PEETER I SUUR (0)

PEETER I SUUR
(1689-1725)

ISELOOMUJOONED
Peeter Suur (1682-1725) oli igas mõttes tõsiselt suur. Ta oli 2m ja 4cm pikk ning erakordse söögiisuga. Tarmukas ja teadmishimuline, meeldis tal omandada uusi oskusi, kaasa arvatud hammaste ravimine , mida ta harjutas iga õukondlase peal, kel jätkus rumalust tunnistada, et tal hammas valutab. Talle meeldisid kääbused ja ebardliku kehaga inimesed. Tsaar oli võimeline suureks helduseks ja suureks julmuseks.
Peeter I erines kõikidest varasematest Venemaa valitsejatest. Juba lapsepõlves oli ta paigalpüsimatu, uudishimulik ja kärsitu. Ta keeldus tegemast seda, mis teda ei huvitanud. Suureks kasvades need iseloomujooned ainult süvenesid. Senised Venemaa valitsejad olid olnud väärikad ja kinnised,neid austati ja kardeti ning nad käitusid nii, nagu olid käitunud valitsejad mitmeid põlvkondi tagasi. Valitsejad ei suhelnud rahvaga, nad olid peaaegu jumalate sarnased. Peeter I murdis kõik seni valitsenud traditsioonid. Tema kõne oli kiire ja kärsitu. Ta ei valinud oma sõpru mitte positsiooni järgi, vaid sõprade valikul arvestas ta nende iseloomu, oskusi ja töökust. Armutult kihutas ta õukonnast välja need, kes ei tahtnud kaasa minna uuendustega. Ta kasutas iga võimalust oma teadmiste täiendamiseks. Sel eesmärgil võttis ta ette reisi Lääne - Euroopasse ja omandas seal lihttöölisena laevaehituses ja merenduses vajalikke teadmisi. Ta ei põlanud füüsilist tööd ja pani kõikjal oma käed külge. Peetrisse oli koondunud suur edasiviiv jõud, mis pani Venemaal aluse suurtele muudatustele. Peetril oli ka palju negatiivseid iseloomujooni: oma eesmärkide saavutamiseks ei valinud ta vahendeid ja inimelul puudus tema jaoks väärtus. Sageli käitus ta mõtlematult ja meeletult, tegutses
esimese emotsiooni mõjul. Varasest noorusest peale armastas ta meeletuid lõbustusi, ta võis prassida ja juua mitu päeva järjest.
Lapsepõlv.
Tulevane Peeter Suur sündis Moskvas neljapäeval, 30. Mail 1672.aastal, Dalmaatsia Iisaku päeval, kella ühe paiku öösel. Peeter oli oma isa kaheteistkümnes või neljateistkümnes laps. Moskoovia tsaaride lapsed tulid tavaliselt ilmale Kremlis ja on peaaegu kindel, et seal nägi ilmavalgust ka Peeter. 1672. Aastal oli tsaaripoja sünd aga selge rõõm. Poiss oli priske ja terve ning kui otsustada tema kaitsepühaku, apostel Peetruse ikooni järgi, mis kohe pärast lapse sündi valmistati vürstlikus töökojas, dokumenteerimaks vastsündinu mõõtmeid, 50cm pikk. (Kui tema pikkuseks oleks olnud 33 tolli, nagu mõned ajaloolased ekslikult on märkinud, siis oleks teda tulnud juba arvata nendesamade ´´koletiste´´ hulka, keda ta ise hiljem kollektsioneeris, tema ema oleks aga vaevalt sünnituse üle elanud ning tema mehekssirgumist näinud.) Terve poisslaps kindlustas dünastia tulevikku, kuid ta polnud troonipärija.
Lapsel oli palju igasuguseid riideid . Kuuendal kuul, kui ta õppis kõndima, tehti talle ratastega käimistool. Mänguasjadeks olid mänguhobune  . lelud ja väikesed pillid, mida tuli tihti parandada, sest Peeter lõhkus neid, püüdes aru saada, kust hääl tuleb. Peetrile tihti kiik ja talvel jäämäed.
