et kõige enam arusaamatusi ruumikasutuse ja -tõlgenduse osas leiab aset kultuuridevahelises suhtluses, ühe või teise kultuuri ruumikasutustavasid mitte arvestades. Teadvustatakse ju oma kultuuri suhtlusnorme alles siis , kui neid rikutakse. Võõras kultuurikeskkonnas tõlgendatakse teadmatuid eksimusi ruumikäitumises agressiivsuse, ebaviisakuse või ükskõiksusena. Näiteks sakslased tajuvad ruumi kui isiklikku sfääri ja enda "mina" laiendust. Oma ego kaitsmiseks ja varjamiseks on sakslaste elamud kujundatud arhitektuuriliselt nii, et säiliks eraldatus. Seetõttu on majad ümbritsetud aia, heki , põõsaste või puudega. Sakslastele on oluline visuaalne privaatsus. Saksamaal on ehitistes enamasti helikindlad topeltuksed. Ameerikas on seevastu uksed õhukesed ning kerged ja kostavad läbi. Ka on ameerika ja saksa kultuuris suletud ja avatud uksel erinev tähendus. Ameeriklased hoiavad kontorites uksed lahti, sakslased aga hoiavad uksi suletuna. Saksamaal ei tähenda suletud uks, et inimene selle taga soovib olla segamatult omaette või et teoksil on midagi, mida ta ei taheta teistele näidata. Suletud uksega kaitsevad sakslased oma privaatset sfääri. Ukse sulgemisel säilitatakse ruumi terviklikkus ning luuakse inimestele kaitsev keskkond. Avatud uksed jätavad sakslase harjumuspärase kaitseta ning loovad töötamiseks loiu ning mitteametliku õhkkonna. Ameeriklastel ning inglastel on näiliselt sarnane keel. Nende kahe kultuuri konflikt ei tulene grammatika ja sõnavara erinevusest, vaid oskamatusest teises kultuurikeskkonnas toimida. Mida paremini vestlusest osavõtjad arvavad mõistvat teineteise sõnu, seda suurem on mõlemapoolseid pingeid tekitav vääritimõistmise oht (Gumperz 1982, 132). Keskklassi ameeriklane on harjunud, et tal on oma tuba või ruum, mille suhtes ta tunneb kuuluvust või omanditunnet. Perekonnas seostatakse kööki ning magamistuba emaga. Isa territoorium on töötuba, kabinet või garaaž . Kui ameerika naine tahab omaette olla, läheb ta magamistuppa ja sulgeb ukse. Suletud uks tähistab "Ära sega!" või "Ma olen vihane !". Ameeriklane on valmis suhtlema , kui tema uks kodus või kontoris on avatud. Kinnine uks on nõupidamiste, eravestluste ja tegevuste jaoks, mida ei taheta teistele näidata. Seevastu inglane on üles kasvanud ühes toas koos vendade -õdedega. Inglasel ei ole oma isiklikku tuba, ta ei looda seda saada või siis arvab , et tal ei ole selleks õigust. Kui inglane soovib omaette olla, siis ta eraldub olemasolevas ruumis ja lihtsalt lõpetab rääkimise - ta püstitab n-ö sisemise barjääri. Ameeriklase jaoks tähendab säärane käitumine teiste ruumisolijate mitteaktsepteerimist ning pahameelt.
Hall’i arvates taunivad inglased telefoniga rääkimist ning eelistavad pigem kirjutada kirju. Inglased kohtlevad telefoni kui sissetungijat nende privaatsesse sfääri. Kuna telefonihelinast ei saa järeldada, kes helistab ja kuivõrd pakiline asi tal on, siis tundub inglastele telefoniga suhtlemine liialt pealetükkiv ja ebaviisakas . Neil on võimatu rääkida telefonitsi teemadel , mis nõuavad kontsentreerumist. Telefon on eelkõige hädaolukordade ning kiire infovahetuse jaoks.
Sobivat distantsi võib hoida mitut moodi. Üks nendest mehhanismidest on hääletugevus. Ameeriklastele on ette heidetud, et nad on liialt valjuhäälsed. Ameeriklased ei hooli, kui neid pealt kuulatakse. Nende vali jutt on justkui osa avatusest, mis näitab, et neil ei ole midagi varjata. Inglased hoolivad privaatsusest väga. Neil on oskus suunata hääl inimese poole, kellega nad vestlevad, seades häält nii, et see kostub vaevu üle taustmüra. Inglaste jaoks on ebaviisakas sundida kõrvalist isikut vestlust pealt kuulama . Ameeriklasega vesteldes võib inglane tunduda konspiratiivse ning tülitekitajana. Viisakas inglane pöörab vestluspartnerile suurt tähelepanu ning kuulab teda keskendunult. Ta pilgutab silmi, et anda vestluspartnerile märku hoolikast kuulamisest. Ameeriklast on aga õpetatud, et teist inimest ei sobi ainiti vahtida. Teisele inimesele vaatavad ameeriklased kõhklusteta otse silma ainult siis, kui tahetakse veenduda, et suhtluspartner on jutu sisu ikka mõistnud. Ameeriklase pilk eksleb kaasvestleja ühelt silmalt teisele ja ei jää näole kunagi liikumatult pikaks ajaks.
