Põhjasõda ja Peeter I referaat (0)

Saku Gümnaasium
PÕHJASÕDA JA PEETER I
Ajaloo referaat
Autor : Kelli Mets 11pr
Saku 2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Põhjasõda 4
1.1Sõja põhjused 4
2.Sõja otsustavad aastad 6
2.1Sõjategevus Poolas 6
2.2Sõjategevus Ukrainas 6
2.3Sõjategevus Taanis ja Preisimaal 7
2.4Sõjategevus Liivi- ja Eestimaal 8
2.5Sõjategevus Taanis 8
2.6Sõjategevus Soomes 8
3.Sõja lõpp 9
4.Sõja tagajärjed 10
5.Peeter I 11
5.1Tähtsamad iseloomujooned 11
6.Põhjasõda ja Peeter I 13
Kokkuvõte 14
Kannatused peale sõja lõppu eesti rahva jaoks polnud veel lõppenud. Rootsi sõjaväes levinud katkuepideemia hävitas aastatel 1710- 1711 enam kui poole sõjas ellujäänud talurahvast. Rahvaarv langes 120 000-140 000 inimeseni. Maal valitses kaos, ringi hulkusid sissid - endiste sõdurite ja talupoegade röövsalgad. Kuigi Rootsi maavägi oli purustatud , jäi tema merelaevastik veel üpris tugevaks. Riiki kimbutas rahapuudus. Sõda hakkas tõsiselt kurnama ka Rootsit ennast. 1718 sõjakäigul Norrasse Karl XII langes. Rootsi ülemjuhatus püüdis jätkata võitlust Venemaaga, kuid 1720 saadud kaotus otsustavas merelahingus jättis maa ranniku vastase sõjajõududele avatuks. Seepärast sõlmiti 1721 Soomes Uusikaupunki rahu, mille põhjal Venemaa sai endale Eest-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga; Rootsile anti tagasi sõjas hõivatud Soome alad ning makti 2milj riigitaalrit kahjutasu + Rootsi sai õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita 50 000 rubla eest teravilja välja vedada. 14
Kasutatud kirjandus 15
LISA 1 16
LISA2 18
LISA3 19
LISA 4 20

Sissejuhatus

Põhjasõda algas 12.02.1700, mil August II Saksi väed ründasid Riia linna. Asuti Riia pikaajalisele ja edutule piiramisele. 1700a suvel vallutasid Taani väed osa rootslaste valdusi Saksamaal. Rootsi vägede kiire liikumine Kopenhaageni alla sundis aga Taanit kohe rahu sõlmima. Sügisel koondusid Vene väed Narva alla. Peeter I juhtimisel alustati linna ägedat pommitamist. Samal ajal tungis Boriss Deremetjev ratsaväelastega Virumaale, jõudes Rakvere lähistale. Maad laastati armutult. Selles olukorras tegutses Karl XII oskuslikult. Peatselt maabus ta oma peaväega Pärnus, otsustades kõigepealt lüüa venelasi .

1.Põhjasõda

Põhjasõda oli 1700–1721 aastatel peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa, Rzeczpospolita ning hiljem (1713) nendega liitunud Preisimaa ja Hannover . Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks, kuni selle ajani oli riigi nimena kasutusel Moskva tsaaririik.

