Põllumajandus (referaat) (0)

Põllumajandus
Referaat

Siskukord

Siskukord 2
Sissejuhatus 4
Põllumajandus üldiselt 5
Põllumajanduse jaotus 6
Põllumajandusmaa jaguneb: 6
Agrokliimavöötmed 6
Põllumajandust mõjutavad tegurid 7
Toiduprobleemid 7
Arenenud riikide põllumajandus 7
Arengumaade probleemid 8
Agaarajastu põllumajandus 8
Industriaalajastu põllumajandus 9
Infoajastu põllumajandus 10
Põllumajandus Eestis 10
Toiduainetööstus ja kaubandus 11
Kokkuvõte 13
Kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

Põllumajandus on majandusharu , mis tegeleb maa harimise ning toidu, loomasöögi ja muude looduslike toodete (toiduainetööstusele, tekstiiltööstusele, naha- ja jalatsitööstusele, farmaatsiatööstusele jt. tooraine ) tootmisega teatud kultuurtaimede ja koduloomade kasvatamise teel. Põllumajandusharude rühmad on taimekasvatus ja loomakasvatus . Eestis on põhiliseks loomakasvatus. Iga aastaga väheneb, aga põllumajanduse tähtsus inimestele töö andmises.

Põllumajandus üldiselt

Põllumajandus on majandusharu, mis maad kui loodusvara kasutades toodab toiduaineid ja mitmesugust tööstustoorainet
Põllumajanduses toodetakse :

• Toiduaineid inimestele vahetuks tarbimiseks
  
• Loomasööta
  
• Toorainet edasiseks töötlemiseks (toiduaine-, kerge-, naha-, farmaatsia jms tööstusele)
  

Põllumajandus on materiaalse tootmise vanimaid ja tähtsamaid harusid. Esimesed paiksed põllud tekkisid Ees-Aasias umbes 10 000 aastat tagasi. Paiksele taime- ja loomakasvatusele üleminek kujutab endast inimajaloo ühte suurimat murrangut.
Põllumajandus kiirendas ühiskonna ja majanduse arengut ning pani aluse tsivilisatsioonide tekkimisele.Põllumajanduses on rakendatud rohkem inimesi kui üheski teises majandusharus. 20. sajandi jooksul vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv maailmas ligi poole võrra. Sellegipoolest on põllumajanduses rakendatud umbes 40% töötavast rahvastikust. Saksamaal ja Belgias põllumajanduses hõivatuid kõigest 1%. Austrias, Jaapanis , Norras, Prantsusmaal, Rootsis, SB-s, USA-s 2%, Kongos 58%, Sudaanis 39%.

Põllumajanduse jaotus

Kitsas mõttes võib jaotada
taimekasvatuseks ja loomakasvatuseks
Laiemas tähenduses hõlmab põllumajandus ka

• metsanduse
  
• siseveekalanduse
  
• mesinduse
  
• jahinduse
  
• iluaianduse
  

Põllumajanduse peamine tootmisvahend on maa.

Põllumajandusmaa jaguneb:

• Haritavaks maaks (10% kogu maismaast)
  
• Looduslikeks rohumaadeks (21% kogu maismaast)
  

Agrokliimavöötmed

Eristatakse aktiivsete temperatuuride summa alusel.

Arktiline kliima – igasugune põllumajandus võimatu.

Lähisarktiline kliima – kasvatatakse põhjapõtru ja lühiajalist öökülma taluvaid kultuurtaimi ( redis , oder).

Parasvööde – põllumajanduslikku maad on kõige rohkem, see paikneb enamjaolt põhjapoolkeral. Kasvatatakse teravilja (nisu, rukis , oder, kaer ), kartulit, köögivilja, söödajuurvilja. Loomakasvatajad peavad talveks lautu ehitama ja sööta varuma.

Lähistroopiline kliimavööde – temperatuur ja sademete hulk aasta jooksul muutub suures ulatuses. Põllumaad on palju, kuid selle kvaliteet on sõltuv sademete hulgast. Nendel aladel tegeletakse segapõllundusega. Seal kasvatatakse oliivipuid, tsitrusi, viinamarju, puuvillapõõsad, riis , teepõõsas ja ka parasvöötme kultuure(nisu, mais, tubakas).

Troopikavööde – Põllundusega tegeletakse üksnes oaasides . Kasvatatakse datlipalme, kohvipuud ja suhkruroogu . Tegeletakse ka rändkarjakasvatusega.

