harrastavad kunsti. Mulle meeldis sellel näitusel väga palju pilte,kirjutan siia aga kolmest kõige lemmikumast : kõige lemmikum töö oli Anne Olopi maal Mina olen mina ,sellel maalil oli kujutatud koera -mustas toonis,koera kõrval oli ka kollane pall valge triibuga ,see oli õlimaal . Teiseks meeldis mulle : Kalev Koeli maal Kitsas tänav ,see oli ka õlimaal .Sellel maalil oli kujutatud ühte Kuressaare linna tänavat,veel jalutavad sellel maalil üks koer ja inimene.Tänava tee on paekividest . See töö jättis sellise hästi sooja ja toreda mulje ,sest on kasutatud hästi palju erinevaid toone ( nii heledaid kui ka tumedaid ) Kolmandaks meeldis mulle : Tähti Otstaveli maal Langevad lehed,see oli pastell maal .Kujutatud oli vahtrapuu ühte oksa ja lehte ,mis oli maha kukkunud.Selle maali puhul meeldis mulle see,et leht mis oli maha kukkunud oli kujutatud hästi tugevalt ,et see oks oli sellistes õrnemates toonides .Pildi taust oli udune.
Linnused rajati järskude nölvade ja sobiva suurusega küngastele. Esmakordselt tehti vallid Iiivast ning valli harjale püstitati palkidest kaitseseinad ja vallist väljapoole kaevati kraav. Tehti ka mägilinnuseid, mis olid igast küljest looduslikult kaitstud küngastel. Neemiklinnused asusid mäeseljaku neemikuna Iöppeval Otsal, mis oli pealt vaates kumerate külgedega kolmnurgad Iling külgedelt kaitsesid looduslikud järsud nölvad. Ringvall-linnused olid 8- 10 meetri kòrgused paekividest vallidega linnused, mida hakati nimetama maalinnadeks. Külad ja põllud Suur Osa rahvast elas avaasulates, kus kujunesid külad. Levisid ribapöllud, et iga pere saaks vòrdselt paremat ja kehvemat maad. Puuadrale lisati rauast 0ts ning kasutusele vòeti kaheväljasüsteem. Kalmed Hakati kasutama erinevaid matmispaiku. Sageli maeti edasi vanadesse tarandkalmetesse ning uusi tarandeid ;uurde ei ehitatud. Kaasapandavate esemete hulk
· Skäärrannik Soomes ja Rootsis LÄÄNEMERE RANNIK: on väga mitmekesine. Ranniku praegune iseloom erinevais paigus sõltub sellest · kuidas merepõhi avamere suunas süveneb, · kas valdab setete ärakanne või kuhjumine · kas maapind on viimaste aastatuhandete jooksul tõusnud või vajunud. JÄRSKRANNIK: · kus meri randa murrutab · esineb võrdlemisi vähe, peamiselt Põhja-ja LoodeEestis (Ontika, Türisalu, Pakri) · Saaremaal kerkib kõrge järsk paekividest kaljusein -pank - otse merest. Samasugust pankrannikut võib näha ka Gotlandi ja Ölandi saarel. · Kõrget järsakrannikut esineb ka Taanis ja Saksamaal (Rügenisaarel), kus rannikul paljanduvad kriidikaljud. · Mujal Läänemere ääres pankrannikut ei ole, leidub vaid madalaid rannaastanguid. LAUSKRANNIKUD: · Seal toimub setete kujumine · Läänemerele väga iseloomulikud · Rannad on siin liivased, kivised või hoopis kõrkjaisse kasvanud
Vooliti loomi, linde, lootes et need kaitsevad . Pärit Põhja-Soome, kuni Ida- Preisimaa. Venekirveste kultuur. 3 aastatuhande algus v umb. 2200 e.Kr. jõudsid lõunast hõimud. Iseloomulikud nöörijäljenditega savinõud. Matmiskombed muutusid tohutult. Kalmistud asulatest eemal. (külili, põlved vastu rinda, 1 käsi pea peal ) Tegeleti algelise loomakasvatusega ja maaviljelusega. Indoeurooplased. Hakkasid tekkima balti hõimud. Asva kultuur.( pronksiaeg) Asulaid hakati piirama paekividest tara ja palkidest kaitseseintega. Asva kindlustatud asula Saaremaal. Peamine elatusala oli karjakasvatus. Kõrvalala maaviljelus. Küttimine ja kalapüük. HÜLGED. Pronksist kirved ja odaotsad. Valmistati ka ehteid. Sidemed välismaailmaga- kaubavahetus. Metalliaja kalmed. Varem maeti maasse kaevatud haudadesse, nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitusi. Kivikirstkalmeid. Ring kividest, keskel kirst, kuhu maeti surnu. Kirstu&ringi vahele ja
kui seda õigesti kasutada. Paekivist on sajandeid ehitatud Eestimaal suuremaid ja väiksemaid, tähtsamaid ja vähemtähtsaid hooneid. Paekivi on ennast tõestanud kui vastupidav ehitusmaterjal. Keskajast tänapäevani säilinud Tallinna vanalinn on parimaks näiteks paekivi headest ehitusomadustest. Kui ajaloos tagasi vaadata, siis on paekivi ja dolomiiti ehituses kasutatud juba 700 aastat. Suurem enamus meie paekividest on tekkinud ajavahemikus 500 kuni 408 miljonit aastat tagasi. Paekivi on settekivim ja nende paksus Põhja-Eestis on veidi üle 100 m, Lõuna-Eestis kuni 800 m. Pärnu Mustvee joonest põhjapool avaneb paekivi kohati lausa maapinnal, enamasti katavad paekivi aga suhteliselt õhukesed setted. Lõunapool katab paekivi lisaks paks liivakivi kiht. Eesti paekivid lubjakivid ja dolokivid (dolomiidid) on olnud meil ehitusmaterjalidena kasutusel juba ca 3000
valli harjale püstitati palkidest kaitseseinad vallist väljapoole kaevati kraav kasutusel oli enamk ui 50 linnust Mägilinnused: üksikud igast küljest looduslikult kaitstud küngastel Neemiklinnused: asuvad mäeseljaku neemikuna lõppeval otsal pealt vaates kumerate külgedega kolmnurgad külgedelt kaitsesid looduslikud järsud nõlvad eemalt meenutasid suurt kõrgete otstega voodit Ringvall-linnused: 8-10 meetri kõrgused paekividest vallidega linnused hakati nimetama maalinnadeks Külad ja põllud: suur osa rahvast elas avaasulates kujunesid külad levisid ribapõllud, et iga pere saaks võrdselt paremat ja kehvemat maad. Puuadrale lisati rauast ots kasutusele võeti kaheväljasüsteem Kalmed: Kasutati erinevaid matmispaiku sageli maeti edasi vanadesse tarandkalmetesse, uusi tarandeid juurde ei ehitatud kaasapandavate esemete hulk vähenes, kui on leitud mõned rohkete hõbeesemete ja
