aasta tähistamiseks mõeldud ooper, ning eesti keele õpetajal, olles raamatut lugenud, polnud mitte midagi negatiivset selle teksti kohta öelda, läksin kindla peale välja. Ooperi üheks naispeaosaks oli Erika, keda kehastas Kadri Kipper. Kadri Kipper, sopran, on alates 2012.aastast Estonia ooperisolist. Erika oli päriselt ka olemas, ta oli üks Estonia tantsuteatri alusepanijaks. Erika Tetzky suri oma elukutse ja Estonia näitelava ohvrina: mõne nädala eest „Dollarite printsessis” oma tantsuosas ülesastumise järele sai ta näitelava külmas, kütmata riidessepaneku ruumis külmetada ja jäi kopsupõletikku haigeks.”. Teiseks naispeaosaks oli Erna/Ophelia, keda kehastas Helen Lokuta, metsosopranist. Helen Lokuta on mänginud ka teistes Tõnu Kõrvitsa ooperites „Tuleaed“ ja „Mu luiged, mu mõtted“, ning on nende eest saanud ka auhindu. Mees peaosa täitjaks oli August, ehk tenor Andres Köster
Barokk -kultuurile iseloomulik • Skeptiline ja pessimistlik • Mänguline ja mitmetähenduslik • Vastandid, kontrastid (ilus-inetu, ülev-madal) • Kujutavas kunstis jõuline, ornamentaalne, lopsakas, raskepärane väline vorm • Teatris vaatemängulisus, rikkalikud kostüümid ja dekoratsioonid, muusikaline kujundus -> esimene ooper (Monteverdi „Orpheus“) Barokk kirjanduses • Vastandatakse ja segatakse tegelikku ja näilist, reaalsust ja illusioone • Maailm on näitelava, elu on unenägu, illusioon • Inimene on seesmiselt lõhestunud ja moraalselt allakäinud • Kujundirohkus, allegoorilisus • Mängulisus, mitmetähenduslikkus Klassitsismi tunnused • Eeskujuks antiikkultuur (klassika) • Kujunemist mõjutasid 1) Absolutism – võimu soov kontrollida kõike, ka kultuuri -> kunst peab alluma kindlatele reeglitele 2) ratsionalistlik filosoofia: mõistusepärasus, millele allutati individualism ja kired; selged
sambaorder– order -kord ; antiiktemplite kandvate ja kantavate osade sammastiku ja talastiku konstruktsioonisüsteem . Dooria (arhailine) ; Joonia (klassikaline) ; Korintose (helenistlikul perioodil) krüsoelefantiintehnika – kulla- ja elevandiluutehnika- puidust skulptuui kaunistamise tehnika KLASSIKALINE aeg: arhitektuur, templid, teatrid,skulptuur. Karüatiidid – naistekujulised sambad agoraa – turuplats skeene – näitelava ; orkestra – ümar väljak ; theatron – vaatajate pingiread HELLENISTLIK aeg : arhitektuur, skulptuur kvadriig – vanker 4 hobusega Rooma kunst Kuningate ajajärk u 750-510 eKr ; Vabariigi ajajärk u 510-30eKr ;Keisririigi ajajärk u 30 – 476pKr Arhitektuur: sillad, akveduktid, ühiskondlikud hooned, elamud, monumentaalarhitektuur arkaad - kaaristu akvedukt – veejuhe ühiskondlikud hooned : termid, amfiteatrid, templid, foorumid
jagunemise kodu- ja pagulasharuks. Nagu teistes kunstides oli ka teatris Läände põgenenute arv suur. Ent erinevalt näiteks kirjandusest, kus pagulasharu järgneva 20 aasta vältel säilitas selge ülekaalu koduharu ees, viis teatri suurem sõltuvus materiaalsetest oludest kutseliste truppide kiirele hääbumisele paguluses. Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti näitelava algusaegadelgi edendasid rohkem ühtekuuluvustunnet kui kunstitaotlusi ja repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid menureid. Draama jäi alati üheks pagulaskirjanduse nõrgemaks liigiks. Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed
olnud teatrisõbralikud. ✗1642 suleti enamus Londoni teatrid, alles 20 aastat hiljem õnnestus need uuesti avada. ✗Elisabeth I aegne teatrikultuur oli tänapäeva mõistes üsna labane, kuid kunst selles oli suur. Publiku paigutus teatris ✗ Publiku kohad olid põrandal, rõdul, loožetsis. ✗ Loožetsis istusid jõukamad pealtvaatajad. ✗ Lihtrahvas vaatas etendusi põrandalt ja rõdult, rõdul olid istekohad, põrandal seisti. ✗ Ka näitelava kahel pool istusid või lamasid mantlite peal autori kaitsjad, sõbrad ja rikkad ülikud. Publik teatris ✗ Loožides istuvatel naistel olid hariklikult näokatted ✗ Etendustest võtsid osa kõik ühiskonnakihid, peale puritaanide. ✗ Publik oli taeva all, sajuse ilma korral sadas vihm neile kraevahele. ✗ Publik ei olnud kunagi valitud. Publiku käitumine teatris
portaalid asusid tavaliselt kiriku läänepoolel või pikiküljel; kaari kandsid piilarid, mitte antiiksed sambad; lööve eraldasid ümarakaarelised arkaadid. 5) Romaani ajastu olud tingisid basiilika põhiplaani muutusi. vaimulikud koondusid teenistuse ajal kiriku pühamasse – idapoolsesse otsa, selleks suurendati pikihoonet teisele poole transepti. Koori põrand oli tavaliselt u 3 trepiastet kõrgemal, moodustades “poodiumi” v “näitelava”. Koori all asus tavaliselt kabel ehk krüpt; tihti ulatub transept pikihoonest rohkem välja kui võrrelda varakristlike kirikutega. 6) Basiilika pikihoone jaguneb pikuti - kesklöövid, põigiti - külglöövid. 7) Benediktlaste kloostrikirik Clunys oli omal ajal suurim kristlik pühakoda. 8) Sissepääs on ehitatud väljapoole. Romaani stiili kujutav ja tarbekunst 1) Romaani stiili alged tärkasid esimesena Saksamaal.
