Essee Rahutus ning pinged lavastuses „Hedda Gabler“ (0)

Rahutus ning pinged lavastuses „ Hedda Gabler“
Essee
Essees on analüüsitud Mehis Pihla lavastatud etendust „Hedda Gabler“. Tegemist on suhteliselt raskesti mõistetava lavastusega, kus alles tegelaste siseelude, kehakeele ning visuaalsete ja auditiivsete märkide analüüsimise kaudu saab paremini aru, mis on nende tegelaste käitumise tagamaad. Kuna lavastus lõppeb surmaga ning tegemist on üleüldiselt suhteliselt masendavates ning kurbades toonides lavastusega, siis keskendun ka antud essees rahutuse ning pingete tekitamisele nii vaatajais kui laval olevates tegelastes. Käesolevas essees püüan leida märke, mille abil on etenduses saavutatud rahutuse tunnet , ebameeldivaid olukordi , pingelisust ning kurvatoonilist õhkkonda. Essees on tunnetele rõhumist, hirmu, kurjakuulutamist ning õudu tekitavad märgid ning Fischer- Lichte märgisüsteemide tabeli abiga püüan leida, mis tähendusi need märgid kogu etendusele annavad. Eelkõige keskendun muusikale, helidele, valguse ning värvide mänglemisele, kehakeelele ja žestidele ning püüan avada ka nende tähendusi.
Uksed pannakse kinni ning tuled kustuvad ; algab etendus. Lava on pime, justkui valitseks seal öö ent samas on seal piisavalt valgust nägemaks, et lavapõrandal on kuivanud puulehed , veidi punakalt kumamas. Värvilised puulehed võivad teatud kontekstis tekitada õdusa ning sügisese tunde, kuid antud lavastuses mõjuvad need kui millegi negatiivsena, nagu peatselt saabuva lõpuna. Pimeduses astub lavale pikk ja sihvakas naine valges riietuses. Ta sammub rahutult ringi ning viskab järsku suure hulga lilli jõuga vastu seina, mille järel on kuulda halvaendelist klaverimängu. Vaatajaile jääb arusaamatuks, kas klaverimäng tuleb plaadilt või mängib keegi seda reaalses elus. Kurjakuulutav klaverimäng annab publikule koheselt aimu, et tegemist ei ole lõbusa komöödiaga. Pimedus, punakas valgusvihk , halvaendeline muusika ning surnud lilled ja lehed laval on esimesteks märkideks, et algav etendus on kurvatooniline ning nagu etenduse lõpus selgub , siis ka traagiline. Selliste märkide kaudu saab etenduses luua erinevaid tähendusi, mis vaatajais varieeruvaid tundeid tekitavad. Visuaalsed ning auditiivsed märgid on lavastuse juures väga olulised, seda ka „Hedda Gabbleris“. Need märgid loovad lavastusest ühtse terviku, ilma milleta mõjuks kogu etendus kuiva ja emotsioonituna.
