10.klassi Geograafia (0)

Esmasektor

• Kutsutakse ka hankivaks sektoriks.
  
• Siia kuuluvad põllumajandus, metsandus, kalandus ja jahindus.
  
• Mõne klassifikatsiooni puhul ka maavarade kaevandamine.
  
• Kui laiemalt vaadata siis tuleks siia liita ka toorainet töötlevad harud, nagu toiduaine-, kerge – ja metsatööstus.
  

Esmasektori harud töötlevad loodusvarasid inimesele vajalikeks toodeteks . Esmasektor rahuldab ühiskonna esmaseid vajadusi ja vähem arenenud ühiskondades on suurem osa inimestest hõivatud just selles sektoris.
Põllumajandus

• Peamiseks ressursiks on põllumajandusmaa, mis maismaast hõlmab ligi kolmandiku.
  
• Põllumajandusmaa jaguneb haritavaks maaks (10%) ja looduslikuks rohumaaks (21%).
  
• Iga riigi põllumajanduse struktuur on erinev, see sõltub: looduslikest tingimustest, ajaloolistest iseärasustest, sotsiaalmajanduslikest suhetest ja rahvuslikest traditsioonidest.
  

Põllumajanduse allharud:

• Taimekasvatus: teraviljad , mugulviljad, õlikultuurid, suhkrukultuurid, söödakultuurid, köögiviljad, puuviljad , marjad
  
• Loomakasvatus : veised, sead, lambad, linnud , karusloomad, mesindus .
  

Põllumajandust mõjutavad looduslikud tegurid:

• Kliima: temperatuur, niiskusolud, kasvuperiood
  
• Mullad : viljakus, põuakindlus, paksus, lõimis
  
• Reljeef: tasane või mägine, nõlva kalle
  

Põllumajandust mõjutavad majanduslikud tegurid:

• Kapital : hooned, masinad , seadmed , väetised, seemned, tõuloomad
  
• Tööjõud: kvaliteet, traditsioonid
  
• Valitsuse poliitika: toetused, tollipoliitika
  

Kõige üldisemalt võib põllumajanduse jaotada kaheks:

• Elatus- ehk naturaalmajandus ehk omatarbeline – oma pere toitmiseks
  
• Turumajandus ehk kaubaline – esmane eesmärk on toodangu müük.
  

Agrokliimavöötmed

• Polaarkliima , lähispolaarkliima
  
• Parasvööde, jahe parasvööde, mõõdukas parasvööde, soe parasvööde
  
• Lähistroopiline vööde
  
• Troopiline vööde
  
• Lähisekvatoriaalne vööde
  
• Ekvatoriaalne vööde
  

Põllumajandusliku tootmise vormid ja nende levik:

• Eelmisel tunnil sai räägitud, et nii loodusolud kui ka majanduslikud tegurid mõjutavad põllumajandust, ära ei tohiks unustada ka traditsioone ja toitumistavasid.
  
• Lisaks neile mõjutab põllumajandust ka tootmise korraldamine.
  
• Tootmise korraldamine on aegade jooksul teinud läbi suuri ja keerulisi arenguid.
  

Uue keerukal geenitehnoloogial põhineva kaasaegse kaubalise põllumajanduse kõrval on endiselt olemas ka piirkondi kus põlluharimine ja karjakasvatus on väga algelised.

• Agraarajastu ehk põllumajandusajastu - algas 6000 – 7000 aastat tagasi kuni umbes 15 sajand.
  
• Industriaalajastu ehk tööstusajastu – algas 15 sajandil umbes – 20. sajand
  
• Infoajastu, alates 20. sajandi keskpaigast
  

Põllumajandus agraarajastul:

• Kauges minevikus tegelesid inimesed koriluse , küttimise ja kalapüügiga. Elati väikestes kogukondades ja toiduotsingud ulatusid elukohast väga kaugele. Inimeste arv sõltus toidust.
  
• Aja möödudes hakati kodustama loomi ja harima põldusid. Alepõldudel kasvatati tera- ja mugulvilju. Kasvatatud saadusid vahetati rändkarjakasvatajatega.
  
• Veelgi hiljem hakati kasutama juba põldude harimisel tööloomi ja ka loomasõnnikut väetisena.
  
• Jäädi paikseks – põldude ja loomade olemasolu.
  
• Esimesed piirkonnad kus inimesed paikseks jäid: Edela – Aasia , Hiina ja Kesk – Ameerika
  
• Kujunesid välja maaomandid ja mõisasüsteem. Talupoeg haris maad, kuigi maa kuulus mõisnikule.
  
• Ka tänapäeval kohtame sellist tootmisvormi arengumaades.
  

