Õigusnormi liigitus (0)

5 VÄGA HEA

ÕIGUSNORMI MÄÄRATLEMISE ( LIIGITAMISE ) ALUSED:

ÕN struktuuri alusel: H-D, H-D-S või H-S.

ÕN eesmärgi alusel: regulatiivne või õigust kaitsev.

ÕN ettekirjutuse sisu alusel: õigustav ( lubav ); kohustav ; keelav või ergutusnorm.

ÕN ettekirjutuse kohustuslikkuse alusel: dispositiivne või imperatiivne ( kohustavad ja keelavad) või juhendavad.

ÕN adressaadi alusel: üldsubjektne või erisubjektne (e spetsiaalsubjektne).

Naritsa eriliigitus: täielik või mittetäielik ( seletav , viitav või kitsendav ).

Aarnio järgi: konstitutiivne või mitte. Konstitutiivsed normid on seejuures menetlusnorm, kompetentsinorm või definitsiooninorm e legaaldefinitsioon (seaduskeele määratlus).

Aarnio järgi: primaarnorm või sekundaarnorm (reaktsiooninorm või reageerimisnorm).

Õiguse valdkondade järgi: avalikuõiguse norm või eraõiguse norm.

Lihtnorm või liitnorm .
ÕIGUSNORMI MÄÄRATLEMISE (LIIGITAMISE) ALUSED:

ÕN struktuuri alusel: H-D, H-D-S või H-S.
Õigusnormi loogiline struktuur näitab, millistest struktuuri elementidest ja millistest seostest õigusnorm koosneb. Iga käitumisreegel on loogiliselt antud järgmise vormeli kohaselt: Kui…, siis…, vastupidisel juhul… Õigusnorm koosneb täismahus tema loogilise struktuuri kolmest elemendist: hüpotees (H), dispositsioon (D) ning sanktsioon (S).
Hüpoteesis kirjeldatakse neid faktilisi asjaolusid, mille puhul tuleb antud normist lähtuda.
Hüpoteesid liigitatakse:

absoluutselt (täielikult) määratletud hüpotees – näitab täpselt normi kehtivuse piirid;
suhteliselt (osaliselt) määratletud hüpotees – näitab samuti normi kehtivuse tingimused, kuid nende olemasolu või puudumine tuvastatakse igal konkreetsel juhul eraldi;
määratlemata hüpotees – ei määra normi rakendamise tingimusi, normi rakendatakse vajaduse korral või isikliku äranägemise kohaselt.

Konkreetsuse järgi eristatakse kasuistlike hüpoteese (näitab tingimusi, mille korral norm kuulub rakendamisele) ja abstraktseid hüpoteese (annab tingimused üldistatud kujul).
Dispositsioon näitab, milline peab olema inimeste käitumine, kui nad on sattunud hüpoteesis kirjeldatud olukorda.
Dispositsioonid liigitatakse:

otsesed – kõik dispositiivsed (on määratletud õigustatud ja kohustatud subjektid ning neilt nõutav käitumine või sellest hoidumine) tunnused on antud täielikult selles õigusnormis;
viitavad, sh

otsene viide – antud sättes ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele (so antud juhul saab kogu dispositsiooni teada, kui lugeda mõlemat või mitut sätet nende koostoimes). Viite täpsus peab olema vähemalt paragrahvi täpsusega, normitehniliselt ideaalne aga isegi lõike ning/või punkti täpsusega;

blanketne viide – sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsene viide sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile (paragrahvile, lõikele, punktile), vaid nt viide kas:

teisele normtiivaktile, milles see viidatav säte sisaldub või
isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda.

Sanktsioon näeb ette mõjutusvahendid, mida võidakse rakendada isikute suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuetele vastavalt.
Sanktsioonid jagunevad:

absoluutselt määratletud sanktsioon – on selline, kus määratletud õigusvahend on antud ilma igasuguste muude võimalusteta;
suhteliselt määratletud sanktsioon – on selline, kus on antud sanktsiooni maksimum- ja miinimumpiirid;
alternatiivsed sanktsioonid – kus on valida kahe või enama sanktsiooni vahel;
kumulatiivsed sanktsioonid – võimaldavad kohaldada mitmeid sanktsioone üheaegselt;
määratlemata sanktsioon – on sanktsioon, mille sisu ei ole määratud.

