Eesti looduskaitsealad (0)

Eesti looduskaitsealad

1. Muraste looduskaitseala

Muraste looduskaitseala on rajatud eelkõige Põhja-Eesti paekalda ning selle jalamil kasvava pangametsa kaitseks. Siiski on kaitsealal ka muud tähelepanu ja kaitset väärivat, nt mitmed metsatüübid (soostuvad ja soometsad, vanad loodusmetsad) ja hallid luiteid. Muraste looduskaitseala asub Harjumaa põhjaosas, Tallinnast umbes 15 kilomeetri kaugusel. Selle suurus on 140,5 hektarit.
Muraste looduskaitsealal kaitstakse lõiku Põhja-Eesti pangast ning haruldasi Eesti metsakooslusi. Kaitsealal asub Eesti vanim puitmajakas, mis valmis 1859 . aastal.
Metsad on hoolimata kohatisest hooldusraiest siiski üsna loodusliku väljanägemisega. Panga rusukaldemetsa peamised puuliigid on vaher, pärn ja saar. Panga alusel kasvavad metsad endiste luidete vahelistes nõgudes, seetõttu on kasvukohad kohati niiskemad, kohati kuivemad. Ülekaalus on kuuse-segametsad ja sanglepikud. Natura-alade inventeerijad on paigutatud kaitseala puistud vanade loodusmetsade, soostuvate ja soo-lehtmetsade, rusukalde- ja jäärakumetsade elupaigatüüpi.
Rikas elustik . Ala linnustik on maastike mitmekesisusest tulenevalt üsna liigirohke. Tavalised laululinnud on punarind, käblik, võsaraat, metskiur , must- ja laulurästas, mustpea -põõsalind, käosulane, mets-, väike- ja salu -lehelind, mets- ja rohevint, leevike jt. Rannalähedastel lagendikel on kuulda ka soo-roolindu ja ööbikut. Mõistagi ei puudu siit ka laanepüü, kaelustuvi, kägu, pasknäär, hallvares , harakas ega ronk . Öösiti saab kuulda öösorri “nurrumist” ning kevadõhtuti jälgida metskurvitsa mängulendu. Röövlindudest on pesitsejatena teada tuuletallaja ja händkakk, nähtud on ka raudkulli, talviti värbkakku.
Suurimetajatest on võimalik sattuda põdra, metskitse või metssea tegevusjälgedele. Üsna palju elab siin rebaseid ja kährikuid, samuti metsnugiseid ja oravaid. Samas võib viimaste roheliste koridoride hoonestamine sulgeda suuremate imetajate pääsu kaitsealale või sealt sisemaa poole.

2. Laukesoo maastikukaitseala

Laukesoo maastikukaitseala asub Harjumaal Kõue vallas, hõlmates Aela , Nõmmeri, Paunaste, Kadja, Pala ja Saarnakõrve küla. Laukesoo on üks soodest, mis võeti kaitse alla 1981. aastal sookaitsealade moodustamise käigus. Kaitseala põhieesmärgiks on suure, puhta vee varudega rabamassiivi kaitse. Laukesoost saab alguse ka Pirita jõgi. Kaitsealal asuvad suured sookurgede pesitsus - ja sügisesel läbirändel kogunemisalad. Kaitseala pindala on 2542 ha.
Seda ala vääristavad puutumatu rabamassiiv oma imepäraste rabaelementide ja puhta vee varuga. Siin on suured sookurgede pesitsus- ja kogunemisalad ning tegutsemispiirkond kaljukotkale. Maastikukaitsealal kaitstakse eriti sookurgede pesitsuspaiku.

3. Matsalu rahvuspark

Kaitseala pindala on 486,1 km². Matsalu rahvuspark hõlmab Matsalu lahte , selle suudme ümber olevat Väinamere osa, Kasari jõe alamjooksu (alates Risti- Virtsu maanteesillast), lahe ja jõe kaldaroostikke, üleujutatavat Kasari jõe luhta, rannakarjamaid, puisniite ja umbes 50 meresaart (neist suurimad on Tauksi, Liia, Sõmeri, Kumari ja Papilaid). Teised tuntumad laiud on Sipelgarahu ja Tondirahu.
Matsalu looduskaitseala loodi 1957. aastal, 1976. aastal kanti see rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja. 2004. aastast kannab nime Matsalu rahvuspark ning haldab ka Puhtu -Laelatu ja Nehatu looduskaitsealasid ning Lihula ja Tuhu maastikukaitsealasid.
Registreeritud on 275 linnu-, 49 kala- ja 47 imetajaliiki ning 772 liiki soontaimi. Lindudest on arvukamad pesitsejad kormoran, hahk ja hõbekajakas.
Matsalu rahvuspargi keskus asub Penijõel, 3 km Lihulast. Matsalu rahvuspark asub Läänemaal Hanila, Lihula, Martna ja Ridala vallas. Kaitseala on loodud lindude rahvusvahelise tähtsusega rändepeatus-, pesitsus-, toitumis - ja sulgimispaikade - Matsalu lahe ja roostike ning saarterikka Väinamere ala kaitseks, samuti ohustatud poollooduslike koosluste - Kasari jõe suudmeala luhaniitude ning piirkonnale iseloomulike ranna- ja puisniitude taastamiseks ja säilitamiseks.
Matsalu on kõige tähtsamaks pesitsusalaks Eestis sellistele lindudele nagu hüüp (35 paari), roo-loorkull (33 paari), täpikhuik (150-190 paari), rukkirääk (300-330 paari), niidurüdi (250-300 paari), tutkas (5-10 paari), rohunepp (60-80 paari) ja väiketiir (60-65 paari). Kõige tähtsamaks või vähemasti väga oluliseks pesitsusalaks on Matsalu niidud aga enamusele eesti lagerannikute ja luhtade asukatele .
Rändepeatuse teeb siinsetes vetes kuni 40 000 punapea -varti, 38 500 viuparti, 31 000 merivarti, 25 000 tuttvarti, 22 000 sõtkast ja 17 000 lauku. Rannaniitudel ja madalas rannikumeres peatuvad valgepõsk-lagled (41 000 lindu ), hallhaned (kuni 12 000 sügisel) ja sookured (üle 10 000 sügisel). Ülejäänud partide ja hanede ning kõigi luigeliikide arvukus jääb enamasti alla kümne tuhande. Kurvitsatest on kevadise läbirände ajal arvukamad tutkas, mudatilder ja kiivitaja . Viimane neist on arvukas ka sügisesel rändeperioodil.

