Põhjasõda (0)

Viljandi Ühendatud Kutsekeskkool
Põhjasõda (1700-1721)
Arys uibo
E07
Juhendaja : Teder Olev
Vana-Võidu
2008
PÕHJASÕJA ALGUS
17. sajandi lõpuks oli Rootsi kujunenud Läänemerel valitsevaks suurriigiks. Paistis , et hakkab täide minema Rootsi valitsejate unistus muuta Läänemeri Rootsi sisemereks. Kui 1697. a. sai Rootsi troonile 15-aastane Karl XII, lootsid Taani, Venemaa, Saksamaa ja Poola ära kasutada oma vastase noorust ja kogenematust ning sõlmisid Rootsi-vastase sõjalise liidu. Diplomaatilisi niidiotsi aitas liidu loomisel kokku sõlmida Liivimaa aadlik Johann Reinhold v. Patkul , kes oli olnud üks opositsiooni juhte võitluses mõisate reduktsiooni e. tagasivõtmise vastu.
Põhjasõda algas Poola kuningaks valitud Saksi kuurvürsti August II Tugeva vägede ootamatu rünnakuga Riia vastu ööl vastu 12. veebruari 1700. Üllatusrünnak ebaõnnestus ja ka Riia kindlused ei osutunud nii nõrkadeks, nagi Patkul oli jutustanud, ning nii tuli Saksi vägedel asuda linna pikaajalisele piiramisele. Karl XII otsustas anda löögi kõigepealt Taanile. Rootsi laevastik saatis maale dessandi Taani pealinna Kopenhaageni juures. Oma vägede eesotsas merre hüpanud Karl XII juhtimisel purustati kaldal oodanud Taani väed. Traventhali rahu kohaselt astus Taani augustis 1700 sõjast välja.
1700. a. sügisel maabus Karl XII Rootsi peavägedega Pärnus, et minna appi piiramisrõngas olevale Riiale. Pärnusse saabudes sai ta aga teada, et suvel oli Rootsile sõja kuulutanud ka Venemaa ja et Vene väed olid asunud piirama Narvat. Kuningas otsustas minna Narvale appi. Narva lahingus 30. novembril 1700 saavutasid rootslased venelastele näkku peksvas lumetormis võidu neljakordses ülekaalus olevate Vene vägede üle. Lüüasaanutest uppusid paljud Narva jõe voogudes, Vene vägede välismaalastest ohvitserid ruttasid end vangi andma. 1700/1701. a. talve veetis Karl XII Laiuse linnuses. Kuningas osales eesti talupoja pulmades , rootsi ohvitserid olid vaderitaks eesti laste ristsetel.
17. sajandil oli Rootsist saanud Läänemerel valitsev suurriik . Paistis, et hakkab täide minema Rootsi valitsejate unistus, muuta Läänemeri Rootsi sisemereks. Kui 1697. aastal sai troonile 15-aastane Karl XII, lootsid Taani, Venemaa, Saksimaa ja Poola ära kasutada Rootsi valitseja noorust ja sõlmisid Rootsi vastu liidu.
Põhjasõda algas, kui Poola kuningaks valitud Saksi kuurvürst August II Tugeva ründas ootamatult vägesid Riia all ööl vastu 12. veebruari. Üllatusrünnak ebaõnnestus, sest väed Riia all olid tugevamad, kui arvati. Karl XII otsustas anda esimese löögi Taanile. Traventhali rahu kohaselt astus Taani 1700. aasta augustis Põhjasõjast välja.
2. Narva lahing ja Peetri osa selles.
Narva lahingus oli Peeter I tubliks vastaseks Karl XII. Karl XII ründas Taanit ja sundis selle Rootsiga rahu sõlmima. Aastal 1700 oktoobris saabus Karl XII oma laevastiku ja maaväega Pärnusse, kust marsis kiirelt Narva alla. Enne kui keegi jõudis arugi saada, olid Karl XII 10500 meest Narva all. Kuigi väkke kuulus 30 000 meest, tabas Peetrit selline hirm, et ta lahkus enne lahingut oma sõjameeste juurest ja läks tagasi Venemaale.
19 novembril 1700 aastal kell kaks päeval andis Karl XII oma vägedele rünnakukäsu. Rünnakut saatis lumetorm , mis puhus rootslastele seljatagant, venelastele aga vastu.