Esmakordselt tehti vallid liivast ning valli harjale püstitati palkidest kaitseseinad ja vallist väljapoole kaevati kraav. Tehti ka mägilinnuseid, mis olid igast küljest looduslikult kaitstud küngastel. Neemiklinnused asusid mäeseljaku neemikuna lõppeval otsal, mis oli pealt vaates kumerate külgedega kolmnurgad ning külgedelt kaitsesid looduslikud järsud nõlvad. Ringvall-linnused olid 8-10 meetri kõrgused paekividest vallidega linnused, mida hakati nimetama maalinnadeks. Külad ja põllud Suur osa rahvast elas avaasulates, kus kujunesid külad. Levisid ribapõllud, et iga pere saaks võrdselt paremat ja kehvemat maad. Puuadrale lisati rauast ots ning kasutusele võeti kaheväljasüsteem. Kalmed Hakati kasutama erinevaid matmispaiku. Sageli maeti edasi vanadesse tarandkalmetesse ning uusi tarandeid juurde ei ehitatud. Kaasapandavate esemete hulk vähenes, kui on leitud mõned
3.Vanimad asupaigad Eestis a.) Pulli kõige vanem praegu teadaolev inimeste elupaik Eestis. Tõenäoliselt oli tegemist hooajalise laagripaigaga, sest seal oli õhuke elutegevuskiht ja napp leiuaines. Kuulub Kunda kultuuri. b.) Kunda Lammasmägi- kuulub Kunda kultuuri. 4. kindlustatud asulad. Asva (saaremaa) , Iru(põhja-eesti) Need rajati juba looduslikult kaitstud paikadesse. Kindlustusena püstitati paekividest tara või palkidest kaitsesein. Polnud vaid pelgupaigad, vaid elati ka püsivalt. 5. kalmed kivikirstkalmed: 5-8meetrise läbimõõduga ring, selle keskel kirst, kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. tarandkalmed: kalmed koosnesid kiviridadest või- müüridest, mis piirasid nelinurkset tarandit laiusega 1-2 m ja pikkusega 2-3 m. laevkalmed: äärekivid olid paigutatud laevakujuliselt 6. linnusetüübid
Kiviaja inimeste töö- ja tarberiistad olid valmistatud kivist, luust, sarvest ja puust. Inimesed pidasid jahti metsloomadele (enim õnnestus tabada põtru ja kopraid). Millised muutused leidsid aset metalliaja alguses? Eestis selle ajastu esimene pool mingit murrangut kaasa ei toonud. Siinses looduses puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Pronksesemed olid esialgu liiga kallid, et neid mujalt hankida. Pronksaja keskel hakati asulaid piirama paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga. Pronksiaja teisel poolel oli peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Kasutusele tuli ader. Miks hakati linnuseid ehitama? (erinevad linnusetüübid ja kasutusotstarve) Eestis muutusid olud rahutuks ja kaitseks hakati ehitama linnuseid. Mägilinnus rajati üksikule looduslikult kaitstud künkale. Madamal paiknes asula. Neemiklinnus püstitati mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale
matmiskombe edasiarendamine Linnuste tüübid Mägilinnus- rajatud üksikutele igast küljest looduslikut kaitstud küngastele Neemiklinnus- mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitaud linnus. Kunstlik vall püstitati üksnes seljakupoolsele küljele. Pealtvaates meenutavad kumerate külgedega kolmnurki. Vallid ja kraavid rajati vaid otstele. Eemalt vaadates meenutavad suurt kõrgete otstega voodit (nt Kalevipoja säng) Ringvall-linnus- võimsate 8-10 meetri kõrguste paekividest laotatud vallidega linnused Linnus-asula- paiknes enamasti linnuse vahetus naabruses, püsivalt asustatud Muinasaja lõpu tegevusalad 1) Maaharimine (adramaa- ühe adraga üleharitav maa, kolmeväljasüsteem I kesa I suvivili I talivili I ) 2) Loomakasvatus 3) Küttimine ja kalapüük 4) Mestmesindus 5) Käsitöö- raua töötlemine ja tootmine (relvad ja tööriistad), pronksist ja hõbedast ehted, kudumine
b) Venekirveskultuur levik Idas ulatus Volga, läänes Reini jõeni, lõunas peaaegu alpideni. Tegeldi loomakasvatusega (kitsed, lambad, veised, sead), maaviljelusega (odra, nisu, kaer). Matmispaigad oma asulatest välja küngastele, vahel on arvatud, et surnud olid kinniseotud. Elanikud suuremad kogukonnad. III. Pronksiaeg pronksist tehti peamiselt ehteid (nõrk sulam) 1 800 500 eKr Kindlustatud paekividest tara või palkidest kaitseseinaga asulad. Nelinurkse põhiplaaniga. Rannikupiirkond (Muhu, Saaremaa, Võrtsjärv) ja sisemaal. Matmispaigad kivikirstkalmed (suurematest kividest 5-8m diameetriga ring ja selle keskel kirst). Peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Tegevusalad karjakasvatus (lambad, kitsed, veised, vähem sigu ja hobuseid) ja maaviljelus (nisu, oder, vähem hirss, hernes, uba ja lina). Lisaks küttimine ja kalapüük
ühiskondlike suhete kiirenemine, siis Eestis selle ajastu esimene pool mingit murrangut kaasa ei toonud, kuna siin ei leidu vaske ja inglistina ning pronksesemed olid liiga kallid, et neid mujalt arvukamalt hankida. Hangiti ainult kõige vajalikumaid tööriistu-eelkõige kirveid. Suurem osa teistest esemetest valmistati endiselt kivist, luust, sarvest ja puust. Vastavad töötlemisoskused arenesid isegi edasi. Kindlustatud asulad. Pronksiaja keskel piirati meil asulaid paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga. Eesti rannikuvööndist teatakse juba 4-5 sellist asulat. Neist tuntum asub Saaremaal, Asva asula. Selle järgi nimetatakse kogu kultuuri Asva kultuuriks. Pronksiaja teisel poolel oli peamiseks elatusalaks kujunenud karjakasvatus. Esmajoones kasvatati lambaid, kitsi ja veiseid, mõnevõrra vähem sigu ja hobuseid. Kõrvalalaks oli maaviljelus. Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Kaubavahetuse arengule viitab sissetoodava metallihulga suurenemine
