Hoonete soojustamine (1)

Hoonete soojustamine
Hoonete soojustamine
hoonete küttesoojus ku­lub valdavalt välispiirete ( vundament , põrandad, vä­lisseinad, katuslagi , aknad-uksed) soojakadude ning ventilatsioonist-õhuvahe­tusest tingitud soojakulude kompenseerimiseks;
soojakaod läbi välispiirete ja soojakulu õhuvahetusele olenevad vahetult välispiirete soojapidavusest ja õhutihe­dusest;
halvasti soojustatud ja lä­bipuhutavad, liigniisked või pragulised välisseinad, ka­tused, põrandad ja vunda­mendid juhivad soojust mitu korda rohkem ning lisaks ülemäärasele küttekulule on jahtunud tarindi sisemistes osades tõenäoline ka niis­kuskahjustuste ja hallituse tekkeoht;
niisama palju, kui läbi vä­lispiirete ja õhuvahetusega hoone soojust “kaotab”, tuleb sinna ka küttesooja juurde anda, et oleks tagatud hoone kasutajate mugavustunne , normaalsed elu- ja töötingi­mused;
ebapiisav soojustus ja üle­kütmine kahjustavad meid ümbritsevat keskkonda, sest kulutatakse liigselt loo­dusressursse ja atmosfääri paisatakse suur hulk saas­teaineid
Vundamendid
Paekividest või valubetoonist vanemate hoonete lisasoo­justuseta vundamendid on aja jooksul muutunud pragu­liseks ja lubi -tsementmördi on sadeveed vuukidest välja uhtunud. Seega on lisaks vä­hesele soojapidavusele vun­dament muutunud ka üheks hoone loomuliku ventilat­siooni täiendajaks – külmal välisõhul on ligipääs välis­piiretesse ja põrandate alla, jahutades neid ja tekitades vundamendile lähedastes tarindiosades niiskuskahjus­tusi.
Võimalusel tuleks hoone ümber, vundamendi taldmi­kust madalamale, paigalda­da drenaaž pinnasevee ja sa­devete eemalejuhtimiseks, kuna liigne niiskus alus- ja vundamendi-konstrukt­sioonides vähendab nende vastupidavust . Samuti ju­hib niiske keskkond soojust märgatavalt paremini – see­ga suurenevad ka soojakaod. Niiskuse leviku tõkestami­seks kasutatakse hüdroiso­latsioonivõõpa või spetsiaal­ seid niiskustõkkematerjale, et vundamendi pindu katta .
Kui hoone arhitektuur võimaldab, on parim viis vundamendi soojustamiseks katta see kogu ulatuses välis­pinnalt soojustusplaatidega kuni pinnase külmumispii­rini ja sokliosa viimistleda. Selleks sobivad hea sooja­pidavusega, niiskusele ja koormusele vastupidavad vahtpolüstüreenplaadid Estplast EPS-120 Perimeeter , mis kinnita­takse vundamendi ver­tikaalpinnale tüüblite ja vajadusel ka liimsegu abil. Veelgi parema tulemuse saavutamiseks võib hoone ümber pinnasesse paigalda­da horisontaalselt külma­kerke isolatsiooni, asetades tugevad Estplast EPS-200 isolatsiooniplaadid tihenda­tud täitepinnasele ca 0,5 m sügavusele, kaldega hoonest eemale. Välispinnalt vunda­mendi soojustuse soovitusli­kuks paksuseks loetakse 100 mm.
Välispinnalt soojustatud vundamendi sokliosa vii­mistlemiseks on mitmeid võimalusi:
soojustusplaatide krohvi­mine: aluskrohv + armatuur ­võrk + viimistluskrohv, sh maapinnast allapoole süga­vuseni 20…30 cm (soovitame kasutada õhekrohvisüstee­mide paigaldusega tegeleva ettevõtte kaasabi );
sokli katmine kivivoodriga (eeldab reeglina taldmikku kivilaotise rajamiseks)
Põrandad
Tihendatud ja niiskuse eest isoleeritud pinnasele rajatava põranda soojustus tehakse reeglina koos vundamendi vertikaalosade soojustuse­ga. Seda eelkõige juhul, kui vundamendi soojustamine välispinnalt ei ole teostatav. Samuti takistab soojustus põrandate äärealade jahtu­mist ning tagab põranda pin­nal ühtlasema temperatuu­ri. Korrektselt soojustatud vundament ja põrand on ka eelduseks põrandaküttesüs­teemi tõrgeteta toimimisele. Soojustusplaadid paksusega 50...100 mm paigaldatakse vundamendi vertikaalosa si­sepinnale kogu ulatuses kuni põrandavalu tasapinnani. Seejärel kaetakse põranda­pind 100...200 mm soojus ­tusplaatidega, paigaldatuna kahes kihis, nt 2 × 50 mm või 2 × 100 mm selliselt , et plaadikihtide vuugid ja lii­tekohad ei satuks kohakuti. Antud juhul on sobivaks ma­terjaliks vastupidavad põran­date vahtpolüstüreenplaadid Estplast EPS-80 ja EPS-100.
