Peajalgsed (0)

Peajalgsed
Limused ehk molluskid on väga rikas selgrootute loomade hõimkond; umbes 120 000 liiki. Peamised limuseklassid on teod, karbid ja peajalgsed. Peajalgsed (Cephalopoda) kuuluvad merelimuste klassi. Nüüdisajal on peajalgseid peaaegu 800 liiki. Peajalgsete hulka kuuluvad kalmaarid , seepiad ja kaheksajalad elavad soolastes meredes. Neid elutseb kõigis merekihtides, ka süvameres. Väljasurnud liike on üle 11 000.
Enamik peajalgseid on kojata, koda on ainult laevukestel ehk nautilustel. Peajalgsed on kotikujulise kehaga ning neil puudub jalg. Nende keha on jaotunud pea ja kereosaks. Osal neist (nt. kalmaaridel ja seepiatel ) on seljaosas naha all õhuke plaatjas sisemise toes . Jalg on muundunud suu ümber paiknevateks pikkadeks, iminappadega varustatud kombitsateks ehk haarmeteks. Nendega nad püüavad saaki. Kombitsatel paiknevate meelerakkude abil tunnevad peajalgsed väga hästi lõhna ja maitset . Nad leiavad saagi üles ka ilma seda nägemata. Saagi kinnipüüdmiseks kasutavad nad kombitsaid ja nokataolist moodustist. Kombitsaid on laevukestel umbes 90, teistel peajalgsetel 8 või 10.
Peajalgsetel on papagoi noka kujulised sarvlõuad, millega nad suudavad purustada isegi kalade luid . Toitu peenestavad nad hõõrlaga ehk raadulaga. Sellel asuvad tuhanded tillukesed hambad, mistõttu see töötab otsekui tükike liivapaberit. Peajalgsetel on suured silmad, paljudel värvilised. Huvitav on see, et need sarnanevad ehituselt selgroogsete loomade silmadega . Nad näevad hästi ja eristavad ka esemete kuju. Peajalgsete närvisüsteem on täiuslikum kui teistel limustel, mis võimaldab neil kiiresti ujuda ning väga kiiresti muuta oma kehavärvi. Neil on tavalise ühe asemel kolm südant, millest üks pumpab verd laiali üle kogu keha, ülejäänud kaks aga spetsiaalselt lõpustesse. Veri pole peajalgsetel mitte punane, vaid hapnikuga küllastunult tumesinine, venoossena aga kahvatusinine. Vere niisugune värvus on tingitud sellest, et peajalgsete veres on hemoglobiini asemel hemotsüaniin, mille koostises sisalduv vask tingibki vere sinise värvuse. Hingamiselunditeks on neil üks paar mantliõõnes paiknevaid lõpuseid. Mõningail peajalgseil on uimed .
Peajalgseil on suhteliselt suur ning hästi arenenud aju, mida ümbritseb kõhrkapsel ja keerukas närvisüsteem. Nad on ainsad selgrootud , kelle peaaju katab kõhreline kapsel (kõhrkude). Neil on keerukas " intelligentne " käitumine.
Peajalgsete kehas on tindinääre. Tindinääre paikneb soole tagaosa lähedal ja on sellega ühenduses. Vajaduse korral paiskavad nad välja portsu tinti, mis muudab vee sogaseks ja võimaldab vaenlase eest põgeneda või saaki jahtida. Peajalgsed muudavad oma värvuse keskkonnale vastavaks. Paljud neist helendavad. Peajalgsed sooritavad rändeid.
Peajalgsed on lahksugulised loomad, kelle areng on otsene. Isasloom asetab oma kombita abil seemnerakud emaslooma mantliõõnde. Kui emasloom muneb , toimub ka munarakkude viljastamine . Peajalgsed asetavad munad merepõhjale ning valvavad neid. Pärast järglaste koorumist nad surevad.