ajastul; joonia: 5.saj. eKr, kujunes välja klassikalisel ajastul; korintose: 5.saj. lõpust eKr, iseloomulik hellenistlikule perioodile. Krüsoelerantiintehnika e. kulla-ja elevandiluutehnika-puidust skulptuuri kaunistamise tehnika. Klassikaline:arhitektuur: templid, teatrid, skulptuur. Karüatiidid-naistekujulised sambad. Agoraa-turuplats, vabade kodanike-, kohtu-ja sõjaväekogunemiskoht avaliku elu keskus, agoraat ümbritsesid ametiasutused, templid, kauplused. Kreeka teater: skeene- näitelava, orkestra-ümar väljak, theatron-vaatajate pingiread. Hellenistlik: arhitektuur, skulptuur. Kvadriig-vanker 4 hobusega. Niilus-allegooriline marmorgrupp u. 1.saj. eKr. ETRUSKI KUNST: antefix-lad.k."eest kaitstud" põletatud saist plaat, mis kaitses puidust räästa serva. ROOMA KUNST: Kuningate ajajärk 750-510ekr. Rooma linnriigi kujunemise aeg. Vabariigi ajajärk 510-30ekr. Keisririigi ajajärk 30-476pkr.Via Appia- teeRrooma ja Capua vahel
teatrit, mis muutus Pinnale suurimaks kireks. Tema õnneks kolis Pinna ja ta ema majja noor õmbluskoolis õppiv neiu, kes kurameeris Estonia seltsi näitleja ja näitejuhi Willem Thal, kellega Pinna ka tuttavaks sai. Et Pinna puhul kornetit, siis sai ta 1896ndal aastal astuda asjaarmastajate orkestrisse Estonias. Ta oli siis 12- aastane. Sealt edasi pääses ta juba hiljem mängima väikseid osi, sest oli näitelava tema elusiht. Repertuaar koosnes algul lihtsatest rahvatükkides ja laulumängudest. Teatris lõi ta kiiresti läbi, osutudes näitlejaks "jumala armust". 1901 aasta varakevadel lahkus ta oma õe kutse peale, ning sõitis Krimmi, kus veetis luksuslikult aega, kuid koduigatsus hakkas pikapeale võimust võtma ja ta sõitis üksinda tagasi Peterburi. Veel sama aasta sügisel jõudis ta Tallinna. Kuna teater teda ära elatada ei suutnud, sai ta ringkonnakohtu
loomingut läbivad jooned. Tirso de Molina: „Sevilla pilkaja ehk kivist külaline“ Pedro Calderón: „Armastus, au ja võim“ „Kindlameelne prints“ „Nähtamatu daam“ „Suur maailmateater“ Loomingut läbivad jooned: Kasutab allegooriat ehk inimeste asemel on ideed: Tagasihoidlikkus, Rikas, Vaene. Maailm on näitelava, kuhu Autor asetab tegelased. Tegelastel ei ole võimalik oma rolli muuta, aga neil on valida, kas teha head või halba (nt: kas uskuda jumalat või mitte). eksistentsiaalne vaatepunkt. Surmatantsu motiiv – surm maksab kätte maapealse ülekohtu eest. 8. Klassitsistlik tragöödia: tunnused, jooned, autorid. Autorid: Corneille, Jean Racine Tunnused: Kolme ühtsuse nõue ehk
Luther avaldas usule palju mõju. Pühakute kultuse eitajast sai peaaegu pühak. Ta oli usupuhastaja, kes muutis opma arusaamadega üpriski palju kogu maailmas. 8)Inglise rahvusteater. Renessansikultuuri kujunemislähteks rahvaluule(Robin Hood, Richard Lõvisüda). Rahva tulevikuunustused seotud nendega. Teater algeline, vähenõudlik. Thames'i kaldal 6tahuline ehitis, laudadest üles löödud. Kujutas endast kõrtsi või võõrastemaja sisehoovi. Katuseta, vaid näitelava kohal pisut rõduräästast. Publik põrandal ja rõdudel(jõukamad). Kirju seltskond, toores, jõhker. Naised kandsid teatris maske. Etendused päeval: söödi, joodi, mängiti kaarte, hangeldati. Dekoratsioonid algelised, lavatehniliselt vaene. Kostüümid rikkalikud, maksid terve varanduse. Naiste rollides noormehed ja poisikesed. Tegevuskohtade muutusest teadustati. Teatritrupid rikaste isikute kaitse all patronaaz
noor Paul sai samasugusest saatusest hoiduda. Talveks saadeti ta tagasi koju. Ta õppis Tallinna Linnakoolis, kus sai sõpradeks Theodor Altermanniga, kes hiljem samuti ,,Estonias" tegev oli. Esimese lavakogemuse saigi ta seal koolis. Pidudel esinedes jäi ta silma õpetaja Aleksander Tammele tulevasele ,,Esto- nia" seltsi esimehele. Paul Pinna hakkas kornetit mängima ja sattus asjaarmastajate orkestrisse ,,Esto- nias". Et aga tema elusiht oli näitelava, siis ei jäänud ta alatiseks orkestrisse. Al- guses mängis ta väikesi osi. Esimest korda näitelavale sattus ta juba 15-aastaselt. Elades suviti Peterburis ja talviti Tallinnas, elas ta täielikku kaksikelu. Tallinnas mängis ta väikeste poistega ,,laptuud" ja ,,katskiid" ning teisi mänge. Seal kirjus seltskonnas leidus ka tõelisi vargapoisse, kes ka täiskasvanuna selle ,,elukutse- ga" tegelesid. Peterburis kasuõe juures oli sootuks teistmoodi. Pinnal polnud
hallitus ümber tava, tehes selle nõrgaks; kui oled ketser, siis sa ei ole juut. Seepärast löödi risti ka Kristus. Kuid väljaheitmine ei ole siiski täielik, juut ei sule silmi mitte millegi ees ja kui ka suleb, siis asub piiluma niipea, kui keegi teda ei näe. See ei ole uudishimu; see on eluvõitlus. Juudid on tulnud läbi aja vaid seetõttu, et pööravad enda kasuks nii palju kui annab. Suur osa maailmast on näitelava, kuhu juudid viskavad üha oma siirdeid. (Peamised lihked toimuvad vaimuvallas ja juudid tegutsevad nimelt seal täie jõuga, muu on vaid petlik võõp.) Ristiusk on neile eriti õnnelik leid: ilma salateadmisteta on Kristuse usk järkjärgult langenud vaimselt allapoole juutlust, ainujumala kummardamisest kolme jumala kummardamisse, ja ometi toob ta juutide tava lahjendatud kujul üha uute rahvaste juurde. Seejuures enamasti hävitades, vägivallaga. Ristiusk