1.1Sõja põhjused

16. sajandi lõpu ja 17. sajandi vallutuste tõttu oli Rootsi muutunud tõeliseks suurriigiks, kes oli vallutanud Karjala ja Ingeri (vallutus kinnitati Stolbovo rahuga 1617), Eestimaa, Liivimaa ning Kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne-Pommeri, Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni . Samuti oli Rootsi vallutanud Taani ja Norra maakondi: Taani maakonnad Skåne, Blekinge ja Hallandi (vallutus kinnitati Roskilde rahuga 1658) ning Saaremaa ja Ojamaa ning Norra maakonnad Jämtlandi, Härjedaleni, Trondheimi maakonna ja Bohusläni. Rootsi võidud said võimalikuks tänu sõjaväe heale ettevalmistusele. Rootsi väed olid palju paremini välja õpetatud kui naaberriikide omad. Tänu laskmisõppustele suutsid nad kiiremini tuld anda. Ent kui sõda venis pikaks ja sõjakulusid ei saanud okupeeritud maadele veeretada, tekkisid Rootsil raskused sõjaväe varustamise ja ülalpidamisega. Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. Hansa Liit oli oma mõju minetanud. See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust , mis avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas Skåne sõjas ( 1675 – 1679 ). Pärast Ingeri ja Karjala loovutamist Rootsile 1617. aasta Stolbovo rahuga jäi Venemaa ilma otsesest väljapääsust Läänemerele. Venemaa ainuke meretee Euroopasse lähtus Arhangelskist, mis oli jäävaba vaid mõne kuu aastas. Ivan IV katse vallutada Baltimaad oli nurjunud (Liivi sõda 1558–1583). 17. sajandil ei olnud Venemaal kodusõja tõttu võimalik püüda Rootsile kaotatud alasid tagasi võita. Vene tsaar Peeter I oli 1696. aastal vallutanud Azovi kindluse Musta mere ääres. Karlowitzi rahuga tagas ta rahu oma riigi lõunaosas. Nüüd püüdis ta Läänemere äärde välja jõuda. Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandil kaotatud. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi satelliitriigist Holstein -Gottorpist, kus nad toetasid nõudlusi Schleswigi osale, mis kuulus Taanile. August II Tugev tahtis vallutada Liivimaa , et teha lõpp Rootsi ülemvõimule Baltimaades. Ta tahtis arendada Poola majandust, kuid Rootsi konkurents takistas seda. 24. märtsil 1698 sõlmiti Saksi kuurvürstiriigi ja Taani liit. Augustis 1698 kohtusid Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev Rava -Ruskas, väikeses linnakeses Lvivist põhja pool, ning leppisid kokku Rootsi-vastases liidus. Liivimaa aadlik Johann Reinhold von Patkul lubas August II-le Liivimaa aadli abi Rootsi-vastases võitluses. Vene tsaar Peeter I ja Poola kuningas August Tugev leppisid kokku, et kogu Vana-Liivimaa peab jääma pärast Rootsi alistamist Poolale. 12. novembril 1699 ühines liiduga Taani kuningas Frederik IV, et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel. Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase Holstein- Gottorpi hertsogiriigi piirile. Hiljem ühines liiduga Brandenburg . Liitlased arvasid, et 1697. aastal Rootsis võimule tulnud noor kuningas Karl XII ei suuda sõjalist vastupanu osutada.[6]
1.2Sõja algus
Sõda algas 22. veebruaril (Juliuse kalendri järgi 12. veebruaril) 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu , ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. Liivimaa aadel ei asunud Saksi poolele. Riia kindlust vallutada ei õnnestunud, Augusti sõjaline edu oli väga tagasihoidlik .Rzeczpospolita tundis end Augusti poolt petetuna ning kuulutas, et Poola ei ole Rootsiga sõjas. Kuningas Augustiga liitusid algul vaid üksikud magnaadid, sealhulgas vürst Hieronim Augustyn Lubomirski. Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Taani kuningas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Holstein-Gottorpi. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Holstein-Gottorpi sisse, vallutades selle Schleswigi-osa