Kogu etenduse toimumispaigaks on üks ja sama ruum ­- Tesmanite elutuba. Valguse, helide ning muusika abil luuakse keskkond, mis paneb vaataja unustama , et tegevuse paik ei muutu. Kord domineerib seal ere hommikuvalgus ning vaikus , teinekord kumab läbi pilkava pimeduse sinakas taevas, mille tumedust võimendavad ka sünged, peaaegu matuselaadsed helid. Omavahel võitlevad ka punakad ning lillakad toonid. Punakaid toone ilmestavad põrandal olevad kuivanud puulehed, mis võivad olla kui metafoor lähenevale lõpule või millegi närbumisele. Lillasid toone on näha juhul, kui laval toimub midagi pingelist või räägib keegi halvaendeline tegelane. Näiteks ennustab lilla valgusvihk assessor Bracki lavale tulekut. Brack tundub vaatajale juba alguses veidi libekeelse tegelasena, kuid lõpus selgub, et tegemist on täieliku manipulaatori ning üldiselt ebameeldiva inimesega. Temaga kaasas käiv kurjakuulutav muusika ning lilla valgus olid selle ennustajateks. Olenevalt olukorrast, inimesest ning emotsioonidest valitsevad laval vaheldumisi erinevad ning omavahel kontrastsed auditiivsed ning visuaalsed elemendid. Neid elemente teadlikult jälgimata ei saa ilmselt vaataja aru, et igal varjul, helil ning muusikapalal on etenduses oma tähendus, oma osa mängida. Pingsamalt jälgides on aga mõista, et näiteks teatud karakterite lavale tulekul heli muutub, valgus pimeneb või läheb vastupidi heledamaks. Samuti on oluline see, kuidas ja kuhu valgus on suunatud. Näitleja monoloogi ajal on tihti ta ise valguse keskmes, teised tema ümber jäävad samal ajal varju. Heaks näiteks seejuures on Thea Elvstedi monoloog , mil ta rääkis Eilert Lovborgist ja endast. Sel hetkel istus Hedda Tesman diivanil, mille peale enamasti valgus oli suunatud. Nüüd oli aga kogu valguse keskpunkt Theal. Ta rääkis pikalt ja emotsionaalselt. Tema tundeid rõhutas ka taustal mängiv õrn igatsev muusika, mis aja möödudes aina pingelisemaks muutus. Kogu Thea jutu vältel ei muutunud laval midagi, aeg justkui seisatas. Aja edasi minemisest andis märku vaid tema monoloog ning taustal mängiv meloodia . Aja seisaku peatas Jörgen Tesmani tuppa tulek, mil muusika lakkas ning elu läks justkui edasi. Igatsuse muusikat on kuulda ka hetkel, mil esmakordselt astub lavale/tuppa Eilert. Pilk Hedda ja tema kunagise armastuse Eilerti vahel on püsiv, muusika on igatsev ning kurvatooniline. Ehk vihjab see kummagi igatsusele teineteise vastu, kuid tõendeid sellele ei ole.
Valguse ning värvide kaudu saab lavastuses luua palju erinevaid emotsioone. Rahtust ning õudu tekitada ei ole ilmselt keeruline, kuna selleks peaksid laval valitsema tumedad toonid ning valguse tumenemine. Antud lavastuses on kasutatud aga ka lillasid toone. Lillad valgusvihud ilmuvad esmakordselt siis, kui laval on assessor Brack. Lillale värvile on aja jooksul omistatud erinevaid tähendusi. Mõnes kultuuris või ühiskonnas on see alistumise ning rahu märk, teisalt tekitab selle erksus rahutust ning pingeid. Assessor Brack tundub vaatajaile ilmselt algusest peale veidi pahelise või salakavala tegelasena. See arvamus süveneb eriti juhtudel, kui ta Heddale liialt lähedale tuleb või teda ahistab, öeldes, et sooviks Heddat magamistoa uksepraost piiluda. Hedda naerab Bracki jultumuse üle, kuid sisimas võib ta tunda vastikust. Paratamatult tekitavad sellised kommentaarid ning abielunaisele liialt lähedal olemine rahutust ning pingeid. Järgmine kord, mil Brack uuesti lavale ilmub, on enne teda juba valgus ühest toa otsast lillakaks muutunud, justkui ennustamaks, et lavale astub keegi halvaendeline tegelane. Lillat valgust kohtab lavastuse ajal palju ning seda eriti olukordades , mil laval toimub midagi pingelist või kõnelevead seal Hedda või Brack. Nagu öeldud, võib värvide ning valguse mänglemise kaudu vaatajaile öelda nii mõndagi. Näiteks ei näe me kordagi tädi Julianat pimeduses, saatmas kurjakuulutavad helid. Samuti ei näe Jörgenit tumedas pildis.