Põllumajandus industriaalajastul:
Põllumajandus muutus - maa jagati kas osaliselt või täielikult talupoegadele , kujunesid iseseisvad segatalud . Algselt säilis neis elatusmajandus.
Ajaga muutusid segatalud tootlikemateks – suurema osa oma toodangust müüdi.
Saadud raha eest osteti paremaid masinaid ja tööriistu.

• Segatalude arenguga tekkisid spetsialiseeritud suurtalud – müügiks toodeti vaid mõnda konkreetset saadust.
  

• Segatalud – põllumajandustalu, kus kasvatatakse erinevaid põllukultuure ja peetakse loomi oma tarbeks, kuid toodangu ülejäägid lähevad müügiks. Kõrgeltarenenud riikides on segatalude arengujärk enamasti läbitud. Arengumaades, kus viiakse läbi agraarreforme, on need aga vägagi iseloomulikud. (vähe efektiivne). Kõige levinumad: Euroopas, Põhja – Ameerikas ja ka Jaapanis.
  

• Spetsialiseeritud suurtalu – moodne kõrgtootlik taluvorm, kus on spetsialiseeritud enamasti vaid ühele tooteliigile (lillekasvatus, piimakari , maitsetaimed, teravili). Spetsialiseeritud suurtalud on levinud peamiselt Euroopas ja Põhja – Ameerikas, nende arv kasvab ka Jaapanis, arengumaades leidub neid veel vähe.
  
• Piimakarjatalud
  
• Ekstensiivsed teraviljatalud – hõredasti asustatud kuiva kliimaga piirkondades, Põhja – Ameerikas ja Austraalias, Venemaal ja Kasahstani steppides jm rohtla aladel. Teraviljatalud on väga suure pindalaga ja seal kasvatatakse peamiselt nisu. Sageli tuleb farmer tallu ainult külvi – ja lõikuse ajaks ning palkab selleks ajaks sulased. Kogu töö tehakse ära paari nädalaga, vili müüakse kohe elevaatorisse ja seejärel sõidab omanik tagasi alalisse elukohta, sulased aga lähevad uuele tööle. Madala hektarisaagi kompenseerivad väikesed tootmiskulud , kuid vajatakse mitmesuguseid agraartööstuskompleksi poolt pakutavaid äriteenuseid (elevaatorid, masinahoole, valveteenistus jms).
  
• Rantšod – on suur loomakasvatusmajand, kus peetakse tuhandepealisi lihaveise või lambakarju, keda söödetakse aastaringselt looduslikel karjamaadel. Söödatagavarasid varutakse erakordseteks juhtudeks (pikaajaline põud vmt). Karjased kaitsevad karja röövloomade eest ja jälgivad karjamaade ühtlast kasutamist. Rantšo annab väga osavat toodangut, kuid selleks peab olema kümneid tuhandeid hektareid karjamaid. Suuremaid kulutusi tehakse vaid tõuaretusele ja veterinaarteenindusele. Levinud USA kuivas lääneosas, Austraalias, Argentiinas, Lõuna – Aafrikas jm.
  

• Istandused – on suur taimekasvatusmajand, mis toodab saadusi (kohvi, suhkruroog , puuviljad, jms) müügiks ja tegeleb nende esmase töötlemisega. Kõrge saagikuse tagamiseks pannakse suurt tõhku agrotehnikale ( sordiaretus , väetamine, õiged maaharimis – ja haldusvõtted, taimekaitse jmt).
  
• Loomavabrikud – toodavad loomakasvatussaadusi tööstuslikult. Loomad koondatakse mitmekorruselistesse hiigelfarmidesse, mis paiknevad turu läheduses (sadamad, linnaäärne odav maa) ja kasutavad sisseostetud sööta. Kõige rohkem rajatud linnu-, loomaliha ja piimavabrikuid, seda eriti Jaapanis ja USA-s, kuid viimasel ajal ja arengumaades.
  

Keskkonnaprobleemid mis kaasnevad ekstensiivse ja intensiivse põllumajandusega
Uute põldude rajamine
Looduslike ökosüsteemide hävimine
Maade niisutamine
Soolade tõus aurumisega huumushorisonti – pinnase sooldumine
Üleväetamine
Saagi keemilise koostise muutused, põhja – ja pinnavee reostus (lämmastik)
Mürkkemikaalide kasutamine
Kasulike eluvormide hävimine koos kahjulikega, mesilaste , lindude toidu mürgitumine, mürkide kandumine vette ja pikaajaline säilimine pinnases
Monokultuuride kasvatamine
Haiguste ja kahjurite levik, muldade vaesumine , mullaviljakuse vähenemine
Raskete põllumajandusmasinate kasutamine
Muldade tihenemine, õhusisalduse vähenemine, mullaorganismide elukeskkonna halvenemine
Ulatuslike põllumassiivide rajamine
Suureneb tuulisus, tuuleerosioon
Põllud nõlvadel
Mulla- ja pinnaseerosioon, sademete ja raskusjõu mõjul
Ülekarjatamine
Kuivemates rohtlapiirkondades viib kõrbestumisele
Põllumajandus infoajastul :

• Täielikult kaubaline ja väga kitsalt spetsialiseerunud.
  
