Nimetu (0)

ETENDUSE ANALÜÜS
„TAPPA LAULURÄSTAST“ URMAS LENNUK VANEMUISE SADAMATEATER
„Tappa laulurästast“ on lugu lapsepõlvest, inimeste headusest, õigete tegude tegemisest ja eluga maadlemisest. Lavastus räägib laste kasvatamisest, sõprusest, perekonnasisestest suhetest ja inimeste õigustest. See on lavastus, kus loo kõrval tõusevad väga tugevalt esile ka mängu võtted. Etendused on rõhutatult naiivsed, mängulised ja neis leiab palju tinglikku. Kuna tegu on lastega, on lavastuses palju mänge, mis nõuavad rollivahetust ning seetõttu on tõsisemate juhtude puhul näha, kuidas lapsed mängivad rolle, millega nad tegelikult seotud ei peaks olema (näiteks lintšijat).
Vanemuise Sadamateatri black -box’is istet võttes näeb vaataja üsna tagasihoidlikult kujundatud kahetasandilist ruumi, mille esimese korruse tagumises seinas on kulunud muljega kartoteegikapp. Teise korruse tagumisse seina on tõmmatud suur paber. Lava kummaski ääres on trepp ning lava keskmises osas kaks redelit , mida mööda kahe tasandi vahel liigutakse. Suuremas mänguhoos kasutatakse ülesronimiseks kartoteegikappe. Publiku paigutus saalis on tavapärane ehk publik istub näitlejate vastas, kuid sellele lisaks on osa publikust parempoolsel küljerõdul, kus näitlejate tegevust ei toimu.
„Tappa laulurästast“ lavaruum on tinglik , sest väheste vahenditega on loodud lava, kus on üheskoos mitu erinevat mängupaika. Lavaruum toetab oma ülesehituselt kogu lavastust, mis on tugevalt mänguline ja just seetõttu sobib etendus Sadamateatri black-box’i. Black-box’i stiilis lava annab lavastajale ja kunstnikule võimaluse ruumiga eksperimenteerida ja seega sobituvad nii reaalne kui fiktsionaalne ruum kogu lavastuse rõhutatult mängulise stiiliga. Lavastuse tinglikkusele viitab asjaolu, et tegevuskoht pole kindlalt määratletud. Vaatajad ei saa olla kindlad, kas tegevus toimub alustekstile vastavalt Ameerikas või kohandatult Eestis.
Kuigi lavaruum on tinglik, võib lava erinevate osade puhul aimata teatud tähenduslikku funktsiooni ja seaduspärasust. See ei ole küll must-valgelt vaatajatele selgeks tehtud, kuid võrreldes lava kahte tasandit võime eeldada, et ülemine korrus viitab pigem laste mängumaailmale ja alumine korrus palju tõsisemale reaalmaailmale. Üleval korrusel toimub enamasti lõbus tegevus nagu liuksuviskamine, abieluettepaneku tegemine ja õudusjuttude ettekandmine ning allkorrusel arutatakse tõsisemaid jutte ja mängitakse elulisemaid mänge (imiteeritakse naabreid ja tuttavaid). Kui täiskasvanud ülakorrusele lähevad, siis selleks, et argistest tegevustest eemalduda ja lapselikult lihtsa liuksuviskamise abil lõõgastuda.
Sarnaseid tähendusi võime leida ka lava horisontaalteljel. Vasakult poolt käiakse enamasti siis, kui liigutakse kodus ringi ja paremalt poolt siis, kui minnakse majast välja. Sellest tulenevalt võib eeldada, et pooled omavad erinevaid tähendusi. Vasak pool sümboliseerib pigem kodu ja turvalisust ning parem pool välismaailma ning teadmatust selle kohta, mis seal ootamas on. Lavastaja on kasutanud tingliku lavaruumi suurendamiseks avatud ruumi. Selle kaudu vihjatakse meile, et mänguruum ei lõpe lavaga, vaid läheb lava taga edasi. Ilmselgelt viitab see, et Calpurnia liigub pidevalt teise korruse vasakpoolsest uksest ning jätab vaatajatele mulje, et sealt sisenedes jätkub Finchide majapidamine , mängu jätkumisele väljaspool publiku nägemisulatust. Samamoodi võib eeldada, et parempoolne alumine uks sümboliseerib majast lahkumist ja avab ruumi majast väljapoole, sest näiteks Dill liikus enamasti sealtkaudu. Teiste tegelaste liikumine ruumis on mitmekülgsem, kasutatakse palju uksi ja treppe . Seda seetõttu, et ülejäänud tegelased - Atticus, Jem ja Nirksilm - moodustavad perekonna, mis selles tinglikult loodud majas elab ning tunnevad ennast ringi liikudes lahedalt ja mugavalt.