Mägilinnused Olid rajatud üksikutele igast küljest looduslikult LõunaEesti (Otepää) kaitstud küngastele Neemiklinnused Meenutab kumerate külgedega kolmnurki pealtvaates Üle Eesti va. Lääne-Eesti ; Rõuge (L-E) mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud Ida-Eesti linnused. Ringvall-linnused 8-10 m kõrguste paekividest laotud vallidega linnused. Lääne-Eesti ja Saaremaa Kalevi-poja säng Meenutab suurt kõrgete otsetega voodit, mis 2-lt poolt Lõuna-Eesti kaitstud kas nõlvade, vallide või kraavidega. 2. Leidke seoseid aardeleidude ja linnuste ehitamise vahel. Kuna linnuste kaevamistel ja arheoloogilistel uurimistel on sealt leitud väga palju erinvaid aardeleide, siis see kõneleb inimeste rikkusest
Noorem pronksiaeg Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, põldude jäänused, kivikalmed ja lohukivid. Valdav osa neist paikneb Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, sisemaal tuntakse selliseid muistiseid suhteliselt vähe. Nooremal pronksiajal ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal (Asvas, Ridalas, Kaalis) ja Põhja-Eesti rannikuvööndis (Irus ja Narvas). Need rajati juba looduslikult kaitstud paikadesse. Kindlustusena püstitati üksnes paekividest tara või palkidest kaitsesein. Kindlustatud asulad polnud vaid pelgupaigad, neis elati püsivalt. Kaevamistel on leitud jälgi nelinurkse põhiplaaniga palkelamutest ja rohkesti mitmesuguseid esemeid. Suurem osa Eesti elanikest elas pronksiajal arvatavasti siiski avaasulates, aga neid pole arheoloogiliselt veel uuritud. Matmiskommetes leidis aset suur muutus, sest nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid. Kalme konstruktsiooniks olid suurematest kividest 58-
Arheoloogiline kultuur- ühelaadsed muistised, mis peegeldavad omaaegsete elanike tegevusalade ja eluviisi sarnasust. Korilus- tegevus, mille käigus tarvitati loodusande toiduks. Venekirves- muinasaegne tööriist, mis meenutab kujult venet, on hoolikalt lihvitud ja sissepuuritud silmaaukudega kivikirves. Kultus- tähistab organiseeritud religiooni ühte osa rühma, mille austusobjekt erineb teisest sama religiooni kuuluvast rühmast. Kindlustatud asula- asula, mille ümber rajati kaitseks paekividest või palkidest kaitsesein. Avaasula- asula, mille ümber pole rajatud kaitseehitisi. Kivikirstkalme- maapealne kalmeehitis ... Laevkalme- maapealne kalmeehitis ... Tarandkalme- kalmeehitised, mis koosnesid kiviridadest või müüridest, need piirasid nelinurkset tarandit. Surnud asetati tarandimüüride vahele. Lohukivi- kivi, mille sisse on hõõrutud palju väikeseid auke. Viimaste tähendus pole täpselt teada, kuid arvatakse, et need võisid olla hõõrutud surnute mälestuseks.
niisama palju, kui läbi välispiirete ja õhuvahetusega hoone soojust "kaotab", tuleb sinna ka küttesooja juurde anda, et oleks tagatud hoone kasutajate mugavustunne, normaalsed elu- ja töötingimused; ebapiisav soojustus ja ülekütmine kahjustavad meid ümbritsevat keskkonda, sest kulutatakse liigselt loodusressursse ja atmosfääri paisatakse suur hulk saas- teaineid 2 Vundamendid Paekividest või valubetoonist vanemate hoonete lisasoojustuseta vundamendid on aja jooksul muutunud praguliseks ja lubi-tsementmördi on sadeveed vuukidest välja uhtunud. Seega on lisaks vähesele soojapidavusele vundament muutunud ka üheks hoone loomuliku ventilatsiooni täiendajaks külmal välisõhul on ligipääs välispiiretesse ja põrandate alla, jahutades neid ja tekitades vundamendile lähedastes tarindiosades niiskuskahjustusi.
TEEMA 4. Eestlased muinasaja lõpul 1. Suhted naabritega: idaslaavlased, balti hõimud, viikingid. Esialgu olid eestlaste suhted naabritega kaubanduslikku laadi ja sõjalisi kokkupõrkeid tõenäoliselt ei esinenud. Esimesed märgid sõjaohu kasvust pärinevad pronksiaja 9.- 6. sajandist eKr, kui Lääne-Eestis ja Saaremaal hakati asulaid kindlustama paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga (Asva kultuur) Alates keskmisest rauaajast (5.- 8. sajandist) muutusid suhted naabritega teravateks, mida tõendavad järgmised asjaolud: · Eestis algas massiline linnuste ehitamine. Muinasaja lõpusajanditest on teada kokku u 120 linnust, mis tulenevalt piirkonnale omastest pinnavormidest olid nelja tüüpi mägilinnused, neemiklinnused, maalinnad e. Ringvall-linnused ja Kalevipoja säng tüüpi linnused
Iseloomulikud olid nöörijäljendiga savinõud ja omapärased matmiskombed. Hauda asetati surnud külili ja tugevasti kägarasse, kalmistud paiknesid asulatest eemal. Kaasa pandud esemed olid valmistatud kodulooma luudest, seega tegelesid nad juba algelise loomakasvatusega kasvatades kitsi,lambaid,veiseid ja sigu. Maaviljeluse algus Eestis. 3. Varane metalliaeg ja rooma rauaaeg Pronksiaeg – 2. Aastatuhande keskpaik kuni 5. Sajand Asulaid hakati piirama paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga.Kõige tuntuma, Asva kindlustatud asula järgi Saaremaal nimetatakse kogu kultuuri Asva kultuuriks. Asulate kindlustamise fakt näitab,et siinsed elanikud omasid teatud väärtusi,mis äratas võõrastes saagihimu (nt. Loomakarjad ja pronks ) .Pronksiaja teisel poolel oli peamiseks elatusalaks kujunenud karjakasvatus. Esmajoones kasvatati lambaid,kitsi ja veiseid, vähem ka sigu ja hobuseid
arengut. Kammkeraamika – muster meenutas kammi. Tööriistad lihvitud, paremad (kirved, talvad) savinõude valmistamine, keraamine kunstitase. Vene ehk paatkirves lihvitud auguga. 5. Pronksiaeg: Asva kultuur, kindlustatud asulad ja avaasulad. Elatusalad. Matmiskombed. Kivikirstkalmed. Üksiktalulise asutuse kujunemine, eraomand, varanduslik ebavõrdsus. Orjad, ülikud, vabad lihtkogukondlased. Hakati asulaid piirama paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga. Rannikuvööndist teatakse nelja-viit sellist kindlustust, mis pärinevad 9-16 sajandist eKr. Pronks. Karjakasvatus (lambad, kitsed, veised), maaviljelus (nisu, oder, hernes, uba lina, hirss), küttimine, kalapüük, metall esemete valmistamine. Kaubandussidemed Kesk-Rootsi, Ojamaa, Edela-Soome (merevaik, karusnahad) Kindlustatud asualad, Saaremaa. 6. Linnuste tüübid: Mägilinnused – igast küljest looduslikult kaitstud künkal
karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi. Olulisemaks muutus ehitustegevus. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.6. sajandist e. Kr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks. Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada
1) 1)kiviesemeid lihviti 2) 2)osati valmistada savinõusid 3) 3)hakati tegelema maaviljelusega. Näited, mis viitavad sellele, et nöörkeraamika kultuur oli kammkeraamika kultuurist kõrgemal tasemel: 1) 1)Hakati tegelema loomakasvatusega 2) 2) Savinõud, mida valmistati, olid lameda põhjaga. 3) 3) Kivisse osati auku puurida. PRONKSIAJAST LÄHEMALT Pronksiaega iseloomustavad kinnismuistised: 1) kivikirstkalmed- nt Jõelähtme-(paekividest kirst) 2) lohukivi- nt. Saaremaal Tumalas (1800 erinevat lohukivi) 3) kindlustatud asulad-nt Asva 4) põldude jäänused- nt Saha-Loo (u. 1000 eKr) Pronksiaeg tõi kaasa järgmiseid uuendusi: 1) peamisteks elatusaladeks muutusid karjakasvatus ja maaviljelus. Rannikupiirkond arenes pronksiajal kiiremini kui sisemaa, sest : Looduslikud tingimused olid paremad-paepealsetel rannikualadel om küllalt õhukesed aga viljakad mullad, mida on kergem harida
Keskmisel rauaajal maeti tarandkalmetesse. Kaasa pandi esemeid. Muinasaja lõpul oli levinud põletusmatus, selle kõrval ka väheselt laibamatuste traditsioon 8)PRONKS on kitsamas mõttes vase ja tina sulam. Laiemas mõttes nim. Pronksideks vase sulameid teiste metallidega, välja arvatud tsink. 9)Kindlustatud asulad:asuvad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis. Rajati looduslikult kaitstud paikadesse. Kindlustusena püstitati palkidest või paekividest kaitsesein. Neis ka elati. Suurem osa Eesti elanikest elas siiski avaasulates. Muistsed põllud:avastati Saha-Lool, Läänemere idarannikul. Need on kuhjatud ümmargused kivihunnikud ja piklikud kivipeernad. Viimased piiravad põllulappe. Lohukivi:Saaremaal Tumalas. Nende tähendus pole teada, seostatakse ohverdamisega,esivanemate austusega(lohk tehti surnu mälestuseks),viljakusmaagiaga, tähistaeva vaatlusega. Lohke peeti ka päikese või naisjumala sümboliks.
ala. Tihedamini olid asustatud rannikupiirkonnad. Tooraine saadi arvatavasti Skandinaaviast. Domineerivad kivist, luust ja puust kirved, noad jne. Kindlustatud asulate teke. Alepõllundus, on leitud ka paar pronksist sirpi. Kindlustatud asulad Saaremaal Asvas, Ridalas, Kaalis ja Põhja-Eesti rannikuvööndis Irus ja Narvas. Rajati loodulikult kaitstud paikadesse. Kindlusena püstitati üksnes paekividest tara või palkidest kaitsesein. Polnud vaid pelgupaigad, neid elati püsivalt. Nelinurkse põhiplaaniga palkelamud. Suurem osa elas arvatavasti siiski avaasaulates. Kivikirstkalmed kividest laotud ring, selle keskele laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Tavaliselt maeti kesksesse kirstu mees, arvatavasti perekonnapea, sageli sängitati tema kõrvale ka naine või laps. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest kuüngas
Pealtvaates meenutavad neemiklinnused enamasti kumerate külgedega kolmnurki. Kalevipoja säng linnuste rahvapärane nimetus. Eemalt vaadates meenutavad need linnused suurt kõrgete otstega voodit. Ringvall-linnused- Lääne-Eestis , kus puudusid järskude nõlvadega künkad, tuli linnused ehitada tasasele maale. Selleks kuhjati ümber kogu linnuseõue kunstlik vall. Ka vanemal rauaajal rajati üksikuid ringvall-linnuseid. Maalinnad- (rahvapärane nimetus) võimsate 8-10 meetri kõrguste paekividest laotud vallidega linnused. Linnuseid rajati enamasti kaitseks vaenlaste eest. Põhjuseks oli ka jõukuse kasv ning oma vara oli vaja kaitsta. Muinasaja lõpul peamisteks elatusaladeks oli näiteks maaharimine. Levis talirukkis. Põlluharimisse tuli ka kolmeväljasüsteem- ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Tegeleti ka loomapidamisega. Rohkem peeti koduloomi. Veel ka küttimine ja kalapüük. Tähtis oli metsamesindus, mett tarvitati kui ainsat magusainet
kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinaga. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.-. sajandist e.Kr. Eestlased olid sunnitud pronksi vahetama nahkade ning teravilja vastu Skandinaaviamaadest või Ida - Preisist. Neil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis,
Tarandi pikkus varieerus 2–3 meetrist 10–12 meetrini, laius vaevalt 1 meetrist kuni 4–5 meetrini. Kivikirstkalmed- on maapealsed haudrajatised, mis koosnesid kalme keskel asunud ja kividest laotud ühest või mitmest kirstust ning ümbritsevast ühest või mitmest kiviringist. Ringmüüri ja kirstu vaheline ala täideti korrapäratu mullaseguse kivilasuga, harvem ka kruusaga. Ehituseks kasutati tavaliselt paekive, vähem raudkive. Mõnel juhul on paekividest ringmüür laotud raudkividest vundamendi peale. Viikingi retked- on Euroopa ajaloo period 8- 11. sajandini. Sel perioodil rändasid Euroopa meredel ja jõgedel viikingid, kes valdavalt tegelesid kaubitsemise ja sõdimisega. Kaali retked- Meteoriidi langemise tagajärjel tekkis kaali krater. Kaali meteoriidi langemisega seostatakse asva kindlustatud asula hävimist. Jaroslav Targa sõjakäik- oli Rjurikovitšite soost Vana-Vene valitseja.