Normitehnilise reeglina ei panda õigusnormi kirja tema loogilise struktuuri kolme elemendina (H-D-S), vaid piisab kui õigusnorm anda kahe elemendi kaudu: H-S või H-D.
H-D esitlusviisi kasutatakse laialdaselt riigiõiguse ja tsiviilõiguse aktides, H-S aga kriminaalõiguse aktides.

ÕN eesmärgi alusel: regulatiivne või õigustkaitsev.
Regulatiivsed normid – määravad õigusi ja kohustusi. (Struktuur tavaliselt: H-D).
Regulatiivsed normid kehtestavad õiguslikust elust osalejate jaoks juriidilised õigused ja kohustused. Tegu on seega nn käitumisnormidega. Sellised normid on mõeldud õiguspärase käitumise jaoks, sest nad kirjeldavad , kuidas õiguspärane käitumine peab välja nägema.
Õigustkaitsvad normid – näevad ette juriidilise vastutuse õigusrikkumise eest. (Struktuur tavaliselt: H-S).
Õigustkaitsvad normid näevad ette riikliku sunni liigi ja määra toimepandud õigusrikkumise eest. Tegemist on sanktsiooni sisaldavate õigusnormidega. Õigustkaitsvates normides sisaldub riigi negatiivne hinnang õigusvastasele käitumisele. Õigustkaitsvad normid on orienteeritud ametiisikutele ja kujutavad endast sekundaar - ehk reaktsiooninorme.

ÕN ettekirjutuse sisu (e dispositsiooni e reegli) alusel: õigustav (lubav); kohustav; keelav või ergutusnorm.
Õigustav, samas ka volitav ning lubav on nt maksukorralduse seaduse MKS § 44 norm: Vabariigi Valitsusel ja rahandusministril on õigus anda määrusi maksuseaduse alusel ja täitmiseks.
Kohustav on nt PS § 14 norm: õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
Keelav on nt PS § 18 norm: kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada . Keeld on kohustus mitte teha e hoiduda tegemisest.
Ergutusnorm – sisaldavad seisukohti õiguspärase ja ühiskondlikult kasuliku käitumise ergutamiseks.

ÕN ettekirjutuse kohustuslikkuse alusel: dispositiivne või imperatiivne (kohustavad ja keelavad) või soovitav / juhendav .
Imperatiivne (e kategooriline ) – subjektile tehakse kohustuseks teatud viisil käituda, ei lubata kõrvale kalduda (ehk normis on määratletud käitumine, mida seadusandja nõuab).
Dispositiivne (e soovitus) – on enamasti eraõiguse norm, mis ütleb, et suhte subjekt võib valida, kuidas ta õigust kasutab ja kuidas käitub( ehk norm annab subjektile võimaluse ise määratleda oma õigused ja kohustused seadusandja poolt lubatud piirides).
Soovitav/juhendav/selgitav – ergutusnorm, annab teatud lisaväärtuse ; norm täpsustab mingit teist normi.

ÕN adressaadi alusel: üldsubjektne või erisubjektne (e spetsiaalsubjektne).
Üldsubjektne – norm on adresseeritud kõigile ja igaühele.
Erisubjektne – norm on adresseeritud eritunnustega isikute ringile ( riigiametnikud , tööandjad jne).

Naritsa eriliigitus: täielik või mittetäielik (seletav, viitav või kitsendav).
Täielik – on norm, mille rakendamiseks ei ole vaja appi teist normi.
Mitteäielik:

seletav – tuleb vaadata definitsiooni (mõisted). Seletav õigusnorm on nt Riigikogu valimise seaduse § 4: „Valimistulemused selgitatakse valimisest vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel“;

viitav – nõuab kindlasti enda kõrvale teist normi.

otsene viide – viidatakse otseselt seadusele (e kui õigusnormi tekst sisaldab osunduse sama õigusakti teisele paragrahvile);
blanketne viide – tuleb seadusest ise järgi vaadata (e õigusnorm osundab mõnes muus õigusaktis sisalduvale õigusnormile);

kitsendav – on selline norm, kus on mingid piirid, nt tähtajad . Kitsendavad õigusnormid on formaliseeritavad lauseks: Kui faktilisele koosseisule T lisandub tunnus K, siis T-ga seotud õiguslik tagajärg R ei kehti.