Pealetung oli hoogne ja Vene kaitseliinid murti peagi läbi. Karl XII võitles vapralt oma armee esiridades, ta oli eeskujuks seal, kus häda kõige suurem. Vene vägi paisati laiali mehed püüdsid põgeneda üle Narva jõe, kuid sild murdus suure raskuse tõttu ja paljud sõdurid uppusid. .
Põhjasõja esimestel aastatel tabasid kohaliku elanikkonda eriti rängalt Vene vägede ja nende liitlaste tatarlaste rüüsteretked. Kohalike inimesi tapeti ja piinati julmalt. Lapsed jäeti mõnikord ellu, et neid siis Venemaal müüa.
1701. aastal olid Venemaa ja Poola sõlminud Birža lepingu, mille kohaselt oleks nende võidu korral läinud Baltimaad Poolale. Sellepärast käskis Venemaa kuningas Peeter I 1708. aastal hävitada Tartu.
Venemaa väljapääsuks Läänemerele pidi olema Neeva jõe suue, kus hävitatud Rootsi kaubalinna Nevalinna asemele rajati 1703. aastal Peterburi linn.
Põhjasõja ajal põgenesid paljud talupojad koos peredega metsadesse ja soodesse.
Juba sõja ajal algas ka meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse. Seda nii vabatahtlikuna kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700. aastal, hakati moodustama maakaitseväge. Ligikaudsete arvestuste järgi värvati maakaitseväkke 7000- 8000 eesti ja läti talupoega. Nad võtsid osa mitmetest lahingutest ja pidid taluma ka kaotusi.
Sõja ajal suri katku umbes 200 000 eestlast ja 1712 . aastaks oli Eestisse veel jäänud 150 000-170 000 inimest.
Paljud Rootsi sõdurid hukkusid 1708-1709 olnud erakordses pakases ja sellepärast olid nad 1709 aasta juunis halvas seisus ja kaotasid Poltaava lahingu. Selle lahingu ajal polnud võimalik kasutada suurtükkide laskejõudu, sest neil oli laskemoonapuudus. Lahingus ellu jäänud rootslased langesid sõjavangi.
Pärast suurt võitu Poltaava all avanes Venemaal võimalus vallutada ka Eesti ja Liivimaa , kus Rootsi vägesid nõrgestas 1710. aastal tabanuid katkulaine.
1712. aastal tungisid Vene väed Soome ja 1714. aastal oli juba kogu Soome nende käes. Taas astus sõtta Taani ja taanlased alistasid Saksamaalt Jüütimaale tunginud rootslased.
Olukord muutus Rootsile juba lootusetuks ja 1721. aastal sõlmiti Soomes Uusikaupunki väikelinnas rahuleping . Rootsi oli sunnitud andma Venemaale Eesti, Liivimaa, Ingerimaa ja Lõuna- Karjala , kuid sai siiski tagasi Soome.
2.1 Peeter loob uue armee.
Pärast seda kui Peetril oli selge, et Narva all saab tema armee lüüa, otsustas ta kiiremas korras sõita Novgorodi , et hakata ette valmistama uut sõjaväge. Selleks, et luua uut armeed , oli vaja väga palju raha ja vahendeid. Raha käskis ta võtta kloostrite kassadest, ka üleliigsed kirikukellad käskis ta ümber valada. Raha võttis ta ka endiste tsaaride varakambrist, tagavaradest, mis oli ettenähtud kasutamiseks äärmise vajaduse korral. Peeter mõistis, et armee loomiseks vajab ta kohalikku tööstust, metallide töötlemist, riidevabrikuid ning meistreid. Peeter ehitas suure laevastiku Musta mere tarbeks. Koidust ehani valmistati ette uusi soldateid ja ohvitsere. Kuna aadli ratsavägi polnud usaldatav, siis palgati vabatahtlikena igast seisusest rahvast.
