Õigusnormid ja õigussüsteem (5)

3. Õigusnormid ja õigussüsteem

lk 36 – 58

3.1. Sotsiaalsete suhete normatiivne ja kasuaalne reguleerimine. Sotsiaalsete normide süsteem.

Lk 36-38
Sotsiaalne reguleerimine – inimeste käitumisele piiride kehtestamine, indiviidide ja nende gruppide sotsiaalse suhtlemise korrastamine:
Normatiivne reguleerimine
Kasuaalne ehk individuaalne reguleerimine
inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil, millega määratakse kindlaks käitumismudel, etalon, mida kasutatakse vastavat liiki käitumisaktide või subjektide suhtes.
inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil, iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutuse järgi.
+ Võimaldab luua ühtse korra ühiskondlikes suhetes ja saavutada sotsiaalsete suheteregulatsiooni stabiilsust, vähendades juhuse ja suva mõju reguleerimisprotsessis.
+ võimaldab lahendada probleemi arvestades situatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat.
- Ei arvesta konkreetse situatsiooni kordumatust.
- tuleb läbi töötada lõpmata palju konreetseid situatsioone ja võtta iga kord vastu uus otsus.
- puuduvad ühesed lahendid.
- määravat osa etendab lahendaja suva.
Reguleerimismehhanismid: riik, partei, ühing, töökollektiiv jne.
Ühiskonna juhtimise praktikas on normatiivne ja kasuaalne reguleerimine ühitatud ja üldine norm annab selle kohaldajale võimaluse teatavates piirides teostada individuaalset reguleerimist(diskretsionaarset otsustamist).
Nt. Vangistusanktsioon 5-12 aastat.
Sotsiaalne norm – üldise iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimeste käitumist suhtelmises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega(ühiskjonnaga, riigiga, kollektiiviga):

Moraalinormid - kõlbluspõhimõtted

Korporatiivned normid – käitumisreeglid, mis on kehtestanud korporatiivne moodustis oma liikmete käitumise reguleerimiseks. Need on kirjas dokumentides ja on kohustuslikud liikmeskonnale. Nende täitmist tagab korporatsioon oma organite kaudu.

Tavad ja traditsioonid

Religioosed normid – usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga, aga ka normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone.

Välise kultuuri normid ehk kombestiku ehk konventsionaalsuse normid ehk viisakusreeglid .

Õigusnormid

3.2. Õigusnormi mõiste ja koht sotsiaalsete normide süsteemis.

Lk 38 - 39
Õigusnorm – riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
Õigusnormi spetsiifilised tunnused:

Õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab autoritaarset iseloomu.

Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunniga, teda kaitseb riik. (õiguskaitseorganite süsteem: politsei, prokuratuur , kohus)

Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel.

Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused.

Õigusnorm on formaalselt määratletud reegel. – on fikseeritud õigusallikas, nt sõnastatud õigusaktis.

3.3. Õigusnormi loogiline strukuur.

Lk 40-45
Õigusnormi 3 elementi:

Hüpotees – tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile

Dispositsioon – subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumine

Sanktsioon – normi rikkuja suhtes kohaldatav mõjutusvahend
Õigusnorm: Kui (hüpotees) – siis (dispositsioon) – vastasel juhul (sanktsioon).
I Hüpotees
Sisaldab tingimusi, kriteeriume, mille abil normi täitja määrab kindlaks, kas normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut. Selliste tingimustena võivad esineda aeg(sõjaaeg, erakorraline seisukord ), koht(avalik koht, väeosa territoorium , looduskaitseala ), subjekti erisused (kaitseväelane, ametiisik, alaealine, politseiametnik) või muud konkreetsed asjaolud .
H
Ü
P
O
T
E
E
S
Määratletuse astme järgi
Määratletud hüpotees.
Määrab täpselt ja konkreetselt normi teostamise tingimused. Normi teostamiseks piisab vaid nende konstateerimisest.
Suhteliselt määratletud hüpotees.
Näitab ära normi kehtimise tingimused, kuid tingimuste spetsiifika on selline, et nende olemasolu või puudumine vajab igal konkreetsel juhul eraldi tuvastamist
Määratlemata hüpotees.
Ei määra rakendamise konkreetset tingimust. “vajaduse korral” või “isiku äranägemise järgi”, rakendaja suva.
Konkreetsuse astme järgi
Kasuistlik hüpotees.
Näitab üksikasjalikult tingimused, millest sõltub normi kohaldamine. Olid kasutusel varajasel perioodil(kui inimesne murrab augu maja seina…).
Abstraktne hüpotees.
Esitab normi kohaldamise tingimused üldistatult, abstraktsel kujul näiteks koos lähedaste kuritegudega. (kuritegu, mis on pandud toime sissetungimisega…)
Tingimuse iseloomu järgi
Lihtne hüpotees.
Esitab normi rakendamise tingimusena üheainsa faktilise asjaolu.(Kui kindlustusvõtja võõrandab kindlustatud asja, …)
Liithüpotees.
Nõuab normi kohaldamiseks enam kui ühe üheaegselt esineva tingimuse olemasolu. (Kui abikaasa suhtes on algat. menetlus ja ta varast ei piisa sissenõudj nõude rahuldamiseks…)
Alternatiivne hüpotees.
Seab normi kohaldamise eelduseks ühe tingimuse olemasolu kahe või enama hulgast, mis on õigusaktis esitatud. ( tellija on kohust. töö vastu võtma, kui üleandmine on kokku lepitud või see on töö omadustest tulenevalt tavaline)
II Dispositsioon
- normi element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul, missugune käitumine on talle lubatud, keelatud või kohustuslik.
D
I
S
P
O
S
I
T
S
I
O
O
N
Normatiivses aktis väljendamimise viisi järgi
Lihtne dispositsioon.
Näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata. (Teise inimese tapmise eest karistatakse…)
Kirjeldav dispositsioon.
Iseloomustab lubatud, keelatud võ kohustuslikku käitumist lähemalt, annab selle olulised tunnused. On vajalik, kui on oht, et normi sisu võib tekitada vääriti mõistmist, ei ole üheselt arusaadav.
Käitumise määratletuse astme järgi
Absoluutselt määratletud dispositsioon.
Määrab täpslet ja ammendavalt kindlaks poolte õigused ja kohustused, jätmata suhte subjektidele valikuvabadust
Suhteliselt määratletud dispositsioon.
Annab suhete pooltele võimaluse seadusega kindlaksmääratud õigusi ja kohustusi täpsustada või valida kahe või enama käitumisvariandi vahel(alternatiivne alaliik). (Kui müüdud asi ei vasta lepingu-tingimustele, võib ostja nõuda asja parandamist või asendamist).
Õigusliku iseloomu järgi
Imperatiivne e kategooriline e käsutav dispositsioon.
Teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks tetud viisil käituda ega luba sellest kõrvale kalduda ka mõlema suhtepoole nõusolekul. Iseloomulikd karistus -, haldus- ja finantsõigusele ja teistele avalik-õiguslikele normidele, kus üheks subjektiks on riigivõimu teostav institutsioon .
Dispositiivne e korraldav dispositsioon.
Annab suhte subjektile võimaluse teataval määral ise kindlaks määrata oma õigused ja kohustused. Seadusandja annab sel juhul suhte pooltele võimaluse vastastikuses käitumises ise kokku leppida. Kokkuleppe puudumisel määrab käitumisvariandi seadus. (Üürileandja kannab asjaga seotud maksud , kui ei ole kokku lepitud teisiti.)
III Sanktsioon
Näitab ära need riiklikud mõjutusvahendid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes.
S
A
N
K
T
S
I
O
O
N
Rakendvate vahendite iseloomu ja neid rakendavate organite järgi
Kriminaal -õiguslikud sanktsioonid.
-kuritegude toimepanemise eest kohaldatavad sunnivahendid. Nad on sätestatud karistusseadustikus, neid rakendab ainult kohus ja nad on teiste karistusliikidega võrreldes kõige karmimad.
Haldus-sanktsioonid.
-sunnivahendid, mida kohaldatakse väärtegude eest. Neid rakendab selleks volitatud nn kohtuvälise menetlejana haldusorgan (politsei, amet, inspektsioon) või kohus. On sätestatud karistusseadustikus ja teistes seadustes .
Distsiplinaar-sanktsioonid.
-karistused distsiplinaarsüütegude, st töölepingu seaduses ettenähtud süütegude eest. Neid kohaldab tööõiguslikes suhetes tööandja või tema poolt selleks olitayud isik.
Varalised ehk tsiviilõiguslikud sanktsioonid.
-mõjutusvahendid, mida rakendatakse tsiviilõiguslike üleastumiste eest. Iseloom sõltub sellest, kas üleastumine seisnes lepingu rikkumises või toimus kahju tekitamine lepinguvälises suhtes kahju tekitamisega.
Määratluse astme järgi
(Absoluutselt) määratletud sanktsioon.
Kujutab üheselt, täpselt, konkreetsel kujul ilma valikuvõimalusteta antud sunnivahendit. Nt ennistavad sanktsioonid(taastada endine olukord), absoluutseid meetmeid sisaldavad sanktsioonid(surmanuhtlus, lepingu kehtetuks tunnistamine).
Suhteliselt määratletud sanktsioon.
Fikseerib sunnivahendi minimal - ja maksimaalpiirid, mille piire kohaldab sanktsiooni õigusnormi kohaldav isik. Nt karistusõiguses kuridegude sanktsioonid(karistatakse 6-15 aastase vangistusega).
Määratlemata sankstioon.
Ei näita rakendatatvat sunnivahendit, jättes selle normi rakendaja enda otsustada.
Tänapäeval arenenud riikides ei kasutata
Struktuuri järgi
Lihtsanktsioon .
Näeb sunnivahendina ette ühe mõjutusvahendi, mis kuulub kohaldamisele nõuete mittetäitmise eest.
(Nt …, karistatakse rahalise karistusega)
Liitsanktsioon ehk kumulatiivne sanktsioon.
Sisaldab 2 või enam eri sunnivahendit, mida kohaldatakse üheaegselt sama rikkumise eest.
Kehtivas kar.sead. puuduvad, kuid kohtul on õigus kohaldada lisakaristusi.
Alternatiivne sanktsioon.
Võimaldab õigusnormi rakendajal valida kahe või enama sunnivahendi hulgast, rakendades neist vaid ühte. Loob võimaluse valida efektiivseim sunnivahend.