Aarnio järgi: konstitutiivne või mitte. Konstitutiivsed normid on seejuures menetlusnorm, kompetentsinorm või definitsiooninorm e legaaldefinitsioon (seaduskeele määratlus).
Konstitutiivne norm – määrab üldisi tingimusi ja ühiskonna ametlikku toimimist. On adresseeritud avalikule võimule.

Menetlusnorm – ütleb, kuidas ametnik peab käituma ja mil viisil.
Kompetentsinorm – näitab õiguskorras täpselt, kes ja kuidas õigusega antud võimu ja õigusi kasutab.
Definitsiooninorm e legaaldefinitsioon e seaduskeele määratlus – on vajalikud selleks, et defineerida mõningaid seaduse tekstis sisalduvaid mõisteid juriidilistehniliselt.

Defineeritav mõiste on alati hüpoteesis.
Definitsiooninormi ei tohi osadeks teha (ei tohi lahutada).
Definitsiooninormi ettekirjutus on alati kohustav e imperatiivne.
Definitsiooninorm on alati täielik.
Definitsiooninorm on alati avalikuõiguse norm.
Definitsiooninorm on alati üldsubjektne e kõigile määratud.
Definitsiooninorm on alati lihtnorm, isegi siis kui lauses on „või“.

Aarnio järgi: primaarnorm või sekundaarnorm (reaktsiooninorm või reageerimisnorm).
Primaarnormid (e käitumisnormid) – sätestavad kodanike õiguspärase käitumise.
Sekundaarnormid – on määratud ametiisikute jaoks. Neis on määratletud, kuidas ametiisik peab käituma, kui käitumisnormide nõudeid on rikutud.

Reageerimisviisi norm – on kohtunorm, mis ütleb, kuidas kohtunik peab toimima (H-D norm). Adresseeritud: kohtule või avalikule võimule. Reageerimisviisi normid on menetlusnorm ja kompetentsinorm.
Reaktsiooninorm – on sunninorm (H-S norm). Adresseeritud: kõigile.

Õiguse valdkondade järgi: avalikuõiguse norm või eraõiguse norm.
Avalikuõiguse normis riik alati nõuab midagi või kohustab millekski. Avalikku õigusesse kuuluvad riigiõigus , haldusõigus , kirikuõigus , kriminaalõigus, kriminaalprotsessiõigus jne.
Eraõiguslikus normis pooled on võrdõiguslikud, üks ei tohi teisele ettekirjutusi teha, mõlemal poolel on õigused ja kohustused. Eraõigusesse kuuluvad nt tsiviilõigus , kaubandusõigus, asjaõigus , autoriõigus jne.

Lihtnorm või liitnorm.
Lihtnorm – võetakse tervikuna kasutusele.
Liitnorm – koosneb mitmest lihtnormist. Normis esineb sidesõna või. Normis on ka enne ja-d olevad komad ka ja-d ning enne või-d olevad komad ka või-d.
Normi loogikast lähtudes koosneb iga täielik õigusnorm kahest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust (T) ja õiguslikust tagajärjest (R). Faktiline koosseis on eluline(sed) asjaolu(d) kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud või kästud. Õiguslik tagajärg on lubamine (õigustus), käsk või keeld ise.
Faktiline kooseis (T):

Lihtkoosseis: Kui T, siis R.
Keeruline koosseis: Kui on T1 ja T2 ja Tn, peab olema R.
Alternatiivne koosseis: Kui on T1 või T2 või Tn, peab olema R.