2.Sõja otsustavad aastad

2.1Sõjategevus Poolas

Teate Altranstädti rahu sõlmimisest sai August 15. oktoobril 1706. Vahepeal marssis 20 000 mehest koosnev Venemaa-Saksimaa-Poola vägi Aleksandr Menšikovi juhtimisel vastu Rootsi korpusele Poolas. August püüdis võitlust takistada ja hoiatas Rootsi väejuhti, kuid tulemusteta. 29. oktoobril tuli 5000 Rootsi sõdurit kindral Arvid Axel Mardefeldi juhtimisel Vene vägede vastu Kaliszi lahingusse. Venelased hävitasid nad täielikult. Poola ratsavägi, mida juhtis Stanisław I Leszczyński, pillutati laiali. Üle saja ohvitseri (sealhulgas Poola magnaate) langes vangi ning vene poolel teeninud kindralleitnant von Rönne vangistas kindral Mardefeldi. Pärast seda võitu tegid nõuandjad August II-le ettepaneku rahuleping annulleerida ning Venemaa poolel edasi võidelda. August aga keeldus ja naasis Saksimaale. 19. detsembril ratifitseeris ta Altranstädti rahulepingu. Kui Karl septembris 1707 maalt ida suunas lahkus, oli ta oma armee kasvatanud 34 000 meheni ning varustanud selle uue rõivastuse ja relvastusega. Poolas ühines temaga 8000 Rootsi nekrutit. Poolas aga keeldus Sandomierzi konföderatsioon, mida juhtis Poola rikkaim mees ja vürst Lubomirski väimees Adam Sieniawski, August II tagandamist ja Stanisław Leszczyński troonile tõusmist tunnustamast. Peeter I pani Poolale ette uusi troonikandidaate ja ka Leszczyński püüdis oma vastaseid enda poole võita. See nurjus, põhjuseks prebendide ja ametikohtade jaotamise küsimus. Konföderatsiooni sõjaline jõud oli aga väike, kuigi nad suutsid segada Rootsi vägede varustamist. Nüüd seisis Peeter I praktiliselt üksinda Rootsiga vastamisi . Peeter oleks aastal 1707 olnud valmis Rootsile loovutama kõik vallutatud alad peale Peterburi ja selle ümbruse, kuid Karl tahtis tagasi saada kõike. Aastal 1708 ilmusid Vene väed jälle Poolasse.

2.2Sõjategevus Ukrainas

Hõivanud 6. veebruaril 1708 Hrodna, juhtis Karl XII oma väge Smolenski suunas, kuid pöördus seejärel lõunasse, Ukrainasse, lootes venelaste vastu võitlusse asunud Ukraina hetmanilt Ivan Mazepalt sõjalist toetust. Paraku enamik kasakaid Mazepaga ei liitunud. Baltimailt Karl XII vägedega ühinema rutanud Adam Ludwig Lewenhaupti juhitud Rootsi korpus sai 9. oktoobril (28. septembril, Rootsi kalendri järgi 29. oktoobril) Lesnaja lahingus lüüa. Umbes 5000 meest kümnest tuhandest pääses ja ühines peaarmeega, kus oli 40 000 meest. Ka kasakad olid lüüa saanud, ent mõnisada kasakat ühines Rootsi vägedega. Venelased olid kogu aeg kasutanud põletatud maa taktikat, et vältida kokkupõrget rootslaste peajõududega. Väga külma Ukraina talve saatsid rootslased mööda talvekorteris Põhja-Ukrainas, kus neil oli tõsiseid muresid armee varustamisega, sest venelased lõikasid varustuse ära. Nii oli kevade alguses 1709 lahinguvalmis ainult kolmandik Rootsi armeest väheste suurtükkidega. Eriti Saksamaalt värvatud sõdurid ei olnud külmale vastu pidanud. Ometi söandas Karl XII tungida sügavale Vene territooriumile. Ettevalmistused Poltava piiramiseks toimusid aprillis ning piiramist alustasid rootslased 30 000 mehega Karl XII juhtimisel 1. mai öösel vastu 2. maid[3] 1709. Vajaliku varustuse puudumise tõttu piiramine venis. Mai lõpuks jõudsid Poltava lähistele Vene armee peajõud (42 000 meest) Peeter I juhtimisel. Et Karl XII oli saanud piiramise käigus jalga haavata , ei saanud ta ise lahingut juhtida. Rootslased tungisid 8. juulil 1709 (Juliuse kalendri järgi 27. juunil, Rootsi kalendri järgi 28. juulil) Poltava lahingus Carl Gustav Rehnskiöldi juhatusel esimesena venelastele peale, kuid Vene väed purustasid nad. Rootslased kaotasid surnutena üle 9000 mehe. Juulis alistus Perevolotšna lähedal venelastele 16 000 meheline Rootsi väeüksus eesotsas kindral Adam Ludwig Lewenhauptiga. Kolmandik Rootsi vägedest oli kaotatud. Karl XII ja Ivan Mazepa pääsesid Türgi valdustesse, kuhu Karl jäi viieks aastaks. Need sündmused tähendasid sõjas murrangut Venemaa kasuks. Peeter saatis oma saadiku İstanbuli ning nõudis Karli väljaandmist. Ahmed III laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega Osmanite riiki. Türklased piirasid Pruti ääres asuvas Huşis Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda . Pruti rahuga kohustus Peeter loovutama Azovi kindluse ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt. Pärast rootslaste kaotust Poltava lahingus tühistas August Altranstädti rahu. 20. augustil 1709 marssisid Saksi väed jälle Poolasse sisse. Rootsi väed (9000 meest) tõmbusid tagasi Szczecinisse ja Stralsundi. Stanisław I Leszczyński põgenes välismaale.