4. Pakri maastikukaitseala

Pakri maastikukaitseala asub Harju maakonnas Paldiski linna haldusterritooriumil. Kaitseala suurus on 1451 hektarit. Maastikukaitseala asutati 1998. aastal, kaitsmaks rariteetseid ja teadusliku väärtusega geoloogilisi objekte ja elusloodust. Kaitseala koosseisu kuuluvad lahustükid Väike- ja Suur-Pakri saare põhjaosa, saartevaheline meri, Kappa ja Bjögränne saar ja Väike-Pakri saare lõunaosa. Paekalda kõrgus Pakri poolsaarel on kuni 25 meetrit, saartel kuni 13 meetrit. Paljanduvad Kambriumi ja Ordoviitsiumi liivakivid ning lubjakivid. Kihid , mis Paldiskis asuvad merepiiril, on neemel 15 meetri kõrgusel. Astangut läbivad rohked lõhed ja rikked . Siin on mitmete kivististe tüüpleiukohad ja kihistute stratotüübid.
Pakri neem kerkis merest 9000–8500 aastat tagasi. Poolsaare idarannikul on paekallas kaheastmeline. Klindilt laskub kuus juga, jalamil avaneb rohkesti allikaid. Tähelepanuväärsed on loopealsed , pangametsad ja rändrahnude samblafloora.
Väärtuslike maastike hulka kuuluvad Pakri saared ja poolsaare rannavöönd, rohevõrgustikku saared ja poolsaare idarannikul pangamets. Registreeritud on 41 kaitsealust taimeliiki, loomadest püsiasustusega 158 liiki. Pakri (Paldiski) laht on rändeaegne peatuspaik paljudele lindudele: lindude arvukuselt on see kolmas Matsalu ja Haapsalu lahe järel. Ainulaadne on Pakri neeme pangaastangul pesitsevate krüüslite koloonia.

5. Rebala muinsuskaitseala

Rebala muinsuskaitseala paikneb Jõelähtme valla territooriumil, Tallinnast 4 km ida pool. See on loodud 1987. aastal, olles ainuke maastikukaitsega tegelev muinsuskaitseala Eestis. 74 km2 suurusel kaitsealal on enam kui 300 arheoloogiamälestist nooremast kiviajast alates ning mitmeid külasid, mille vanus ulatub paarituhande aasta taha.
Rebala muinsuskaitseala eesmärk on Eesti põhjarannikul asuva ainulaadse , suure teadusliku ning kultuurilise väärtusega ajaloolise põllumajandusmaastiku ning seda kujundavate elementide (külad, talud , krundid, kõlvikud ja nende ajaloolised piirid, arheoloogia -, ajaloo-, tehnika-, kunsti- ja loodusmälestised) säilitamine ja kaitse.
Siin asub piirkonna enam kui 300 arheoloogiamälestise säilitamiseks loodud Rebala kaitseala muuseum . Muuseumist lõuna poole jääb suur Kostivere karstiala, kus langatuslehtrite kaudu neeldub Jõelähtme jõgi ja on moodustunud huvitavad jäänukpangased.
Rebala muinsuskaitsealal asuv Jägala juga on Eesti võimsaim - 7,8 m. Eriti suurejooneline on vaade astangult kanjonisselangevale joale suurveega. Aastatuhandete jooksul on vesi kulutanud klindiserva ja tekitanud ligi 300 m pikkuse järskude kallastega oru. Juba 13. saj siin tegutsenud veski asukohta on seetõttu kolm korda muudetud.

  Kasutatud materjalid

http://et.wikipedia.org/wiki/

http://www.envir.ee/371517

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1289_1279.html

http://loodus.keskkonnainfo.ee/

http://www.matsalu.ee/?id=679

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1683

http://www.turismiweb.ee/ee/excursions/46/