Keskmine kiviaeg (0)

                                                     Keskmine kiviaeg.                                                       (9600–3900 a eKr)  Mesoliitikum ehk keskmise kiviaja alguseks loetakse 8000 a. eKr . Kiviaja kultuur 
kujunes välja   Śvidry  kultuuri baasilt. Mida tuntakse ka, kui  Kunda kultuurina ja 
mis hõlmas kõiki Baltimaid, Põhja-Valgevenet, Kirde-Poolat, Loode-
Venemaad, Karjalat ja Soomet. Ühe seletuse kohaselt kujunes see välja Lõuna-
Leedus ja Kirde-Poolas, jõudis sealt Läti ja Eesti alale koos uusasukate saabumisega. Vanim inimtegevuse jälg Eestis on Pulli asulakoht, u 9000–8550 eKr.  Keskmisest 
kiviajast pärit juhuleide on välja tulnud üle kogu Eesti. Umbes 7100 a. eKr hakkas 
asustus levima mererannikul, kus tegeldi hülgeküttimisega . Hülgeküttide retkete 
käigus avastati ja võeti kasutusele ka rannikust mitmekümmend kilomeetrit eemal 
asunud saared. Umbes 5800 eKr jõudsid esimesed hülgekütid Saaremaale, kuhu 
tekkis keskmisel kiviajal ka püsiasustus. Hiiumaale ja Ruhnu saarele, kus peatuti 
hooajalistel küttimisretketel. Inimesed elasid paarikümneliikmelistes rühmades, sest
suured kogukonnad polnud vajalikud ega võimalikud. Kogukonna püügi- ja 
korilusterritoorium pidi olema  suur, et rahuldada aastaringse toiduvajaduse, samas 
hävitamata kogu selle ala loomastikku.  Elu- ja peatuskohad olid arvatavasti lagedamatel aladel: mererannas rohurinde 
piiril, siseveekogude ääres metsastumata kaldaterrassil. Eluasemete kuju, suurus ja 
ehitusviis muutus vastavalt vajadusele, kasutusajale ja traditsioonidele. Keskmise 
kiviaja lõpust pärinevad vanimad  hoonejäänused, mille põhjal on nende pindalaks 
hinnatud kuni 50m². Elatist hangiti küttimise, kalastamise ja korilusega. Jahiti pea 
kõiki sel ajal elanud metsloomi ja suuremaid linde. Mesoliitikumi esimesel poolel olid
peamised jahiloomad põder ja kobras, hiljem ka metssiga ja tarvas. Suurem osa 
saagist püüti ilmselt püüniste või lõksude abil, kasutati ka varitsus- ja ajujahti. 
Kalastamine toimus kalatõkete, võrkude, mõrdade, õngede ja ahingutega. 
Mesoliitikumi teisel poolel sai rannikupiirkonnas tähtsaks jahiobjektiks hüljes. Kuigi 
ainsaks märgiks korilusest on asulakohtadest leitud sarapuupähkli koored, söödi 
ilmselt teisigi taimi.  Keskmise kiviaja inimesed võtsid kasutusele vibu ja nooled, mis aitas neil edukamalt jahti 
pidada, ning kodustasid koera. Peamine sotsiaalne üksus oli sugulusel põhinev sugukond. 
Sugukonnas toimis tööjaotus, mis kujunes vanuse ja soo järgi; mehed tegelesid eelkõige 
küttimisega, naised aga koriluse ja saagi varumisega .  Algselt muudeti igal jahi-, kalapüügi- ja korjehooajal oma elukohta vastavalt teatava
saaklooma parimale püügiajale või taime parimale korjeperioodile. Igale rühmale 
kujunes välja oma piirkond, mille sees liiguti. Aja jooksul selliste territooriumite 
suurus kahanes ja püügimajandus mitmekesistus. Jäädi kohapeale ja võidi kasutada 
ka aastaringseid külasid. Esimesed püsivad suurasulad olid tekkinud vanemal 
kiviajal.. Keskmisel kiviajal paiksus suurenes. Põhjuseks oli eriti koriluse objektide, 
puuvilja parem kättesaadavus, paremad väikeloomapüügi tehnikad ja kalapüügi 
areng. 