jalaga maa peal ja rahvalik. 6. Commedia dell' Arte- tekkis 16. Saj Itaalias; improvisatsiooniline näitevorm, puudusid kirjapandud näitetekstid, olid vaid lühikirjeldused, teatritrupp koosnes 10-est näitlejast(8m, 2n), igaühel kindel roll, ära tunti maski ja kostüümi järgi; commedia dell'arte mõjutas paljusid kirjanikke. 7. Barrokk kirjanduses- 17. Sajand; vastandatakse ja segatakse tegelikku ja näilist, reaalsust ja illusioone; maailm on näitelava, elu on unenägu, illusioon; inimene on seesmiselt lõhestunud, moraalselt allakäinud; kujundirohkus, allegoorilisus; mängulisus, mitmetähenduslikkus Barokkdraama- Pedro Calderon de La Barca (1600-1681) ,,Elu on unenägu", ,,Suur maailmateater" Tirso de Molina (1571-1648) ,,Surilla pilkaja ja kivist külaline" 8. Klassitsismi eeldused- Lois XIII, kardinal Richelieu- absoluutne monarhia: Prantsuse
21. sajandil asub Tapal kaks kooli: Tapa Gümnaasium ja Tapa Vene Põhikool. Neist suurem, Tapa gümnaasium, rajati 1919. aastal ning on alates sellest ajast olnud Tapa linna suurim kool. Praegu on Tapa Gümnaasium kodukooliks 520 õpilasele. Kultuurielu Esimeseks Tapal asuvaks seltsimajade eelkäiaks saab pidada 1890. aastal loodud "Harmonie" seltskondlikku ühendust. Algselt olid see kohaks kus piljardit mängida ja lihtsalt aega veeta. 1904. aastal tehti majale juurdeehitis ja loodi näitelava ja näitlejatele eraldi tuba. 1930. aastatel tegutses Tapal arvukalt orkestreid ja laulukoore, Tegutsesid Tapa ENKS-i ja Soomusrongide Rügemendi allohvitseride kogu segakoorid. Kohalikud näitetrupid lavastasid näiteks Jakob Liivi "Ordumeistri", O. Lutsu "Tagahoovis", Jones´i opereti "Geisha". 1950. aastal loodi Tapa rajooni kultuurimaja, põhimõtteliselt kõik 50.-60. aastate kultuurisündumised viidi sinna. Kultuurimaja oli olemas oma orkester ja tantsugrupp ja näitering. 1993
unenägu tegelikult kestnud ainult mõne silmapilgu - kepi kukkumisest kuni magaja ärkamiseni. Nüüd aga natuke teistsugune näide. Prantsuse uurijal Claviére'il oli äratuskell, mis helises kaks korda. Esimene kord tegi kell ainult kaks või kolm üksikut lööki ja 22 sekundi pärast oli harilik pidev helin. Ükskord nägi Claviére und, kus ta oli ühes rändteatris. Üks näitlejaist, kelle ta ära tundis istus laua taga, kesk näitelava ja kõneles kostüümide arvust ja rikkusest, mis näitlejate trupil on, millesse ta kuulub. Äkki oli kuulda lühike helin. Selle peale ütles ta: "Ahaa, see on äri, mis telefoneerib ühe kostüümi pärast, mille me oleme temalt tellinud". Ta tõusis ja läks näitelava tagaossa. Sel ajal Claviére'i isa oli astunud toolile ja ütles valju häälega: "On parem olla siin ja kuulata neist asjadest, kui olla mujal ja kuulda jutlust patust". Siis Claviére ütles isale:
1. Inglise renessansiteater Teatritegemist hakkas soodustama Londoni kiire kasv ning suur linn. Etendusteks kasutati esialgu suuremaid sissesõiduhoove. Etendused toimusid õuele ehitatud lava. Lavakonstruktsioon oli keerukas, sest näitlejad esinesid korraga mitmele poolele, et publik saaks jälgida etendust igast küljes. Dekoratsioone oli vähe, samuti piirduti vaid hädavajalike rekvisiitidega. 16.saj lõpuks oli Londonis juba rohkem teatreid kui ülejäänud Euroopas. Teatri näitelava ulatus tagaseinast poodiumina pealtvaatajate keskele. Lava taga paiknesid uksed näitlejate liikumise tarvis. Näitlejate kostüümid oli kallid, mistõttu kasutati ülikutelt ostetud riideid. Etendused kulgesid ilmselt ilma vaheajata. Stseen algas näitlejate lavale ilmumisega , lõppes nende lahkumisega. Etendused kestsid kuni 2 ja pool tundi. Näitlejalt eeldati kujutatava isiku veenvat mängimist. Rahvusliku tõusu ajal avati Londonis palju tasulisi teatreid
relvi, nii nagu me neid näeme autentsetel klassikalistel monumentidel. Ning mitte ainult kostüümide ja ornamentide detailid maalil ei meenuta vanu skulptuure. Kogu stseenist õhkub rooma kunsti vaimu ja selle karmis lihtsuses ja ranges suursugususes. Nagu Masaccio, kasutab Mantegna uut perspektiivivõtet, kuid ta ei kasuta seda nii, nagu seda tegi Uccello kes tahtis demonstreerida uusi efekte, mida see võis pakkuda. Mantegna kasutab perspektiivi rohkem selleks, et luua omamoodi näitelava, millel ta kujud seisavad nagu tõelised, käegakatustavad elusolendid. Me võime näha mis on juhtumas: Jaakobust saatev protsessioon on hetkeks peatunud, sest üks tagakiusajaist kahetseb oma tegu ja on heitnud end pühamehe jalge ette, paludes õnnistust. Pühamees on vaikselt ümber pöördunud, et meest õnnistada. Rooma sõdurid seisavad kõrvalt ja vaatavad pealt, üks neist passiivselt , teine on tõstnud käe, 6
jõugud olid suurepärases positsioonis teenimaks kasumit, varustades üleöö tekkinud tuhandeid salakõrtse. See oli Keeluseadus, mis pani jõugud kasvama ja viis maffia tõusuteele. Keeluseaduse kehtestamine ei oleks saanud sattuda paremale ajale. Kui see oleks vastu võetud mõned aastad hiljem, oleks itaallaste kogukondade kasv ja politsei kiusamine võinud tähendada, et maffia oleks olnud juba ameerika organiseeritud kuritegevuse näitelava kurnatud jõud. Aga sellises olukorras sai Keeluseadusest nende pilet kuritegevuse hiilgusesse ja äraarvamatu rikkuse juurde. 1.01.2013 Kasutatud kirjandus: Varrak, David Southwell, Organiseeritud kuritegevuse ajalugu, lk 2730 1.01.2013