Peajalgsed liiguvad raketi põhimõttel. Liikumise alustamiseks imeb loom mantlihõlma abil vee mantliõõnde ning suleb selle siis mantli hõlmal olevate nn. “nööbikestega”. Järgnevalt suruvad mantli lihased vee jõuliselt läbi pea alumisel küljel paikneva lehtri ava välja. Väljapaiskuv veejuga lükkab looma edasi tagumine ots ees.
Peajalgsed elavad ainult ookeanilise soolsusega meredes, kus vee soolasisaldus ei lange alla 33 promilli. Seetõttu ei leidu seepiaid ja kalmaare Mustas meres, kus soolsus on ligi 2 korda madalam kui ookeanides . Ka Läänemeres ei ole peajalgsetele sobivaid tingimusi. Peajalgsete “soolaarmastus” on tingitud sellest, et väiksem üleslüke magedas vees sunniks ujupõieta loomi kulutama liiga palju energiat põhjavajumise vältimiseks.
Peajalgsed on toitumise kaudu seotud paljude ookeanielanikega. Kõik peajalgsed on röövloomad, kes toituvad peamiselt kaladest, karpidest, vähkidest ja ka väiksematest suguvendadest. Nad on ühed mere kõige agressiivsemad loomad. Peajalgseid söövad mereimetajad , linnud ja kalad . Samuti on nad hinnatud toit kogu maailmas. Inimesed püüavad neid toiduks. Aastas püütakse peajalgseid ligi 1 000 000 tonni. Paljusid neist, eriti Vaikse ookeani kalmaari (Ommastrephes sloanei-pacificus) ja harilikku kaheksajalga (Octopus vulgaris), sööb inimene. Neid püütakse peamiselt Ida-Aasias (eriti Jaapanis ), Okeaanias ja Vahemeremail. Huvitav on vana püügiviis: merepõhja lastakse nööride otsas savipotid või suurte tigude tühjad kojad , kuhu kaheksajalad sisse ronivad, ning siis tõmmatakse püünised välja.
Ammoniidid (Ammonoidea) on väljasurnud peajalgsed. Esimesed ammoniidid (goniatiidid) ilmusid juba Devonis, ( Devon oli Paleosoikumi neljas ajastu; algas 417 miljonit aastat tagasi ja lõppes 354 miljonit aastat tagasi) kuid selle grupi õitseng oli Mesosoikumis. Mesosoikum ehk Keskaegkond oli eelviimane geoloogiline aegkond ; algas 250 miljonit aastat tagasi ja lõppes 65,5 miljonit aastat tagasi. Ammoniitidel oli spiraalne aragoniidist ja orgaanilisest ainest koda, mis koosnes paljudest vaheseinaga eraldatud kambritest. Viimases, nn elukambris, oli pehme keha (kivististes pole säilinud), muid kambreid täitis gaas . Koja pealispind oli sile või ornamenteeritud. Läbimõõt on 1 cm kuni 2 m.
Nautiloidid (Nautiloidea) on väikesed primitiivsed , välise mitmekambrilise kojaga peajalgsed. Neist teatakse suhteliselt vähe. Nad on tänapäevaste kalmaaride ja kaheksajalgade väljasurnud sugulased. Nad elasid troopilistes vetes paarisaja meetri sügavusel. Koda oli kas lamespiraalselt keerdunud või sirge, kambrid olid üksteisest vaheseintega eraldatud ja gaasiga täidetud. Gaasi rõhku sai muuta kambreid ühendava sifooniga. Kõige välimises elukambris elas loom ise. Vanimad nautiloidide kivistised on leitud Kambriumi kivimitest . Kambrium oli Paleosoikumi vanim ajastu; algas 540 miljonit aastat tagasi ja lõppes 495 miljonit aastat tagasi. Mõningate uurijate arvates võisid need kõrgelt arenenud närvisüsteemi ja rohkearvuliste haarmetega olendid olla ühed tolle aja suurimad röövloomad. Eesti settekompleks on väga rikas mitmesuguste kivististe poolest. Tuntumad Eesti kivistised on käsijalgsed (Brachiopoda), trilobiidid (Trilobita), nautiloidid jne. Nautiloide võib leida tihti Põhja-Eesti paekalda jalamilt. Eestis on nautiloidide skeletiosi leitud Ohesaare (ka Ohessaare) pangalt, mis asub Sõrve poolsaare läänerannal, Jämaja küla lähedal.