Lähisekvatoriaalne vööde – Õhutemperatuur läbi aasta kõrge ja suhteliselt ühtlane. Sademerikas periood vaheldub põuaga. Suurema osa kliimavöötmest hõlmab svannivöönd, kus kasvatatakse hirssi, maapähklit, niisutatavatel aladel puuvilla ja hirssi. Karjatatakse veiseid.

Ekvatoriaalne kliimavööde – murenemine ja mulla teke on intensiivne, kuid tugevad vihmad uhuvad toitained mullast minema. Vähene põllumaa on peamiselt kakao -, kautšuki- ja kohvipuu ning õlipalmi istandike all.
Aktiivsete temperatuuride summa – arv, mis saadakse liites ööpäeva keskmised temperatuurid üle 10°C. Üks oluline agroklimaatiline näitaja

Põllumajandust mõjutavad tegurid

Looduslikud tegurid on geograafiline asend, kliima, mullastik, reljeef. Majanduslikud tegurid on nõudlus ja riigi majanduspoliitika, subsiidiumid , eksporditoetused ja impordimaksud, maa väetamine, maaparandus jms.

Toiduprobleemid

Toiduainete tootmine on vähe globaliseerunud tootmisprotsess toimub ühe riigi piires. Vahetatakse peamiselt valmistoodangut. Tähtsamad osalejad maailmakaubanduses on Põhja-Ameerika, Kaug-Lõuna, Vahemeremaad .Arengumaadest müüvad maailmaturul oma toodangut ainult istandusriigid . Tänu infoajastu tootmisvormidele on maailmaturul toiduainete üleküllus, seetõttu tugev konkurents . Ainuüksi USA suudaks kogu maailma ära toita. Kõige odavamat toodangut annavad ekstensiivsed teraviljatalud ja rantšod, istandused ja hilisagraarsed mõisad (viimastes madal tootlikkus ).
Selle tõttu nälgivad arengumaad , kelle jaoks on maailmaturu toodang liiga kallis, ise ei suuda ennast ära toita. Arengumaad saavad toiduaineid ka humanitaarabina, kuid see ei jõua alati õigel ajal kohale. Tihti näljahädad.Hindu maailmaturul alla lasta ei saa, muidu laostuks, kuna kõrge tootlikkus on saavutatud suurte tootmiskuludega.
Näljahädad ei ole tingitud mitte absoluutsest toidupuudusest maailmaturul, vaid vaesusest ja ebavõrdsest juurdepääsust toidule.
Kõige probleemsemad piirkonnad: Lõuna- Aasia , Aafrika, Andide piirkond – peamiselt maata maaelanikud ja linnade vaesed inimesed

Arenenud riikide põllumajandus

Spetsialiseerunud.

Tootmine energiamahukas, kaubaline, suurte tootmiskuludega.

Põllumajandust toetatakse või piiratakse, oluline põllumajanduspoliitika.
Siseturu kaitse:

tollimaksud (importkaubad kallimad)

kvoodid (piiratakse kaupade importi , oma kaupade hind tõuseb)

toetused ehk subsiidiumid (nt eksportpreemiad riigi eelarvest)

turuhinnast madalama hinnaga toodete kokkuost

mõnes riigis preemiad põldude söötijätmise eest (USA)

EL-s pmtoodete kokkuost, siseturu kaitse ( kaubad kallid)

Arengumaade probleemid

• Majanduse madal tase.
  

Põhjuseks: tootlike jõudude madal arengutase (madal haridustase, tööviljakus, agrotehniline tase, mehhaniseerimise ja automatiseerimise aste)

• Suur sõltuvus maailmaturust.
  

Eksport ei ole kunagi eesmärk omaette .Eesmärgiks import, eksport on vahend selle saavutamiseks.Arengumaad ekspordivad peamiselt toorainet ja toiduaineid (istandusriigid), et importida hädatarvilikke tarbekaupu, seadmeid, masinaid, toiduaineid.

• Majanduse ebaratsionaalne struktuur.
  

Peamiseks haruks põllumajandus, mis on madala arengutasemega.
Põhjused:

eelindustriaalsed tootmisvormid + vt 1p;

ebasoodsad kliimaolud ;

palju rahvast (rahvaarv kasvab väga kiiresti);

haritava maa hulk väheneb.
Tööstuses on ülekaalus hankiv tööstus (mäetööstus – maavarade kaevandamine).
Töötlevas tööstuses esikohal kerge- ja toiduainetetööstus.