ujuvdokk ja 50-tonnine ujuvkraana. 1907.a. seisis Tallinna sadamas Baikovi vaiadest koosneva puitsilla asemel Baikovi kivisild ning Kaupmehe vana puitsilla asemel Kaupmehe kivisild kolme rööpapaari, kiviaida ja teiste abiehitistega ning laadida ja lossida sai seal juba suuremaid laevu. Mõlemad sillad ehitati ühesugusel viisil – aluseks paigaldati kivide ja 6 betooniga täidetud kärgkastid, mille peale laoti paekividest müür ning palistati see graniidist äärekividega. 2.2. 1929.aasta Tallinna sadama tueviku plaan 1929.aasta jaanuaris toimus Kaubandus-Tööstuskojas nõupidamine, kus vaadati läbi Mereasjanduse Peavalitsuse juhatusel kokku seatud üldine Tallinna sadama tuleviku plaan. Osalesid kõik asjast huvitatud majandusringkondade esindajad. Esitatud kavandi eeskujuks olid rahvusvahelise võistluse tööd, mille hulgast ei leitud sellist, mis oleks üksi suutnud kogu tervikut kanda
+11 kirvest. TÖÖRIISTAD Metallesemeid Eestis vähe, puudusid valmistamiseks vase- ja tinamaagid, mujal pronksesemed esialgu liiga kallid, et neid arvukamalt hankida. Vanemal pronksiajal jätkus kivikirveste valmistamine ja teised esemed tehti samuti endiselt kivist, sarvest ja luust ning vastavad töötlemisoskused arenesid isegi edasi. NOOREM PRONKSIAEG (1100-500eKr) ASULAD kindlustatud asulad Saaremal & P-Eesti rannikuvööndis. Kindlustusena paekividest tara või palkidest kaitsesein. Elati püsivalt. Suurem osa elanikke elas arvatavasti siiski avaasulates. MATMISKOMBED Kivikirstkalmed-erilised maapealsed kalmeehitised. 5-8m, suurematest kividest laotud ring, mille keskele oli laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu & ringi vahele ning peale kuhjati kividest küngas. Kesksesse kirstu mees, perekonnapea, sageli kõrval naine v laps. Laevkalmed äärekivid laevakujuliselt. Nende keskele rajatud väikestesse kivikirstudesse
teatud rolli ka venekirvestekultuur. 7. Pronksiaeg Kolm ja pooltuhat aastat tagasi jõudsid Eestisse esimesed metallesemed. Mitmelpool mujal tõi pronksi kasutuselevõtt kaasa majanduse arengu ja ühiskondlike suhete elavnemise, Eestis ei toonud aga antud ajastu esimene pool kaasa suuremaid muutusi. Pronksist muretseti vaid kõige vajalikemaid tööristu, kirveid. Pronksiaja keskel hakati meie asulaid piirama paekividest tara ja palkidest kaitseseinaga. Kõige tuntuma kindlustatud Asva asula järgi nimetatakse kogu kultuuri Asva kultuuriks. Pronksiaja teisel poolel oli peamiseks elatusalaks kujunenud karjakasvatus. Kindlustatud alades ostati nüüdseks juba ka ise pronksi ümber valada. Sammuti toimus ka kaubavahetuse areng. 8. Varajane rauaaeg 6 sajandil eKr jõudsid Eestisse esimesed raudesemed. Varasel rauaaajal levis siia naaberaladelt siiski vaid üksikuid raudesemeid. Seega varane
Peep Reimer 9 6. EESTLASTE SUHTED NAABRITEGA MUINASAJA LÕPUL: · Esialgu olid eestlaste suhted naabritega kaubanduslikku laadi ja sõjalisi kokkupõrkeid tõenäoliselt ei esinenud. Esimesed märgid sõjaohu kasvust pärinevad pronksiaja 9-6.sajandist eKr., kui Lääne-Eestis ja Saaremaal hakati asulaid kindlustama paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga (Asva kultuur). · Alates keskmisest rauaajast (5-8.sajand) muutusid suhted naabritega teravateks, mida tõendavad järgmised asjaolud: - Eestis algas massiline linnuste ehitamine. Muinasaja lõpusajanditest on teada kokku ~120 linnust, mis tulenevalt piirkonnale omastest pinnavormidest olid 4 erinevat tüüpi- mägilinnused, neemiklinnused, Kalevipoja sängi tüüpi linnused ja maalinnad e
sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitstud mäekülgedele kuhjati kunstlik liivavall, mida hoidsid koos palkidest seinad. Eristatakse mägilinnuseid, mis on rajatud üksikutele igast küljest looduslikult kaitstud küngastele. Neemiklinnusteks nim mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnuseid, kus kuhjati kunstlik vall üksnes seljakupoolsele küljele. Ringvall-linnused olid madalate vallidega, 8-10 meetri kõrguste paekividest laotud vallidega linnused. 3. Mille poolest erinevad Lääne-Eesti linnused ülejäänud Eesti linnustest? Lääne-Eestis, kus puudusid järskude nõlvadega künkad, tuli linnused ehitada tasasele maale. Selleks kuhjati linnuseõue kunstlik vall. Ülejäänud Eesti linnused oli tehtud küngastele. Noorem rauaaeg 800-1200 Selle perioodi lõpuks elas Eesti aladel 150000 inimest. Suhteliselt edela osa oli väheasustatud,
Kivist hakati töötlema tööriistu, mis olid samasuguse välimusega kui pronksist valmistatud tööriistad. Murrang toimus 1100. eKr. Alates sellest võib rääkida uut tüüpi kinnismuististest, mis pronksiaega iseloomustavad. · Kindlustatud asula. Eestis pole leitud kuigi palju, ainult alla 10, nt. Asva, Iru. Asuvad kas saartel või rannikul. Olid rajatud looduslikult hästi kaitstud kohta, näiteks jõekäär. Kindlustatud asula oli piiratud muldvalliga, mille peal oli paekividest müür ja selle peal oli veel palkidest tara. Ala võis olla umbes 3500 m2. Selle müüriga piiratud ala sees olid hooned. Kuna Eestis on neid vähe, arvatakse, et need olid märgiks sellest, et ühiskonnas on toimunud kihistumine (inimesed, kel oli varandust rohkem, hakkasid kontrollima teatud territooriumit). Vääruseks olid loomakarjad ja pronksesened. · Vanimad põlispõllud. Leitud Tallinna lähedalt nt Saha-Loolt, 22 hektarilt. Kannavad
Valiti järskude nõlvade ja sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitstud mäekülgedele kuhjati kunstlik liivavall, mida hoidsid koos palkidest seinad. Eristatakse mägilinnuseid, mis on rajatud üksikutele igast küljest looduslikult kaitstud küngastele. Neemiklinnusteks nim mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnuseid, kus kuhjati kunstlik vall üksnes seljakupoolsele küljele. Ringvall-linnused olid madalate vallidega, 8-10 meetri kõrguste paekividest laotud vallidega linnused. Kasutati ka jõgesid ning soosid kaitseks. 3. Lääne-Eestis, kus puudusid järskude nõlvadega künkad, tuli linnused ehitada tasasele maale. Selleks kuhjati linnuseõue kunstlik vall. Ülejäänud Eesti linnused olid tehtud küngastele. Noorem rauaaeg 800-1200 Selle perioodi lõpuks elas Eesti aladel 150k inimest. Suhteliselt edela osa oli väheasustatud, kuna seal asusid sood ja rabad ning sealsed rannikualad olid põlluharimiseks vähesobivad.