Laevukesed kuuluvad vanimate peajalgsete hulka, neljalõpuseste klassi. Need kõrgeltarenenud merelimused on oluliselt muutumata vastu pidanud üle viiesaja viiekümne miljoni aasta. Laevukesed erinevad kaheksajalgsetest selle poolest, et nad on kojas peidus. Nad on ainsad ellujäänud väliskojaga peajalgsed ning neist teatakse suhteliselt vähe. Praeguseni on teadaolevalt säilinud kõigest kuus liiki, kelledest tuntuim on harilik laevuke ( Nautilus pompilius). Laevukesi peetakse teistest peajalgsetest algsemateks. Nad on väga sarnased väljasurnud peajalgsete ammoniitidega.
Laevukesed hoiavad sügavale vaiksetesse vetesse, kus lainetus puudub. Seal ujuvad ja roomavad nad aeglaselt mööda merepõhja, klammerdudes oma painduvate kombitsate abil põhja konaruste külge. Laevukesed esinevad eeskätt India ja Vaikse ookeani soojades rannikuvetes. Harilikult elutsevad nad 60-650 m sügavuses vees. Kui nad parajasti öösel jahti ei pea, võivad ujuda veepinnale. Kaldale ujuvad nad vaid külmemates kohtades. Laevukestel on väga kehv nägemine, seetõttu orienteeruvad nad pigem haistmise järgi, niisiis on nad võimelised jahti pidama isegi sügavates vetes, kuhu jõuab vähe valgust.
Paljud teadlased arvavad , et laevukesed on sunnitud ette võtma kaugeid retki. Eksisteerib andmeid selle kohta, et neid on nähtud Jaapani, Lõuna-Aafrika, Madagaskari ning Uus- Meremaa ranniku lähedal. On tõsi, et pärast laevukese surma võib tema koda ulpida vees koguni kolm nädalat ning jõuda välja üsna ebatavalistesse paikadesse.
Laevukese suuremaks sirgudes tekivad kojas üha uued kambrid. Kui viimane neist liiga kitsaks jääb, suletakse see pärlimassist tõkkega ning täidetakse gaasiga.
Täiskasvanud laevukese koda koosneb 29 kambrist. Kambrites olevad ained on rõhu all. Koja sisemust läbib sifooniks kutsutav toru, mis ühendab kõiki kambreid.
Laevukestel on lame, spiraalselt keerdunud väliskoda, mille läbimõõt võib olla 20 kuni 25 cm ja kaal kuni 6 kg. Selles on mitu gaasiga täidetud kambrit. Gaasiga reguleerivad laevukesed vee peal püsimist. Kui laevuke tahab merepõhja laskuda, täidab ta oma koja veega, muutub raskeks ning laskub kiiresti. Selleks, et ujuda uuesti üles merepinnale, surub laevuke oma kambrisse gaasi, mis tõrjub neist vee välja ja koda kerkib ülespoole. Veel on tal suur õõs, kus loom ise elab. Koda on spiraalne, selgmisele poolele käändunud ja vaheseintega mitmeks kambriks jaotunud. Kasvades lisab laevuke oma spiraalselt keerdunud kojale uusi kambreid. Loom paikneb viimases kambris , mis on kõige suurem. Suuremaks kasvades siirdub laevuke uude ja avaramasse kambrisse, mis kasvab juurdekoja suudmepoolsest otsast. Koja sisepind on vooderdatud pärlmutterkihiga. Suures peas on silmad ja ka arvukad iminappadega jalgkombitsad. Emastel ja isastel on jalgkombitsate arv erinev, keskmiselt on neid 90 tükki. Suu on varustatud paari võimsate lõugadega ja laia hõõrlaga. Laevukesel tindinääret ei ole.