3.4. Õigusnormide liigid

Lk 48-50
Õigusnorme võib liigitada erinevate tunnuste alusel:

Subjekti järgi, kes on normi kehtestanud, eristatakse

seaduse norme- sisalduvad parlamendis vastu võetud seadustes ja neil on kõrgem juriidiline jõud

seadusjärgsete aktide norme-sisalduvad seadustest madalamates õigusaktides ja on vastavalt ka madalama juriidilise jõuga

Reguleerimisobjekti järgi(reguleeritavate suhete iseloomu järgi) liigitatakse õigusnormid vastavalt õigusharudele(riigiõiguse, haldusõiguse, tsiviilõiguse, kriminaalõiguse jne normideks) ja õigusinstituutidele. Selle liigituse määrab riigi õigussüteem.

Ajalise kehtivuse järgi võivad õigusnormid olla kas piiratud ajalise kehtivusega ehk ajutised normid või piiramata ajalise kehtivusega ehk alalised normid.

Territoriaalse kehtivuse järgi eristatakse

üleriigilisi norme – kehtivad kogu riigi territooriumil ja kehtestatakse riigi keskorganite õigusaktides(seadustes, valitsuse määrustes).

lokaalseid norme – kehtestatakse ka üleriigiliste organite poolt, kuid ainult riigi teatud paikkonna jaoks.

kohalikke norme – Kehtestab KOV organ(nt linna volikogu ) ja need normid kehtivad selle organi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil.

Ettekirjutuse iseloomu järgi( dispositsiooni iseloomu järgi) liigitatakse:

Imperatiivsed normid – kategoorilises vormis antud käsu või keeluna sõnastatud normid, mida suhte osapooled ei saa muuta ei ühe poole algatusel ega poolte kokkuleppel. Nt avaliku õiguse normid.