• Tootmise ebaratsionaalne paigutus .
  

Suur sõltuvus looduslikest tingimustest ja loodusvarade paigutusest ebaühtlane areng.
Tähtsamad majanduspiirkonnad koondunud rannikule, kuna lihtsam eksportida.

Agaarajastu põllumajandus

• Varaagraarne tootmisviis
  

– maa kuulus kogukonnale
– alepõllundus, rändkarjakasvatus
– maailmamajanduses ei osaleta
– levinud Mustas Aafrikas

• Hilisagraarne tootmisviis – Mõisasüsteem: mõisnikud, talupojad
  

- Maa kuulus mõisnikele, kes andsid seda talup’dele kasutada, nõudes selle eest renti.
– Põhitootjad talud : naturaalrent – osa saagist mõisnikule, kes müüb mingi osa turule. turule
– Mõisad toodavad ka ise: teorent – tööga makstav rent
- Arengumaades laialt levinud (va Must-Aafrika).

Industriaalajastu põllumajandus

• Segatalud
  

– Reformide käigus jaotati maa talupoegadele, tekkisid segatalud.
– Algselt elatusmajandus säilis, toodeti peamiselt enda tarbeks, hiljem teatud saadused turule.
– Laialt levinud arengumaades, arenenud riikides läbitud.
– Nt Kariibi mere saartel banaanid, Brasiilias kohvioad, Sri Lankal teepõõsas, Kagu-Aasias heveapuu

• Spetsialiseeritud suurtalud
  

– Iseloomulik kõrge tööviljakus, tootlikkus ja tehnoloogiline tase (mehhaniseeritus).
– Toodetakse vaid mõnda saadust, toodang müügiks.
– Põllumajandus + toiduainetetööstus + turustamine
→ agraartööstuskompleks.
– Levinud Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis nt piimakarjatalud .

• Ekstensiivsed teraviljatalud
  

– Vajavad väga palju maad, saagikus madal, tootmiskulud väikesed.
– Kasvatatakse peamiselt nisu, ka maisi.
– Omanik talus ainult külvi ja lõikuse ajal, kasutab ajutist tööjõudu, muidu ainult valvurid .
– Koristatud vili kohe müüki.
– Vajalik ATK (valveteenistus, masinahoole jms).
– Levinud kuiva kliimaga aladel Põhja-Ameerikas, Austraalias, Venemaal ja Kasahstanis.

• Rantšod
  

– Suured loomakasvatusmajandid.
– Kasvatatakse lihaveiseid või lambaid.
– Vaja suuri karjamaid, odav toodang.
– Tuhandepealised karjad aastaringselt looduslikel karjamaadel, söödatagavarad ainult erandjuhtudeks.
– Karjased + hooajatöölised lammaste pügamiseks.
– Arenenud tõuaretus ja veterinaarteenindus.
– Levinud kuivas kliimas USA lääneosas, Austraalias, Argentinas, Lõuna-Aafrikas, Uus- Meremaal .

• Istandused
  

– Suured taimekasvatusmajandid, toodang müügiks, tegelevad ka esmase töötlemisega.
– Vajalik soodne kliima.
– Kasvatatakse nt suhkruroogu, kohvi, puuvilla, puuvilju jm.
– Iseloomulik kõrge saagikus, tänu agrotehnikale: väetamine, sordiaretus, taimekaitse , õiged maaharimisvõtted.
– Odav tööjõud: algselt orjad , hiljem lepingutöölised.
– Levinud arengumaades, peamiselt väikesaartel, nt Kariibi mere regioon.

Infoajastu põllumajandus

– Peamiselt moodne, kaubaline, kitsalt spetsialiseerunud.
– Saagikus ja tootlikkus väga kõrged tänu teaduse ja tehnoloogia saavutustele. Nt kasutatakse mikro-elektroonikat (arvutid).
– Hästi arenenud äriteenused: sordi- ja tõuaretus, taimekaitsetööd, maaparandus, veterinaarteenused, saaduste kokkuost, säilitamine, äri- ja teadusnõuanne, turustamine, reklaam , laenutus jne.

• Moodne suund: ökoloogiline ehk mahepõllumajandus.
  

– Looduslikud väetised ja taimekaitsevahendid .
– Madala saagikuse korvab kõrgem hind ja tervislikum toodang.