Õiguslikud tagajärjed (R) võivad olla oma struktuurilt :

lihtne õiguslik tagajärg (lihtne struktuur) näeb ette ühe võimaliku või vajaliku käitumise variandi või riikliku sunni liigi ja määra; (Kui T, siis R).
keeruline õiguslik tagajärg (keeruline struktuur) näeb ette võimalike või vajalike käitumiste kogumi või mitu riikliku sunni liiki ja määra; (Kui T, siis R1 ja R2 ja Rn).
alternatiivne õiguslik tagajärg (alternatiivne struktuur) näeb ette ühe võimaliku või vajaliku käitumise saabumise mitmest või ühe riikliku sunni liigi ja määra kohaldamise võimaluse mitmest. (Kui T, siis R1 või R2 või Rn).

Juriidilised faktid = asjaolud , mis tuleb tuvastada.
Juriidiliste faktide liigitus faktide kogumi järgi:

lihtfaktid – nõutav vaid üks juriidiline fakt,

liitfaktid – nõuavad kaks või enam juriidilist fakti, et tekiks, muutuks või lõpeks vastav õigus või kohustus.
Juriidilisi fakte, mis kogumis võetuna põhjustavad juriidilise tagajärje saabumise, nimetatakse juriidiliseks koosseisuks. Juriidiline koosseis on määrav teo (tegevuse või tegevusetuse) juriidilisel kvalifitseerimisel vastavalt kas õiguspäraseks või õigusvastaseks.
Juriidiliste faktide liigitus tekkimise iseloomust sõltuvalt:

juriidilised sündmused – on sellised juriidilised faktid, mille saabumine ei sõltu õiguse subjektide tahtest.

absoluutsed – ei sõltu tekkepõhjuste ja kulgemisprotsesside poolest inimese tahtest (nt maavärin);

suhtelised – tekkepõhjus sõltub küll inimese tahtest, kuid kulgemisprotsess enam mitte (nt eostamisele järgneb inimese sünd).

juriidilised teod – on füüsilise või juriidilise isiku tegevus või tegevusetus , millega õigusnorm seostab õigussuhe tekkimise, muutmise või lõppemise või muu juriidilise tagajärje. Teod võivad olla õiguspärased või õigusvastased.

Õiguspäraste tegude puhul käituvad õiguse subjektid õiguslikku tähendust omavas olukorras vastavuses objektiivse õiguse nõuetega.
Õigusvastaste tegude puhul ei vii õiguse subjektid oma käitumist vastavusse õiguse ettekirjutustega.

Juriidilised teod on enim esinevateks juriidilisteks faktideks (nt tehningud).
Juriidiliste faktide liigitus õigusliku tagajärje iseloomu alusel:

õigustmoodustavad juriidilised faktid kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise kontkreetsetel õiguse subjektidel.

õigustmuutvad juriidilised faktid muudavad juba olemasolevaid subjektiivseid õigusi või juriidilisi kohustusi.

Õigustlõpetavad juriidilised faktid kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja kohustuste toime lõppemise.
5

.DOCX Laadi alla originaalfail 5 lk · .docx · 72 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-03-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

72 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ingeparv Õppematerjali autor

Õigusnormi liigitamine ja selgitused.

subjekt õigusnorm sanktsioon hüpotees definitsiooninorm ettekirjutus viide õiguslik tagajärg juriidilised faktid subjektid adresseeritud

Sarnased õppematerjalid

doc

Õiguse entsüklopeedia

jumalikku õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada - viimane on patt); 4) inimlik ehk ilmalik õigus (lex humanis) (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende võimalikult täieliku järgimise poole). Õiguspeegel Servus servorum dei (vms) Reformatsiooniajastul eeltoodud liigitus lihtsustub (nt hugenott Gentillet): 1) jumala seadused; 2) looduse seadused; 3) tsiviilseadused Keskaja õigus Kanooniline õigus Lokaalõigus Õpik - Ylikangas: ,,Miks õigus muutub?" Õiguse põhikoolkonnad on: 1. valgustusajastu loomuõigus - Selle koolkonna esindajad väidavad, et eksisteerib ajast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel ning positiveerub inimese mõistuse abil ja selle kaudu. 2. ajalooline koolkond 3. õiguspositivism 4. kaasaegne loomuõigus