Kui pöörata tähelepanu lavastuses olnud dekoratsioonidele ja kasutatud rekvisiitidele, peab kindlasti lähemalt rääkima eelpool mainitud kartoteegikapist, mis on lavastuse kõige kesksem lavakujunduselement, sest täidab väga palju erinevaid funktsioone. Seda kasutatakse rekvisiitide hoidmiseks, postkastina, kirstuna laulurästale, telefonina ja selle sahtleid kohvritena. Seega on antud mööblitükil nii reaalne (rekvisiitide hoidmine) kui ka tinglik (telefon, postkast jms) väärtus. Kartoteegikapp seostub vaatajal millegi arhiveerimise, säilitamise ja organiseerimisega. Seda assotsiatsiooni on kasutatud selleks, et jätta vaatajale mulje omamoodi mälestuste arhiivist. Kartoteegikapi abil luuakse ajaline distants, sest sinna pannakse ja sealt võetakse tegelaste jaoks olulisi mälestusi ning meenutusi . Kapp on ka eraldava funktsiooniga. Seda siis kui Atticus räägib lastega sahtlite kaudu. Sel hetkel ei ole Atticus mitte pereisa , vaid poliitiline tegelane, kes samas soovib oma lapsi kaitsta, neid turvalises keskkonnas hoida. See on vahend kujutamaks tegelase sisekonflikti.
Kartoteegikapile lisab salapärasust juurde veel see, et pimendatud laval on näha, kuidas üksikutest valitud sahtlitest paistab õrna valgust. Peale kartoteegikapi pole lavastuses ühtegi teist nii suure tähtsusega dekoratsiooni ega rekvisiiti. Enamik teisi rekvisiite on kuidagiviisi seotud laste mängudega ja lisavad lavastusele kokkuleppelisust. Kõige olulisem laste mängudega seotud rekvisiit on muidugi suur kaltsunukk, mille ülesandeks on taluda kõike, mida üks Koll Radley taluma peab. Nukk on vahend, mille abil tuuakse lavale tegelasi, kes alustekstis on reaalsed, kuid lavale jõuavad laste mängu kaudu. Üleüldse on lavastuses tavapärasest rohkem vahetut tegevust, mis jõuab lavale just läbi laste mängude. Stsenograafia on aga üldiselt läbiv ja püsiv ega muutu etenduse käigus märkimisväärselt.
Tegelaste kostüümid on argised ja lihtsad. Kõikide tegelaste riided viitavad mõne teise kultuuri 20. sajandi esimese poole stiilile, kuid ei riiva etenduses silma. Laste ruudulised kolmveerandpüksid ja Calpurnia kostüüm ei viita kaasajale, kuid ometigi öeldakse, et tegevus toimub kaheksakümmend aastat hiljem ehk siis võime arvata, et kostüümid on ka sellest ajast ning on lihtsalt üks osake atmosfääri loomise vahenditest.
Valguskujundus omab (nagu ka lavakujundus ) nii tinglikku kui ka reaalset funktsiooni. Enamasti rõhutab valguslahendus mõne tegelase kõnet või tegevust, kuid valgust kasutatakse ka näiteks selleks, et luua muljet tulekahjust . Selle jaoks on lavale suunatud punane valgus, mis koos lindilt tuleva kahinaga teeb vaatajale selgeks, et tegu on tulekahjuga. Peale selle on värvilist valgustust kasutatud õuduste stseenis, kus sinise valgusega püütakse luua adekvaatne atmosfäär õudusjuttude rääkimiseks. Külm sinine valgus teeb lavaruumi kõledaks ja õõvastavaks ning selle abil rullub laval lahti laste kujuteldav õudustetuba. Tavalist nö päevavalgust, mil kõik neutraalsed prožektorid on suunatud lavale, kasutatakse stseenide ajal, kus ükski märk ei vaja eraldi rõhutamist.
