Varane metalliaeg ja Rooma rauaaeg (1)

VARANE METALLIAEG JA ROOMA RAUAAEG .
Pronksiaja algus. 1800 eKr. Kui mitmel pool mujal algas pronksi kasutusele tulekuga majanduse ja ühiskondlike suhete kiirenemine , siis Eestis selle ajastu esimene pool mingit murrangut kaasa ei toonud , kuna siin ei leidu vaske ja inglistina ning pronksesemed olid liiga kallid, et neid mujalt arvukamalt hankida. Hangiti ainult kõige vajalikumaid tööriistu-eelkõige kirveid. Suurem osa teistest esemetest valmistati endiselt kivist, luust , sarvest ja puust. Vastavad töötlemisoskused arenesid isegi edasi.
Kindlustatud asulad. Pronksiaja keskel piirati meil asulaid paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga. Eesti rannikuvööndist teatakse juba 4-5 sellist asulat. Neist tuntum asub Saaremaal, Asva asula. Selle järgi nimetatakse kogu kultuuri Asva kultuuriks . Pronksiaja teisel poolel oli peamiseks elatusalaks kujunenud karjakasvatus . Esmajoones kasvatati lambaid , kitsi ja veiseid, mõnevõrra vähem sigu ja hobuseid. Kõrvalalaks oli maaviljelus . Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Kaubavahetuse arengule viitab sissetoodava metallihulga suurenemine. Pronksiaja teisel pool paistavad silma Eesti tihedad sidemed Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega.
Vanimad raudriistad. Rauast valmistatud tööriistad ja relvad olid tugevamad, teravamad ja vastupidavamad. Kuna rauast valmistatud tööriistad-relvad olid raskesti kättesaadavad ja kallid ei suutnud nad luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda.
Kalmed ja kultusekivid . Kui varem maeti inimesimaasse kaevatud haudadesse, siis nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitusi-kivikirstkalmeid. Konstruktsiooniks olid suurematest kividest ring ja selle keskele laotud põhja-lõuna suunaline kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Vahel rajati ringi sisse mitu kirstu või ümbritseti kalme 2-3 kiviringiga. Kui kalmes oli mitu maetut, siis keskel oli perekonnapea ja ülejäänud paiknesid keskse kivikirstu ja ringi vahelisel alal. Eesti üks vanimaid kivikirstkalmete rühmi pärineb IX-VIII saj. eKr. See avastati Jõelähtmes Tallinn-Narva maantee ääres. Kivikirstkalmed olid valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini pKr. Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed . Neid ümbritsevad kivid olid paigutatud laevakujuliselt. Kalmete sees asuvatesse väiksematesse kivikirstudesse maeti surnuid põletatult. Kaks tuntumat laevkalmet asuvad Saaremaal Sõrve poolsaarel. Kivikirstkalmega üheaegselt levisid Eestis ühed mõistatuslikumad muistised-väikeselohulised kultusekivid. Lohkude omaaegne tähendus pole teada. Arvatavasti on tegemist Skandinaaviast lähtunud kivikultusega, millel võivad olla seosed ka esivanemate austamisega.
Oma raua tootmine. Majanduse areng hakkas märgatavalt kiirenema pärast seda, kui kohapeal õpiti ise rauda tootma. Meil leidub mitmel pool soodes soorauamaaki. Pruunikad roostekänkraid meenutav maak tambiti peeneks ja pandi koos puusöega umbes meetrikõrgustesse savist ja kividest valmistatud koonilistesse ahjudesse. Lõõtsaga pumbati ahju õhku, et söed pidevalt hõõguksid ja annaksid vajalikku kuumust. Söel oli tähtis osa ka raua eraldamisel maagist . Eesti ühed vanimad rauasulatusega seotud leiud avastati Tindimurrus Põhja- Tartumaal , kus toodeti rauda juba umbes 2000 aastat tagasi.
Põllunduse edusammud. Metallist tööriistadega edenes tegevus igal elualal. Oluline areng toimus põllumajanduses. Kui varem tegeldi kõplapõllundusega, siis nüüd tänu metallkirvestele levis aletamine . Laiemalt levis aletamine lõunapoolses Eestis. Neil aladel, kus mullakiht oli õhuke, kasvas mets aeglaselt. Juba varasel rauaajal hakkas seal levima söödiviljelus. Algeliseks maaviljeluseks sobisid kõige enam Lääne- ja Põhja-Eesti ning Saaremaa paepealsed, kus on õhukesed, kuid viljakad mullad . Põldude rajamine muutis elanikud paiksemaks.
Tõususajandid. Vanemat rauaaega (50 pKr-450 pKr) nim. ka rooma rauaajaks, sest sel ajal avaldas Rooma impeerium mõju kogu Euroopale, sealhulgas ka Eestile. Siinsete elanike peamisteks elatusaladeks olid kujunenud põlluharimine koos karjakasvatusega. See tõi kaasa jõukuse ja rahva arvukuse kasvu ning asustuse tihenemise. Põllumajanduse kõrval puhkes õitsele käsitöö. Eesti elanike kaubandushuvid suundusid nüüd lõuna poole-Rooma impeeriumi suunas. Märgatavad muutused leidsid aset matmiskombestikus. Endiselt rajati kivikalmeid, kuid nüüd moodustasid nende „sisekonstruktsioonid“ suurematest kividest laotud müürid, mis asetsesid ristkülikukujuliselt. Viimaste põhjal nimetatakse neid tarandkalmeteks. Ühe tarandi laius on mõni meeter, pikkus 3-10 meetrit. Tavaliselt rajati mitu tarandit üksteise kõrvale ja nad moodustasid ühe kalme. Surnuid maeti põletatult. Tuleriidalt järelejäänud luukillukesed puistati koos arvukate ehetest panustega kalmekivide vahele. Keskmiselt maeti ühte tarandisse 10-20 lahkunu jäänused.
Eestlaste esmamainimine . Rooma geograafid ja ajaloolased kirjeldasid ka Läänemere rannikul elavaid rahvaid. Aastal 98 pKr. Pandi esmakordselt Tacituse poolt kirja rahvas „ aestid “. Tänapäeval arvatakse, et üldiselt nimetati nii balti hõimusid. Pole aga võimatu, et nende hulka loeti ka eestlaste esivanemaid, sest läänemeresoomlaste eluala ulatus sel ajal veel tunduvalt kaugemale lõuna poole. Teise versioonina on oletatud, et eestlasi võidi arvata ka rooma allikates põhiliselt soomlasi tähistanud „fennide“ hulka. Mõningate matmiskommete omapära ja erinevate ehtetüüpide leviku põhjal jagunes Eesti kolmeks suuremaks kultuuripiirkonnaks: Lääne-Eesti, Põhja- ja Kesk-Eesti ning Lõuna-Eesti. Suuri edusamme soodustas asjaolu, et vanem rauaaeg oli arvatavasti rahulik sõdadeta ajajärk.