Laevukesed toituvad kaladest, vähkidest, garneelidest ja homaaridest, samuti korjustest. Toitu hangivad nad tundlike kemoretseptorite abil, mis paiknevad nende peenikeste kombitsate tipus ja lõpuste kõrval.
Laevukeste silmad, olgugi suured, pole täiuslikud, vaid on palju nõrgemad kui teistel peajalgsetel. Nende silmad on pokaalikujulised, ilma läätse ja klaaskehata, seetõttu pole nad võimelised eristama ümbritsevate esemete üksikasju.
Laevukesed hakkavad põhjast toitu hankima alles öösel. Nad liiguvad edasi, lastes vee kitsa ava kaudu lehtrist välja. Nad liiguvad aeglaselt pea ees. Sealjuures kombivad nad kombitsatega merepõhja.
Laevukesed närivad toitu tugevate sarvjate lõugadega. Nad haukavad suuri tükke, mis jõuavad suhu kareda keele abil. Ühe söömaaja seedimine võtab laevukesel aega umbes 30 tundi.
Tänase päevani pole teada, mismoodi näeb välja laevukeste kurameerimine. Viimasel ajal on küll nende kitseks töötatud välja kasvatusprogramme, ent nende arengutsükkel jääb endiselt mõistatuseks. Laevukesed on suguküpsed 6. elukuul. Innaaeg kestab tõenäoliselt aastaringselt . Emasloomal paikneb keha tagaosas üksik munasari, mis näeb välja nagu läbipaistev kotike , milles paiknevad seemnerakud. Isastel laevukestel on 4-5 mm pikkune suguti. Neil on veel ka kaks täiendavat suguelundit, millest üks paikneb suuava all, teine aga – spadix – tekkis neljast kokkukasvanud kombitsast. Selle abil annab isane emasele edasi spermatofoori. Vangistuses muneb emane kaks nädalat pärast viljastamist umbkaudu kümme muna, mille suurus on 4-5 cm. Noored laevukesed kasvavad madalates kaldaäärsetes vetes. Laevukeste eluea pikkus on teadmata.
Kuut laevukeste liiki ning mitmeid alamliike võib leida vaid India ookeani idaosas, Vaikse ookeani edelaosas ning selle serval paiknevates meredes Austraaliast põhja pool.
Kunagi olid laevukesed äärmiselt rohkearvulised. Nende kojad on aga muutunud soovitud suveniiriks ning seoses sellega on laevukeste read hõrenenud. Hetkel eksisteerib laevukeste kaitseks mitu programmi.
Laevukeste kodadest valmistatakse lauanõusid, ehteid ja nööpe. Vaikse ookeani paljudel saartel süüakse laevukeste liha.
LAEVUKESTE ISELOOMULIKUD OMADUSED
Silmad: Laevukestel on erinevalt enamikust peajalgsetest kehv nägemine ning arvatavasti eristavad nad vaid valgust ja pimedust .
Kombitsad : Öösel sirutab laevuke kombitsad kojast välja ning hakkab nende lõpus paiknevate retseptorite abil end ümbritsevat vett “maitsma”. Oma saagi leiab laevuke merepõhjast. Kombitsad on laevukestel ette nähtud ka toidu suunamiseks suuavasse ning tasakaalu hoidmiseks ujudes.
Koda: Spiraalselt keerdunud, seespool jaguneb mitmeks omavahel ühendatud kambrikeseks. Kambrite arv kasvab looma vanusega. Koja välisküljel võib näha vähemärgatavaid kasvurõngaid.
Lehter: Massiivne , tekkis nelja kombitsatüve kokkukasvamise tulemusena.
LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID
Laevukeste perekonnal pole ühtegi lähedast sugulast. Laevukeste perekonda kuulub kuus liiki, näiteks tavaline laevuke (Nautilus pompilius), N. scorbiculatus ja N. macromphalus.