Suhteliselt määratletud normid – sellised ettekirjutused , mis rakendamisel kuuluvad konkretiseerimisele ja täpsustamisele poolte kokkuleppel või ühe poole äranägemisel. (Nt. Naist kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 3 aastatst last, võib töölähetusele saata tema nõusolekul)

Dispositiivsed normid – kehtestavad reeglid juhuks, kui pooled ei ole jõudnud ise kokkuleppele. Neid iseloomustab kõik, mis eespool dispositsiooni kohta öeldud .

Täidetava funktsiooni järgi eristatakse:

Regulatiivsed õigusnormid – vahetult suunatud ühiskondlike suhete reguleerimisele. Varustades suhtest osavõtjaid õiguste ja kohustustega, teostavad nad oma regulatiivset funktsiooni, mis ongi nende esmane eesmärk. Nad on suunatud suhete loomisele, mitte kaitsmisele ja karistuse kohaldamisele, seetõttu on nad nn õigust kehtestavad normid.

Kaitsvad õigusnormid – ettekirjutised, mis on suunatud juriidilise vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele. Siia kuuluvad eelkõige karistusõiguse normid.

Vastavalt regulatsiooni viisilie võib norme liigitada:

Kohustavad normid – kehtestavad subjektile kohustuse soovitada kindlaid positiivseid tegusid .

Keelavad normid – kehtestavad subjektile kohustuse hoiduda teatud tegevusest (karistusõiguse normid).

Õigustavad normid – sellised reeglid, millega määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused ja antakse õigus sooritada aktiivseid tegusi.

4.5. Õigusnormi väljendamine normatiivaktis.

Lk 46- 48
Õigusnormi õigusaktis esitamise viis sõltub oluliselt õigusega reguleeritavate suhete iseloomust (õigusharust) ja vastavalt sellele ka selles õigusharus domineerivate normide iseloomust. Seetõttu võib olla eri õigusharudes normide esitamine õigusaktides olla oluliselt erinev.
Karistusõigus, mis on suunatud süütegude tõkestamisele, nende vastu võitlemisele, koosneb kaitsvatest õigusnormidest, selles õigusharus on olulise tähtsusega õigusnormi sanktsioon. Sellest tulenevalt on kõigis karistusõiguslike õigusaktide eriosa sätetes alati sõnastatud keelatud käitumine ja selle keelu eiramisega kaasnev sunnivahend ehk dispositsioon ja sanktsioon. Karistusõiguse normide hüpoteesitingimused (subjekti vanus, süüdivus, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud jms) aga on üldjuhul antud aktid üldosas, sest need on ühised kõikidele eriosas sätestatud süüteokoosseisudele.
Õigusnormi viitav esitamine – õigusnormi sõnastamisel kasutatakse sellist võtet, et õigusnormi loogilise struktuuri mõne elemendina kasutatakse kas sama õigusakti mõnes teises sättes või mõnes teises õigusaktis sõnastatud elementi. Sedasi välditakse kord juba sõnastatud sätte kordamist. Võib esineda kahel kujul:

otsene ehk ebaehtne viide – nende puhul viidatakse konkreetsele sättele kas käsitletava õigusakti enda enda piires või teises õigusaktis või konreetsele teisele õigusaktile tervikuna .

Kaudne ehk ehtne (ka blanketne) viide – viide, mis on tehtud mitte konkreetsele õigusakti sättele ega ka konkreetselt nimetatud õigusaktile, vaid teatud seadusandluse liigile või õigusinstituudile, õigusakti tekstis sõnastatuna tavaliselt „eeskirjadele“, „nõuetele“ või „korrale“.
Kasutatakse laialdaselt karistusõiguslike sätetes. Jättes sõnastamata keelatud käitumise koosseisu tunnused, viidatakse üldistavalt nõuetele või korrale või eeskirjadele, mis on sätestatud teistes õigusaktides. (nt. „Salajase hääletuse korra rikkumise eest valimistel või rahvahääletamisel“)

3.6. Õigussüsteemi mõiste ja struktuur. Avalik õigus ja eraõigus.

