Eestlased muinasaja lõpul (0)

TEEMA 4. Eestlased muinasaja lõpul 
1.  Suhted  naabritega : idaslaavlased , balti hõimud,  viikingid .  
 
Esialgu olid eestlaste suhted naabritega kaubanduslikku laadi ja sõjalisi kokkupõrkeid 
tõenäoliselt ei esinenud . Esimesed märgid sõjaohu kasvust pärinevad pronksiaja 9.- 6. 
sajandist eKr, kui Lääne-Eestis ja Saaremaal hakati asulaid kindlustama paekividest laotud 
tara ja palkidest kaitseseinaga ( Asva  kultuur) 
 
Alates keskmisest rauaajast (5.- 8. sajandist) muutusid suhted naabritega teravateks, mida 
tõendavad järgmised  asjaolud : 
• 
Eestis algas massiline  linnuste ehitamine. Muinasaja lõpusajanditest on teada kokku 
u 120 linnust, mis tulenevalt piirkonnale omastest pinnavormidest olid nelja tüüpi – 
mägilinnused, neemiklinnused, maalinnad  e. Ringvall- linnused  ja Kalevipoja säng tüüpi 
linnused 
• 
Arheoloogilistel kaevamistel on avastatud linnuste korduvaid põlemisi ja leitud 
relvade katkeid 
• 
Matustel hakati hauapanustena kaasa  panema   relvi  
• 
Sagenes väärismetallist  ehete , müntide ja relvade peitmine nn peitleiud 
 
 
Suhted Skandinaaviamaadega: 
• 
kuni 7. sajandini olid suhted rahumeelsed, piirdudes tõenäoliselt vastastikuse 
kauplemisega 
• 
alates 7. sajandi algusest  kirjeldavad Skandinaavia  saagad ja  ruunikivid ka sõjakäike 
Eesti  alale  
• 
viikingiajal (800- 1050) võisid viikingite kauba- ja sõjaretked Eesti alale olla 
suhteliselt sagedased, kuna Eesti asus Bütsantsi ja Idamaadesse viiva kaubatee ääres. Püsivat 
edu viikingid siiski ei saavutanud. Saagad ja ruunikivid annavad teavet ka paljude viikingite 
langemisest sõjakäikudel Eestisse. 
• 
Pärast Skandinaavia ristiusustamist ja riikide teket viikingite sõjakäigud lõppesid 
• 
alates 12. sajandist aktiviseerisid oma sõjalist tegevust hoopis eestlased (eestlaste 
viikingiaeg), kes käisid sageli rüüstamas Taani ja Rootsi rannikualasid ja põletasid 1187.a 
maha Rootsi tähtsama kaubalinna  Sigtuna  
 
Suhted slaavlaste ja Vana- Vene riigiga: 
• 
6.-7. sajandil algas idaslaavlaste  väljaränne oma algkodust Visla ja Dnestri jõe 
piirkonnast põhja poole. 8. sajandiks olid idaslaavlased  jõudnud ka Peipsi  järve tagustele 
aladele, kus elasid soome-  ugri hõimud ( karjalased , vepslased jt) ja algas soomeugrilaste ja 
slaavlaste segunemine, mis viis 14. sajandiks enamiku soome-ugri hõimude 
assimileerumiseni. 
• 
Vastavalt Vana- Vene kroonikale „Jutustusi möödunud aegadest“ olevat slaavlased ja 
teised Peipsi taga elanud  rahvad kutsunud endale 862.a Rootsist kolm viikingist venda 
valitsejaks (Rjurik, Sineus ja Truvor) 
• 
882.a vallutas Rjuriku kaaskondlane Oleg ( Helge ) ära Kiievi linna ja viis sellega 
lõpule Venemaa põhja- ja lõunapoolsete alade ühendamise. Sellega pandi alus Vana-Vene 
riigile. 
• 
Esialgu olid slaavlaste ja tšuudide suhted rahumeelsed. Tšuudid olevat osalenud vene 
vürstide korraldatud sõjaretketel ja kaitsnud piiriäärseid kindlusi rändrahvaste kallaletungide 
eest 
• 
Alates 11. sajandi algusest eestlaste suhted Vana-Vene riigiga teravnesid. 1030.a tuli 
suurvürst Jaroslav Tark ja vallutas ära Tartu ning rajas sinna tugipunkti, mille nimetas 
Jurjeviks. Venelaste katsed järgmistel aastakümnetel mõjualuseid territooriume laiendada 
ebaõnnestusid ja 1061.a vabastasid eestlased (vene kroonikates sossolid ) Tartu 
• 
Vana- Vene riigi lagunedes 11. sajandi lõpul kergenes eestlaste olukord märgatavalt, 
sest edaspidi tuli sõdida väiksemate Vene vürstiriikide vastu ( Novgorod , Pihkva). 
Vastastikkustes rüüsteretketes 12. sajandil keegi püsivat edu ei saavutanud. 
 
Suhted balti hõimudega: 
• 
suhteid balti hõimudega teravdas oluliselt idaslaavlaste liikumine põhja poole. Osa 
balti hõimudest segunes slaavlastega, osad üritasid omakorda liikuda slaavlaste eest ära. 
• 
Alates 7. sajandist tegid läti hõimud Põhja- Lätis katseid nihutada oma senist asu ala 
eestlaste arvelt põhja poole. Sellel perioodil rajati Kagu- Eestisse hulk linnuseid. 
• 
Osad seni Põhja- Lätis elanud läänemeresoomlastest segunesid läti hõimudega, vaid 
liivlased säilitasid oma asu ala Läti lääneosas 
 
2.  Eesti ühiskond esiaja lõpul: sotsiaalne kihistumine.  Maakonnad ja 
kihelkonnad. Linnused. Külad ja  elamud . 
 
Muinasaja lõpul elas Eestis u 150 000 inimest, asustamata jäid vaid maa soisem edelaosa, 
mererannik ja mõned saared. 
 