Töö- ja tarberiistu valmistati kivist (tulekivi ja kvarts), sarvest, puust, nahast ja 
luust. Keskmisele kiviajale on iseloomulikud kivitööriistade kõrge kultuur. Nende 
vorm oli põhijoontes samasugune nagu praegustel tööriistadel. Tüüpilised on 
väikesed tulekivist riistad (mikroliidid, mida kasutati keerukamate tööriistade 
(näiteks saagide) osadena. Eristatakse väga väikestest teradest (mikroteradest) 
mikroliite ja geomeetrilisi mikroliite, mida valmistati suuremate terade sihiliku 
katkimurdmise ning järgneva retušeerimise teel. Põhja-Euroopas kasutati puidu 
töötlemiseks varrega kirveid. Keskmise kiviaja kronoloogia põhinebki nende 
tööriistaliikide sagedusvahekordadel. Keskmisest kiviajast  pärinevad esimesed 
märgid metsade hävimisest inimtegevuse tulemusena, kuigi massiliselt hävitati 
metsi vanemal kiviajal , kui põllumaad oli juurde vaja. Keskmise kiviaja leide on 
vähe ja nad ei paikne lähestikku. Enamik leide pärineb suurtest jäätmehunnikutest. 6.–5. aastatuhandel eKr muutus ilmastik niiskemaks, jäädes seejuures soojaks. 
Talved olid pehmed ja taime kasvuperiood pikenes.  Algas taimedele väga soodne 
kasvuperiood. Kõikjal vähegi sobivatel aladel kasvasid lopsakad metsad. Üha enam 
levisid laialehelised puuliigid, eriti jalakas, pärn ja tamm. Arvati, et lehtpuud ületasid
oma hulgalt okaspuid kolmekordselt. Metsades elutses rikkalik loomastik. Samal ajal tekkis Läänemere nõos olnud veekogul jälle ühendus ookeaniga. Vesi 
alanes ja muutus soolasemaks. Seda Läänemere aega nimetatakse Litoriinamereks. 
Eesti muinasjaja alguseks loetakse 6-12 saj. Muinasaja lõpus oli eesti jagunenud 8 
suurema ja mitme väiksema maakonna vahel, kus keskjuhtimist ei olnud vaid iga 
kihelkond juhtis ennast ise. Muinasaja lõpus oli eestis ilmne varanduslik ebavõrtsus. 
Ülikud elasid tihti küladest väljaspool paiknevates suurtaludes, mida kutsuti 
mõisateks.  Suurem osa inimesi olid vabad maaharijad.  8-9. sajandist alates tunti Eestis raudteraga artru, mis muutusid üldisemaks 
muinasaja lõpus. Ilmus ka uus adratüüp-harkader, mis püsis Lõuna-Eestis 
kasutusele kohati kuni 19-sajandini. Lõuna-Eestis kasutati konksadta, millega oli 
sobivam harida sealseid õhukesi mulde. Künniloomana hakati üha rohkem 
kasutama hobust. Kõige rohkem kasvatati rukkist, millest suurem osa moodustas 
talirukis. Kasvatati ka otra, nisu, kaera, hernest, põlduba, lina ja kanepit.  11.-12 
sajandi linnuseid on teada umbes 50, neist umbes pooled rajati alles sel perjoodil. 
Osades linnustes elati pidevalt aga teised olid kasutusel vaid hädaohu korral.   Muinas ajal kasutati palju orja tööjõudu. Orjad oli ostetud orjaturult või otse 
varasema omaniku käest. Arvati, et suur osa sõjavange ei võetud mitte nende 
tööjõu pärast, vaid loodeti nende eest saada lunaraha. Abielus olnud orjadele oli 
antud harimiseks väike maalapp.  Naabritega tuli ette pingelisi olukordi, eriti 
venelaste ja latgalistega, kes korraldasid eesti aladel rüüsteretki. Eestlased vastasid
neile samaga. Sel ajal oli oluline ka saarlaste tegevus, kes käisid tihti oma 
laevadega lääne pool rüüsteretkedel. Ühe röövretke käigus võidi maha põletada 
Sigtuna linn 1187. aastal, kuigi seda võisid teha ka kuralased või karjalased.  Arvati, et Eesti ala esimesed inimesed  olid suhteliselt pikad. Hiljem paistab kasv 
olevat vähenenud. Eesti pärit vanimate inimsäilmete järgi oli meeste keskmine 
pikkus sel ajal 164 cm ja naistel 157 cm. Keskmise kiviaja inimesed olid pika- või 
keskpealised, laia ja kõrge näoosa ning etteulatuva ninaga. Inimeste eluiga võis 


ulatuda harva üle 30–40 aasta. Seda tingisid nii haigused kui jahil ja omavahelistes 
konfliktides saadud vigastused. Taoliste küttide-kalurite-korilaste ühiskondade 
analüüsimise põhjal võis konfliktide tõttu surra isegi kuni veerand rahvastikust. 