Ainukesed prožektorid, mis põlevad kogu etenduse aja, on punktvalgustid redelite kohal. Hetkedel, mil ei põle ühtki teist valgusallikat, on lava atmosfäär intiimne, veidi unenäoline ning seisev-mõtlik (näiteks Nirksilma unenäo- stseen ). Kõige huvitavamat valguslahendust on kasutatud etenduse lõpus, kui Atticus peab oma monoloogi ning ülejäänud tegelased istuvad rippuva valge riide taga, millele on tagantpoolt suunatud prožektorid, et joonistada näitlejate kujud kangale. Luuakse koos teiste märgisüsteemidega - eelkõige video ja muusikaga - nostalgiline ja mõtlemapanev tervik, mis võtab kokku etenduses olnud lapsepõlve ja mängulisuse temaatika. Valguskujundus muudab etenduse dünaamilisemaks ja mitmekülgsemaks, muutes valguse intensiivsust, värvi ja suunda ning selle kaudu lavaruumi atmosfääri.
Muusikaline ja helikujundus koosnevad erinevatest osadest. Kasutatud on kahte laulu, paari instrumentaalpala ning erinevate vahenditega tekitatud helisid , millest osad on näitlejate endi tehtud. Nendeks kaheks lauluks on The Beatlesi „Here Comes The Sun“ ja Neil Youngi „Philadelphia“. „Here Comes The Sun“ on laul, mida kuuleb lavastuse alguses. Oma lootusrikka, nostalgilise ja õnneliku meloodiaga sobib see laul taustaks laste mängule ning esimesele fonole, mis juhatab sisse etendust läbiva lapsepõlve ja mälestuste teema. Neil Youngi „Philadelphia“ on oma kurbliku, lõpu ootuses meloodiaga taustaks Atticuse lõpumonoloogile. See laul ja selle meloodia aitavad luua atmosfääri monoloogile, mis räägib katsumustest ja tunnetest, mis ootavad ees igat inimest.
Muusikat kasutatakse veel kahes stseenis. Üks kord on siis, kui Nirksilm otsustab ära surra ja teine siis, kui Atticus hiilib Tom Robinsoni kaitsma ja lapsed teda jälitavad. Mõlema stseeni taustaks on muusika , mis rõhutab seda, et lugu jutustatakse läbi lapse silmade. Suremise stseeni taustaks on pühalik ja liiga tõsine muusika, mis viitab lapselikule pealehakkamisele ja sellele tõsidusele, millega lapsed ennast asjadele pühendavad. Hiilimisstseeni saadab multifilmilikult salapärane ja veidi totakas muusika, mis vastupidi eelpool kirjeldatud stseenile, annab aru sellest, et väike laps ei suuda täielikult mõista toimuva olukorra tõsidust. Nende stseenide kirjeldused näitavad etenduse erinevate elementide kokkusulamise astet, seda, kuidas muusikaline kujundus on abiks teatud stseenide mõistmiseks ja tunnetamiseks.
Helikujunduses on oluline osa veel kahte sorti helidel - ühed, mis tulevad lindilt ja teised, mille tekitavad näitlejad. Lindilt tulevad näiteks linnulaul Dilli ja Nirksilma vestluse ajal, südamelöögid õuduste stseeni taustaks ning kurjakuulutav kahin, mis koos punase prožektorivalgusega loob mulje tulekahjust. Need kolm heli kujundavad stseeni õhkkonda ja toetuvad vaataja eelnevatele teadmistele. Näiteks linnulaul viitab tõenäoliselt sellele, et lapsed ei ole siseruumis; südamelöögid sellele, et hirmuga inimeste pulss kiireneb ning kahin seostubki laval edasiantava tulekahjuga. Neid helisid on kasutatud kui ülekandevahendeid, sest on selge, et tulekahjut ei saa laval reaalselt kujutada ning seega on leitud võimalus kujutada seda mitme märgisüsteemi koostoimel.