Rahutuse ning pinge tekitamiseks käivad selles etenduses muusika/helid ning valgus käsikäes. Need kaks elementi teevad omavahel koostööd, et tekitada vaatajais õudu ning tunnet, et midagi head järgmisena laval ei juhtu. Rahutuse tekitamiseks on kasutatud palju süngeid helisid , klaveri tilistamist ning kurvatoonilisi laule. Esmakordselt oli rahutut ning sünget õhkkona tunda juba etenduse alguses, mil Hedda, pimedal laval olles, suure sületäie lilli jõuga vastu seina viskas . Selle tegevuse peale algas kurjakuulutav klaverimäng ning lava kattis täielik pimedus, näha oli ainult Hedda siluett. Samalaadset muusikat on kuulda, kui Hedda enda isa pärandatud püssid enda lõbustamiseks vestlusesse toob. Heddal ja Jörgenil on parasjagu vaidlus seoses rahaliste teemadega. Hedda soovib elada teatud elustiili järgi, mida Jörgen talle abielludes ka lubas, kuid nüüd, mil Jörgeni doktori koht ei olegi enam nii käegakatsutav, tekivad nende vahele lisaks olemasolevale rahulolematusele ka rahalised pinged. Saades aru, et Hedda ei saagi talle lubatud hobuseid või klaverit, teatab ta, et vähemalt on tal enda lõbustamiseks olemas tema isa pärandatud revolvrid. Koheselt, peale selle lausumist tumeneb lava ning muutub kiiresti aina pimedamaks. Näha on vaid klaveril kumamas lilla valgus ning Hedda, kes on roninud kõrge eseme otsa, sihtimas revolvriga tagaukse poole. Valguse ning värvide muutumisega oli kuulda ka kurvatoonilist meloodiat, midagi, mida mängitakse matustel. Selline muusika oli pidevalt justkui ennustuseks lavastuse kurvale lõpule. Valgus on kurjakuulutavalt vaid Heddal, ta sihib ning õhkkond on rahutuse tipus , keegi ei tea, mis järgmisena juhtub. Kõlab lask ning vaatajad ehmuvad. Korraks on justkui pinge langus, kuid siis etendus jätkub.
Eelpool mainitud pingelisi hetki on etenduses veel ning selliste stseenide puhul on lihtne mõista, et on soovitud tekitada õudusttekitavat või ebameeldivat õhkkonda. Siinkohal saab hea näitena tuua Eilert Lövborgi käsikirja juhtumi. Poissmeestepeol olles kaotas Eilert enda teada Thea ja tema enda poolt kirjutatud käsikirja ära, kuid tegelikkuses sattus see Jörgeni kätte. Jörgen, kes oli Eilerti peale ilmselgelt kade, soovis käsikirja Eilertile siiski tagasi anda, kuid Hedda soovis ise seda kaitsta. Koheselt, peale käsikirjade enda võimusesse saamist oli taaskord kuulda kurjakuulutavat heli, jällegi justkui ennustamaks midagi halba. Muusika tugevneb, valgus kustub ning laval on vaid küünlavalgel paistev Hedda, kes põletab rahulikult Eilerti käsikirja. Muusika muutub aina valjemaks ning õhkkond aina pingelisemaks. Ilma üheta ei oleks teist: kui muusika oleks vali, kuid valgus ere ning ilma küünaldeta, ei oleks laval samasugust efekti nagu sel hetkel, olukord ei oleks pooltki nii hirmu ja ärevust tekitav. Muusika ning valguse koostöö on selle etenduse jooksul äärmiselt tähtis. Samuti on oluline ka muusikavalik, kuna igal laulul on oma sõnum ning nende sõnumite kaudu saab tõlgendada, mida see etenduse jaoks annab, miks see just antud konteksti on paigutatud ning kuidas on see valitud olukorraga seotud. Siinkohal on üheks parimaks näiteks etenduse kõige lõppu valitud laul „Over the rainbow “. Laul hakkas mängima kohe vahetult pärast seda, kui Hedda oli enesetapu sooritanud. Mida see laul antud olukorras esindas? Seda saab tõlgendada kui millegi halva lõppu. See üleilma kuulus laul avaldati esmakordselt 1939. aastal ning ajal, mil Euroopas oli holokaust . Juutide vabadus võeti ära ning nad olid lõksus. See laul on lootusest, et ühel päeval saab kõik korda ning vangistuses olevad süütud inimesed saaksid taas „lennata“. Sama tähenduse saab omistada ka selle lavastuse jaoks. Hedda oli saanud vabaks sellest piinavast elust, ta ei olnud enam lõksus, ta ei pidanud enam mängima kellegi pilli järgi ning ta sai minna „üle vikerkaare“ teisele poole, kuhugi , kus on parem.