• Kultuuride saagikus ja loomade tootlikkus on tehnoloogia ja teaduse saavutuste tõttu väga kõrge.
  
• Sordiaretus, tõuaretus, maaparandus , taimekaitsetööd, veterinaaria , reklaam, turustamine, säilitamine.
  
• Moodne suund tänapäeval on mahepõllumajandus ehk ökoloogiline põllumajandus.
  
• Kasutatakse looduslikke väetisi, taimekaitsevahendeid.
  
• Saagikus on madal, aga selle korvab kõrge hind, tervislikum toodang.
  
• Kui palju on nõus inimene maksma?
  

Kalandus:

• Majandusharu , mis on seotud kalade ja teiste veeorganismide püügiga, töötlemisega ja valmistoodangu turustamisega.
  

• Kala ja muude mereorganismide osatähtsus inimeste toidulaual on pidevalt kasvanud.
  
• Kala on väärtuslik toiduaine, mida tarbitakse nii värskelt, soolatult, suitsutatult kui ka konserveeritult.
  
• Kalajahu ja –õli – loomasöödana
  
• Suurte veeimetajate rasva keemia – ja farmaatsiatööstuses
  
• Vetikaid toiduainetööstuses, väetiste valmistamiseks
  
• Ravimite tootmiseks
  

Kalapüük:

• Kalavarud ei ole maailmameres jaotunud ühtlaselt. Valdav osa on rannikumeres.
  
• Pinnakihid on kalarikkamad just külmade hoovuste piirkonnas, kus on hapnikurikas vesi ning suurte jõgede suudmetes, kuhu jõed kannavad hulgaliselt toitaineid.
  
• Süvaookean on kalavaene, nagu ka lähistroopilise, ekvatoriaalse ja polaarse avaookeani pinnakihid.
  

Agraarühiskonnas oli kala oluline toit vaid neile, kes elasid veekogudeääres (mis olid kalarikkad). Kala püüti algeliste vahenditega ja peamiselt rannalähedastel aladel. Kala töödeldi rannakülades ja müüdi kohalikul turul.
Tähtsamad kalapüügipiirkonnad:

• USA
  
• Jaapan
  
• Venemaa
  
• Hiina
  
• India
  
• Bangladesh
  
• Indoneesia
  
• Norra
  
• Taani
  
• Ida – ja Kagu – Aasia riigid
  

Algeline kalapüük:

• Väikesemahuline koriluse vorm oma tarbeks
  

Hajali rannikupüük :

• Rannapüük kalurikülades siseturu tarbeks
  
• Esmane kala töötlemine väikestes
  
• kalatehastes (soolamine, kuivatamine )
  
• Levinud Ida – ja Kagu - Aasias
  

Kontsentreeritud rannapüük:

• Toimub majandusvete piires
  
• Püük suuremate kalalaevadega, millel on külmutusseadmed
  
• Rannabaas – sadam, remonditöökojad, kalatöötlemisettevõte
  
• Väikelinnad soodsates sadamakohtades
  

Ookeanipüük:

• Suurtootmine avaookeanil
  
• Kalalaevastik: püügilaevad, baaslaev, kalaluurelaevad, transpordilaevad
  
• Jaapan, Venemaa, Ameerika Ühendriigid
  

Väljapüük sisevetest moodustab 7% kogupüügist ja sellest enamus langeb arengumaade arvele: Hiina, India, Bangladesh, Indoneesia. Et aga väljapüüki nii maailmamerest ja sisevetest ei saa enam suurendada, aga vajadus kasvab, siis on hakatud rajama kalakasvatusi. Kolmandik väljapüütud kalast jõuab maailmaturule, ülejäänu tarbitakse siseturul. Suurimad kalatoodete väljavedajad on arenenud riigid. Üksikute riikide lõikes on suurimad eksportijad Norra ja Taani, ka Hiina. Suurimad importijad on Jaapan, Taani, Hispaania , USA.
Maailma kalavarud vähenevad. Kalavarude vähenemise põhjused:

• Ülepüük
  
• Maailmamere reostumine
  
• Alammõõduliste kalade väljapüük
  

Metsavarud ja metsatüübid

• Mets on taastuv loodusvara , kuid uuenemine võtab palju aega. Kui metsi õigesti majandada (hooldamine, istutamine , harvendamine, väetamine), on võimalik metsade tootlikkust mitu korda tõsta. Eestis näiteks lühendada 80 – 100 aastalt 60 – 70 aastale.
  