pole kunagi oma thaet olnud, lõtv, rabe, aalati alistuv jne. Peale seda on Arkadina ülbe tagasi nagu oleks egosüsti saanud. amrajev teatab, et aeg on jaama sõita. Niina satub Grigoriniga veel kokku ning ta räägib talle, et ta on otsustanudhakata näitlejaks ning sõidab Moskvasse, kus nad veel kohtuda jõuavad. Järgneb pikk suudlus. Neljas vaatus. Üks Sorini maja võõrastetubadest, mille Treplve on oma töökabinetiks muutnud. Ilm on kole. Järvel on hiiglasuured lained. Näitelava on kulunud ning on samuti väga õudsas olukorras. Medvenko tahab sõita koju lapse juurde, ent Masa tahab sinna ööseks jääda. Masat ei tõmba väga oma lapse juurde ning vihastab oma mehe peale, kui see talle ikka peale käib. Treplevist on saanud vahepeal kuulus kirjanik. Polin tahab Masat Treplevile peale suruda. Treplev lahkub ning Masa on Polina peale pahane. Masa armastab endiselt Treplevi ent tahab sellest vabaneda. Masa käsib Medvenkol tema silmist ära kaduda
Avalikkuses arutleti koguni küsimuse üle, kas poisipead võib üleüldse moeks pidada? Need, kes seda jaatavad, unustavad kahjuks, et ükski mood, kui ta ei ole eluline, ei püsi kaua. Isegi tantsud ei püsi moodis üle poole aasta, rääkimata tualetist jne. Poisipea iga võib aga arvata juba aastakümnete peale. Suurima tõuke tema kasuks andis ilmasõda. Naised kisti kaasa mitmesugustele aladele, mis sõjaga seotud, ja seal ei olnud enam mahti hoolitseda pikkade juuste eest. Samuti on näitelava ammugi selgeks teinud oma tegelastele poisipea tarvilikkuse. Suur publikum vaatas esiotsa sarnaste naiste kui mingisuguste kesksugu olevuste peale – ei ole mees ega ole ka naine. /…/ Nõnda siis – ei mingisuguse moe ega narruse pärast, vaid lihtsalt praktilise lihtsuse seisukohalt välja minnes on poisipea enestele naiste seas päris palju austajaid leidnud. Uus juuksestiil, poisipea, muutus esialgu kõhklevalt 1920. ja siis 1930. aastatel üha kindlamalt enesestmõistetavaks
kogu sündmusrikas ja näiliselt pikk unenägu tegelikult kestnud ainult mõne silmapilgu kepi kukkumisest kuni magaja ärkamiseni. Nüüd aga natuke teistsugune näide. Prantsuse uurijal Claviére'il oli äratuskell, mis helises kaks korda. Esimene kord tegi kell ainult kaks või kolm üksikut lööki ja 22 sekundi pärast oli harilik pidev helin. Ükskord nägi Claviére und, kus ta oli ühes rändteatris. Üks näitlejaist, kelle ta ära tundis istus laua taga, kesk näitelava ja kõneles kostüümide arvust ja rikkusest, mis näitlejate trupil on, millesse ta kuulub. Äkki oli kuulda lühike helin. Selle peale ütles ta "Ahaa, see on äri, mis telefoneerib ühe kostüümi pärast, mille me oleme temalt tellinud". Ta tõusis ja läks näitelava tagaossa. Sel ajal Claviére'i isa oli astunud toolile ja ütles valju häälega: "On parem olla siin ja kuulata neist asjadest, kui
kestnud ainult mõne silmapilgu kepi kukkumisest kuni magaja ärkamiseni. Nüüd aga natuke teistsugune näide. Prantsuse uurijal Claviére'il oli äratuskell, mis helises kaks korda. Esimene kord tegi kell ainult kaks või kolm üksikut lööki ja 22 sekundi pärast oli harilik pidev helin. Ükskord nägi Claviére und, kus ta oli ühes rändteatris. Üks näitlejaist, kelle ta ära tundis istus laua taga, kesk näitelava ja kõneles kostüümide arvust ja rikkusest, mis näitlejate trupil on, millesse ta kuulub. Äkki oli kuulda lühike helin. Selle peale ütles ta "Ahaa, see on äri, mis telefoneerib ühe kostüümi pärast, mille me oleme temalt tellinud". Ta tõusis ja läks näitelava tagaossa. Sel ajal Claviére'i isa oli astunud toolile ja ütles valju häälega: "On parem olla siin ja kuulata neist asjadest, kui olla mujal ja kuulda jutlust patust". Siis Claviére ütles isale:
sündmusrikas ja näiliselt pikk unenägu tegelikult kestnud ainult mõne silmapilgu kepi kukkumisest kuni magaja ärkamiseni. Nüüd aga natuke teistsugune näide. Prantsuse uurijal Claviére'il oli äratuskell, mis helises kaks korda. Esimene kord tegi kell ainult kaks või kolm üksikut lööki ja 22 sekundi pärast oli harilik pidev helin. Ükskord nägi Claviére und, kus ta oli ühes rändteatris. Üks näitlejaist, kelle ta ära tundis istus laua taga, kesk näitelava ja kõneles kostüümide arvust ja rikkusest, mis näitlejate trupil on, millesse ta kuulub. Äkki oli kuulda lühike helin. Selle peale ütles ta "Ahaa, see on äri, mis telefoneerib ühe kostüümi pärast, mille me oleme temalt tellinud". Ta tõusis ja läks näitelava tagaossa. Sel ajal Claviére'i isa oli astunud toolile ja ütles valju häälega: "On parem olla siin ja kuulata neist asjadest, kui olla mujal ja kuulda jutlust patust"
aastal tulid võimule puritaanid, kes polnud sugugi teatrisõbralikud. 1642. aastal suleti kõik Londoni teatrid ja alles 20 aastat hiljem õnnestus need uuesti avada. Ometi oli Elisabeth I ajal õitsenud teatrikultuur tänapäevases mõistes üsna labane, aga kunst, mida neis loodi, oli vaieldamatult suur. See on omapärane vastuolu. Teatud määral aimasid tolleaegsed teatrid oma ehituses järgi kõrtsi õuesid, kust näitemäng teatrisse üle oli kolinud. Ainult näitelava kohal oli natuke rõduräästast (muidu olid teatrid pealt lahtised), etendust võidi anda ainult päeva ajal ning halva ilmaga sadas vihm ja lumi publikule otse kaela. Publiku kohad olid nagu nüüdki põrandal, rõdul ja loozides. Viimastes istusid jõukamad pealtvaatajad, kuna põranda (parteri, või pigemini õue) publik seisis. Kuid ka näitelaval kahel pool ääres istusid või lamasid mantlitel pikali autori kaitsjad ja sõbrad, rikkad ülikud ning uhked frandid