Lk 50 – 51; 53-54
Õigussüsteem – õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa. – teataval viisil ülesehitatud õigusnormide kogum ja õigusasutuste süsteem.
Õigussüsteemi struktuur:

• Õigusharu – õigusnormide ja instituutide kogum, mis reguleerib üheliigiliste suhete valdkonda nendele suhtele vastava ja riigi poolt valitud meetodi alusel.
  
• Õigusinstituut – õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.
  

Romaani-germaani õigusperekonna õigussüsteemidele on iseloomulik kogu normistiku jagunemine kaheks põhivaldkonnaks – avalikuks õiguseks ja eraõiguseks.
Avalik õigus
Hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab subjektide omavaheline subordinatsioon . Reguleerimismeetodiks on autoritaarne meetod.
Eraõigus
Moodustavad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute (subjektide) vahel. Need normid, instituudid ja õigusharud kasutavad autonoomset reguleerimismeetodi.
Sotsialistlik õigusperekond ei tunnistanud õiguse jagunemist avalikus õiguseks ja eraõiguseks. Eromandi eitamisega kaasnes ka eraõiguse eitamine , kogu õigus arvati olevat avalik õigus.

3.7. Õigusharu ja õigusinstituut.

Lk 52 – 53
Õigusharu – õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid (nt tööõigus, perekonnaõigus, finantsõigus jne).
Õigusnormide õigusharudesse liigitamise aluseks on õigusliku reguleerimise objekt ja õigusliku reguleerimise meetod:
Õigusliku reguleerimise objekt kujutab teatava eluvaldkonna ühiskondlikke suhteid (varalised suhted, perekonnasuhted , töösuhted, suhted riigihalduses jne). Neid suhteid reguleeritakse üheliigiliste õigusnormidega.
Õigusliku reguleerimise meetod on juriidiliste vahendite kogu, mida kasutatakse ühiskondliku suhte reguleerimisel kõige efektiivsema tulemuse saavutamiseks.
Selle meetoditena on käsitletud juriidiliste faktide valikut, õigussuhetest osavõtjate üldise õigusliku seisundi kindlaksmääramist, õigussubjektidele nende õiguste ja kohustuste kehtestamise viisi, õigusharus rakendavate sanktsioonide liiki, sanktsioonide rakendamise korda.
Õigusliku reguleerimise meetodeid võib põhimõtteliselt olla kaks:

autonoomne meetod – selline suhte õigusliku reguleerimise vahendite kogu, mille tulemusena õigussuhte subjektid on võrdses õiguslikus seisundis. See meetod on eriti ilmne varaliste suhete reguleerimisel, kuid ta on iseloomulik ka kõikidele teistele eraõigulikele normidele.

Autoritaarne meetod – loob sellise suhte konstruktsiooni, milles üks õigussuhte subjekt on teise suhtes allutatud, madalam pool, subjektid on subordinatsioonisuhetes. See meetod on selgesti nähtav riigivalitsemise valdkonnas, iseloomustades eelkõige haldusõiguslikku suhet, tegelikult on aga omane kogu avalikule õigusele.
Õigusinstituut – õigusnormide rühm, mis on suhteliselt iseseisev õigusharu osa. Nt valimisõigus riigiõiguses, autoriõigus ja pärimisõigus tsiviilõiguses, distsiplinaarvastutus tööõiguses.

3.8. Ülevaade Eesti õigussüsteemi üksikute õigusharude sisust ja normatiivsetest põhiaktidest.

Lk 54 - 57
Eesti õigussüsteemi olulisemad õigusharud:

Riigiõigus ( konstitutsiooniline õigus) – õigusnormide ja –instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi. Siia kuuluvad avaliku võimu organisatsioon (riigivalitsemise vorm), riiklik korraldus, valimisõigus, KOV süsteem, õigusloome põhimõtteline korraldus, riigi ja üksikisiku suhted. Kõik need normid on üldisel kujul sätestatud riigi põhiseaduses ja ka nn konstitusioonilistes seadustes. Riigiõigusel on teiste õiguste seas juhtiv koht, , sest annab neile põhimõttelised lähtealused ja reguleerib ühiskonna ja riigi seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid. Erineb ka spetsiiflise meetodi poolest, s.o suhete üldine normeerimine ilma sanktsioone kehtestamata.