Rahutuse ning rahu vahel on õrn piir. Seda iseloomustab Hedda ning Eilerti esmakordne kohtumine laval. Eilerti lavale astumisel hakkab kostuma õrna meloodiat. See on igatsev ning kurb. Selleks hetkeks on lillakast valgusest saanud hele ning Eilerti ja Hedda kehakeel ja pilgud ütlevad meile nii mõndagi. Hedda on värskelt abiellunud naine, kuid see, kuidas ta Eilertit vaatab on midagi teistsugust, selles on samuti olemas omamoodi rahutus. Nad vaatavad üksteist, silmi mujale pööramata. Mingil hetkel on nendes olemas see lähedus, mis peaks olema õigel abielupaaril, kuid nemad seda ometigi ei ole. Sellised olukorrad tekitavad vaatajais vastuolusid ning arusaamatust. Kohati võivad need tekitada ka vastikust, kuid laval mänglev õrn meloodia ei lase unustada, et tegemist on kunagiste armastajatega, kelle vahelt ei ole ilmselt kõik veel kadunud. Samasugune rahutuse ja rahu vaheline õrn piir on näha alguses mainitud stseenil, mil Thea jutustab Eilertist. Ta räägib temast kui armastajast, seda kordagi mainimata. Sellele annavad vihjeid temale suunatud valgus, õrn ja igatsev muusika ning tema kehakeel, ta seisab liikumatult paigal, vaadates üles, justkui enda mälestustesse või siis vastupidi – nende võimalikku ühisesse tulevikku. Tema juttu kuulates on märgata aga, et muusika muutub aina pingelisemaks ning tasapisi ka valjemaks. Kogu jutu vältel pinge aina tõuseb, kuni hetkeni, mil tuppa astub Jörgen ja kohe kõik taastub . Selles etenduses on mitmeid selliseid kohti, kus mingi olukord algab rahulikult, kuid kulmineerub edasi rahutuks ning pingeliseks. Võib oletada, et seda on soovitudki saavutada, et publik oleks pidevalt ergas ning ärkvel, pannes tähele kõiki detaile ning olles kogu etenduse vältel veidi pinges ning rahutu .
Sellise analüüsi puhul tuleb rääkida ka näitejate kehakeelest ning žestidest. Selles etenduses oli palju erinevaid märke osatäitjate kehakeeles, mis viitasid nende sisemisele rahulolematusele või siis tegelaste vahel olevatele pingetele. Üheks oluliseks näiteks on siin Hedda ning tema pidev kaela „mudimine“. Korduvalt on näha Heddat enda kaela mudimas ning õhku ahmimas, justkui oleks viimane kohe-kohe otsa lõppemas. Esmakordselt on seda näha kohe alguses, peale tädi Julle äraminekut. Hedda võtab käega kaelast kinni, mudib seda silmnähtavalt tugevasti ning õhku ahmides sõnab ta pooleldi sosistades: “Palun, palun…“. Selline käitumine viitab tema sisemisele rahutusele, ta tunneb, et on sattunud kuhugi lõksu, millest tal väljapääsu ei ole ning see võtab ära tema õhu, ta võibki reaalselt tunda, et ta ei saa hingata . See võib olla ka märk kergematsorti paanikahoost.