enamat kui see, kes kirjutab, täpselt nagu mina on kõigest see, kes ütleb mina. Keeles pole meil tegemist mitte ,,isikuga", vaid ,,alusega", ning sellest alusest, mis väljaspool teda määratlevat lausumist ei sisalda midagi, piisab keele "kooshoidmiseks", st ammendamiseks. * Autori eemaldumine (Brechti eeskujul võiksime rääkida siin tõelisest ,,võõritusest" -- Autor piseneb kujukeseks kirjanduse näitelava taganurgas) pole pel galt ajalooline tõik ega kirjutuse akt, vaid sellega muutub üdini nüüdisaegse teksti olemus (ehk -- see teeb sama välja -- teksti luuakse ja loetakse edaspidi nii, nagu ei eksisteeriks autorit ühelgi tekstitasandil). Esiteks muutub aeg. Kui usutakse Autorisse, nähakse teda alati raamatule eelnemas: raamat ja autor asetuvad ühele teljele, mis jaguneb eelnevaks ja hilisemaks: Autorit peetakse selleks, kes toidab teost, st ta eksisteerib enne teost, mõtleb, kannatab,
soovib ikka kaasavara. Peremees ähvardab testamendi tegemisega. Pärn lausub, et ta vihastab end hulluks mitte surnuks. Ta tahab peremehe kuraatorite alla panna. Peremees haarab püssi, Pärn tahab, et ta tõestaks, et ta hull. Püss kukub käest. Pärn proovib ikka kaubelda. Pärn soovitab tal paar päeva üle mõelda ning annab Miilile musi ja lahkub. Perenaine on ehmunud ja Vana-Märt vihane. Pilt 2. Näitelava muudatus Alevi turuplatsil käsutab Vana-Märt Urjadniku-härrat hobuse tõttu. Peremees lõhub ust ja karjub varast. Küla ärkab ja kõik kuulavad himuga. Joodikud tulid kõrtsist välja, härra saab teada, et tüdruk on plehku pannud. Minnakse hiljem kõrtsi. Nad tahavad maja ukse poisiga maha lüüa. Käib sehkeldamine ukse ees, et peremeest maha rahustada. Pärn küsib, mis lahti, püssiga. Käib vaidlus tüdruku üle, ees on Peeter Andreits urjadnik. Urjadnik proovib
aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse. Eesti teater pärast II maailmasõda Jätkudes läbi kolme sõja-aasta (1941-1944) ning siis täie jõuga naasnud stalinliku terrori, järgnes nüüd ligi 15-aastane pime aeg. Ühtlasi tõi II maailmasõda kaasa tillukese eesti kultuuri harjumatu jagunemise kodu- ja pagulasharuks. Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti näitelava algusaegadelgi edendasid rohkem ühtekuuluvustunnet kui kunstitaotlusi ja repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid menureid. Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed. Stiililiselt järgisid lavastused stanislavskilikuks nimetatud kroonurealismi ettekirjutusi, mis ideoloogilisemates
näiliselt pikk unenägu tegelikult kestnud ainult mõne silmapilgu - kepi kukkumisest kuni magaja ärkamiseni. Nüüd aga natuke teistsugune näide. Prantsuse uurijal Claviére'il oli äratuskell, mis helises kaks korda. Esimene kord tegi kell ainult kaks või kolm üksikut lööki ja 22 sekundi pärast oli harilik pidev helin. Ükskord nägi Claviére und, kus ta oli ühes rändteatris. Üks näitlejaist, kelle ta ära tundis istus laua taga, kesk näitelava ja kõneles kostüümide arvust ja rikkusest, mis näitlejate trupil on, millesse ta kuulub. Äkki oli kuulda lühike helin. Selle peale ütles ta "Ahaa, see on äri, mis telefoneerib ühe kostüümi pärast, mille me oleme temalt tellinud". Ta tõusis ja läks näitelava tagaossa. Sel ajal Claviére'i isa oli astunud toolile ja ütles valju häälega: "On parem olla siin ja kuulata neist asjadest, kui olla mujal ja kuulda jutlust patust". Siis
ühtegi. Selts muutub tantsuga lõppevate piduõhtutega ja näitusmüükidega puht meelelahutuspaigaks. Iga heast nimest lugupidav tütarlaps püüab end seltsist eemale hoida. Näitemängutrupi etteasted on siiski oodatud ja rahvarohked. Eriti kiidetakse näitlejat ja näitejuhti Feodor Lukowskit, keda nähakse tema rollides "täitsa loomulikult, kuda just näitlema peab". Enamasti mängitakse võõrkeelsete näidendite mugandusi. Tollane teater on kaasaegsete sõnul näitelava ja saali naeruerkude kõdistamine. Nii tõlkijad kui näitlejad käivad ka klassikaliste tekstidega vabalt ringi - peaasi, et nalja saab! Ka publik peab end väga koduselt ja vabalt ülal. Puhvet, mis on lava ja saali kõrval, teeb oma töö. Nagu mujalgi, on ka Pärnus saanud seltsist jõukama linnakodanluse kooskäimiskoht. Vastukaaluks tekivad karskusseltsid, kus käivad koos töölised ja talupojad. Karskusseltsist "Valgus", kus alustavad tööd ka näiteseltskond ja laulukoor,
“Tartuffe”). M on nimetatud orjastatud geeniuseks, sest enamik tema teoseid arvestab ilmselt oma aja publiku ja eriti kuninga maitset; jagas oma ajajärgu eluvaadet, hindas maailma (keskmisele, arukale) enamikult omaste möödupuude järgi, mis võimaldasid hea kontakti publikuga. Selline kontakt oli komöödiate kirjutajale vajalik, kui ta tahtis publikut naerma panna. M näidendid on loodud näitelava jaoks; annavad näitlejatele võimluse ilmekaks mänguks. M oskas inimesi näha nende hingepõhjani ja tundis teatri nõudmisi põhjalikult: elav kujutlusvõime + ainulaadne sõnaseadmisoskus + koomikameel = teoste värvikus ja elavus. Valgustus Valgustus on 18.sajandi Euroopa kultuurielu ajajärk, mida iseloomustab mõistusepärasus. Võtmesõnad: autoriteedi eitamine – kõikidesse tõdedesse tuli suhtuda skeptiliselt