Kaheaastasel Peetril oli oma väike ilus tõld, mille ette oli rakendatud neli väikest hobust. Kõrval käis neli kääbust, üks kääbus sõitis taga tillukesel hobusel.
Esimesed kümme eluaastat veetis Peeter vürstliku suurpere noorliikmena, oma lastetoa ja teenritega Kremli palees, mis kujutas endast kambrite ja kabelite segadikku. Ainelises mõttes ei puudunud tal midagi. Tema sündi oli tähistatud pidusööminguga, kus pakuti tsaaripoja väärilisi maiuseid- riigivapi kujulist hiiglaslikku piparkooki, suhkrust parti, papagoid ja kotkaid, tervet suhkrust Kremlit koos jalaväe ja kahe torni kohal liugleva kotkaga, ning suurte liuatäite kaupa martsipani, külmutatud puuvilja, sukulaadi ja teisi maiustusi, millest osa kingiti külalistele koju kaasa võtmiseks. Peetri sündimise puhul peeti kolm päeva järjest tänupalvsusi ja tulistati suurtükkidest. Tsaar Aleksei Mihhailovitš tegi kodakondsetele kiingitusi,andis andeks võlgu riigile ning laskis vange vabaks või vähendas nende karistust. Kaks päeva pärast tema sündi algas Peetruse paavst , siis lükati ristimine ja ristsed edasi. Peeter ristiti 29. Juunil, Peetruse mälestuspäeval, 1672 Tšudovi kloostris . Valitsejaperekonna lapsi hoiti rahva pilgu alt eemal ja ka kirjalikes allikates mainitakse neid vaid juhuslikult, tavaliselt siis, kui neile sai pilgu heita mõni uudishimulik välismaalane: näiteks nähti, kuidas kolmeaastane Peeter lahkus Kremlist kullatud tõllas, saatjaks kääbused. Peetri varajane noorus möödus traditsioonilise õigeuskliku kasvatusmalli kohaselt, tähendas lugemaõppimist aabitsast ja kirjutamis - ja arvutusoskuse omandamist. Seda kehvapoolset õpetust jagasid talle vene ametnikud ,kellel nähtavasti ei õnnestunud oma õpilasele edastada isegi mitte kõige põhilisemaid oskusi. Selles mõttes jäi Peetri haridus alla mitme oma poolvenna ja –õe omale.
Sõjamängud
Peeter armastas mängida sõda. Tema lemmikmänguasjadeks said lipud, kirved,  vibud , püstolid, karabiinid, saablid ja  trummid .
Peeter hakkas oma sõjamängukaaslasteks võtma igast seisusest vabatahtlikke. Nende seas oli palju tallipoisse.Peeter ehitas Jauza jõele mängu-muldkindluse, millele ta andis nimeks Pressburg (Пресбург).
Tsaariks saamine
Peale vana tsaari Fjodori Aleksejevitši surma, tekkis Venemaal keeruline olukord. Tsaaril oli kaks poega erinevatest abieludest. Kummagi poisi emapoolsed sugulased tahtsid troonile panna oma sugulast. Mõlemad olid alles lapsed ja iseseisvalt valitsema polnud veel võimelised. Moskvas olid olud väga ärevad ja rahva hulgas valitses pidev rahulolematus . Toimus streletside mäss, sest nad ei olnud kaks aastat palka saanud. Agulites valitses põhiliselt vaesus ja nälg. Streletsid tungisid Kremlisse ja nõudsid tsaari poegi näha. Kui vana tsaari õde Sofia ning vennad Peeter ja Ivan rahvale näha toodi, oli rahvas juba hullunud. Rüseluses lükati Peeter pikali . Osa rahvast hakkas nõudma tsaariks Peetrit, osa Ivani ja osa Sofiat. Venemaal pandigi kehtima kolmikvõim. Tegelik võim oli ikka aga Sofia käes. Sofia saatis Peetri emaga Preobraženski lossi. Streletside mäss jättis Peetrisse paanilise hirmu ja vihkamise, ta ei suutnud neid eluski enam usaldada.