2.3Sõjategevus Taanis ja Preisimaal

Samal aastal (1709) asusid ka Poola ja Taani jälle Rootsiga sõdima. 28. juunil 1709 uuendasid Taani ja Saksi oma liidulepingut. Sõtta sekkusid ka teised riigid. Hannoveri kuurvürstiriik pretendeeris Bremenile ja Verdenile. Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolini saart. Ka Venemaa ründas Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal. Novembris 1709 hõivasid taanlased 10 000 või 14 000 mehega Skåne. See oli üks raskemaid sõdasid, mida Taani oli pidanud. Kiiresti vallutati ka Blekinge. Kuid kindral Magnus Stenbock lõi 28. veebruaril Helsingborgi lahingus Taani armeed ja sundis selle Rootsist lahkuma . Kopenhaagenis möllas samal ajal katk, millesse suri umbes kolmandik elanikke. Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal.

2.4Sõjategevus Liivi- ja Eestimaal

Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi , 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga kapitulatsioonilepingud, mis säilitasid nende eesõigused. Aastal 1711 nurjus taanlaste, saksimaalaste ja venelaste rünnak Stralsundi ja Wismari linnale .

2.5Sõjategevus Taanis

Aastal 1712 püüdis Rootsi veel kord sõjaõnne enda kasuks pöörata. Rootsi väed kindral Magnus Stenbocki juhatusel 16 000 mehega Rügenisse, et Poolasse sisse marssida. Ent Taani laevastik purustas Hiddensee all Rootsi abieskaadri. Siiski lõi Stenbock 20. (9.) detsembril 1712 Gadebuschi lahingus Taani ja Saksimaa ühendatud väeüksust. Viimane kaotas 6000 sõdurit ja pidi põgenema. Jaanuaris 1713 laskis Stenbock Altona linna maha põletada. Pärast seda liikusid rootslased Tönningi kindlusse Holstein-Gottorpis, kus taanlased nad peagi ümber piirasid. Nälja ja haiguste tõttu suri rootslastel 3000 sõdurit, allesjäänud 9000 meest kapituleerusid 16. mail 1713[4]. Karl XII keelde eirates tuli Rootsi seisustekogu 1713–1714 põhiseadusevastaselt kokku ning pakkus rahuläbirääkimisi. Kui Preisimaa kuningas Friedrich I 1713. aastal suri, astus tema poeg Friedrich Wilhelm I Rootsi-vastasesse liitu ning hõivas Szczecini. Liitlased vallutasid 1713 kõik Rootsi valdused Saksamaal.