pöördeliselt muuta evolutsiooni käiku. Viimase 500 miljoni aasta keskel on viis massilist väljasuremist pühkinud Maalt korraga väga suure hulga liike. Üks neist tegi 65 miljoni aasta eest lõpu pikale ja sinnani väga edukale dinosauruste valitsemisajale. Eelnevast suurem väljasuremine kaotas umbkaudu 245 miljonit aastat tagasi 96 protsenti mereloomade liigirikkusest. Igaüks neist sündmustest puhastas elu näitelava enamikust esinejatest, kuid sellest hoolimata taastus järelejäänud osa trupist kiiresti, andes suurel hulgal uusi vorme. Burnie, D. (1999). Evolutsioon linnulennul. East Sussex: Ivy Press 3.2 Erinevate liikide kadumine Näiteks Põhja-Ameerikas elanud rändtuvi kunagi maailma kõige arvukam lind. 19. sajandil kütiti neid massiliselt, kuid isegi pärast jahipidamise leevendamist jätkus tuvide arvukuse kahanemine kuni väljasuremine 1914.aastal. 1970
Selts muutub tantsuga lõppevate piduõhtutega ja näitusmüükidega puht meelelahutuspaigaks. Iga heast nimest lugupidav tütarlaps püüab end seltsist eemale hoida. Näitemängutrupi etteasted on siiski oodatud ja rahvarohked. Eriti kiidetakse näitlejat ja näitejuhti Feodor Lukowskit, keda nähakse tema rollides "täitsa loomulikult, kuda just näitlema peab". Enamasti mängitakse võõrkeelsete näidendite mugandusi. Tollane teater on kaasaegsete sõnul näitelava ja saali naeruerkude kõdistamine. Nii tõlkijad kui näitlejad käivad ka klassikaliste tekstidega vabalt ringi - peaasi, et nalja saab! Ka publik peab end väga koduselt ja vabalt ülal. Puhvet, mis on lava ja saali kõrval, teeb oma töö. Nagu mujalgi, on ka Pärnus saanud seltsist jõukama linnakodanluse kooskäimiskoht. Vastukaaluks tekivad karskusseltsid, kus käivad koos töölised ja talupojad.
esinema ,,Estonia" näitelaval asjaarmastajate trupis, Tallinna eesti elukutselise teatri avamisel (1906) oli ta juba küps näitleja. Pinna oli silmapaistev karakteriosade näitleja nii draamas kui ka komöödias, esines menukalt ka operettides. Loonud monumentaalseid lavakujusid ( Vestman, Napoleon, Caecar jt). Näitejuhina tõi Tallinnas lavale realistliku draama ( Sudermann, Hauptmann, Ibsen, Tolstoi). Andis koos T.Altermanniga välja meie esimest teatriajakirja ,,Näitelava" (1909-10). Pinna näidend, 1905. aasta revolutsiooniaineline psühholoogiline draama ,,Leek" keelati tsensori poolt 1910, mängiti Helsingis 1911 ja samal aastal kinnisel etendusel Estonias. Avaldanud rahvuslikud komöödiad ,,Kui pungad puhkevad" (Viljandi 1912), ,,Vana lugu- alati uus" (Viljandi 1914), ,,Pidur pääle"(Tallinn 1933), kupleede kogu ,,Nalja pöörises" (Tallinn 1920). Tõlkinud üle 20 näidendi ja 30 operetti. Väärtuslikku kultuuriloolist materjali
kohalikud koolmeistrid, kuid leidus ka entusiastlikke talupoegi. Näiteks Toila taluperemees Abram Siimon, kes Tartus nähtud etenduse mõjul otsustas ka Toilas näitemängu teha. Kohaliku kirikhärra kaebuse peale keelas koolivalitsus õnnistatud kooli ruumides teatritegemise ära. Edaspidistest sündmustest kirjutab Siimon niimoodi: Mina sõitsin Tartu ja Tallinna, uurisin ,,Vanemuise" ja Tallinna linna teatrilava sisseseadeid, tegin plaanid olude kohaselt, kuid siiski avarama näitelava, parema sisseseadega kui ,,Vanemuises", ja kevade 1882. aastal algasin ehitama. Juulikuu alguseks 1882 oli minu teatrimaja valmis. Kutsusin ka kirikhärra maja õnnistama, kuid kirkhärra ütles: ,,Põrgu ja pagana maja ma ei õnnista." Toilast sai estofiilide kogunemiskoht ja teatrikeskus. Siin mängiti Koidula, Jakobsoni, Kunderi jt teoseid. Kui teatrimaja 1901. aastal maha põles, ehitas Siimon uue kivist teatrihoone. Niisuguseid ettevõtlikke mehi oli aga teisigi
omamehelikke hinnaalandusi, mõõdeti kõike mingist kujuteldavast täiusideaalist lähtudes. Samasugust nõudlikkust rakendati näitlejatele. Tulemuseks oli ka solvumisi ja kibestumist. Kutselise teatri algusjärgus kirjutasid arvustusi paljud hilisemad näitekirjanikud (Raudsepp, Metsanurk, Tammsaare). Suurem osa toonastest arvustustest on jäänud üldajalehtede veergudele. Tehti ka esimesed eriajakirja-katsed. 190910 ilmus Tallinnas nädalaleht "Näitelava". Suhtumine hakkas kähku muutuma esimese iseseisvuse päevil. Teatrikriitika põhimõtteline hüpe kõrgemale nõudlikkusele ja professionaalsusele oli toimunud juba eelmises arengujärgus. Üsna kiiresti toimus kriitikas põlvkondade vahetus. Täiesti või peaaegu täiesti hülgasid teatriarvustuse Karl Menning, Juhan Luiga, K. A. Hindrey. Uuteks maitsemäärajateks tõusid juba perioodi algul Artur Adson, Rasmus Kangro-Pool. Voldemar Mettus, Hanno Kompus, Johannes Semper ja Henrik Visnapuu
ainestiku saksa elust ja rahvaloomingust - muinasjutust, luues sinna juurde suurepärase meloodilise muusika, andes haarava dramaatilise pinge. Tema ooper "Nõidkütt" vastas ülimal määral saksa patriotismitunde tõusule. Suur vene helilooja ja kriitik Serov on öelnud, et just Weberi ooperiga "Nõidkütt" algab saksa ooperi tähtis etapp. Elust Carl Maria von Weber sündis 1786. a. Lübecki lähedal. Oma lapsepõlve veetis ta näitelava õhkkonnas (isa oli teatridirektoriks ja ettevõtjaks, rännates mitmesuguste truppidega risti ja põiki kõikjal Saksamaal). Noor Carl oli haiglane laps (alles neljaaastaselt õppis ta kõndima) ja pikad reisid raskendasid süstemaatilise hariduse saamist. Ent muusikas ilmnes noore Weberi andekus peagi, samuti huvitas teda maalimine. Esimest edu saavutas poiss klaverimängus (seda olevat soodustanud erakordselt pikad sõrmed, mis võimaldasid klaveril võtta ühe käega kvart üle oktavi).