Elatusalad: 
 
• 
Peamine  tegevusala oli  maaharimine . Alepõllunduse kõrval võeti kasutusele 
künnipõllundus, VII-VIII saj. Paiku võeti kasutusele rauast teraga   ader  (konksader, harkader) 
• 
Maa suurust arvestati adramaades  – sellise suurusega maa, mida  hariti ühe adraga. 
Tavaliselt oligi talupere valduses üks adramaa. 
• 
Algul oli kasutusel kaheväljasüsteem, seoses talirukki kasvatamisega  hakkas levima 
kolmeväljasüsteem. 
• 
Põlluharimise kõrval tegeleti loomapidamisega. Lääne-Eestis kasvatati rohkem 
veiseid (rohumaad!), Lõuna-Eestis sigu. 
• 
Lisaks tegeleti küttimise ja kalapüügiga (põhiliselt sisevetel, mererannikul puudus 
elanikkond, kes oleks sellega püsivalt tegelenud) 
• 
Arvestatav tähtsus oli ka metsmesindusel (mesi ainus magusaine, vaha järele nõudlus 
Lääne-Euroopas) 
• 
Suur osa vajalikke töö- ja tarberiistu valmistati kodus oma jõududega, kuid mõningatel 
aladel kujunesid välja oma käsitöömeistrid, näiteks raua tootmine ja töötlemine – sepad, 
relvasepad , ehete  valmistamine, pottsepad (XI saj. Võeti kasutusele potikeder). 
• 
Kaubeldi naabritega. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega, kuid tänu soodsale 
asendile oli olulisel kohal ka vahenduskaubandus . 
 
Rahvakoosolekud ja ülikud: 
 
• 
XI-XII sajandil oli valdav osa rahvast vabad inimesed, kes olid oma varanduslikult ja 
õiguslikult seisundilt enam-vähem võrdsed. 
• 
Tähtsamaid küsimusi arutati rahvakoosolekul. 
• 
Üheskoos rajati linnuseid. 
• 
Ühisvalduses olid karja- ja heinamaad 
• 
Põllumaa oli arvatavasti oli juba arvatavasti üksikperede kasutuses e  eraomanduses . 
• 
Eraomanduse kasvuga kaasnes varanduslik ebavõrdsus. Rikkamateks said esmajoones  
küla- ja kihelkondade vanemad – arukamad ja mõjukamad mehed, kellel oli kõrgem 
ühiskondlik positsioon ( Lembitu , Lembitu küla) 
 
Elamud ja külad: 
• 
Elamutüübiks oli  rehielamu . 
• 
Talud paiknesid enamasti lähestikku ja moodustasid küla. Vastavalt maastiku 
iseärasusele levisid erinevad külatüübid: sumbkülad (Lääne-, Kesk-, ja Põhja-Eestis), 
ridakülad (Ida-Eestis), hajakülad (Lõuna-Eestis) 
 
Kihelkonnad ja maakonnad: 
• 
Kihelkonnad moodustasid maakonnad. Eestis oli umbes 45 kihelkonda ja 8 suurt 
ning 4 väikest maakonda. 
• 
Olid mõningased viited riikluse kujunemise algetele n  Raikkülas toimusid iga-
aastased maavanemate nõupidamised - Raikküla kärajad 
• 
Ise ja oma  naabrite  poolt nimetati eestlasi tavaliselt maakondade järgi sakalased, 
virulased jne, samas kohtab kirjalikes allikates ka ühisnimetust „Eesti“ ja „eestlased“ 
 
 
  
http://www.geo.ut.ee/~raivo/img/Muinas.JPG 
 
Sõjaline tase, linnused: 
• 
Ründerelvad olid: odad (viskeodad, torkeodad), mõõgad, sõjakirved (tapper), 
sõjanuiad (kärp), vibusid ja  nooli  kasutati vähem 
• 
Kaitserelvad  olid: kilbid , rõngassärgid, kiivrid? 
• 
Põhiliseks väeüksuseks oli  maakonnas moodustatud malev, mis koosnes nii  ratsa - kui 
ka jalameestest. 
• 
Merel tegutsesid saarlased viikingilaevu meenutavatel kiiretel alustel. 
• 
Linnusetüübid olid: mägilinnus (n Otepää) ja neemiklinnus (n Rõuge, Lõhavere), 
rahvasuus tuntakse neid valdavalt linnamägedena.  Need olid kõige enam levinud 
linnusetüübid ja neid kohtab kogu Eesti  mandril  välja arvatud Lääne-Eestis. Kalevipoja sängi 
tüüpi linnus (n Alatskivi, Sinialliku, Vooru) rajati tavaliselt voortele. Eemalt vaadatuna 
meenutavad nad kõrgete otstega voodit, kust tuleneb ka rahvapärane nimetus. Ringvall-
linnuseid ( Valjala ) iseloomustab ümber kogu linnuseõue rajatud kunstlik kõrge  vall . 
Enamlevinud Saaremaal ja Lääne-Eestis. Linnusetüüpi on nimetatud ka maalinnaks. 
• 
Kuni ristisõjani oli eestlaste sõjaline tase vastav lähemate naabrite kallaletungide 
tagasitõrjumiseks.