2.6Sõjategevus Soomes

Peeter I kindlustas oma territoriaalseid võite Läänemere piirkonnas. Suvel 1713 vallutas ta Lõuna-Soome. Vee peal aga olid rootslased oma suurte laevadega, mis võisid kanda palju suurtükke, Vene laevastikust kaugelt üle. Peetri ainuke šanss oli lahing kalda lähedal. Kõiki vahendeid mängu pannes kahekordistas ta oma Läänemere sõjalaevastikku ning pani seda juhtima kogenud veneetslased ja kreeklased . 5.–7. augustil (25.–27. juulil) 1714 olid mõlemad laevastikud vastamisi Hankoniemi lahingus. Kestva tuulevaikuse ajal tungisid väiksemad, aga hea manööverdamisvõimega Vene laevad Rootsi suurtükitule alt läbi ning abordeerisid liikumatud Rootsi laevad üksteise järel. Rootsi eskaader purustati. Nii saavutas Vene laevastik ülemvõimu Läänemere põhjaosas.[5]

3.Sõja lõpp

Juunis 1715 kuulutas Preisimaa Rootsile sõja, rünnates Pommerit ja piirates Stralsundi, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII. 1714. aastal Türgist naasnud kuningas jõudis linnast lahkuda just enne selle langemist vaenlaste kätte. Karl XII naasis 1715 Rootsi ning otsustas 1716 rünnata Taanile kuuluvat Norrat. Rootslased pidid aga taganema, sest Peter Wessel (Tordenskjold) hävitas Dynekileni lahingus nende varustuslaevastiku. Aastal 1716 külastas Peeter I Taanit. Aastal 1717 tegi Taani kaks ebaõnnestunud rünnakut Göteborgi ja Strömstad juures. Peeter I tegi 1717 visiidi Prantsusmaale. Aastal 1718 pidasid Rootsi ja Venemaa Ahvenamaal läbirääkimisi separaatrahu sõlmimiseks. Karl ründas 1718 uuesti Norrat ning langes 30. novembril 1718 Norras Fredrikshaldi kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast. Aastal 1719 sai uueks Rootsi valitsejaks Karl XII õde Ulrika Eleonora. Rootsi eesmärgiks oli saavutada rahu kõikide vaenlastega peale Venemaa. Sedasi loodeti liidus inglastega välja kaubelda paremad rahutingimused. Jaanuaris 1719 sõlmis August liidu Austria ja Inglismaaga, kes tagasid talle abi juhuks, kui Venemaa ründab Poolat. Novembris 1719 tühistas ta liidu Peeter I-ga ja sõlmis Rootsiga vaherahu . Ulrika Eleonora tunnustas teda Poola kuningana. 9. novembril 1719 sõlmis Rootsi rahu Hannoveriga (Stockholmi rahu 1719). Hannover sai Bremeni ja Verdeni. Vene väed rüüstasid 1719 Rootsi rannikut. Peter Wessel (Tordenskjold) vallutas 1719 Marstrandi. Preisimaa osalemist sõjas olid takistanud sisetülid ja Inglismaa sekkumine. Inglismaa tahtis iga hinna eest ära hoida Rootsi täielikku kokkuvarisemist. 21. jaanuaril 1720 sõlmis Rootsi Preisimaaga rahu (Stockholmi rahu 1720). Preisimaa sai Vorpommerni, Szczecini, Usedomi saare ja Wolini. 29. veebruaril 1720 sai uueks Rootsi kuningaks Ulrika Eleonora abikaasa Frederik I. 3. juunil 1720 sõlmis Rootsi Taaniga Frederiksborgi lossis Frederiksborgi rahu. Inglismaa ja Prantsusmaa kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liidendati ametlikult Taaniga 1721. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust. 7. augustil 1720 võitis Vene laevastik Grönhamni lahingus Rootsi eskaadrit. Põhjasõja lõpetas 10. septembril (30. augustil) 1721 sõlmitud Uusikaupunki rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud. Poola ja Rootsi sõlmisid ametliku rahu alles 1732 .

4.Sõja tagajärjed

Põhjasõja tulemusel sai Hannover Bremeni ja Verdeni, Preisimaa Vorpommerni, Taani õiguse võtta Rootsi laevadelt väinatolli ja Venemaa vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu. Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel, osa territooriumist ning Holstein-Gottorpi kui liitlase. Hiljem (Kübarate sõda, Gustav III sõda, Soome sõda) püüdis Rootsi korduvalt oma kaotatud alasid Venemaalt tagasi võita. Preisimaa võimsus kasvas. Saksi-Poola nõrgenes. Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 1700–1710 toimus suur osa lahingutest Eesti pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku kogu Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli siis eestlaste arvuks 150 000 kuni 170 000 inimest. [6] Sõjategevuse tulemusena hävitati täielikult Tartu linn, sest Peeter I käsul lasti see 1708. aastal õhku.[4]

5.Peeter I

Peeter I kasutas saksapärast nime Peter aga nimi "Peeter Suur" osutab lisaks valitseja suurele elutööle ka tema hiigelkasvule ja vägevale kogule ( ta oli 197 cm kuni 204 cm pikk).