Kas tead, et…

• Laevukestel on imetlusväärne taastumisvõime. Haavad kasvavad neil kinni juba mõne tunni möödudes arme jätmata, ühe kombitsa kaotuse korral kasvab neile aga kiiresti uus asemele.
  
• Laevukeste teaduslik nimetus on Nautilus, mis kreeka keeles tähendab “merel ulpijat”. Kreekakeelsed nimetused on ka teistel mereloomadel, kuna kreeklased olid tuntud meresõiduoskuse poolest. Üks niisugustest loomadest on paberlaevuke (Argonauta), kes kannab meresõitjate nime. Tal on habras koda ja üht oma kombitsat kasutab see loom purjena.
  
• Tavaline laevuke ning liik N. macromphalus on ainsad paleosoikumis elanud ammoniitide järeltulijad.
  

Sisekojaliste (Coleoidea) hulka kuuluvad kaheksajalad, seepiad ja kalmaarid. Sisekojaliste esimesed leiud pärinevad Vara-Karbonist, arvukamaks muutusid nad alles Mesosoikumis. Belemniidid on väljasurnud peajalgsed, kes elasid Karbonist Kriidi lõpuni. Karbon ehk kivisöeajastu oli Paleosoikumi viies, eelviimane ajastu; algas 354 miljonit aastat tagasi ja lõppes 292 miljonit aastat tagasi. Sisekojalised sarnanesid nüüdisaegsete kalmaaridega, nende koonilisi sisekodasid kutsutakse rahvapäraselt kuradi sõrmedeks. Sisemine koda säilitas oma ürgse kambriteks jaotunud koonuse kuju.
Üks tavalisematest peajalgsetest on harilik seepia (Sepia officinalis).
Seepiateks nimetatakse ka perekondi Rossia ja Sepiola. Kõik need kuuluvad rühma Sepioida. Tema lähisugulased on ka näiteks laevukesed (Nautilus) ja paberlaevukesed (Argonauta).
Seepia ehk tindikala (Sepia officinalis) on loomade perekond limuste hõimkonna peajalgsete klassi kümnehaarmeliste seltsist. Nende perekonda kuulub umbes 90 liiki. Seepiad elavad väga soolaste merede pelagiaalis. Seepia elutseb madalates merevetes . Ta eelistab liivase põhjaga piirkondi. Päeval lesib merepõhjas kivide vahel peidus. Tema värvus maskeerib teda suurepäraselt. Öösel ujub välja jahti pidama. Ta püüab seepia kalu ja vähilaadseid. Tänu arenenud silmadele on ta võimeline hästi enda ümbrust nägema. Näeb ka endast tahapoole. Seepia liigub pikkamööda edasi keha külgedel paiknevate uimede abil, mis lainetades teda edasi viivad. Kombitsad on ujumise ajal ettepoole suunatud. Kui saak vastavas kauguses paikneb, sirutab seepia enda ette välja kaks pikka kombitsat, haarab nendega saagist ning tõmbab suhu.
Tindikalaks nimetatakse seepiat sellepärast, et ta kaitseb ennast vaenlaste eest tindinäärme nõrega, mille ta paiskab hädaohu korral välja. Tint omandab seepiale sarnase kuju ja peibutab vaenlast . Hariliku seepia värvus on poolläbipaistvast valgest kuni piimjasvalgeni. Keskmine pikkus on neil 30 cm, kombitsate pikkus 50 cm. Seepia elab kuni 5 - aastaseks ning võib liikuda kuni 40 km/h. Seepia on osav jahimees ja põgeneb oskuslikult oma vaenlaste eest. Päeval varjab ta end pragudes ning muudab pidevalt oma keha värvust, et keskkonnaga ühte sulada. Seepial on harjumuspärane eluviis: seltsivad, ujuvad parvedena, meelitades ligi arvukalt röövloomi – delfiine, haisid ja mitmesuguseid kalu. Seepia pole ohustatud liik. Vahemeres püütakse teda liha pärast. Üheks püügimeetodiks on innaajal emaslooma konksu otsa ajamine , mis meelitab ligi hulgaliselt isasloomi, kelle kalamehed seejärel võrguga välja tõmbavad. Seepia asustab Atlandi ookeani kirdeosa, muuhulgas La Manche´i väina ja Vahemerd . Läänemeres seepia ei elutse.