Naised küll sünnitasid sagedamini kui tänapäeval oli laste suremus väga suur.  
Ühiskonnakorraldus oli suhteliselt võrnde, ehk mingi soo, vanuse ja isiklikest 
võimetest võisid erinevused eksisteerisid. Arvatavasti kehtisid tavad ja tööjaotus , 
jahil käisid tavaliselt mehed, koriluse ja majapidamistöödega tegelesid 
naised. Kooselu oli ilmselt reguleeritud ja kogukonnasisesed abielud võisid olla 
keelatud. Kui elukaaslased pärinesid teistest kogukondadest, siis oli see ühtlasi 
laiemaid alasid ühendav, kultuuritraditsioone kandev ja säilitav ning uusi ideid ja 
oskusi levitav tegur.  Matmisel surnule mõnikord loomahammastest ripatsi kaasa 
panek osutab mingile religioossele tõekspidamisele ja rituaalile. Võimalik, 
et surma ei käsitletud kui elu lõppemist, vaid selle vormi muutust. Mesoliitikumi 
lõpuajast pärinevad sarvest tehtud looma- ja inimkujud olid ilmselt samuti 
religiooniga seotud. Vee lähedal asunud matmiskohad ja veekogude põhjast leitud 
figuurid võivad osutada, et sel ajal olid pühakohad seotud veekogudega. Pärnu jõest
on leitud inimese ja veelinnu pea kujuke, Tõrvalast Narva jõe ääres (kunagisest 
merepõhjast) põdrasarvest rästiku skulptuur. Arvatavasti oli sellisel 
mesoliitilisel kunstil vähemalt osaliselt usundiline või rituaalne taust. Võimalik, et 
koos rästikukujuga Tõrvalast avastatud mittekalastusvahendeid (nooleotsad, 
pistodad) on vette heidetud ohvriannina, tagamaks õnne kalastamisel ja veelindude
jahil. On oletatud, et sarnaselt paljude teiste arhailiste religioonidega uskusid Eesti 
ala elanikud looduse hingestatusesse. Mõisted: Asva kindlustatud asula- Asva külatagusel madalal heinamaal paikneb Põhja-
Euroopa tuntumaid pronksiaja kindlustatuid asulaid, mis on nime andnud tervele 
arheoloogilisele kultuurile. Seljak, millel asula paikneb, oli pronksiajal laid või 
poolsaar madalas merelahes. Asva kultuur on Läänepoolsemate soome-ugrilaste 
hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, 
algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Varasema perioodi leiumaterjalide hulgas 
on lisaks luust ja pronksist tööriistadele eriti palju pronksivalamisele osutuvaid 
savist valamisvormide katkendeid ning hoonetest pärinevad paest ja savist 
põrandad ja kividest kolded. Kindlustatud asula vanim järk hävis kogu linnust 
haaranud tulekahjus, mis toimus ajavahemikus 685–585 enne meie ajaarvamist Lohukivid- Kividesse lohkude uuristamise komme jõudis Eestisse tõenäoliselt 
Skandinaaviast, kus sellega tegeleti juba nooremast kiviajast. Eesti lohukivid 
pärinevad oletatavalt 1. aastatuhandest eKr pronksiaja lõpust või eelrooma 
rauaajast, kuna nad asuvad samades piirkondades, kus asuvad sellesse ajajärku 
dateeritud kivikirstkalmed.  Eestist on avastatud umbes 1800 lohukivi.  Nöörkeraamika- on keraamika liik, mille oluline tunnus on 
nöörornament.Nöörkeraamikat kasutati laialdaselt Kesk- ja Põhja-Euroopas 3. 