• Peeter I ehk Peeter Suur oli Vene tsaar 1682–1721 ja Venemaa Keisririigi  keiser  (Isamaa Isa ja Ülevenemaaline Keiser)31. jaanuarist  (20. jaanuarist) 1721. aastast kuni surmani. Peeter I oli tsaar ja keiser  Romanovite dünastiast, mis valitses aastail  1613 –1917.
  
• Ta oli üks tähtsamaid Venemaa moderniseerijaid. Ta orienteerus tugevalt Lääne-Euroopale. Teda peetakse üheks Venemaa väljapaistvamaks poliitikuks üldse.
  
• Aastatel 1682–1696 oli Peeter I troonil koos poolvenna Ivan V-ga (kuni viimase surmani).
  
• Peeter I oli teadmishimuline, tahtejõuline ja juhtimisvõimekas, kuid ägeda loomuga inimene.
  
• Peeter I suri 1725. aastal ootamatult ilma troonipärijat määramata ning testamenti jätmata. Maeti prantsuse kombe kohaselt, kus leinati 40 päeva enne matmist.Troonijärglasteks olid pojapoeg Peeter Aleksejevitš ja enne abielu Katariinaga sündinud tütred.
  

Oma peaeesmärgiks pidas ta Venemaa muutmist euroopalikuks suurriigiks. Selleks tuli jagu saada majanduse ja kultuuri mahajäämusest, milleks kasutas esimesena ajude äravoolu soodustamist arenenud Euroopa riikidest.[2]

5.1Tähtsamad iseloomujooned

Peeter erines kõikidest varasematest Venemaa valitsejatest. Juba lapsepõlves oli ta paigalpüsimatu, uudishimulik ja kärsitu. Ta keeldus tegemast seda, mis teda ei huvitanud. Suureks kasvades need iseloomujooned ainult süvenesid. Senised Venemaa valitsejad olid olnud väärikad ja kinnised, neid austati ja kardeti ning nad käitusid nii nagu olid käitunud valitsejad mitmeid põlvkondi tagasi. Valitsejad ei suhelnud rahvaga, nad olid peaaegu jumalate sarnased.Peeter murdis kõik seni valitsenud traditsioonid. Tema kõne oli kiire ja kärsitu. Ta ei valinud oma sõpru mitte positsiooni järgi, vaid sõprade valikul arvestas ta nende iseloomu, oskusi ja töökust. Armutult kihutas ta õukonnast välja need, kes ei tahtnud kaasa minna uuendustega. Ta kasutas iga võimalust oma teadmiste täiendamiseks. Sel eesmärgil võttis ta ette reisi Lääne- Euroopasse ja omandas seal lihttöölisena laevaehituses ja merenduses vajalikke teadmisi. Ta ei põlanud füüsilist tööd ja pani kõikjal oma käed külge. Peetrisse oli koondunud suur  edasiviiv jõud, mis pani Venemaal aluse suurtele muudatustele. Peetril oli ka palju negatiivseid iseloomujooni: oma eesmärkide saavutamiseks ei valinud ta vahendeid ja inimelul pudus temajaoks väärtus. Sageli käitus ta mõtlematult ja meeletult, tegutses esimese emotsiooni mõjul. Varasest noorusest peale armastas ta meeletuid lõbustusi, ta võis prassida ja juua mitu päeva järjest.[3]