Lavastuses on juba algusest peale väga olulisel kohal lilled. Neid on terve maja pidevalt täis ning juba etenduse alguses viskas Hedda suure sületäie lilli vastu seina. Üldiselt vastabiellunud naine niimoodi ei käitu. Jälgides, kuidas Hedda talle kingitud lilledega käitub või mida ta nendega teeb, on alust arvata, et tal olid konfliktid, kas sisemised või välimised, seoses enda abieluga. Ühel hetkel, mil Hedda jääb laval olles teiste vahel olevast vestlusest kõrvale, liigub ta tegelastest eemale kõrge lillevaasi juurde, jäädes samal ajal näoga siiski teiste poole. Ta jälgib neid kõrvalt, käed selja taga, kuid vaatajaile on näha, et tema käed ei ole seljataga niisama paigal. Nimelt võtab ta vaasist salaja lilli ning murrab neid siis tükkideks, loopides need seejärel hooletult maha. Ta ei tee seda muuseas või justkui möödaminnes. Tema tegevuses on näha viha ning raevu, mida ta nende lillede peal välja elab. Vaatajais võib see tekitada küsimusi ning rahutust, kuna täpselt ei ole aru saada, miks ta seda teeb. Kuna Hedda püüab olla väga vaoshoitud ning tundevaene, siis võib arvata, et ta teatud olukordades, mil teiste ees olles ei saa enda tundeid näidata, elabki ta neid tundeid ettejuhtuvate asjade peal välja. Pole raske uskuda , et inimesel, kes enda abielu ning eluga rahul ei ole, ongi pidevalt sisemised konfliktid ning kohati ka raev .
Pingetele ning rahulolematusele viitavad märgid ka Jörgeni poolt. Olgugi et etenduse jooksul on näha, et Jörgen on tunduvalt elavam ning naerusuisem kui Hedda, reedavad tedagi märgid, mis viitavad millegi rahulolematusele. Tema jaoks on see enda abielusõrmuse keerutamine. Koheselt tuleb see välja etenduse alguses, mil ta kohtub kodus tädi Juliana ning Berthega. Rääkides nendele enda pikkadest mesinädalatest ning Heddast, on näha Jörgenit enda sõrmust sõrmes keerutamas. Algselt võib arvata, et see on juhuslik kokkusattumus, kuid taolist käitumismustrit tuleb etenduse jooksul veel ette, pärast seda vähemalt paar korda veel. Jörgeni elav iseloom võib olla ka mask , petmaks tema tegelikke mõtteid ja tundeid. Ta näib laval olles rõõmus ja elav, ta lausa karjub suurest õnnest, kui ta enda tuhvlid tädi Juliana käest saab. Kuid samas kogu selle rõõmustamise kõrval ei märka ta, kui õnnetu on tema naine. Vaatajaile on see ilmselge, et midagi on korrast ära, kui Hedda enda abikaasaga nii tuimalt räägib ning Jörgen sellest justkui välja ei tee. Ei ole selge, kas Jörgen meelega või alateadlikult väldib Hedda rahulolematust . Ehk püüab Jörgen enda rahulolematust vastupidiselt Heddale peita, naeru ning naljade taha. Sellisest segadusest tekib õhku vaid rahutust ning pingeid, kuna on aru saada, et midagi on korrast ära.
Pingeid ning kummalist õhkkonda tekitavad lavastuses ka näitlejate asetsemine seoses üksteisega. On kummaline, et pea kordagi ei ole näha Heddat ning Jörgeni üksteisele kas otsa vaatamas või lihtsalt lähedal olemas. Nende vahel valitseb laval olles pea alati mingi distants , nad oleksid üksteisele justkui võõrad, kes jagavad lihtsalt ühte katusealust. Äsja mesinädalatelt tulnud abielupaarilt ootaks näha õnnetunnet, kallistusi ning sooje tundeid, kuid midagi sooja nende kahe vahel ei ole. Hedda on Jörgeni vastu jäine ning Jörgen näiliselt lepib sellega. Esmakordselt on nende vahel näha lähedust ning füüsilist kontakti, kui Hedda teatab Jörgenile, et ootab tema last. Sellepeale muutub Jörgen justkui poisikeseks ning ta kargab Heddale sülle. Jörgen tundub olevalt siiralt õnnelik, kuid Heddast seda ei paista. Jörgen kallistab Heddat ning on mõtlemas juba erinvaid variante tulevase lapse jaoks, kuid Hedda lamab diivanil täpselt nii nagu Jörgen ta sinna jättis – koomiliselt poolpikali olekus. Ehk tol hetkel Hedda mõistis, millise vea ta oli teinud. Kuna Hedda mainis eelnevalt Brackile, et tema lapsi mitte kunagi ei soovi, siis jääb vaatajaile ka segaseks, kas Hedda üldse on lapseootel või püüab ta Jörgenile lihtsalt hetkelist rõõmu valmistada, enne peatselt saabuvat traagilist lõppu.