Ise tekitavad näitlejaid helisid õudusjuttude stseenis, laulurästa matuseid pidades, tulekahju ja mängimise ajal. Helisid tekitatakse näiteks klaasiga, milles on natukene vett; vedelikuga täidetud pudeliga; metallist pulkade loopimisega; laste plastmassist saksofoniga ja tagudes metallpulgaga vastu metallist lavakonstruktsiooni, et tekitada kirikukellade kõla. Isetekitatud helid toimivad sujuvalt koos teiste lavastuslike elementidega ja toovad esile lavastuse mängulisust ning seovad kõik efektid meeleliselt tajutavalt temaatikaga.
Lisaks juba mainitud vahenditele on lavastuses kasutatud videot, mida projitseeritakse lavale tõmmatud valgele riidele. Mustvalge (kodu)video mängib taustaks Atticuse monoloogile koos Neil Youngi „Philadelphiaga“ ning ei omaks eraldiseisvana lavastuse jaoks suurt väärtust, kuid kombineerituna video ja valguslahendustega loob atmosfääri ja toob esile monoloogi sisu.
Suur osa tegevusest on vahendatud fono abil, millel on salvestatud väikese lapse hääl, kes juhatab sisse etenduse, tutvustab vaatajale tegelasi ja kirjeldab olukordi, kui selleks vajadust on. Hääl kuulub Nirksilmale, sest läbi tema silmade kogu lugu jutustatakse. Fono on aluseks sellele, et vaatajad mõistaksid etenduse tinglikkuse astet ja pidevat mängulisust ning fono koos mõningate kommentaaridega muudab loo edasiandmise sidusamaks. Kuid kuna etendus on fragmentaarium, siis ei pruugigi kõik väiksemadki liinid lõpuni lahti joosta . On nii mõnigi aspekt, mille lõpplahendus jääb avatuks. Näiteks tüdrukute abielu, Dilli edasine perekondlik olukord ning Calpurnia ja Atticuse saatus.
Esimeste tegelastena tulevad lavale kaks last - Jem ja Nirksilm. Õde ja vend, kes tüüpiliselt kõikidele õdedele-vendadele vaidlevad asjade kasutamisõiguse üle, tülitsevad, kuid samas mängivad koos ja kaitsevad teineteist, kui selleks vajadust on. Nad on mõlemad väikesed, kuid Jem on vanem ja targem. Nende suhe on lavastuses oluline, kuid selle keerdpunkte kujutatakse möödaminnes. Kui saabub Dill, tegeleb Jem suurte poiste asjadega ning Nirksilm ja Dill jäävad kahekesi. Jemi ja Nirksilma ühendab veel see, et nende ema on surnud ja see on neile traumeeriv, eriti kui proua Dubois neile sel teemal nähvab. See on teema, millest nad ei taha isegi oma isaga rääkida, sest nad ei taha, et isal oleks sama kurb ja valus kui neil. Nende ema lisamine lavastusse lõi lastele lisaks veel ühe psühholoogise taseme, millega loodi lapsepõlve maailma lõbususele ka tõsisem külg.
Jem on jalgrattaga poisiklutt, kellel on seljas hallikas karumõmmiga kampsun , pruunid ruudulised kolmveerandpüksid, valged põlvikud ja poolde säärde nööritud saapad. Jemi kehastab Andres Mähar, kes on tabavalt üle võtnud uhke suure venna rolli. Jem peab ennast vanemaks , kui ta tegelikult on ja leiab, et peab oma õeraasu piisaval määral kiusama , norima ja kaitsma. Ta on omamoodi vahelüli laste ja täiskasvanute vahel, sest ta mõistab suurepäraselt laste mänge, jutte ja armastust, kuid samas taipab ka seda, mis täiskasvanute maailmas oluline (näiteks Tom Robinsoni päästmine). Sellisele vahepealsele olekule viitab Mähari paaripäevase habeme, veidi väljakasvanud soengu ja mõmmikampsuni üheaegne eksisteerimine.