2.2 Sõjategevus Eesti- ja Liivimaa mandriosas.
Kogu aasta vältel toimusid väiksemad kokkupõrked Vene ja Rootsi väeüksuste vahel, saavutamata mingit edu. Nii kestis see kuni 1701. aasta septembrini, mil Vene väeüksusel õnnestus Ahja jõel Rootsi väeüksus purustada. See oli venelaste esimene võit, millele järgnes venelaste tungimine kogu Liivimaal. Vastu pidasid vaid üksikud linnad. Samal ajal vallutas Peeter kogu Narva ümbruse ja rajas Narva suudmesse uue linna. Põhieesmärgiks jäi siiski Narva vallutamine . Narva piirati ümber, kuid tema vallutamine käis siiski veel üle jõu . Narva komandant keeldus alistumast ja ootas abiväge. Venelased mõtlesid välja järgmise strateegia : nad riietasid osa armeed Rootsi mundritesse. Kindral Horn , kes arvas , et saabunud on abivägi, saatis kindlusest välja oma väeüksused, mis sattusid Vene varitsusele ja suures osas purustati. Venelasi aga linna sisse siiski ei lastud.
2.3 Rootsi laevastiku hävitamine Tartu lähedal 1704. a.
1704. aastal, kui Vene vägi piiras Narvat, läks Peetril Narva all igavaks. Tartu oli senini vallutamata ja sõjategevus Tartu rindel oli muutunud väga loiuks. Peipsi järvel valitsesid Rootsi sõjalaevad. Nad ei lasknud kahe aasta jooksul Peipsi järvele ühtegi veesõidukit. Peeter oli otsustanud minna appi Šeremetjevile, kes piiras Tartut. Rootsi laevastik oli koondatud Emajõe suudmesse. Vene laevadel õnnestus rootslased märkamatult ümber piirata ja vene jalavägi vahistas rootslaste eskaadri. Venelaste kätte langes 12 meeskonda ja laeva.
2.4 Tartu rüüstamine 1708.a.
Feldmarssal Šeremetjev ei oodanud tsaari külaskäiku. Ta lootis Tartut vallutada linna näljutamisega. Linna piiras ta ida poolt, kus müürid olid kõrged ja hästi kindlustatud. Põhja poolt kaitses linna Emajõgi. Loodest oli müür küll vilets, kuid sealt kaitses linna soo. Sellest küljest otsustaski Peeter linna rünnata. Kolm päeva jätkati piiramistöid idapoolsest küljest. Samal ajal veeti öösiti suurtükke uutele kohtadele üle jõe ja soo äärde. 6 päeva tulistati vahetpidamata suurtükkidest linna. Lõpuks õnnestus kiirtulega lõhkuda linna müür. 13. juulil 1704.aastal vallutati Tartu. Linn oli pideva pommitamise
2.5 Sõjategevus 1710.a. Eesti ühendamine Venemaaga.
Kogu sõjategevuse aja jätkati Narva piiramist. Linn oli muust maailmast eraldatud, seal valitses nälg ja vaesus . Kindral Horn keeldus venelaste poolt pakutud rahu vastu võtmast. Kuigi rahu poolt olid paljud linnaelanikud. Tsaar Peeter oli kohale palganud sõjaväe asjatundja , kes pidi tegema Narva vallutamise plaani. Selle plaani järgi oleks Narva vallutamine võtnud aega veel mitu kuud. Selline lahendus muidugi Peetrit ei rahuldanud. Tema nõudis, et linn peab olema vallutatud vähemalt nädala jooksul. Peeter otsustas Narva vallutada jõe poolsest küljest, vanade Honori ja Victoria bastioni poolsest küljest. Mõlema bastioni müürid langesid peatselt suurtükitule all kokku ja venelased alustasid tormijooksu linnale . Narva vallutati ruttu. Pärast lühikest ja ohvriterohket vastupanu oli ka kindral Horn sunnitud alla andma. Narva mõttetu vastupanu oli muutnud Vene soldatid vihaseks ja see tõi kaasa mõttetu verevalamise, millele suutis piiri panna alles tsaar Peeter isiklikult. Vangi langenud rootslased lasti koos käsirelvadega minna Tallinnasse ja Viiburisse. 1708. aastal algas sõjakäigus murrang Venemaa kasuks. 1709. aastal toimunud Poltaava lahingus purustas vene vägi Karl XII eliitväe.Venemaa positsioon muutus kindlamaks ja talle sai selgeks, et võib Baltimaad täielikult endaga ühendada. Pärast Riia langemist 4. juulil 1710. aastal alistus Venemaale ka Riia aadel . Selleks, et ühineda Baltimaadega, oli vaja võtta kohalik balti aadel, kellele lubati säilitada kõik privileegid . Leidnud, et vene võim tagab nendele endiselt puhtpositsiooni Baltikumis, muutus aadel tsaarivõimu ustavaks käsilaseks.