võrdsus hoone elueaga. - Puidust tarindid (vahelaed, katusekandurid, vaheseinad), mis vajasid hoone eluea kestel 1-2 korda uuendamist. Eelmistel sajanditel ja enne 19.sajandi esimest poolt - Vundamendid paekivist lubimördil, massiivsed, paksusega 1-1,5 m, reeglina ilma hüdroisolatsioonita. - Seinad paekivist või põletatud tellistest lubimördil, massiivsed, paksusega 0.8-1,2m. - Keldrilaed paekividest võlvidena või puittaladele toetuvatest paeplaatidest - Korruste vahelaed puittaladel, sildadega 10-14m ja puitvahetäitega - Katused keraamilistest katusekividest, toetatud tahutud palkidest rippsarikatega. 19.sajandi esimesest poolest Teise maailmasõjani (puule ja kivile lisandusid teras ja betoon) - Vundamendid endiselt paekivist lubimördil, massiivsed, paksusega 1m, kuid ka monoliitbetoonist, paksusega 0,6-0,8m
tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Levima hakkas ka söödiviljelus - maaharimisviis, mille käigus kasutatud maa jäeti sööti, kasutades seda vahepeal karjamaana. Loomasõnnik väetas põldu ja mõne aasta pärast võis põllu jälle üles harida. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal. Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada, seetähendab, et hakkas arenema käsitöö. Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, muistsed põllud, kivikirstkalmed ja lohukivid
Tavaliselt tehti kerisahi järgmiselt: algul hakati tegema ahju tagust ja siis laoti külgmüürid. Et läbi kerise lennanud sädemed ei jõuaks nii kergesti ahjumüüriga piirnevaid toaseinu põlema süüdata, siis ehitati taga- ja kambripoolsed müürid toapoolsest müürist kindlasti kõrgemale. Kui ahjumüürid olid hästi kuivanud ning omandanud seega vajaliku tugevuse võlvide külgsurve talumiseks, hakati tegema ahju sisemist osa. Kõigepealt tehti paekividest või savist ahjule alla põrand ning siis tugev alus, mis kandis kerisekive. Algelistel ahjudel oli see tehtud kividest, mis kaldu asendis ülemiste servadega üksteise vastu toetusid. Tundub, et selline konstruktsioon on väga vana päritoluga; hiljem asendus see täiuslikuma võlvkaarekonstruktsiooniga (Tihase 1974: 104). XIX sajandil ehitatud ahjude kerisekive kandsid tavaliselt võlvkaared. Väiksematel ahjudel oli ainult üks võlvkaar, suurematel kaks ja mõnikord isegi kolm võlvkaart
Laensõnad (härg, oinas, hein, hernes, seeme, vagu, kirves) 3.Varane metalliaeg ja rooma rauaaeg Pronksiaja algus - 3500 a tagasi jõudsid Eestisse esimesed metallesemed - vanimad pronksriistad odaots ja sirp - - pronksesemed kallid, muretseti vaid kõige vajalikumaid tööriistu (kirveid) - arenesid kivi, luu ja sarve töötlemisoskused - polnud murrangut majanduse ja ühiskondlike suhete arengus nagu mujal Kindlustatud asulad - hakati asulaid piirama paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga - Asva kultuur (Asva kindlustatud asula Saaremaal tuntuim) - Peamiseks elatusalaks karjakasvatus (lambad, kitsed, veised, vähem sigu ja hobuseid) - Maaviljelus kõrvalalaks (kõplapõllundus) - Küttimine ja kalapüük elatuslisaks (hülged) - Osati pronksi ümber valada, küllalt keerulised putkega kirved ja odaotsad, valmistati ehteid - Kaubavahetus (sissetoodav metall)
Kuna pronks kallis, hakati Eestis kivist, sarvest, luust esemeid valmistame pronksesemete eeeskujul. Pronksesemed olid prestiiziobjektid, mitte niivõrd kasutamiseks. Aasta 1100 eKr paiku toimusid ühiskonnas suured muutused. Ilmusid täiesti uut tüüpi kinnismuistised. Esimeseks uueks kinnismuistiseks olid kindlustatud asulad. Neid on leitud eeskätte Saaremaalt ja põhjarannikult. Need rajati eelistatavalt poolsaarele/jõekääru/Asva asula lausa laiul. Neid kaitstes paekividest laotud müür ja leitud kindlustatud asulate põhjal võis müüri paksus olla 1,3-1,6 meetrit. Kõrguse kohta andmed puuduvad, sest neid pole säilinud täielikult, kas peal mingi puidust tara oli seda ka ei tea. Müüride seest on leitud jälgi erinevatest palkehitistest (nende poste). Neid asulaid lahti kaevates on leitud loomaluid, mis kuulusid põhiliselt koduloomadele, vb oli see üheks põhjuseks, miks neid kindlustatud asulaid
sirp. +11 kirvest. TÖÖRIISTAD Metallesemeid Eestis vähe, puudusid valmistamiseks vase- ja tinamaagid, mujal pronksesemed esialgu liiga kallid, et neid arvukamalt hankida. Vanemal pronksiajal jätkus kivikirveste valmistamine ja teised esemed tehti samuti endiselt kivist, sarvest ja luust ning vastavad töötlemisoskused arenesid isegi edasi. NOOREM PRONKSIAEG (1100-500eKr) ASULADkindlustatud asulad Saaremal & P-Eesti rannikuvööndis. Kindlustusena paekividest tara või palkidest kaitsesein. Elati püsivalt.Suurem osa elanikke elas arvatavasti siiski avaasulates. MATMISKOMBED Kivikirstkalmed-erilised maapealsed kalmeehitised. 5-8m, suurematest kividest laotud ring, mille keskele oli laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu & ringi vahele ning peale kuhjati kividest küngas. Kesksesse kirstu mees, perekonnapea, sageli kõrval naine v laps. Laevkalmed äärekivid laevakujuliselt. Nende keskele rajatud väikestesse
kõõvits ja ehteid, loomakihvadest amulette, luust kujukesi või merevaiku. Tegeleti ka algelise loomakasvatusega ( sead, veised). Kammkeraamika perioodil tekkisid väikesed külad, jäädakse paikseks. Nöörkeraamika perioodil indogermaanlased hakkavad rohkem küttima, vanad asunikud võtavad neilt üle põlluharimist ning lõpuks kõik segunevad. Külad hajuvad ja tekivad üksiktalud. PRONKSIAEG- pronksist valmistati eelkõige kirveid, tehnilise progressi ajastu. Asulaid hakati piirama paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga. Hakati ehitama ka kindluseid - tekib sotsiaalne ebavõrdsus. Peamiseks elatusalaks on kujunenud karjakasvatus. Kõrvalalaks oli maaviljelus, kõplapõllundus. Elatus lisa andsid küttimine (hülged) ja kalapüük. Esimesed kivikalmed. Surnu pea oli põhjakaares. Kaubavahetuse algus, tekkis ebavõrdsus – sest aegade algusest oli omand alati ühisomand, kuid nüüd tõstetakse asi ühisomandist eraomandisse.