Haldusõigus ehk administratiivõigus – üks suurimaid õigusharusid suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust, sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad (valitsus, valitsuse keskasutused või kohaliku valitsusasutused). Reguleerib suhteid riigiorganite vahel, riigivalitsemisorganite ja ühiskondlike organisatioonide vahel ning riigivalitsemisorganite ja indiviidide vahel. Sisaldab ka instituute, mis reguleerivad riigorganite tegevust riigile kuuluva majanduse suhtes. Autoritaarne meetod. Üldpõhimõtted on kindlaks määratud põhiseaduses, konkreetne normistik sisaldub seadustes.

Finantsõigus – reguleerib riigiorganite tegevustrahandussuhetes. See hõlmab riigi- ja kohalike eelarvete kehtestamist ja vastuvõtmist, riigi vahendite kulutamise korda, maksude sissenõudmise korda. FÕ normid reguleerivad ka suhteid kodanike ja vastavate riigiasutuste vahel maksunduse valdkonnas. FÕ põhimõttelised seisukohad on väljendatud põhiseduses ja eri seadustes. Kasutab aurotitaarset reguleerimismeetodit.

Karistusõigus – suunatud võitlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanija suhtes. Üldisemad põhimõtted sisaldusvad põhiseduses, karistusõiguse normid on sätestatud karistusseadustikus. Kasutab autoitaarset reguleerimismeetodit.

Kriminaalprotsessi õigus – reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel. Selle normid määravad riigiorganite ja protsessiosaliste õigused ja kohustused, nende kompetentsi kuritegude menetlemisel. KPÕ üldised põhimõtted on sätestatud põhiseaduses, konkreetsed normid aga kriminaalmenetluse seadustikus. Reguleerimismeetod autoritaarne.

Tsiviilõigus – reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest (üksikisik, organisatioon, riik), aga ka mitte mõningaid mittevaralisi isklikke suhteid (nt autorsust). Reguleeritavate suhete ringi ja normistiku mahult üks suurimaid õigusharusid, moodustades kogu eraõiguse normatiivse aluse, mistõttu samastatakse mõnikord tsiviilõigus eraõigusega. Kasutab autonoomia meetodit, ta reguleerib oma objekti kuuluvaid suhteid kui võrdsete subjektide vahelisi. Üldised põhimõtted määrab põhisedus, tähtsamad TSÕ õigusaktid on EV omandireformi aluste seadus, tsiviilseadutiku üldosa seadus, võlaõigusseads, asjaõigusseadus ja äriseadustik.

Tsiviilprotsessiõigus – reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste kaitsmisel ja nendevaheliste vaidluste lahendamisel. Tsiviilprotsessiõigusnormid määravad kohtuorganite õigused ja kohustused õigusemõistmisel tsiviilasjades ja reguleerivad protsessist osavõtjate suhteid protsessi käigus. Tsiviilprotsessi õiguse valdkonda kuuluvad ka notariaalorganite ja vahekohtute tegevust reguleerivad normid. Peamiseks õiguskatiks on tsiviilkohtumenetluse seadustik. Autoritaarne reguleerimismeetod.

Perekonnaõigus – reguleerib perekonna- ja abielusuhteid, seega suhteid mis tulenevad abielust, sugulusest, lapsendamisest, vanemate kohustustest lapse vastu, laste kohustustest vanemate vastu. PKÕ normid reguleerivad ka abikaasade varalistest vahekordadest tulenevaid suhteid. Autonoomia meetod. Põhiline normistik on sätestatud perkeonnaseaduses.