Hedda ja Jörgeni vaheline distants on kohati ebameeldiv, kuid veelgi ebameeldivamaks muudab selle Brack. Mitmel korral, kui Hedda ning Brack laval kahekesi jäävad, läheb Brack Heddale lähedale, liiga lähedale naise jaoks, kes on äsja abiellunud ning kelle enda abikaasa on teises ruumis. Olgugi et Hedda naerab koos assessoriga, on see siiski kohati isegi vastik, et taoline libekeelne mees talle nii lähedale tikub. Veelgi ebameeldivamaks muudavad olukorra Bracki kommentaarid sooviga Heddat tema magamistoa uksepraost piiluda. Terve etenduse vältel tekitab Brack laval olles rahutust ning ebameeldivat õhkkonda, seda väljendavad ka tema lavaloleku ajal klaveril ning seintel mänglev lilla valgus ning kurjakuulutav muusika. Selline muusika oligi justkui ennustamaks, milliseks tegelaseks assessor lõpus kujuneb. Kohati võis Brack mõjuda tavalise tegelasena, ehk isegi veidi naljakana, kuid teda saatev ebameeldiv õhkkond saatis teda kuni lõpuni ning kulmineerus olukorras, mil ta Heddat manipuleerides teda ebasobivast piirkonnast puudutas, lausa haaras. Sellest hetkest on aru saada, miks oli assessorit laval terve aeg saatmas tumedad helid, tume valgus ning lillad toonid – tegemist on pahelise tegelasega.
Rahutust tekitavaid elemente on selles lavastuses palju kuna kogu lavastus sisuliselt ongi väga pingeline ning rahutu. On märkimisväärne, et vaatajais suudetakse tekitada niivõrd palju erinevaid emotsioone ning panna kaasa elama laval toimuvale vaid väheste võtetega. Tegelikus plaanis ei ole antud näidendis kasutatud suuri elemente. Tegevus toimub ühes toas ning vaheldumisi mängitakse süngema ning heledama valguse ja helidega. See, kuidas ning millistes olukordades need elemendid on kasutusele võetud, mängivad antud etenduse juures tähtsamat osa, kui see, milliseid võtteid kasutatakse. Rahutuse ning õudusttekitavate elementidena on kõige enam antud lavastuses kasutatud valguse mänglemist ning süngete helide lisamist pingelistele stseenidele. Väga palju on etenduses kasutatud lillasid toone, neid eriti olukordadel, mil laval on kas Hedda või Brack, kuna esimese puhul on tegemist ilmselt kõige süngema siseeluga tegelasega ning teise puhul antud lavastuse kõige pahelisema tegelasega. Emotsioonidele rõhumiseks on kasutatud ka 19. sajandile ajakohast muusikat. Juba kas ebameeldivatele või kurbadele stseenidele on lisatud palju kurjakuulutavat klaverimängu või helisid, mis antud olukorra süngust veelgi enam rõhutavad. Üleüldine toon käesolevas lavastuses on must. Kui helidel oleks värv, siis ka need oleksid erinevates varjundites mustad ning mustjas hallid . Selles etenduses ei saa üle ega ümber masendavatest toonidest, süngetest helidest ning tumedast valgusest. Need olid antud lavastuse juures äärmiselt olulised ning andsid sellele midagi väga tähtsat – emotsiooni.