Kümme aastat hiljem. Margus, Tiina ja Mari on juba täiskasvanud inimesed. MARGUSEL pikad piiratud juuksed, kaapkübar, kaukaga hame, rinna eest väikese vask-sõlega koos, keerdkaltsad, valged jalarätikud ja rihmadega pastlad. Mustaverd TIINAL ja valgetverd MARIL kehvad kirjud rahvariided. Maril hõbeprees, kaelaehted ja litritest pärg juuste peal; Tiinal metsalilledest pärg peas, hõbeehteid temal ei ole. - Kevadine mets, täis päikesepaistet; vint tiltsub, kaugelt kuuldub kägu. Näitelava kes-kel jämeda tüvega tamm. - Pühapäev, enne lõunat. TIINA (paremalt poolt tulles, riided mõlema käega natuke üles tõstetud, nii et paljad jalad peaagu poolte säärteni nähtavale tulevad, ettevaatlikult astudes, nähtavasti põgenevat rästikut enese ees ajades). Tulla-holla, pilla-palla! Sarapuukirja, kukerpuukirja, kanarbikukarva, kulukarva, mäekarva, männikarva,
selle Karlova Seltsile (hilisem Tartu Majaomanikkude Selts). Selts sõlmis lepingu korporatsioon Estonia vilistlaskogu voliniku vandeadvokaat Arved Schmidtiga. Maja oli selleks ajaks jäänud üsna viletsasse olukorda: aknad lõhutud, seinad määrdunud ja ruumid prahti täis. Ruumidesse oli ehitatud mitmekorded puust narid. Uued valdajad tegid 300 krooni ulatuses remonti, panid peale uue katuse ja korrastasid ruume. Majas hakkas tegutsema ka einelaud. Hiljem tehti saali näitelava, näitlejate tarvis kaminatuppa riietustuba ja rebaste tuppa kabinetid.20 Kui korporatsioon Rotalia 1924. aastal Berliinist Tartusse tuli, asus konvent Lille tänavas, kuna aga antud ruumid jäid peadselt kitsaks hakati mõtlema uute ruumide peale. Saades teada, et Majaomanikkude selts kavatseb senistest ruumidest peatselt lahkuda, asuti 22 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus 2020 Hallik, M
Tõesti, kui vaadata ligemalt: purpurisse suremine pole sugugi niivõrd ulatuslikum, sündmuste ega millegi muu poolest rikkam, kui näiteks fosforisse, kuivõrd rohkem see nõuab paberit ja lugija kannatust. "Purpurset surma" lugedes ei saa ühelgi leheküljel lahti tundest, et teos on higi ja vaevaga venitet oma suuruseni. Raamat algab kaheksa päätükki ja ligi 100 lk. oma alla võtva avamänguga, milles autor kõnnitab lugijat mööda Varria saart -- romaani näitelava --, näitab Varria majanduslikku arengut, Varria inimesi, -- kuid ometi jääb kujutus sellest imelikust maast ja linnast väga ebamääraseks. Me loeme lehekülgede kaupa Varria omaniku Toomas Moori ja tema sõbra Joonas Jorgeni rikkusest, kuid imelikul viisil ei erine nende elu ega nende elamu põrmugi saare kalurite ja tööliste omist. Varria inimesed ei saa kuidagi inimesiks, ei isikutena ega sotsiaalsete tüüpidena. Neil puuduvad vähemadki individuaalsed jooned
vahendid märkamata (maikellukeste lõhn). b) Teiseks, looduse visuaalse ilme jõuline rõhutamine õhutab meid väärtustama looduses ainult neid objekte, mis on visuaalselt harmoonilised, põnevad, huvitavad, nauditavad või meeldivad. 2. Assotsiatiivne väärtustamine – looduse/maastiku sidumine mingi ajaloolise/kirjandusliku kontekstiga (nagu Euroopas) ja kirjandusliku kontekstiga Ameerikas - „inimseikluste suur näitelava“. Varjatud eeldus, et loodusel puudub väärtus, kuni teda pole mõne kujuteldava või tegeliku teoga „inimlikustatud“ või „pühitsetud“. Turistidena väärtustame loodusobjekte endiselt eelkõige ajalooliste, kultuuriliste ja kirjanduslike assotsiatsioonide kaudu. Loodus ise on selle järgi esteetiliselt väärtusetu. 3. Teaduslik väärtustamine – a) Kõigepealt tuleb nõustuda, et mõnesugune teaduslik
· Vastandite, kontrastide kunst mütoloogia saab põimuda jämeda meelelisusega jne. Mitmemõttelisus ja mängulisus. · Hispaania barokis Gracian; ja tema vaimukalt üldistavad kujundid (kontseptid). Paradokside, antiteeside lembus. · Pidevalt vastandati näilikku ja tegelikku; juhtteema maise elu tühisus ajastu ja moraali kriis tingis selle, kombed olid mandunud. · Maailm kui absurdne näitelava ja haihtuv illusioon. · Skeptilisus ja pessimism 19 Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini · Inimene pole enam seesmiselt terviklik; on lõhestunud ja moraalselt alla käinud. Klassistsim · Vastandina barokile, kes ühendas vastandid; klassistsism lahutas need. Antiikse ehk klassikalise esteetika põhimõtete tähtsus suureneb veelgi.