• Hiigelfarmid
  

– Loomi peetakse mitmekorruselistes hoonetes.
– Oluline turu lähedus, sööt sisseostetud.
– Kõige rohkem Jaapanis, USAs, levivad ka arengumaades.

Põllumajandus Eestis

Eestis on kasutusel ca 830 000 hektarit põllumaad. Põllumajanduse olulisim tootmisharu on loomakasvatus, millest on suurima osatähtsusega piimakarjakasvatus .
Statistikaameti andmeil on Eestis 245 400 veist (sealhulgas 102 000 piimalehma), 379 500 siga, 95 000 lammast ja kitse ning 1 734 200 lindu . Kõige rohkem veiseid, sealhulgas piimalehmi, on Järvamaal, Lääne-Virumaal ja Pärnumaal. Lambaid kasvatatakse kõige rohkem Saaremaal.
Olulisemad taimekasvatussuunad on teravilja-, õlikultuuride-, kartuli- ja köögiviljakasvatus. Teravilja kasvupind on viimastel aastatel järjest suurenenud, ulatudes enam kui 309 000 hektarini. Suvivilja kasvatatakse 2008. a seisuga 253 000, talivilja 70 000 ja rapsi 77 000 hektaril.
Viimastel aastatel on vähenenud põllumajanduslike majapidamiste arv ning muutunud nende struktuur. Muutused on toimunud ka majapidamiste juhtide soolises ja vanuselises struktuuris ning töökoormuses.
Ajavahemikul 2003−2007 vähenes põllumajanduslike majapidamiste arv 36,7%, majapidamise keskmine põllumajandusmaa pindala aga suurenes 1,8 korda (21,6 hektarilt 38,9 hektarini). Üle 61% majapidamiste juhtidest on mehed.