Õiguse entsüklopeedia

doc

õigusnormid

Õigusnormist saab teada, mida võib normi adressaat teha või kuidas peab ta antud olukorras otsustama. Selline teadaandmine on seotud normatiivse funktsiooniga. Õigusnorm ei väida kunagi millegi olemasolu. Õigusnorm lubab, kirjutab midagi ette, tagab või jätab ilma. Õigusnormid on seega käitumiseeskirjad, mis on formuleeritud õiguslausetena. Nad pole tõesed ega väärad. Nad on kas kehtivad või mitte, ehk nad kas kuuluvad õiguskorda või mitte. Kontinentaalses õigussüsteemis on õigusnorm anda üldiseid, kättesaadavaid ja mõistetavaid käitumisnorme, mille alusel kohtunikud ja kodanikud võiksid lihtsalt määrata, millisel viisil tuleb probleem lahendada. Kontinentaalses õigussüsteemis eristatakse õigusperekondasid, mis on rajatud põhimõtteliselt ühtsetele alustele, kuid on ka erinevusi. Ühtse alusena peetakse silmas õigusnormi kui kontinentaalse õiguse vundamenti. Romaani õigusperekond: Prantsusmaa, Belgia, Luxemburg, Monaco, Itaalia, Hispaania ja Holland

Õiguse entsüklopeedia

docx

Õiguse entsüklopeedia eksam

nad vastavad loomuõigusele. Loomuõiguse üks rajajaid – Rousseau 4. ÕIGUSE IDEE Õiguse ideed kajastavd 2 enimlevinud doktriini: 1) Loomuõiguslik doktriin – õigus peab olema kooskõlas õiguse ideega ehk õiglusega. Õiguse idee on positiivse õiguse ülene. Põhiseadus ja seadused peavad olema kooskõlas ülipositiivse õiguse põhimõtetega ja üldtunnustatud õiguse üldpõhimõtetega. 2) Positivistlik doktriin – vaatleb õigusnormi ja õigussuhteid nagu need olema peavad – sein sollen. Kuidas õigusnorm annab ühele õigusi ja teisele kohustusi. 5. ÕIGUSNORMI TUNNUSED Tunnused: Üldine iseloomu aspektist isel õigusnorme sihitlus isiku huvidele või ühiskonna üldhuvidelening prognoostiud käitumise mall õigusnormisisaldavas eeskirjas. Isiku huvidele sihitud normiks loetakse teoorias selliseid mis on suunatud normiandja, normitäitja ja nii normiandja kui täitja huvide realiseerimisele.

Õiguse entsüklopeedia

docx

SISSEJUHATUS ÕIGUSESSE

mida teha võib ja kuidas. Määrab meie õigusi ja kohustusi) Õigusnormi loogiline struktuur Õigusnorm on oma struktuurist tulenevalt üles ehitatud tingimuslausena Põhjus karistus tagajärg KUI (hüpotees) – SIIS (dispositsioon) – VASTASEL JUHUL (sanktsioon) H-S- on kindlasti karistus seadus Igal elemendil H-D-S on oma kindel tähendus: - Hüpotees – näitab õigusnormi kehtivuse tingimusi; - Dispositsioon – näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigusi ja kohustusi (näitab mis on õige ja tagajärg); - Sanktsioon – näitab riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooni-nõuete eiramise eest hüpoteesis olemasolevate tingimuste puhul (näitab karistust) “Kui laps puudub, siis vanem peab teavitama kooli” H-D struktuur: H- laps puudub D- vanem peab teavitama Hüpotees