2.6 Peeter (1) Tallinna ja Kadrioru arengus
1718.aasta 19. juulil saabus järjekordselt Tallinna Peeter I. Tal oli kaasas Itaaliast tulnud arhitekt Nicolo Michetti , kes 22. juulil koos tsaariga määras kindlaks linnalähedase suvelossi ja aia asukoha. Peeter I oli sellal Tallinnas juba kaks "lossi" - üks on tänaseni säilinud Peetri maja Kadriorus, teine asus aga linnas praeguse Tolli 8 asuvase hoone kohal. Mõlemad ehitised oma tagasihoidlikkuses lossi nime ei väärinud. Tööd tundva meistrina pani Nicolo Michetti lossi ja pargi üldskeemi paberile ja 25. juulil läks pargi tiibhoonete juures töö lahti. Kuna 1719. aasta sügiseni juhatas praktilisi ehitustöid arhitektisell Gaetano Chiaveri, kes hiljem sai tuntuks Dresdeni katoliku peakiriku ehitajana. Pärast tema lahkumist tuli 1720. aastal töid juhendama arhitektisell Mihhail Zemtsov, kes oli töödejuhatajaks 1724. aastani. Lossi peahoonele pandi nurgakivi 21. mail 1720. Väiksemahuline hoone valmis 1721. aasta sügiseks, viimistlustööd aga venisid ja peale Peeter I surma 8. veebruaril 1725.aastal jäid nad poolunarusse; lossi interjööri ei olegi algselt kavandatud ulatuses välja ehitatud.
Lossi ümbrus kujundati algselt ranges korrapärases stiilis (teed, puud ja põõsad, lillepeenrad, basseinid sümmeetriliselt ). Vesi juhiti parki kiviplaatidest kanalite kaudu Ülemiste järvest. Kaugemad pargiosad jäeti juba rajamisel looduslähedaseks metsapargiks, varem seal kasvanud taimedele istutati lisaks terve salu ..
Katariina elukäik
Kui pärast keisrinna Jelizaveta surma oli Peter Vene troonile tõusnud Peeter III-na, ilmnesid üha tugevamini mehe lühinägelikud ambitsioonid, eriti vastumeelselt tema Preisi-lembus. Katariina taha koondunud kaardivägi kuulutas ta paleepöördes vastu 14. juulit valitsejaks. Asjasse oli kahtlemata segatud ka võimuahne Katariina ise, kuna rügemendis teenis tema soosik Grigori Orlov vennaga, ometi eelistatakse näha, et keisrinnasse ei puutunud Orlovi venna korraldatud Peeter III mõrv mõni päev hiljem ja teiste trooninõudlejate (vt. Ivan VI) vangistus või surm, mis märgistas kogu tema valitsusaega. Samuti takistas Katariina poeg Pauli valitsemast, väites ta memuaarides olevat koguni oma armukese Sergei Saltõkovi poja.
Naisena kohtas Katariina troonil küllalt vastupanu, pidi pingutama oma seaduslikkuse tõestamise nimel ja tegema teatavaid järeleandmisi aadli eesõigusi laiendades. Tundes end "filosoofina troonil", püüdis Katariina näha oma riiki mingisuguse ideaalina, näivalt detsentraliseerituna: jagas võimu asehaldurite kaudu ning andis linnadele piiratud omavalitsusõiguse. Eestis asutati Paldiski ja Võru. Hooldeasutuste ja Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval edendas Katariina meelsamini kauneid kunste, ka ise ilukirjandust harrastades, ning kuulutas välja ususallivuse peale juutide. Lääne- Euroopale , kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, esines ta valgustatud monarhi ja diplomaadina, siseriikluses oli kõigest isepäine türann keset vohavat korruptsiooni. Sõnades pärisorjust arvustav, Katariina hoopis kinnistas talurahva rõhutud olukorda, millega kaasnesid ulatuslikud rahutused , nimetatavalt Jemeljan Pugatšovi ülestõus 1773. Tsensuur kõvenes eriliselt. Kaunid kunstid ei tohtinud kujutada tegelikkust , nagu eksis Aleksandr Radištšev, kelle Katariina kiirelt asumisele saatis.
Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Peamisi muresid oli sekkumine Poola kui Venemaa jaoks ammuse vaenu- ja mässukolde riigiasjadesse, mis viidi lõpule Kolmanda Poola jagamisega 1795. Samal aastal liidendas Katariina Kuramaa ja suurema osa Leedut. 1783. aastal kaotati Läänemereprovintside iseseisvus , mille Paul I võimule tulles taastas. Sõdades türklaste ja tatarlastega võitis Venemaa Lõuna- Ukraina ja Krimmi. Nii enne Katariinat kui tema ajal vallutatud alad asustati, kas või Potjomkini küladega. Suurima aktsioonina tuntakse saksa talupoegade (pärastised volgasakslased ) paigutamist Volga kallastele.
Oma armukese Grigori Orloviga oli Katariinal poeg Aleksei (1752- 1813 ), pärastine krahv Bobrinski, ja tütar, küsitavalt veel kaks vallastütart kahe armukesega. Nimetatavaid soosikuid : Grigori Potjomkin, Platon Zubov.
Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis . Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud kunagise armukese, Poola kuningas Stanisław Poniatowski trooni. Kohe levitati ka mürgisemat juttu , nagu oleks Katariina hinge heitnud täku all.
PÕHJASÕJA LÕPP
Pärast suurt võitu Poltaava all avanes Venemaal võimalus vallutada ka Eesti- ja Liivimaa, kus Rootsi vägede vastupanuvõimet nõrgestas ka 1710. a. maad tabanud hirmus katkulaine. 1710. a. kapituleerusid Vene vägedele üksteise järel Riia, Pärnu ja Tallinn. Kapitulatsioonilepingud jätsid kohalikele rüütelkondadele suured õigused, mille tõttu Karl XII absolutismist ja mõisate reduktsioonist ärritatud baltisakslased läksid meeleldi Vene keisri teenistusse.
1712. a. tungisid Vene väed Soome ja 1714. a. oli juba kogu Soome nende käes. Uuesti sõtta astunud Taani väed piirasid sisse ja sundisid 1713. a. alistuma Saksamaalt Jüütimaale tunginud Rootsi armee. Taani, Vene, Preisi ja Saksa väikeriikide ühiste rünnakutega vallutati Rootsi valdused Saksamaal. Ülimalt raskes olukorras alustas Karl XII 1714. a. Türgimaalt läbi kogu Euroopa koduteed. Jõudnud Rootsi, püüdis ta veel muuta sündmuste käiku sõjaretkedega Taani koosseisu kuuluva Norra vastu, kuid langes 11. detsembril 1718. a. Fredrikshaldi juures Fredriksteni kindluse piiramise.
Olukord sõjatandritel muutus Rootsile lootusetuks. Vene väed tegid dessante Rootsi rannikualadele, neid julmalt rüüstates. 1719. ja 1720. sõlmiti rahulepingud enamiku vastastega. Rootsi oli sunnitud loovutama valdava osa oma valdustest Saksamaal. 1721. a. kirjutati Soomes Uusikaupunki väikelinnas alla rahuleping ka Venemaaga. Rootsi oli sunnitud andma Venemaale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning Lõuna-Karjala, kuis sai siiski tagasi Soome. Rootsi oli lakanud olemast Euroopa suurriik, aga sellega tuli leppida, sest Rootsi rahvaarv ja ainelised ressursid polnud suurriigi mõõtu. Pärast Põhjasõda anti raamatuid põhiliselt välja Tallinnas gümnaasiumi trükikojas, 1721.a. asutati Eesti raamatute kirjastus. 1715 .a. ilmus trükist eestikeelne "Uus Testament ".
Venemaa võit Põhjasõjas stabiliseeris olukorda Eesti- ja Liivimaal. Kadus vajadus tugeva müüriga kindlustatud linnade järgi, ka Tallinnas hakati suuri ehitisi rajama väljapoole linnamüüri. Selles suhtes oli eeskujulik Peeter I oma Kadrioru pargi ja lossiga. Uute elamute valmistamiseks Tallinna kutsuti mitmesuguseid meistreid välismaalt