Kuidas hinnata metsavarusid ?
Metsade suurust võib iseloomustada kahel viisil:

• Metsamaa pindalaga (ha)
  
• Metsasusega (%)
  
• Metsavarude hulka arvestatakse ka noor mets, võsa ja ka raiesmikud. See aga tähendab, et metsamaa pindala ei anna meile tegelikku ülevaadet puidu hulgast.
  

Näiteks

• Metsamaa pindala ühe elaniku kohta on Euroopas 0,3 ha, Eestis 1,3 ha ning Soomes 4,9 ha.
  
• Parema ülevaate saame metsavarude suurustest kui vaatame puiduvaru. Seda mõõdetakse kuupmeetrites.
  
• Suurima metsamaa – ja puiduvaruga riigid on Venemaa, Brasiilia, USA ja Kanada .
  

• Metsade majandamisel on väga oluline ka arvestada metsa keskmist aastast juurdekasvu (kuupmeetrit aastas hektari kohta).
  
• Aasta jooksul ei tohiks metsa raiuda rohkem, kui on aastane juurdekasv.
  

• Metsatööstuse seisukohast on oluline teada ka metsade liigilist koosseisu.
  
• Kõige hinnatuimad on ilusa ja vastupidava puiduga väärispuud (eebenipuu, sandlipuu ), mis kasvavad troopilistes metsades ning ka kõvad lehtpuud (tamm, pöök) laialehistes metsades.
  
• Kõige rohkem kasutatakse suure levikuga okaspuude ( kuusk , mänd, lehis) puitu.
  

Maailma metsatüübid:

• Sõltuvalt kliimaoludest, muldadest on eri piirkondade metsade liigiline koosseis ja tootlikkus erinev. Eristatakse:
  
• Parasvöötme okasmetsi
  
• Parasvöötme leht – ja segametsi
  
• Lähistroopika metsi
  
• Lähisekvatoriaalseid hõrendikke
  
• Ekvatoriaalseid vihmametsi
  

Parasvöötme okasmetsad

• Kasvavad ulatuslikul territooriumil
  
• Väikese aastase juurdekasvuga 1-2 m3/ha
  
• Suhteliselt hõredad
  
• Vähe puuliike
  
• Enamasti kasutatakse tarbepuiduks (paber, mööbel)
  
• Venemaa, Kanada, Rootsi, Soome, Slovakkia , Saksamaa, Prantsusmaa
  

Parasvöötme leht – ja segametsad

• Kasvavad väikesel territooriumil
  
• Aastane juurdekasv 5-10 m3/ha, 2-3 m3/ha
  
• Liigiliselt mitmekesised
  
• Puit läheb mööblitööstusele
  
• Lääne – Euroopas kõige vähem säilinud
  
• Põhja – Ameerika idaosas, Hiina idaosas
  

Lähistroopika metsad

• Jaotatakse kaheks: kuivadeks ja niisketeks
  
• Kuivad lähistroopika metsad:
  
• Madal tootlikkus, 1-2 m3/ha
  
• Vahemetemaades, USA-s, Austraalias
  
• Vähesäilinud intensiivse maakasutuse tõttu
  
• On keskkonnakaitselise tähtsusega (erosiooniohtu vähendav)
  

• Niisked lähistroopika metsad:
  
• Aastane tootlikkus on suur, 15 – 20 m3/ha
  
• Peamiselt okaspuud , kõvad leht – ja väärispuud.
  

Lähisekvatoriaalsed hõrendikud

• Looduskeskkonda säilitav tähtsus
  
• Kasutatakse peamiselt kütteks
  

Ekvatoriaalsed vihmametsad

• Suur aastane juurdekasv kuni 50 m3/ha
  
• Liigirikkad
  
• Palju on ka väheväärtuslikke puiduliike
  
• Väärispuidu saamiseks raiutakse peamiselt
  
• Levivad Brasiilias, Kongo DV, Indoneesias, Nigeerias , Kolumbias, Austraalias kagu rannikul, Himaalaja lõuna jalamil
  

Metsakasutus agraar – ja tööstusühiskonnas

• Metsakasutuse intensiivsus on aegade jooksul väga palju muutunud
  
• Siis kui tekkis põllumajandus ning paikne eluviis algas ulatuslikum metsade raiumine
  
• Arengumaades kestab selline metsaraie praeguseni (alepõllundus)
  
• Tööstusajastul suurenes puidukasutus veelgi ja metsatööstusest sai eraldiseisev majandusharu
  
• Puidunappuse tõttu kehtestati piirangud metsaraiele ja metsa hakati istutama