kivi esemete valmistamisel ehk kivi kirves tehti pronkskirve eeskujul. * 1100 eKr toimus suur muutus ja tekkisid täiesti uut tüüpi kinnismuistised. Esimesteks uut tüüpi kinnimuististeks olid kindlustatud asulad, mida on leitud eeskätt Saaremaalt ja põhja rannikult ning olid rajatud peamiselt kuskile poolsaarele, jõekääru või ka laiule (nt Asva kindlutatud asula). Kindlustatud asula puhul polnud mullast kaitsvat valli, vaid seda kaitses kuskil 1.3-1.6m paksune paekividest laotud müür. Väärtuseks olid sel ajal loomakarjad ja ka pronkesemed. Kuigi olid kindlustatud asulad, siis enamik inimesi elas siiski neist väljaspool. Samal ajal tekkisin ka kivikirstkalmed, mis asetseid maa peal, kividest ringi näol ning mille diameeter oli 3-8m ja kõrgus kuni 1m kivi ringi keskele oli laotud ka paekividest kirst, millele olid peale pandud pae plaadid. Kirstu maeti oletatavalt perekonna pea ning sinna selle ümber maeti ka teised perekonna liikmed. Kolmandaks
kammkeraamika kultuur arheoloogiline kultuur (IV at), mil Eestisse saabusid uued hõimud, kes kaunistasid savinõusid erilise tehnikaga, tööriist meenutas kammi venekirveste kultuur arheoloogiline kultuur (III at), paati ehk venet meenutavad hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirved andsid sellele ajastule nime; u. 2500 a eKr jõudsid Eestisse lõuna poolt uued hõimud. kindlustatud asulad asulaid piirati paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseintega, nt Asva Saaremaal kivikirstkalmed matmisvorm, 3-8 m läbimõõduga ring, märgiti põhja-lõuna suund, nt Jõelähtmes laevakalmed surnukeha põletati ja maeti, kivid laoti laevakujuliselt, nt Sõrve poolsaarel väikeselohulised kultusekivid 1750 rändrahnu, millele on uuristatud lohuke, tähendus teadmata
lihtsamaid küttekoldeid ning toiduvalmistamise kohti. 12.-13. sajandil ei olnudki paljudes saksa linnades ahju sees, vaid oligi lihtsalt leease, mis soojendas ka kogu ruumi ära. Leease ning kerisahi leeasemega on leitud TÜ Botaanikaaia arheoloogilistel kaevamistel. Kerisahjud olid nagu kerisahjud ikka, kuid viikingiaja lõpus tekivad juba kerisahjud, mille ees on ka leease. Selliseid ahjusid võib leida aga vaid Eestis ning mõnel pool ka Lätis. Kerisahjud olid ehitatud peamiselt paekividest ning maakividest. Keskaegsetes linnas olnud kerisahjudele on tehtud aga teatud täiendusi. Kolde sisemises osas on kasutatud juba küllaltki palju telliseid. Ühegi taolise ahju leiukohas ei ole leitud aga korstnajälgi, vaid suits on lastud uksest välja. Saviahjusid on Eestist leitud väga vähe, kuid neid on ka kaevamistel väga raske avastada, kuna neist jääb järele vaid 10-15 cm paksune savikiht ning savilaike on kultuurkihis mitmesuguseid (alati ei pruugi nad olla aga ahjuga seotud)
Eesti rändrahnu, tähestikulises järjekorras. Anto Raukas ,,Kalliskivid", 1982, ,,Valgus", Tallinn räägitakse kalliskivide kujunemisest, omadustest, uurimise ajaloost ning kasutamisest ehtena ja tööstuses. Rudolf Dud'a, Lubos Rejl ,,Väike vääriskiviraamat", 1998 räägitakse vääriskividest üldiselt ning toodud on vääriskivide kirjeldused. Helle Perens ,,Paekivi Eesti ehitistes I", 2003 räägitakse Eesti erinevatest paekividest ning paekivi ehitistest. Helle Perens ,,Paekivi Eesti ehitistes II. Harju, Rapla ja Järva maakond", 2004 Helle Perens ,,Paekivi Eesti ehitistes III. Lääne-Viru, Ida-Viru ja Jõgeva maakond", 2006 Pangad: Ago Aaloe ja Avo Miidel ,,Eesti pangad ja joad", 1967 kirjeldatud Eestis olevaid panku ja jugasid. Kalle Suuroja "Põhja-Eesti pangad", 2004 üldiselt klindist, Põhja-Eesti pankade kirjeldused. Kalle Suuroja "Põhja-Eesti klint", 2005 üldiselt klindist ning Põhja-Eesti
Linnuste kaitserajatised on väga täpselt välja mõeldud. Näiteks enne väravat on ehitatud mingi kaldtee ning enne väravat on võrdlemisi järsk käänak, et vaenalsel oleks keerulisem rammpalki värava ette tuua. Lõhavere linnus on Eesti üks olulisimaid linnuseid. Lõhavere linnuse omanik oli Lembitu. Väravakäik oli laetud paekividest, lähim paekivi leiukoht aga jääb väga kaugele. Seega on neid spetsiaalselt kohale veetud. Linnuse suurimast hoonest on välja tulnud ka kaks aaret, milles on nii hõbe kui ka pronksehteid. Selliste linnuste puhul, mis on omanud võimsaid kaitserajatisi, on veel üks oluline tegur, mida tuleb arvestada. Ükskõik kui võimas see linnus ka poleks, on linnusel vaja kaevu. Lõhavere linnusest avastati ka kaev, aga avastati ka väike käik, mis käis valli alt läbi. Linnuse all