Peetri noorusaastad möödusid Preobraženski lossis. Seal valitses puhtus, kord ja töökus ning seal osati ka lõbutseda. Peeter oli väga elav, püsimatu ja seiklushimuline. Ühel oma retkel sattus Peeter Kukui külasse. See oli saksa agul, mis erines täiesti muust Venemaast. Peeter leidis sealt endale palju sõpru. See oli imedemaa, mis võlus oma uudsuse ja erilisusega. Kukuis tutvus Peeter ka Anna Monsiga, kellest sai tema armastus pikkadeks aastateks. Peeter õppis tundma seal sakslaste kombeid, tutvus uue tehnika ja eesrindlike ideedega. Preobraženskis elades sisustas oma päevi sõjamängudega. Saksa kindrali, Peetri sõbra Franz Leforti plaanide järgi ehitati ümber lossi lähedal Peetri mängukindlus ja sõjamängud omandasid tõsisema ilme. Mängusõdurid said tõelistele sõduritele vastava väljaõppe. Kuigi pommide asemel kasutati laskemoonana herneid ja naereid. Kukuis sai ta ka mõtte hakata ehitama laevu. Perejaslavskoje järve kaldale laevatehases ehitas ta laevu. Kohale oli toodud ka poolsada mängusõdurit, kes õppisid seal mereasjandust.
Sel ajal, kui Peeter tegeles lõbutsemise ja sõja- ning mereasjanduse õppimisega, oli olukord Moskvas muutunud äärmiselt keeruliseks. Moskvas valitses toidupuudus ja streletsid hakkasid jälle ülestõusu organiseerima. Käis ka äge võimuvõitlus. Sofia igatses saada ainuvalitsejaks. Peetril puudus bojaaride toetus. Lõpuks mõistis ka Peeter, et aeg on ennast näidata. Preobraženskis oldi pidevalt valvel, et vajaduse korral astuda streletside rünnakule vastu.
Ühel äreval ööl põgenes Peeter streletside hirmus Troitsesse. Seal  Peetri poolele hakkasid üle minema streletsi polgud. Peetri lähimaks õpetajaks olev Franz Lefort soovitas Peetril käituda nii, nagu olid käitunud tsaarid varasematel aegadel, rahulikult ja väärikalt. Nii võitis ta enda poole streletsid ja bojaarid . Sofia püüdis küll oma võimu säilitada ja tahtis Troitses Peetriga kokku saada, kuid Peeter keelas tal kloostrisse tuleku. Sellest päevast peale läksid viimasedki Moskva kroonuteenijad ja sõjaväelased Peetri poole üle. Peeter maksis kätte nendele, kes julgesid talle vastu hakata ning võttis võimu enda kätte. Sofia saadeti Novodevitši.
Õpingud Franz Timmermani juures
Sofja valitsemise ajal jäi Peetri õpetamine katki. Õpetaja Zotov võeti temalt ära ja uut õpetajat ta ei saanud. Peeter veetis oma eakaaslastega aega ilma asjaliku tegevuseta. Seetõttu tekkisid tal hariduse puudujäägid ning ta omandas oma keskkonna jämedad kombed. Hiljem kahetses ta, et ei olnud õigel ajal haridust saanud.
Abiellumine ja kirg laevade vastu
Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta  (27. jaanuaril) 1689 ema pealekäimisel noore ja ilusa  Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga. Ema lootis, et abielludes kasvab noormees üle poisikeselikest sõjamängudest.
Peetril ei olnud abikaasa vastu mingeid tundeidPeeter ignoreeris demonstratiivselt oma abikaasat, kuigi neil 1690 sündis poeg Aleksei Petrovitš.
Võimupärilus
Peeter I suri 1725. aastal ootamatult ilma troonipärijat määramata ning testamenti jätmata. Maeti prantsuse kombe kohaselt, kus leinati 40 päeva enne matmist. Troonijärglasteks olid pojapoeg Peeter Aleksejevitš ja enne abielu Katariinaga sündinud tütred.