Novellis ,,Rohelise seljakotiga mees" loeb nimitegelane jaama ooteruumis viibijatele ette kummalist raamatut, kutsudes selle tegevusega esile kuulajate ja võimude äreva reageernigu. Novellis ,,Silmus" I leiab mees tühjast stepist püünissilmuse ja poeb uudishimust sinna sisse. 1970.aastete alguses, koos üldise ajaloohuvi kasvuga, pöördus ka Valton mineviku poole. Endiselt huvitavad teda inimese olemisprobleemid. Ajalugu on kirjanikule vaid näitelava, kus saab kujutada üle aegade kestvaid seoseid: vaadata mineviku kaudu olevikku ja tulevikku. Seda Valtoni novellistika suundumust iseloomustab kogumik ,,Õukondlik mäng" (1972). Novell ,,Roosa kits", mille sisuks on kahe Saksa väikelinna vaen roosa kitse kuju pärast, sümboliseerib inimeste võimuiha ja rumalust. Ajaloolisest ruumist liigub Valton kujutuslikku aegruumi: unenägude ja müütide maailma. Kogus ,,Sõnumitooja"(1972) annab tooni fantastika. Kirjanik osutab inimese
Koosnevad tihedalt läbipõimunud esmase grupi ja/või lõdvematest teisese grupi suhetest. Koostis muutuv. Väärtuslikud sotsiaalse toetuse allikad. 4.14. Kuidas interaktsiooni dramaturgilise lähenemise seisukohast inimeste käitumist gruppides selgitada? Dramaturgilisest vaatekohast võib kõiki rollipartnereid vaadelda näitlejatena, kes laval oma rolle täidavad. Kokku moodustavad need rollid sotsiaalse stsenaariumi. Maailm on näitelava ja meie, näitlejad, loome muljeid iseendast. See mudel rõhutab vastastikuse toime ja rollimängu refleksiivset iseloomu. See tegeleb peamiselt sotsiaalsete suhete struktuuri selgitamisega. 4.15. Kuidas vahetusteooria seisukohast inimeste käitumist gruppides selgitada? Vahetuse elemendid ühiskonnas iseloomustavad samuti inimeste suhtlemist. Inimene peab oma tahtmise saamiseks igas vahetuses millestki loobuma. Igapäevases elus jääb inimestel
sõber saaks abielluda, kuid kes ei saa seda enne teha, kui pole piisavalt varandust. Võtab laenu juut Shylockilt. Kui mees Shylockile raha tagasi ei maksa siis ta saab mehe ihu liha (üks nael). Lahendatakse sellega, et ta saab liha, aga mitte tilkagi tema verd. Shylock jääb süüdi jne jne. Shylock saab siiki pool oma varandusest kui pöördub kristluse poole üle. Ajastu ohver. Poeetilised kujundid, kus Shakespeare näitab, et on ajastu suurkuju. Maailm kui näitelava tema uus motiiv (kuigi on varem ka vahepeal olnud - Calderon 1630ndate keskpaigas saan Hispaania suurimaks näitekirjanikuks (elu kui unenägu, suur maailmateater)). Ajalookroonikad kõik põhinevad inglismaa ajalool, võimuvõitlused 14.sajadi keskpaigast kuni Shakespeare'i kaasajani välja = Inglise tõusuperiood murti Prantsuse ülemvõim. Verised võimuvõitlused Inglise ülikute vahel. Kindlad allikad. (Lope de Vegal ei olnud kuningad kesksel teemal)
Humnaistlik suundumus. Kasutama hakati kvalitatiivseid meetodeid. Kultuuriline pööre- 1990 a keskel. Algselt märkis see murrangut majandusgeos, kus hüljati arusaam nõudlusest kui universaalsest kategooriast. Mõisteti et kultuur on viis kuidas inimgrupid mingites sotsiaalsete, majanduslikes ja poliitlistes oludes käituvad. Ühiskonna mõistmine kultuurilise kommunikatsiooni kaudu- taju, represtanatsioonid, koodid. Pärast kultuurilist pööret mõisteti maastiku kui näitelava, kus iniemsed esitavad oma olemasolu, kui kohta kus väljendada oma väärtushinnaguid, kust leida redupaika ja kus meelt lahutada. Maastik pole enam reaalsete esmete kogum. Kelle maastikud- maastikus avaldub viis kuidas me iseennast defineerime. Maastiku muutused peegeldavad, kes me kunagi olime või kelleks tahame saada. Iga maastik võib kanda erinevaid sümboolseid tähendusi. Nt tühi väli näib ühele tarbetu, teisele võimaliku elatusmaana
sündmuse tulemus. Näiteks sõber võib laenata su auto, jättes su ilma transpordivahendita ja tulemusena jääd tööle hiljaks. Seetõttu rõhutatakse sinu elus sõpru, transporti ja tööd. Sõiduvahendi puudumine on keskne asi, mis tundub olevat käegakatsutav probleem. Aga probleem algas siis kui sõber auto laenas ja tulemused saabuvad kui jääd tööle hiljaks. Sõber = ei ole autot = hilja tööle. Seega sündmused ei ole abstraktsed. Neil on vaja näitelava kus esineda ja nad ilmnevad elu käegakatsutavates osades. Kui sõber tuleb su juurde ja ütleb: "Ma armastan" siis sa vastad: " Keda sa armastad, mida, kuidas?" Samamoodi kui sa vaataksid transiitse Pluuto kvadraati Kuuga, siis sa teakisd, et inimesel seisavad ees emotsionaalsed sündmused. Aga kus neid tugevaid tundeid tuntakse? Kes, Mis ja Kuidas on loomulikud küsimused, mis peavad vastuse saama. Kui kliendile ennustada, siis eluvaldkonnad kus sündmused toimuvad, saavad oluliseks
«Kuid ei, see poleks meie vääriline; mitte kättemaksu! Võidelgem lõpuni!» kordas ta. «Luule mõju rahvale on suur; küll ma ta tagasi võidan. Küllap näeme, kumb lõpuks võidab, kas lõustad voi värsid.» Paraku oli ta oma tüki ainsaks pealtvaatajaks jäänud. Lugu muutus veelgi pahemaks kui varem. Ta'nägi ainult veel selgi. Kuid ma eksin. Too paks kannatlik mees, kellega ta kriitilisel silmapilgul aru oli pidanud, istus ikka veel näoga näitelava poole. Mis Gisquette'i ja Lienarde'i puutub, siis olid nad juba ammu jalga lasknud. Gringoire oli südame põhjani liigutatud oma ainsa pealtvaataja ustavusest. Ta ligines talle ja kõnetas meest, teda kergelt käsivarrest raputades, sest see hea mees oli balustraadile nõjatunud ja veidi tukkuma jäänud. «Mu härra,» ütles Gringoire, «ma tänan teid.» «Mis eest, mu härra?» vastas paks mees haigutades. «Ma näen, mis teid eksitab,» jätkas poeet
annaabi.ee 