Jemi liikumine on väikesele poisile väga kohane - väle ja pisut rohmakas. Tema miimika on võrdlemisi realistlik ja tagasihoidlik. Nagu lastel ikka, muutub tema kehakeel mänguhoos veel väledamaks ja miimika innukamaks. Suures plaanis on tema liikumine ja kostüüm kogu etenduse vältel muutumatud, välja arvatud kord, kui Jem mängides koletise maski ette paneb. Ma arvan, et teatud muutumatus ja miimika tagasihoidlikkus ongi need vahendid, millega Mähar enda tegelaskuju loob. Samuti see eelpool mainitud kampsun ja paaripäevane habe. Sellega suudab Mähar enda tegelaskuju kahe põlvkonna vahel balansseerida. Mähari puhul näeme strateegiat, kus näitleja kehastub etenduse jooksul korduvalt ümber ja sunnib vaatajate fantaasia tööle. Kogu oma tinglikkuses on ta see, kes lükkab etenduses käima osa, mis viib vaataja tagasi lapsepõlve ja paneb mõttes koos tegelastega kaasa mängima. Jemi tegelaskuju käivitab kogu lavastuse mängulisuse ja seda juba esimesest hetkest, kui ta rattaga lavale vurab.
Nirksilm on aga sassis juustega tüdrukutirts, kellel on seljas heleroheline väikeste lilledega särk, mille peale on tõmmatud tumesinised punaste õmblustega traksipüksid ning jalas on tal paksud rohelised põlvikud ja pruunid matkasaapad. Nirksilma kehastab Liisa Pulk , kes paneb oma tegelase elama lapseliku entusiasmi, jonniva hääletooni, paterdav-tampiva kõnnaku ja intensiivse miimikaga. Liisa Pulgal on läbimõeldud ja -töötatud näitlejavahendid, mis muudavad ta veenvaks. Mina kui vaataja usun seda, mida ta laval teeb ja mulle tundub, et tal on laval mingi eesmärk. Liisa Pulga puhul me näeme stanislavskilikku näitlejat, kes sulandub oma tegelasega üheks. Teda etenduse ajal jälgides näeme me pigem Nirksilma kui Liisa Pulka. Ta on tabanud väikese tüdruku kiusu ja jonni , maailma avastamise tahte ja mängutuju. Nirksilm on tüdruk, kes ei taha kleiti kanda ja eelistab probleeme lahendada kakeldes. Ta tahab isa tähelepanu ja mõnikord olla sama suur kui Jem.
Kui alustekstis tuleb isa ja tütre suhe tihedalt väikeste stseenidena, siis lavale on see jõudnud ühe suure aspektina siis, kui Nirksilm otsustab ära surra. Suure teatraalsusega otsustab Nirksilm isale õpetunni anda ja lihtsalt kiusu pärast ära surra. Sellele järgneb Nirksilma ja isa vaheline mäng, kus isa teeskleb, et ta lahkub , kuid võtab sellega hoopis Nirksilma vahele. See stseen on heaks näiteks, kuidas tegevusega luuakse tegelasi. Selle sõnadeta stseeni abil õpime paremini tundma nii Nirksilma kui ka Atticust ning õpime mõistma nendevahelist suhet. See stseen ning vaidlus, mis sellele eelneb, annavad suurepäraselt edasi isa-tütre suhte dünaamikat. Mängulis-tõsine vahekord , mis lõpeb alati kokkuvõttes sellega, et mõlemad osapooled mõistavad teineteist.
Nirksilm oli tüüpiline väike õde, kes uskus kõike, mis Jem talle räägib. Ka seda, et kui midagi kokku leppida, siis tuleb teisele pihku sülitada ja siis ei tohi seda kätt enne järgmist päeva pesta, sest siis sa oled sõnamurdja ja kätepesija. Seega rakendas Nirksilm seda kõikidel inimestel, ka enda isal. See on järjekordne vahend, mis toob esile Nirksilma ja Atticuse suhte lähedust, sest Atticus võidab tütre usaldust sellega, et mängib temaga kaasa. Ja Atticuse tegelaskujule lisatakse mängulisust selle sama vahendiga, kui ta sülitab Calpurniale kokkuleppe märgiks peo peale.
Lavastuse lugu jutustabki Nirksilm, kes näeb asju läbi lapseliku vaatepunkti. Seetõttu on nii mõnedki tõsised juhtumid kujutatud läbi väga rõhutatult mänguliste vahendite. Näiteks lintšija stseen on mängulis-tantsuline just seepärast, et see on kujutatud lapse pilgu läbi ning lapsed tihtipeale ei adu situatsiooni kogu ulatust.