Asulakohtade paiknemine Eestis - Eesti jagunes kaheks eriilmeliseks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Eesti inimesed muutusid lõplikult paikseks. Kindlustatud asulad - Seoses väärtuste kogunemisega (karjaloomad, pronks jne), tekkisid kindlustatud asulad - seda perioodi nimetatakse Asva kultuuriks. Neid rajati Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikul. Need paiknesid looduslikel kõrgendikel ning olid ümbritsetud paekividest või palkidest kaitseehitistega. (Iru ja Asva olid kindlusatud asulad nt) Peamised tegevus- ja elatusalad - Peamised tegevusalad olid põlluharimine ja karjakasvatus, käsitöö. Põhja-Eestis oli söödiviljelus ja lõunas alepõllundus. Matmiskobestikus hakkasid esinema ka tarandkalmed (põletusmatus.) Rauaaeg Eestis (peamiselt viikingiaeg) ja üldiseloomustus perioodi alguse dateering, linnuste aktiivne rajamine, suhted
töökohale. Alused tehakse 5 cm paksusest laudadest, mõõtmetega 80x80 cm või 100x100cm. Alus peab olema varustatud nelja tugeva konksuga ja seda tõstetakse neljaharulise tropiga. Kraana abil võib paekive tõsta müürsepa töökohale ka kummutatava kopaga. 7.5.4 Raudkivist vundamendi ladumine Ehitusraudkivid on mitmesuguse suuruse ja väliskujuga. Seepärast ei saa raudkividest nii korrapäraste nii korrapäraste kihtidega seinu kui paekividest; raudkivimüüri ehitamine on keerukam ja raskem ning vajab vilunud müürseppa. Raudkivimüür nagu ka paekivimüür laotakse "kahe poolega", s.o. sisemise ja välimise pindreaga. Ka raudkivimüür ehitatakse kihiline, analoogiliselt paekivimüüriga. Mördi kokkuhoiuks kasutatakse võimalikult rohkem väikesi täitekive ja kilde. Raudkivimüüri ladumisel tuleb kasutada mörti märgiga vähemalt 50. 23 7.6 Kivibetoonmüüritis
75 cm pikkuste ja 6...8 cm läbimõõduga vaiade (okaspuu või lepp) rida. Vaiade vahele punutakse hagudest tara nii, et hagude ladvad ja tüved jääksid vaiade taha. Laud- ja lattkindlustised (L) sarnanevad hagupunutisega. Erinevus on selles, et hagude asemel kasutatakse 6...8 cm läbimõõduga latte või laudu. Tänu tugevamale materjalile võib vaiade vahekaugus olla mõnevõrra suurem (80...100 cm). Kivikindlustis (K ja K') rajatakse muna- või paekividest objektidel, kus leidub sobivaid kive. Monteeritavaid raudbetoondetaile kasutatakse nii nõlvajalami kui ka kraavi põhja kindlustamiseks. Murtavplaatkindlustis (MP ja MP') tehakse kolmesektsioonilistest plaatidest. Plaatidel on murdevuugid, mis võimaldavad plaate murda trapetsikujulise kraavi ristlõike järgi. Raudbetoonplaatkindlutis tehakse kas 50x100x8 cm [(MKP) ja (MKP)' - maaparanduse kindlustusplaat] või 150x100x10 cm [(VKP)' - vesiehituse kindlustusplaat] suurustest plaatidest.
Kivivarekalmes on kive vähem. On ka kalmeid, kus on ääretult rikkalikke asju, näiteks Lepna, Proosa, Paju laevmatused kivikalmes. Kamberkivikalmed. Proosa kalmes lõhuti nõukogude ajal esemed töö käigus ära. Lepna haud on tuntud katkuhauana, mis oli Saaremaal Valjala vallas, avastas Marika Mägi. Nimi 'katkuhaud' oli sellest rahvast eemal hoidnud. Selles kalmes oli väga palju asju. Tegemist oli kivikalmega, mille keskele maa sisse oli süvendatud nelinurkne ala, mille servas olid paekividest laetud müürijäänused. Seinte ääres paiknes hulgaliselt haruldasi leide: kullatud ehted, hõbeehted, ka põlenud luud. Tegemist oli vist rikka suguvõsa hauakambrilaadse hauaga. Arvatakse, et see oli mingi hoonesarnane konstruktsioon, seintel olid isegi riiulid, kuhu olid asjad asetatud. Lisaks ehetele oli seal ka relvi. Kangurkalmetest ja kivivarekalmetest on leitud hulgaliselt neete, laevaneete. Võib-olla põletati surnud koos laevaga ja siis puistati kõik kalme
diameeter 5 m, konstruktsioon pole). On kolm kalmet, kus on palju panuseid (Lepna, Proosa ja Paju). Proosa ja Paju kalmed olid nõukaajal lõhutud. Saadi kuldesemeid. Lepna kalme oli kummaline, sest see oli rahvapärimuste järgi tuntud katkuhauana, asus keset põldu. Katkuhaua nimetus hoidis hilisemal ajal rahvast eemal. See kalme (kivid lohus) andis palju infot, tegemist oli kalmega, mille maa sisse oli süüvitatud madalam ala, kuhu olid laotud paekividest müür. Tegemist oli hoonega, mis oli püstitatud keset hauda. Seina ääres oli hulgaliselt leide, ka kullast ja hõbedast, põlenud luid. Esialgne selgitus oli, et tegemist oli sugukonna hauakambriga. Lisaks ehetele oli seal ka palju relvi. Mõnest kalmest on leitud rohkesti laevaneete. Võib arvata, et surnu on põletatud laevas või paadis. Eestis on ka ehtne laevmatus, Saaremal Salme külas. Haud leiti juhuslikult. Tulid välja selged laevajäljed, mis olid üle 10 m pikad, laius umbes 6 m
annaabi.ee 