6.Põhjasõda ja Peeter I

Põhjasõjaga püüdis Peeter I saavutada Venemaale väljapääsu Läänemerele ehk " raiuda akent Euroopasse".17. sajandi alguses toimunud sõdade tulemusena sõlmitud Stolbovo rahulepingu tulemusena oli Rootsi vallutanud osa Venemaale kuulunud Läänemere-äärseid maa-alasid. Pärast Venemaale naasmist ja Türgiga rahulepingu sõlmimist kuulutas Peeter sõja Rootsile, millele järgnes Narva kindluse piiramine 1700. aastal.Pärast lüüasaamist Narva lahingus 1700 uuendas ta relvajõud: moodustas alalise sõjaväe ja sõjalaevastiku, sealhulgas sulatas ta kirikukelli ümber suurtükkideks. Ta asutas 1703. aastalIngerimaale Rootsi kaubalinna Nyeni (Nevanlinna) asemele Peterburi ja muutis selle 1712 Venemaa pealinnaks. Peterburi linna asutamisega ning selle ehitusega seostub ka Peetri poolt Balti laevastiku loomine Kroonlinna piirkonnas.1704 jätkas ta Eesti- ja Liivimaa vallutamist, vallutades Tartu ja Narva. Peeter viibis isiklikult Tartu piiramisel ning suunas suurtükituld.1708. aastal näisid olud Venemaa jaoks olevat suhteliselt halvad, sest rootslased tungisid Ukrainasse. Et Liivi- ja Eestimaa valduste tagasivallutamist raskendada, käskis Peeter Tartu ja Narva linnaelanikud küüditada. Lisaks sellele hävitati täielikult Tartu linn. Ent 1709. aasta suvel võitis Peeter Poltava lahingu, millega toimus sõjas otsustav murrang. 1710. aastaks alistas ta kogu Eesti- ja Liivimaa ning 1714. aastaks vallutas ka Soome.Aastal 1711 ründas Peeter Türgit ja sai tõsise kaotuse osaliseks . Rahuleping kohustas teda ära andma Musta mere äärsed sadamad, mis ta 1697 oli vallutanud, sultan aga kohustus mitte liituma Põhjasõjas Karl XII-ga.Põhjasõjas taotletud eesmärgi saavutas Venemaa Uusikaupunki rahuga (1721), Venemaaga liideti Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja Ida-Soome koos Viiburi linnaga. Seejärel vallutas Peeter I  Kaspia merelääneranniku. [1]

Kokkuvõte

Kannatused peale sõja lõppu eesti rahva jaoks polnud veel lõppenud. Rootsi sõjaväes levinud katkuepideemia hävitas aastatel 1710-1711 enam kui poole sõjas ellujäänud talurahvast. Rahvaarv langes 120 000-140 000 inimeseni. Maal valitses kaos, ringi hulkusid sissid - endiste sõdurite ja talupoegade röövsalgad. Kuigi Rootsi maavägi oli purustatud, jäi tema merelaevastik veel üpris tugevaks. Riiki kimbutas rahapuudus. Sõda hakkas tõsiselt kurnama ka Rootsit ennast. 1718 sõjakäigul Norrasse Karl XII langes. Rootsi ülemjuhatus püüdis jätkata võitlust Venemaaga, kuid 1720 saadud kaotus otsustavas merelahingus jättis maa ranniku vastase sõjajõududele avatuks. Seepärast sõlmiti 1721 Soomes Uusikaupunki rahu, mille põhjal Venemaa sai endale Eest-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga; Rootsile anti tagasi sõjas hõivatud Soome alad ning makti 2milj riigitaalrit kahjutasu + Rootsi sai õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita 50 000 rubla eest teravilja välja vedada.