Sissejuhatus õigusteadusesse

pdf

Õigusnormid ja õigussüsteem

Selle referaadi aluseks võtan Raul Naritsa „Õiguse Entsüklopeedia“ ja Advig Kirise, Poigo Nuuma, Ants Kukruse ning Enno Oidermaa „Õigusõpetuse“ õpiku. Peamiselt koostangi selle referaadi nende vaatenurgast lähtudes. Selles referaadis on põhiteemadeks küll õigusnormid ja õigussüsteem, aga käsitlen üsnagi põhjalikult ka sotsiaalseid norme, kuna õigusnormid kuuluvad ka sotsiaalsete normide hulka. Pööran tähelepanu ka erinevate sotsiaalsete normide liikidele, õigusnormi loogilisele struktuurile, kuid ka erinevatele õigusharudele ning juriidilisele faktile. Referaadi eesmärgiks ongi eelkõige anda põhjalik ülevaade õigusnormidest- nende liikidest, tunnustest, loogilisest struktuurist kuid ka sellest, kuidas sõnastada õigusnorme õigusakti tekstis. Annan ülevaate ka õigussüsteemist ja ka õigusperekondadest. Valisin selle teema, kuna tahan rohkem teada saada, mida kujutavad endast õigusnormid ning millistest üksustest koosneb õigussüsteem.

Õigus alused

125

pdf

Konspekt 2

TASAND (sisu: p.1) JNE JNE ) ) ( ( ) ) ( ( ) ) ( ( ) ) 1. ÕIGUS JA ÕIGUSNORM: õigus, sotsiaalsed normid ja õigusnormid; õiguse tunnused; õiguse teooriate paljusus; suured õigussüsteemid; õigusnorm kontinentaalses õigussüsteemis: mõiste, kehtiva õiguse üldkohustuslikkus, õigusnorm ja esitusviis õigusaktis, õigusnormi loogiline struktuur (H; D; S), õigusnormide esitusviisid õigusaktides loogilise struktuuri alusel, õigusnormide liigid; õigusnormist anglo-ameerika õigussüsteemis; õigussuhe: mõiste, reguleerimise objekt, õigussuhte struktuur, subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus; õigussuhte objekt, sisu ning õigussubjektsus; juriidilised faktid. 2

Õiguse entsüklopeedia

docx

Õigusnormid ja õigussüsteem

ä määratletud sanktsioon. sankstioon. ä sanktsioon. Fikseerib sunnivahendi Ei näita rakendatatvat r Kujutab üheselt, täpselt, minimal- ja sunnivahendit, jättes at konkreetsel kujul ilma maksimaalpiirid, mille selle normi rakendaja lu valikuvõimalusteta antud piire kohaldab sanktsiooni enda otsustada. se sunnivahendit. Nt õigusnormi kohaldav isik. Tänapäeval arenenud as ennistavad Nt karistusõiguses riikides ei kasutata t sanktsioonid(taastada kuridegude m endine olukord), sanktsioonid(karistatakse e absoluutseid meetmeid 6-15 aastase jä sisaldavad vangistusega). r sanktsioonid(surmanuhtl gi us, lepingu kehtetuks tunnistamine). St Lihtsanktsioon

Õiguse alused

docx

ÕIGUSE ENTSÜKLOPEEDIA II: Õigusnormid

Ühtsus, terviklikkus, iseseisvus on lähedased mõisted. Organiseeritus e korrastatuse aste – mida organiseeritumaks on süsteem kvalitatiivsete muutuste läbi muutunud, seda vähem saab teda väljastpoolt mõjutada. Rangelt aksiomaatiline süsteem pole õiguses võimalik, sest see nõuaks kindla arvu aksioomide olemasolu. Kui taandada õigus vähestele põhimõistetele, mis funktsioneeriksid aksioomidena, poleks võimalik õigusnormi kohta teavet saada, ei võimalda ka empiirikat. Aksiomaatilis-deduktiivse meetodi ideaali ei ole õigusteaduses võimalik ellu viia. Seepärast pole ideaali vaja väärtustada. Positiivse õiguskorra ühtsus on esiti õigusteaduse süstemaatilise tegevuse tulemus. Ka õiguskord on sotsiaalne kord. Kontinentaalses õigussüsteemis võib õigusnorme tinglikult paigutada suletud süsteemidesse. Seda võimaldab kontinentaalsele õigusele omane kodifitseerimisidee.

Õigus

Rohkem sarnaseid