Jemi ja Nirksilma isa on Atticus Finch , kes töötab advokaadina ja otsustab kaitsta Tom Robinsoni, kes on segatud „räpasesse vägistamisloosse“. Atticus Finch on vanem hajameelne härrasmees, kes kannab prille, halli ülikonda, sellega sobivat vesti , valget triiksärki ja lipsu. Atticus Finchi kehastab Hannes Kaljujärv, kelle hoiak on üsna rafineeritud, žestid rahulikud ja minimalistlikud, miimika küllaltki plastiline ja grimm naturaalne - nagu ka teistel näitlejatel. Atticus on väga põhimõttekindel inimene, kes tahab olla hea isa, kuid ka hea advokaat . Tema sisemiseks konfliktiks ongi nende rollide tasakaalustamine, kuid üldiselt tuleb ta mõlemaga osavalt toime.
Olenemata Hannes Kaljujärve mõningatest puterdustest tekstiga ja kohatisest eemaolekust, suudab ta siiski veenvalt esitada talle ettenähtud rolli ning sobib valatult mängima elutarkusi jagavat isa. Atticus on kõikide laste jaoks, olgu need tema enda omad või võõrad, oluline isafiguur. Ta on lavastuses see tegelane, kes on mootoriks lavastust läbiva inimese headuse teemale. Ta õpetab lastele, mis on õige, mis vale, noomib neid, kui nad eksivad, kuid vaatamata kõigele esimene inimene, kelle juurde nad oma õnnes ja õnnetuses pöörduvad. Atticus on tegelaskuju, keda vaatajad mõistavad täielikult alles pärast lõpumonoloogi kuulamist, sest seal ta räägib sellest, mida iga lapsevanem mõistab, kuid samas avab see tema sisemaailma ja muudab tegelaskuju sügavamaks ja psühholoogilisemaks.
Finchidega elab koos majapidajanna Calpurnia, kellel lavale ilmudes on seljas punane valgete lillekestega põll, selle all laienevate varrukatega pluus ja kellukesekujuline seelik . Tal on valged näo poole koolutatud juuksed ja suured prillid. Calpurniat kehastava Liina Olmaru žestid on minimalistlikud, liikumine loo arengu tõttu veidi kärsitu ning miimika plastiline. Kuigi Calpurnia liikumisskeemi kirjeldus sarnaneb Atticust kehastava Hannes Kaljujärve omale, on ta siiski naiselikult sujuvate ja pehmete liigutustega . Liina Olmaru hääletoon on aga veidi laulev ja ülepingutatult teatraalne. Osalt võib seda pidada tema mängulisema külje avalduseks, kuid teisalt tundub see olevat mittesobiv ja veidi lohakas näitlejatöö. Tema Calpurniast kiirgas liiga tugevalt läbi liinaolmarulikkust ning see muutis ta teiste tegelaste kõrval kohati võõrastavaks, sest ülejäänud olid oma rollides rohkem sees.
Lavastuses on tegelastevahelised sotsiaalsed suhted veidi segamini paisatud, sest ilma fono selgitusteta peaksime Calpurniat pigem Atticuse naiseks kui majahoidjaks. Eriti kui arvestada, et ta näeb välja pigem pereema kui majahoidja, sest tal on seljas liialt „aristokraatlikud“ riided, millele on peale seotud tavaline põll. See on kostüüm, mis võiks kirjeldada ka tavalist koduperenaist. Kuigi Calpurnia on teenija, võib tema ja Atticuse vahel näha viiteid romantilisele suhtlusviisile. Hetkedel, kui nad kahekesi vestlevad, muutub Cal varasemast plikalikumaks, julgemaks ja avatumaks. Üldjuhul on Calpurnia teiste tegelastega võrreldes palju vaoshoitum. Kuid siiski on ka tema mängulisus on lavastuses välja toodud, näiteks stseenides, kus ta on helide tekitajaks - kirikukellad ja tulekahju häire - ja samuti stseenis, kus ta jahipüssiga lavale tormab.