Kasutatud kirjandus

URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_I#P.C3.B5hjas.C3.B5da Peeter I, 11.10.2012

URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_I#P.C3.B5hjas.C3.B5da Peeter I, 11.10.2012

URL= http://www.annaabi.com/ Peeter I , 20.10.2012

URL= http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pohjasoda1_evelin.ht m Põhjasõda, 20.10.2012

URL= http://www.annaabi.com/P%C3%B5hjas%C3%B5da-1700-1721-m11375.html Põhjasõda, 19.10.2012

URL= http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hjas%C3%B5da Põhjasõda, 19.10.2012

URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Stora_nordiska_kriget.jpg Pildid Peeter I’ esest , 20.10.2012

URL= https://www.google.ee/ Pildid , 24.10.2012

URL= http://www.ohtuleht.ee/339901 Põhjasõda , 24.10.2012

URL= http://www.wikipedia.org/ Pildid, 23.10.2012

LISA 1

Põhjasõja lahingud [10]

• Pühajõe lahing 26. november 1700, Rootsi kalendri järgi 16. november 1700
  
• Narva lahing (30. (19.) november 1700, Rootsi kalendri järgi 20. november 1700)
  
• Reinbecki lahing (1700)
  
• Spilve lahing (19. (8.) juuli 1701, Rootsi kalendri järgi 9. juuli 1701)
  
• Räpina-Lokuta lahing (Rappin) 4. august 1701
  
• Vastse -Kasaritsa lahing (Neu-Kasseritz) 5. september 1701
  
• Rõuge lahing (Rauge) (15. september 1701, Rootsi kalendri järgi 5. september 1701)
  
• Erastvere lahing 9. jaanuar 1702 (29. detsember 1701, Rootsi kalendri järgi 30. detsember 1701)
  
• Kliszówi lahing 9. juuli 1702
  
• Hummuli lahing (29. (18.) juuli 1702, Rootsi kalendri järgi 19. juuli 1702)
  
• Pultuski lahing 21. aprill 1703
  
• Saladeni lahing 19. märts 1703
  
• Kastre lahing 14. mai 1704
  
• Narva lahing, 10. juuli – 27. august 1704
  
• Tartu vallutamine 1704 12. juuli
  
• Jakobstadti lahing 26. juuli 1704
  
• Narva vallutamine 9. august 1704
  
• Poseni lahing 9. august 1704
  
• Punitzi lahing 28. oktoober 1704
  
• Gemäuerthofi lahing 16. juuli 1705
  
• Fraustadti lahing 3. veebruar 1706
  
• Kaliszi lahing 19. oktoober 1706
  
• Holowczyni lahing, 4. juuli 1708
  
• Vinni lahing 1708
  
• Lesnaja lahing (9. oktoober 1708, Juliuse kalendri järgi 28. september, Rootsi kalendri järgi 29. september 1708)
  
• Poltava lahing (8. juuli 1708, Juliuse kalendri järgi 27. juuni, Rootsi kalendri järgi 28. juuni 1709)
  
• Tallinna piiramine, Rootsi garnison Tallinnas alistus ning Tallinn läks Vene võimu alla, 15. august–29. september 1710
  
• Helsingborgi lahing 28. veebruar 1710
  
• Gadebuschi lahing 20. (9.) detsember 1712
  
• Tönningi lahing (mai 1713)
  
• Storkyro lahing 19. veebruar 1714
  
• Hankoniemi lahing (5.–7. august 1714, 25.–27. juuni 1714)
  
• Dynekileni lahing 8. juuli 1716
  
• Saaremaa lahing 4. juuni 1719
  
• Grönhamni lahing 7. august 1720
  

LISA2

Põhjasõja rahulepingud [10]

• Travendali rahu
  
• Altranstädti rahu
  
• Varssavi rahu
  
• Pruti rahu (ei kuulu otseselt Põhjasõja juurde)
  
• Stockholmi rahu 1719
  
• Stockholmi rahu 1720
  
• Frederiksborgi rahu
  
• Uusikaupunki rahu
  

LISA3

Pildid Põhjasõjast
[7]

LISA 4

Pildid Peeter I’sest
[8]
1910 . aastal püstitati Peeter Suure ausammas Tallinnas Vabaduse väljakule. 1922. aastal see teisaldati ja viidi Kadrioru parki Peetri maja taha. Hiljem lõigati sammas tükkideks, alumine osa sulatati ja torso pandi 1935. aastal vaatamiseks alusele. Teises maailmasõjas büst aga kadus .[9]