Innaaeg kestab kevadest suveni ning sellel ajal on isastel seepiatel silmatorkavad kreemikad ja purpursed ristivöödid. Kui isasloomale mõni teine seepia läheneb, tõstab ta ühe kombitsatest püsti. See on seemnerakkude liigutamiseks kohastunud kombits. Juhul, kui see teine seepia samamoodi ei reageeri, näeb isane, et tegemist on emasloomaga ning ta läheneb emasele, et panna spermatofoorid emasele mantliõõne alla suukoonuse kurdude või seemnehoidlate külge. Seejärel muneb emasloom 20-kaupa umbes 300 muna. Kogu see tsükkel kestab ühe aasta. Iga muna kaitseb musta värvi vedeliku kiht. Munadel on ka eriline jalake ehk vars , millega veealuste esemete, näiteks vetikate varte külge kinnituda.
Et seepia söögitoru läbib miskipärast ta aju, ei suuda ta neelata kuigi suuri toidupalasid. Sama viga on ka kuni paarikümne meetri pikkustel hiidkaheksajalgadel. Sipelgast suuremad palad hakkavad eluohtlikult kallihinnalist aju pitsitama.
Rannikulähedastes vetes kuni 200m sügavusel elavad seepiad on jätnud inimkultuuri ülisügava jälje. Nimelt valmistatakse selle looma tindivedelikust sügava pruuni tooniga värvi - seepiat. Ka on inimesed sajandite vältel kasutanud seepiatest valmistatud tinti. Loomulikult pole seepiatel inimestest ega nende kultuurist külma ega sooja. Oma “tinti” vajavad nad vaenlaste eest pääsemiseks. Paisates põgenedes välja tindipahvaku, vajub see vees musta pilvena laiali, andes põgenejale võimaluse sellise “suitsukatte” varjus jalga lasta. Tindivedeliku värvimisvõime on haruldaselt suur. Viie sekundi vältel väljapaisatud tindi abil värvib seepia kogu vee 5500-liitrises paagis, hiidkalmaar on aga suuteline sogastama vett sadade meetrite ulatuses. Eriti meisterlikult kasutab oma tinti pisiseepia, kes paiskab välja tindiportsjoni, mis võtab seepia kuju. Kui ründaja pettusest aru saab, on mõneks ajaks värvituks muutunud ehk “lahti riietunud” pisiseepia näitelavalt kadunud.
Seepiate helenduvad valgusorganid on maailma kõige ökonoomsemad valgustid. Seepia tindipauna süvendi põhi on kaetud helkivate rakkude kihiga . Sellel “taskulambil” on ka valgust koondav sültjas läbipaistev lääts. Kui seepia peab vajalikuks oma lambi kustutada , eritab ta mantli õõnde pisut tindivedelikku, mis valgub valgustandvale kihile ning “ kustutab ” selle.
Peajalgsed pisiseepialaste, kaheksajalglaste ja narmashaarmelaste sugukondadest on väheliikuva eluviisiga . Nad võivad rannikumere liivasel või mudasel põhjal end mitmeti maskeerida, isegi liivasse kaevuda ning nõnda saaki luurata. Üks selliste peajalgsete liike, pugenud vetikate keskele , laseb oma haarmeid veevoolus vetika lehtedena siia-sinna heljuda. Mõned uudishimulikud kalakesed tulevad sellist lehekest näksima ning lähevad seda tehes sõna otseses mõttes liimile. Nimelt on selle peajalgse haarmete tipud kaetud kleepuva ainega. “Õngitsejal” tarvitseb nüüd liimileläinu ainult suu juurde tuua ning ära süüa.
SEEPIA ISELOOMULIKUD OMADUSED
Silmad: Suured, seepia märkab erinevates kaugustes asetsevaid esemeid. Nägemisnärvi kaudu jõuab informatsioon koheselt ajju.
Kombitsad: Kaheksa lühemat iminappadega varustatud kombitsat toimivad kompimiselundina, kaitsevad pead ja hoiavad saaki, isasloomal on üks neist sugutushaarmeks, mille abil ta võtab mantliõõnest spermapakke ja asetab need emase mantliõõnde. Veel kaks kombitsat on ette nähtud saagi kinnihaaramiseks.
Uimed: Paiknevad mõlemal pool keha, mõeldud ujumiseks ja tüürimiseks.
Nahk: Sisaldab sadu värvirakke, mis võivad kokku tõmbuda või paisuda. Tänu nendele on seepia mõne sekundiga võimeline oma kehavärvust muutma . Värvimuutusel on seepia laoks suur tähtsus maskeerimisel ning innaajal.
Lubiplaadike: Lubjarikas plaadike, taandarenenud koda, mis kaitseb pehmeid kudesid .
LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID
Seepialaste (Sepiidae) sugukonda kuulub ligikaudu 80 liiki, kelle pikkus on 4-150 cm. Seepia kuulub peajalgsete klassi, tema lähisugulased on aga näiteks laevukesed (Nautilus) ja paberlaevukesed (Argonauta).
Huvitavaid fakte seepiast:

• Rünnatud seepia paiskab oma kehast tumedat värvainet nii kiiresti välja, et mõne minutiga on ta suuteline värvima 20 kuupmeetrit vett.
  
• Seepia toodetavat värvainet kasutati vanasti maalritöödel. Sajandeid on seda kasutatud tumepruuni värvi ehk nn. seepiapruuni tootmiseks. Kunstnikud kasutasid seda seepiajooniste tegemisel.
  
• Haavatud või nõrgad seepiad uhutakse lainete poolt sageli kaldale. Põhjus on hetkel teadmata.
  
• Juhul, kui seepia mõne oma kombitsatest kaotab, kasvab talle varsti uus asemele.
  
• Seepia aju on niivõrd täiuslik, et ta on võimeline uusi käitumisviise juurde õppima.
  

Vaimsete võimete poolest võrreldakse neid tihti ahvidega maismaal.

Peale seepiate on tuntud peajalgsed ka kalmaarilised (Teuthida) ja kaheksajalalised (Octopoda), kelledest mõned on väga mürgised.
Kalmaarid on seepiatest saledamad, kuid samuti kümne haarmega limused. Ka on kalmaarid suuremad, hiidkalmaarid isegi pikimad loomad üldse. Nende pikkus väljasirutatud kombitsatega ulatub kuni 18 meetrini Neid on u.300 liiki. Kalmaarid on kiired ujujad ning väga võimalik, et kõigist mereloomadest kõige kiiremad. Isegi väikesed kalmaarid arendavad kiirust kuni 55 km/h. Õige mitmed kalmaariliigid aga on suutelised ka lendama. Üks niisuguseid on heeringa suurune lendkalmaar, kes kas saaki jälitades või vaenlase eest põgenedes sageli veest välja hüppab, jätkates liikumist vee kohal liueldes. Arendanud vees maksimaalselt reaktiivjõudu, on lendkalmaar suuteline vee kohal läbima kuni 50 meetrit ning seda sageli 4-5 meetri kõrgusel veepinnast.
Hiidkalmaar on kõige suurem peajalgne ning tema keha pikkus võib ulatuda kuni paarikümne meetrini. Vabal tahtel ei tõuse hiidkalmaarid kunagi mere pinnakihtidesse, sest süvamereloomadena ei talu nad madalat rõhku. Ent kui mõnede meremeeste jutud paika peavad, olla 3.juulil 1874 .a. hiidkalmaar rünnanud India ookeanis tuulevaikuse kätte jäänud 150-tonnise veeväljasurvega purjelaeva “Perle”. Nimelt märganud keegi madrustest eemal kobrutavat vett, läkitanud sellesse kohta harpuuni, mis tabanud hiigelsuurt looma. Haavatud kalmaar sööstnud laeva kallale, kahmanud oma haarmega selle mastist ning tõmmanud laeva ümber. Haarme pikkus olnuvat 30 meetrit. Selles ründes, mis tegelikult oli ju kalmaaripoolne hädakaitse, olevat hukkunud pool laeva meeskonnast.
Loomariigi kõige kohutavamad jõukatsumised leiavad aset meres, arvatavasti umbes ühe kilomeetri sügavusel või sügavamalgi. Osapoolteks nendes võitlustes on kašelott ja hiidkalmaar. Võitjaks osutub tavaliselt kašelott, kes haaranud kalmaari kinni, tirib selle sügavusest pinnale. Kuna aga peajalgne pole võimeline oma keha siserõhku nii kiiresti reguleerima kui kašelott, kaotab kalmaar võitlusvõime ning vaal pistab ta nahka. Kuid enne lõpplahendust leiavad vetesügavuses aset dramaatilised sündmused, millest annavad tunnistust vaalade kehale, eriti pea ümbrusse jäänud haavad.
Kaheksajalad on kehvad ujujad. Nemad varitsevad oma saaki merepõhjas. Et nad merepõhjast silma ei paistaks, on nad värvunud sarnaselt merepõhjale. Kaheksajalgade kohta öeldakse ka kaheksahaarmelised. Neil on suu ümber kaheksa ühepikkust kombitsat. Nende suu on suunatud vastu merepõhja ning kombitsate vahel on nahakurd, mis hõlbustab saagi püüdmist. Kaheksajalad on jässakama, pirnja kehaga väheliikuvad põhjaloomad, kes päeval varjavad end koobastes (sageli omavalmistatud varjes) ja saagijahile siirduvad öösel. Mõned nendest on väga mürgised. Kaheksahaarmelisi on umbes 200-250 liiki.
Kasutatud kirjandus:

• Bioloogia õpik põhikoolilie II lk.118-120;
  
• ENEKE 2 lk.253, 255
  
• ENEKE 3 lk.118-119
  
• ENE 1 lk.208
  
• ENE 4 lk.213, 257
  
• ENE 6 lk.570
  
• ENE 7 lk.226
  
• ENE 8 lk.420
  
• Õpilase Entsüklopeedia lk.126, 128, 163
  
• Nikolaus Lenz „1000 loomariigi palet“ lk.179-183
  
• www.miksike.ee/docs/referaadid2005/seepia_evelin.htm
  
• www.miksike.ee/documents/main/referaadid/seepia.htm
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Fossiil
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/10kusimust_molluskid_evelin.ht m
  
• http://www.ut.ee/BGZH/Loomariik.html#Hõimkond:%20Limused
  
• www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=732geoeducation.info/saare_pangad.php
  
• www.miksike.ee/docs/referaadid2005/laevuke_liina.htm
  

Pildid peamiselt:

• http://www.koolielu.ee/pages.php/03100302?txtid=2902&get=0