Kesk-Ida kultuuridele on iseloomulik tõuklemine rahvarikastes kohtades, kuid see ei tulene jõhkrusest või ebaviisakusest. Araablased ei otsi avalikus kohas privaatsust. Pealegi ei tõlgenda nad privaatsust nii nagu põhja-ameeriklased või eurooplased , kes võivad puudutamist rünnakuks pidada. Araablastel ei ole privaatsust väljaspool keha (Hall 1990, 157). Nende "mina" asub väga sügaval, kuid võib avaneda kiiresti näiteks solvangu korral: araablase ego on kaitstud puudutamise, kuid mitte sõnade eest. Araablased suhtlevad väga intensiivselt ning ootavad ka teisi suhtlema. Kui ei olda inimeste seas ja ei suhelda nendega aktiivselt, siis oldaks justkui elust kõrvale jäetud. Araablased on üksteisega väga seotud, s.t ka araabia kodud on kohutavalt suured. Araablased väldivad eraldatust, vaheseinu - neile ei meeldi omaette olla. Kui aga siiski tahetakse oma mõtetega üksi jääda, siis ei vaja nad selleks - nagu inglasedki - füüsilist privaatsust. Araablaste üksiolemise viis on rääkimise lõpetamine .
Eestlaste kultuurilisest käitumisest ei teata palju. Needki teadmised, mis meil on, tuginevad pigem kogemustel kui konkreetsetel uuringutel. Võib oletada, et Eesti on suhteliselt väikese võimudistantsiga ühiskond (autoritaarsetele juhtidele eelistatakse konsulteerivaid juhte, negatiivne suhtumine kontrolli, positsioonitunnuste rõhutamist ei hinnata jne). Eestlaste kultuuris on mõningaid suure ebakindluse vältimise tarbega kultuuridele iseloomulikke jooni (palju seadusi, töö- ja elukohatruudus, mure tuleviku pärast jne) ( Pajupuu 1995a). Kuna Eestis ei pöörata kommunikatsiooniõpetusele kuigi suurt tähelepanu, siis omandab eestlane oma kultuurile omased suhtlusnormid enamasti kogemuse najal. Vestluse õnnestumise üle otsustatakse selle põhjal, kas vestelda oli mugav või ei. Miks see nii või teisiti oli, seda enamasti ei teadvustata. Oletada võib, et ka eestlaste ruumiteadlikkus pole kuigi suur. Rene Altrov (Ruum ja kommunikatsioon, 1998) leidis oma uurimistöös , et Hall’i poolt kirjeldatud kultuuridega võrreldes on eestlastel kõige enam sarnasusi sakslaste ja inglaste ruumikäitumisega. Näiteks ei ole tarvis nii inglastel kui ka eestlastel kodus või tööl omaette tuba või kabinetti (ka eestlastele piisab tööl eraldumisest olemasolevas ruumis ning pilgukontakti vältimisest). Samuti kasutavad eestlased ning inglased distantsireguleerijana häälevaljust. Mõlema kultuuri suhtlusnormide kohaselt on ebaviisakas sundida kõrvalist isikut vestlust pealt kuulama. Inglastel on oskus suunata oma häält vestluspartneri poole nii, et see kostub vaevu üle taustmüra. Eestlased säilitavad privaatsuse jutu lõpetamise või hääle tasandamisega. Suletud uste eelistuse poolest on eestlastel sarnaseid jooni sakslaste ruumikasutusega. Mõlema kultuuri suhtlusnormide järgi võivad uksed kinni olla ja seda ei võeta solvamise na. Suletud uksega säilitatakse ruumi terviklikkus ja turvalisus. Eestlastel ei ole ühiseid jooni mitte ainult inglaste ja sakslastega. Näiteks viitab eestlaste kergema mööbli eelistus sarnasusele ameeriklaste ruumikäitumisega, kes nihutavad mööblit sobivat distantsi otsides .
Allikad
Altrov, R. 1998. Ruum ja kommunikatsioon. Ruumikasutus eestlaste suhtluses
Gudykunst; W. 1996. Personal communication across cultures . Thousand Oaks: Sage.
Gumperz, J.J. 1982. Discourse Strategies. Cambridge .
Hofstede, G. 1980. Culture’s consequensces. Beverly Hills : Sage.
Keesing, R. 1974. Theories of culture. Annual Review of Anthropology , 3, 73 – 97.
Pajupuu, H. 1997. Eestlased ja soomlased - probleemitud suhtlejad. Keel ja Kirjandus 8, 547 – 550.
Salo-Lee, L., Malmberg, R., Halinoja, R. 1996. Me ja muut. Jyväskylä.