Vaatajad näevad Calpurnia kujunemist majahoidjast omamoodi emaks Atticuse lastele. Etenduse käigus näeme, kuidas Cal mõistab, kui palju ta lastest tegelikult hoolib. Mõtteplaanilt on ta kõige sarnasem Atticusele. Seetõttu on just tema Atticusele sage nõuandja või moraalne tugi. Üleüldiselt võib Calpurniat pidada selleks tegelaseks, kes Finchide perekonda koos hoiab, sest ta veedab lastega aega, hoolitseb majapidamise eest ja on Atticusele vestluskaaslaseks. Kui nad lastest räägivad, siis olenevalt olukorrast ei suuda nad kunagi kindlalt määrata, kas lapsed on juba suured, lausa täiskasvanud või alles väikesed ja vajavad kaitset ning veel üht päeva lapsepõlve. Sellega tuuakse lavastusse lapsevanemaks olemise raskus, mis on veel üks osa, millega vanemad vaatajad samastuda saavad.
Kui vaataja on tutvunud Finchi majas elavate inimestega, saabub Dill. Tal on seljas süsimust raske vihmamantel ja vastav pisikese sirmiga peakate, madala säärega matkasaapad ja mantli alt piiluvad siniseruudulised kolmveerandpüksid. Hiljem kaob vihmamantel ja nähtavale tuleb potisinine kampsun valge pildiga .
Esimese hooga on Dilli liigutused rasked, kramplikud ja kandilised nagu vihmamantelgi. Tema ilme on kohkunud ja pentsik - „justkui oleks konna alla neelanud“. Kuigi alustekstis on Dill poiss, on ta laval tüdruk ja Dilli kehastav Maria Soomets on selle tasakaalustamiseks leidnud vahendid, mis ei kaota lava-Dillist täielikult raamatu-Dilli. Soometsa kehastatud tegelasel on rõhutatult madal hääl, lohakas kehahoiak , poisilik istumisviis ja äkilised liigutused.
Dill on ainuke tegelane, kelle dünaamilisust ja arengut võime märgata tema kehakeele ja liigutuste muutumises. Alguses on ta laps võõras kohas ja näitab enda mõningast võõrastamist kangete liigutuste ja kohmetu näoilmega. Seejärel laps, kes käib oma sõpradega mängimas ning sellega seoses on tema liigutused väledamad, miimika ja žestid elavamad. Lõpuks on ta sisemiselt kasvanud tütarlaps, kes on leidnud enda lapsepõlvearmastuse. Seda väljendab ta hoitud ilme ning veidi tagasihoidlikumate ja rafineeritumate liigutustega.
Dilli puhul on väga oluline pöörata tähelepanu tema esialgsele kostüümile, mustale rohmakale vihmamantlile. Kui Nirksilm temalt selle kohta küsib, ütleb Dill, et see on isa kingitud ja seejärel justkui endale kinnituseks : „Ausaõna, mul on isa! Ma võin sulle peksa ka anda, kui sa ütled, et mul isa ei ole!“ Isast rääkimine on Dilli jaoks õrn teema ja vihmamantel on isa puudumise trauma esitamiseks . Kuid vaatajad on tunnistajaks, kuidas Dill harjub mõttega, et isa ta maha jättis. Selles on oluline roll Atticusel, kes olles hea isa oma lastele, mõjutab ka Dilli ja paneb ta tundma kui osana perekonnast. Atticus ja Dill ei kõnele küll eriti omavahel, kuid neid ühendavaks lüliks on Nirksilm.
Dilli perekonnamured sellega ei lõpe. Kui Dill end unenäos Nirksilmale ilmutab, räägib ta jäätisest, mida ta kogu aja koju pidi vedama, kuid mida ta ise enam süüa ei tahtnud, sest sellel „puudus armastuse maitse“. See kleepuv ja iiveldama ajav jäätis oli Dilli jaoks painavaks muutunud perekonna metafoor ja ta tuli Nirksilma juurde vabanemist otsima . Dill soovis, et Nirksilm ta sellest kleepuvast jäätisest puhtaks peseks. Selle unenäo ajal oli Dillil seljas isa kingitud vihmakuub, mille peale Nirksilm vett piserdas. Vaataja võib eeldada, et Nirksilm tahtis Dilli aidata igati ja ühe korraga, tahtis maha uhada kõik, mis Dilli kurvaks teeb. Kuigi see tuuakse vaatajateni unenäona, teatakse siiski, et Dilli perekonnas ei ole tegelikult kõik päris korras. Unenägu on vaid järjekordne mängulisuse vorm, mille abil lavastuse stiilile truuks jääda, aga samal ajal lugu edasi jutustada.