aastatuhandel enne meie ajaarvamist või , hilisel kiviajal. Tüüpilised 
nöörkeraamikaesemed on väikesed lameda põhja ja S-kujulise seinaprofiiliga 


anumad, aga esineb suuremaidki, isegi amforakujulisi nõusid. Nöörkeraamika on 
iseloomulik hõimudele, kes kasutasid silmaga kirveid, eriti venekirveid 
Selliseid arheoloogilis    i  kultuure nimetatakse nii nöörkeraamika kultuuriks kui  venekirvekultuuriks. See kultuur hõlmas suure ala Hollandist läänes kuni Volga 
keskjooksuni idas ja Baierist lõunas kuni Lõuna-Soomeni põhjas. Varbola linnus- On arvatud, et Varbola linnus oli Jüriöö ülestõusu ajal üks kahest 
Harju ülestõusnute linnusest, kus end 1343. aasta sügisel kaitsti ja mis lõpuks 
vallutati. Kammkeraamika-  mida iseloomustasid esemetele kammtempliga tekitatud 
piklikud täkked.  Selle keraamikaliigi järgi on nimetatud arheoloogiline 
kultuur: kammkeraamika kultuuri. Eesti alale jõudis 
kammkeraamika neoliitikumi lõpus ehk III aastatuhandel eKr Koera kodustamine- Koer on üks vanemaid koduloomi.  Vanema kiviaja inimest 
ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus. Jahikoertena ning 
kande- ja veoloomadena, karjakasvatuse arenedes ka karjahoidjatena hakati koeri 
tõenäoliselt kasutama alles hiljem. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on 
võimaldanud aja jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu Põlluharimine ja karjakasvatamise algus- Põlluharimine sai alguse korilusest ja 
karjakasvatus küttimisest.  Pulli muinasala- Vanim inimtegevuse jälg Eestis on Pulli asulakoht, u 9000–8550 
eKr  Tarandkalmed- Maapinnale kividest laotud müüriga ümbritsetud nelinurkset ala. 
Mitme tarandiga kalmetes on need ehitatud üksteise külge. Tarandi piirideks on 
suured raudkivid või siis paeplaadid, mis on laotud     lapiti kuivmüüritisena. Tarandi
välisserv püüti laduda sirgena ning tarandi sisemus täideti kivide ja mullaga. 
Tarandi pikkus varieerus 2–3 meetrist 10–12 meetrini, laius vaevalt 1 meetrist kuni 
4–5 meetrini. Kivikirstkalmed- on maapealsed haudrajatised, mis koosnesid kalme keskel 
asunud ja kividest laotud ühest või mitmest kirstust ning ümbritsevast ühest või 
mitmest kiviringist. Ringmüüri ja kirstu vaheline ala täideti korrapäratu mullaseguse
kivilasuga, harvem ka kruusaga.  Ehituseks kasutati tavaliselt paekive, 
vähem raudkive. Mõnel juhul on paekividest ringmüür laotud raudkividest 
vundamendi peale.  Viikingi retked- on Euroopa ajaloo period 8- 11. sajandini. Sel perioodil rändasid 
Euroopa meredel ja jõgedel viikingid, kes valdavalt tegelesid kaubitsemise ja 
sõdimisega. Kaali retked- Meteoriidi langemise tagajärjel tekkis kaali krater. Kaali meteoriidi 
langemisega seostatakse asva kindlustatud asula hävimist.  Jaroslav Targa sõjakäik- oli Rjurikovitšite soost Vana-Vene valitseja. 


 1030 aastal võttis Jaroslav koos Vladimiri ja Novgorodi vägedega ette 
sõjakäigu tšuudide vastu, võitis neid ja lasi senise Tartu muinaslinnuse kohale 
ehitada oma kindluse, mille nimetas oma kaitsepühaku järgi  Jurjeviks .  Jurjev 
püsis 1061. aasta kevadeni, mil Eesti või Põhja-Läti ala hõim selle hävitasid, liikudes
sõjakäiguga kuni Pihkvani.  4) Oled muinasaja inimene. Mida või keda usud?  Usun, et kõigil elus  ja eluta  loodusel on oma hing. Ja kõigil inimestel peaks olema 
võrtsed õigused siin maapeal. Orjatööjõud tuleks keelustada ja kõik inimesed 
peaksid enda ülalpidamise eest ise vaeva nägema.