Toiduainetööstus ja kaubandus

Toiduainetööstus annab Eesti töötleva tööstuse kogutoodangust 17%. Ligi kolmandiku sellest moodustavad piimatooted, 18% lihatooted , 15% leiva-, pagari- ja muud tooted ning 9,5% kalatooted .
Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel varusid piimatööstusettevõtted 2008. a 9 kuuga toorpiima 3,5% võrra rohkem kui aasta varem. Piimatööstusettevõtetes suurenes nende toodete tootmine, millele püsisid ekspordivõimlaused. Lihatoodang on alates 2002. aastast kõikunud Eestis 70 000 tonni ümber. 2007. a kaeti kodumaise lihaga 75% siseturu vajadusest. Kasvanud on liha tarbimine.
Aastatel 1998−2002 toimus toiduainetööstuses suurem kontsentreerumine. Hõivatute arv on aga toiduainetööstuses pidevalt vähenenud. Kalasektoris on toimunud töötajate arvu vähenemine toimunud kõige märgatavamalt.
Tegevuse keskmes on toote- ja turuarendus, rohkem kui veerand toiduainetööstuse toodangust läheb ekspordiks. Piimatoodete ekspordikäibest moodusta suurema osa EL-i liikmesriikidesse.
Metsad ja põllumajanduslikud kõlvikud, kaitsealad ning veekogud hõlmavad üle 95% Eesti territooriumist. Neid ökosüsteeme majandavad vastavad tegevusalad (põllumajandus, metsamajandus , kala- ja veemajandus). Paralleelselt konkreetse toodangu andmisega kaasneb elutagavate funktsioonide (public goods ) täitmine.Eestil oli enne Teist maailmasõda arenenud põllumajandus, mis võimaldas elanikkonna varustamise kohalike toiduainetega ja eksportida konkurentsivõimelist toodangut (eelkõige peekon ja või) paljudesse arenenud riikidesse. Ka plaanimajanduse tingimustes (aastatel 1945–1990) oli Eesti põllumajanduses suhteliselt kõrge tootmistase.
Taimekasvatuses kasutati palju mineraalväetisi – 1989. a. ühe põllumaa hektari kohta keskmiselt 266,7 kg toimeainele ümberarvutatult, 1985. a. isegi 289,3 kg, mis ületas üle kolme korra taimekasvatussaadustega põldudelt äratoodut ja loomulike kadudega kaasnevaid näitajaid. Herbitsiididega töödeldi peaaegu kogu suviteravilja külvipind. Mineraalväetiste tasakaalustamata ja herbitsiidide suhteliselt ohtra kasutamise, eriti kasutamisvigade tagajärjel reostusid veekogud ja moonutusid mikrobioloogilised protsessid mullas.
Loomakasvatussaaduste tootmine rajanes suures osas sisseveetavale ostujõusöödale. Väga paljud suurfarmid ja ka tavamajandid kasutasid suurtes kogustes jõusöödatehaste ostujõusööta, mille põhikomponendid (teravili, päevalill) olid kasvanud Ukraina ja Kasashtani steppides. Sisseveetava teraviljaga veeti meile ohtralt ka võõrumbrohtude seemet . Tootmise koondumine suurtesse loomakasvatuskompleksidesse põhjustas reostuse kontsentreerumist linnade ja asulate lähistel sõnnikuläga ja desoainetega.
Peale taasiseseisvumist toimunud üleminek turumajandusele kutsus esile suured muutused põllumajanduses. Ja jällegi oli Eesti omapärane: 1992.–1995. aastal oli meil põllumajanduse toetus negatiivne, teistes riikides seevastu oli toetus suur. Tootja subsideerimise ekvivalent (PSE) moodustas OECD maade keskmisena 41–42%. Eesti tootja subsideerimise ekvivalent on üks maailma madalamaid, ulatudes 9%-ni (s.o. üle viie korra madalam). Kõrgeim on see Ò veitsis – 80%. Teiseks omapäraks on tollimaksuta toidukauba importimise võimalus ka neist riikidest, kuhu eksportides võetakse meie kaubalt tollimaksu. Kolmandaks puudub meil kõigi toidukaupade kvaliteedi kontrollisüsteem, mistõttu saadakse Eestisse importida ülenormatiivsete lisandainetega, üle kasutusaja vana ning toksiliste elementide (raskmetallide) ja mükotoksiinidega saastatud ebakvaliteetset toidukaupa . Mineraalväetiste kõrge hinna tõttu on viimaseil aastail NPK toimeaineid kasutatud aga 20 korda, mürkkemikaale 15 korda vähem kui Hollandis.
Loetletud tingimuste tõttu on Eesti põllumajandus unikaalne . Imetlusväärne, et ta "siiski veel eksisteerib".
Kuna Eesti põllumajandus ja eestlane näitab ennast üle ootuste elujõulisena, võib talle püstitada keerukaid ülesandeid, ka säästva põllumajanduse edendamiseks. Säästva põllumajanduse üldised eesmärgid on:
• kohaliku, ökoloogiliselt puhta tervisliku toidu tootmine oma rahvale ja ülejääkide väljavedu;
• põllumajandusmaa tootmisvõime säilitamine ja parandamine;
• looduskeskkonna tasakaalu säilitamine (ja elutagavate funktsioonide (ökoloogilise produktsiooni) kindlustamine);
• otstarbeka asustuse (regionaalse arengu) kindlustamise kaudu tervislike keskkonnatingimuste loomine väljaspool linnu elavatele inimestele;
• ökoloogiliselt ja majanduslikult otstarbekate maaviljelussüsteemide (külvikorrad, kultuuride ja sortide valik, tehnoloogiad , toiteelementide ja energia biokonversioon) väljatöötamine ja juurutamine , kindlustamaks puhta toidu ja elutähtsate toidukomponentide tootmise energiat säästvalt ja majanduslikult tasuvalt;
• Mulla (mikro- ja makrofloora ning fauna ), taimetoitainete ja energia ning maa-ainese kaitse lahendamine, kompostimise intensiivsete biotehnoloogiate arendamine ja ulatuslik kasutamine.
Üldiste eesmärkide raames kujunevad säästva põllumajanduse edendamise ülesanded aastate jooksul erinevaks. Vaatleme neid kolmel perioodil eraldi.

Kokkuvõte

Põllumajandus on kõige tähtsam majandusliik inimeste elus. Kahjuks on tema osakaal kogu maailmamajanduses vähenema hakanud. Põllumajandus peab alatiseks jääma, sest ilma põllumajanduseka tekiks näljahadad. Tuleb muuta majandust nii, et põllumajandus jälle juhtivale kohale tõuseks ning toidupuudus lõuna riikides lõppeks.
Toiduhädad lõuna riikides lõppeks ka siis, kui inimesed nendes maades töökamateks muutuksid.

Kasutatud kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/Agriculture
http://www.agri.ee/pollumajandus
Mäeltsemees, S. Maailma ühiskonnageograafia 2.osa. AS Bit, lk 6-3
8