Soojustuse paksuse ja tu­gevusklassi valik sõltub hoo­ne tüübist ja kasutusotstar­ best . Kui hoone vundament ja sokkel on välispinnalt piisavalt soojustatud, kasu­tatakse vundamendi verti­kaalsel sisepinnal külmasilla tõkkeks 20...25 mm isolat­siooniriba. Suurema kasu­tuskoormusega ehitistes (nt tööstushooned, garaažid jm) kasutatakse põrandate soojustamisel Estplast EPS-200 soojustusplaate.
Välisõhu kohal asuvate põ­ randate (tuntud ka kui “tuu­lutatavad põrandad”) põ­randalaagid toetuvad reeg­lina täitepinnasesse rajatud kivipostidele. Laagide otsad toetuvad vundamendivööle, kus kivi- ja puitpindade va­hel on hüdroisolatsiooniks kasutatud tõrvapappi vms. Sokliosas on läbivad tuulu ­tusavad, mis tagavad põran­põran­daaluse ruumi tuuldumise.
Vanema põranda soojus­tamiseks tuleb olemasolev põrandakate (laudis, puit­laastplaat jms) eemaldada ja laagide vahed vanast täi­disest tühjendada. Seejärel tihendada vundamendivöö ja välisseinte ühendpinnad, kus läbipuhumine on kõige suurem (nt Penoflexipolü­uretaanvahuga vms). Niis­kuse ja hallituse levikut saab tõkestada ka puidukaitseva­henditega – vundamendile ja postidele toetuvad talad ja laagide otsad võõbatakse hallitust ja niiskust tõrjuva mastiksiga. Seejärel põrand soojustatakse.
Enne soojustuse paigal­ dust tuleb laagide vahele abiliistudele ja/või hõre­laudisele paigaldada tuule­tõkkekiht. Selleks sobivad antud juhul kõige paremi­ni niiskusele vastupidavad mineraalvillast tuuletõk­ke- ja soojustusplaadid (nt Rockwooli kivivillast plaa­did paksusega 20...30 mm). Laagide vahele paigalda­takse Thermolani klaasvil­larullid või Rockwooli kivi­villaplaadid kogupaksusega vähemalt 200 mm, vaja­dusel mitmes kihis, nt 50 + 150 mm või 100 + 100 mm. Eriti tähelepanelik tuleb olla vundamendi-laagide- talade kokkupuutejoontel ja hoone nurkades, kuhu sageli ki­puvad jääma soojustamata kohad, mis tekitavad hiljem põrandal külmasildu.
Seinad
Sõltuvalt hoone tüübist on põhiliselt kasutusel kaks eri­nevat välisseinte lahendust.
Tuulutatavad ehk ventilee­ ritavad välisseinad: kasuta­takse peamiselt puit- ja me­tallsõrestikhoonete korral, kui seinad viimistletakse fas­saadikatteplaatide või -vood­riga (nt puitlaudis vms). Fas­saadikatte ja soojustuskihtide vahel asetseb tuuletõkkekiht, fassaadikatte ja tuuletõkke­kihi vahel on tuulutusvahe.
Krohvialused välissei­nad: kasutatakse peamiselt massiivseinte soojustamisel, kui olemasolevale kivi- või betoonseinale kinnitatakse tugevad soojustusplaadid, mis kaetakse krohvikihiga. Krohvimistööd ja spetsiaal­ sete soojustusplaatide pai­galdus eeldavad alati vastava valdkonna kogenud ettevõtja abi, sest krohvisüsteem peab olema valitud vastavalt ehi­tus- ja tuleohutusnõuetele, seinatüübile ning kasutatava soojustusmaterjali omadus­tele.
Tuulutatavad välisseinad rajatakse traditsiooniliselt kergsõrestikele ning sõresti­ku postide vahed täidetakse soojustusega. Soojustatud sõrestiksein kaetakse välis­pinnalt tuuletõkkeplaatide­ga, seejärel kinnitatakse tuu­letõkkekihile distantsliistud tuulutusvahe tagamiseks. Distantsliistudele kinnita­takse fassaadikattematerjal
Katused
Katuslagede soojustuseks on varem kasutatud enamasti saepuru või lubja-liiva segu, mis täidab külma pööningu põrandatalade vahed, kogu­paksusega 10…15 cm. Enne lisasoojustamist peaks täidis täitma soojustatava pinna vähemalt olemasolevate ta­lade kõrguses nii, et lisasoo­justuse paigaldusel ei jääks soojustuse sisse tühimikke. Tasandatud laetäidisele on optimaalne lisada mineraal­villast lisasoojustuse kiht või kihid (nt Rockwool Rock Batts või Thermolan Classic , kogupaksusega 200...300 mm). Lisasoojustuse erine­vate kihtide liitekohad ei to­hiks kattuda ning erinevad kihid asetatakse võimalusel üksteise suhtes risti – see väl­dib soojalekkeid rullide või plaatide liitekohtades. Lisa­soojustuseks võib kasutada ka puistevilla (nt Thermolan SupafilLoft045,paksusega250...350 mm). Puistevilla paigalduse eeliseks on pu­hurseadmega puistamine, mis võimaldab soojustusega täita ka väga madala külma pööningu põranda või talade vahede raskesti ligipääseta­vad kohad ja tühimikud.
8