Tööõigus – reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid ja mõningaid nendega seotud suhteid. Siia õigusharusse kuuluvad normid ja instituudid, mis reguleerivad töösuhte loomist, lõoetamist ning töötajate tööaja kasutamist. Tööõigusnormid reguleerivad töölepingu sõlmimist, töö- ja puhkeaega, palgaküsimust, töövaidluse lahendamise korda, tööohutust, töökaitset. Autonoomne meetod, kuid pole tsiviilõiguse instituut. Peamisteks tööõiguslikeks aktideks on töölepingusedus, puhkuseseadus , töö- ja puhkeaja sedus , palgaseadus, töötajate distsiplinaarvastutuse seadus.

Rahvusvaheline õigus – reguleerib suhteid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis tekkivad poliitilise, majandusliku ja kultuurilise, aga ka sõjalise suhtlemise pinnal. Rahvusvahelise õiguse erisused, võrreldes siseriikliku õigusega seisnevad selles, et

Suhte subjektideks on riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid;

Rahvusvahelise õiguse normide jaoks ei ole ühtset seadusandjat, selle norme loovad suhetest osavõtjad ise kokkulepete (lepingute, paktide, konventsioonide jms) sõlmimise teel;

Põhiliseks õigusallikaks on lepingud (paktid, konventsioonid ) ja tavad;

Puudub tsentraliseeritud sunniaparaat õiguse täitmise tagamiseks.

3.9. Õigusperekonnad. Romaani-germaani ja angloameerika õigusperekond.

Lk 51-52
Õigusperekond – õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse perekond
Kujunes Euroopa mandril alates XII sajandist Rooma õiguse teadusliku uurimisse ja praktilise rakendamise alusel. Olulist osa selle arenemisel mängisid keskaegsed ülikoolid, kus Rooma õiguse kõrval toimus ka kanoonilise õiguse uurimine ja hiljem rahvusliku õiguse kujundamine.
Õigusteaduses on pööratud peatähelepanu õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis peab vastama õigluse ja moraali nõuetele ja kindlustama ühiskonnas nendele nõuetele vastava korra.
Õiguse rakendamise küsimused ie ole olulised, nendega tegelevad praktikud. Siit tulenevalt on peamiseks õigusallikakas selles õigusperekonnas riigi normatiivaktid, mi peavad kindlustama ühiskonnas õigluse ja tagama korra.
Euroopa mandririigid, Ladina-Ameerika riigid, suur osa Aafrika riike , Lähis-Ida maad ja EESTI.
Alglo-ameerika ehk üldise õiguse (common law) perekond
Kujunes välja Inglismaal normannide vallutuse järel ja hõlmab nüüdisajal peaaegu kõiki nn ingliskeelseid riike.
Selle perekonna kogu spetsiifika määras see, et üldine õigus loodi mitte seadusandja, vaid kohtunike poolt, kes lahendasid konkreetseid indiviididevahelisi vaidlusi. Siit tulenevalt on õigusnormi abstraktsuse aste madalam kui romaani-germaani õiguses, eesmärk ei ole üldise reegli sõnastamine tulevikuks, vad käsiloleva konkreetse kaause õiglane lahendamine. Seda eesmärki silmas pidades on õigusemõistmist reguleerivad normid märksa olulisemad kui käitumise üldised reeglid ja peamiseks õiguse allikaks ei ole mitte normatiivne akt, vaid kohtu- ja halduspretsedent.
Islami õigusperekond, hinduistlik õigusperekond ja judaistlik õigusperekond toetuvad oluliselt religioossetele põhimõtetele ja normidele, millel on sageli domineeriv roll käitumisreeglite hulgas
Kaug-Ida õigusperekond ning Aafrika ja Madagaskari õigusperekond lähtuvad spetsiifilistest õigusfilosoofilistest konseptsioonidest, mis rajanevad kohalikel tavadel ja traditsioonidel.
Lähiminevikus küllalt suur sotsialistlik õigusperekond, mis paljude põhimütete poolest sarnaned romaani-germaani perekonnaga, on praeguseks esindatud vaid mõne üksiku süsteemiga(Kuuba, Põhja-Korea, Hiina).
Õiguse arengut maailma ulatuses iseloomustab nüüdisajal erinevate õigussüüsteemide kiire integreerumine .