Lavastuses pannakse kõik tegelased mingil hetkel proovile. Kõige tugevamalt tuleb see esile Atticuse puhul, kes räägib kogu etenduse jooksul „südames sirgeks jäämisest“. Kuid kui tema tütar teatab talle, et plaanib abielluda teise tüdrukuga, tahab Atticus öelda, et nii ei saa. Selles stseenis on näha Atticuse sisemist konflikti ja dilemmat, kuidas olukorda lahendada. Lõpuks väidab ta siiski, et jah, ka temal on eelarvamusi. Publikule ei näidata, kuidas see lugu lõpliku lahenduse leiab, kuid oluline oli just näha, kuidas pealtnäha vankumatute põhimõtetega advokaatigi võivad mõjutada kaks väikest tüdrukut.
Kogu etenduses olev tinglikkus pakub publikule rohkem võimalusi ennast tegelastega samastada. Näiteks fakt, et ühegi lapse vanust pole etenduses mainitud, võimaldab väga erinevas vanuses lastevanematel kui ka lastel tunda tegelastes ära tuttavaid käitumisskeeme ja sõnakasutust. Seetõttu kaldun arvama, et lavastus pole määratud kindlale sihtgrupile, vaid on vaatamiseks igas vanuses publikule. Seda sellepärast, et lavastus on üles ehitatud nii, et igaüks leiab midagi tuttavat minevikust või olevikust. Kuid samas on hetki, mis panevad elu üle järele mõtlema.
Lapsed kordavad lavastuse jooksul veendunult: „Inimesed on endiselt ilusad ja head. Me usume seda.“ See on osa lavastusest, mis peaks mõjutama publiku vastuvõttu. Kui viimases stseenis kordavad lapsed kogu seda teatud moodi mantrat, toimib see kui enesesisendus ja seda nii tegelastele endale kui ka publikule. Nähes taolist kohati naiivset headuse käsitlust peaksid vaatajad lahkuma teatrist mõttega, et võib-olla on inimesed tõesti ilusad ja head. Lihtsas, kuid tugevalt tinglikkus lavaruumis on mängima pandud näitlejad, kes suudavad haarata enda kujutatavate tegelaste mõttelennu ja panna selle mängulises vormis lavale. Lavastuses on olulised kõik märgisüsteemid ning nende koostoimimine – valgus, muusika, näitlejate tehnika, lavakujundus jms. Ükski märgisüsteem poleks toiminud ilma teisteta, kuid koos moodustavad need ühtlase terviku; loo, mis on jutustatud läbi väikese tüdruku silmade.
Urmas Lennuk on oma trupiga leidnud aspektid, mida erinevad inimesed enda lapsepõlvest võivad mäletada - kõik oli lõbus, joonistati kriidiga, õed-vennad olid kiuslikud, muusika tipp oli The Beatles , sõpradega mängimine oli parim ajaviide, soengud olid lohakad ja seljas olid riiuriided, õudusjutud olid põnevad ja sulle õpetati päevast päeva, mis on õige ja mis vale. Kõigele sellele on lisatud väikeses koguses tõsiseid täiskasvanute teemasid ja hulganisti naiivsust. Lavastaja ise on öelnud ühes intervjuus : „Lavastus võiks tekitada tunde, et inimesed on ilusad ja head. See ongi see teema, mille pärast me selle lavastuse oleme ette võtnud. Kui ka kaks-kolm inimest sellest muutub paremaks, siis on see jumala õnnistus.» Kui istuda saalis ja vaadata kõiki neid märgisüsteeme koos toimimas, siis etenduse lõpuks ma usun, on võimalik, et nii mõnigi inimene lahkub tõepoolest tundega, et maailm võib olla ilus paik.