Konspekt, barokk, klassitsism, valgustus (0)

Barokk

Renessansikirjandusest arenes 17.sajandil välja 2 mitmeti vastandlikku kunstisuunda: barokk ja klassitsism . Barokk muutus valdvaks katoliku suunitlusega maades ( Hispaania , Itaalia) Barokk põhineb nii sisult kui ka vormilt teravatele kontrastidele, eelistab dramaatilisi situatsioone ja erakordseid kangelasi, kaldub äärmuslikkusesse nii vooruste ja tunnete kui ka julmuste ja õuduste kujutamisel, stiil sageli raskepärane.

Luule:

Luis de Góngora (1561-1627)

• poeemid (“Üksindused”) – kujundirikas ja keeruline väljenduslaad (gongorism)
  

Francisco de Quevedo (1580-1645)

• proosasatiirid “Unenäod” (1627)
  
• “Kelm Pablose elukäik”
  

• kaasajasündmuste kujutamine, mure kodumaa allakäigu pärast; surmateemalised sonetid ( eksistentsialism )
  

Draama :
Pedro Calderón de La Barca (1600-1681) viljakas kirjanik, kirjutas teatris esitamise jaoks, kirjutanud u 200 draamateost, neist u 120 ilmalikku ja u 80 vaimulikku näidendit, lisaks koomilised lühinäidendid. C kirjutas aristokraatlikule publikule ning 1651.aastast ainult õukonnateatrile – suurejooneline lavastust, efektsed dekoratsioonid. Temaatiliselt kirjutanud usulisi, ajaloolisi ning mantli ja mõõga näidendeid.
Ainese sai antiikkirjandusest ja teiste maade ajaloost, ajaloolisse tõesse suhtub üldjoontes hoolimatult.
“Elu on unenägu” (“ Hamlet ”) - tegelased on eelkõige filosoofiliste ideede kehastused, paljutähenduslikud sümbolid. mis tegutsevad ja arenevad täielikult autori suva järgi
Segismundo kuju üldistus inimese moraalset arenemisest

• maapealses hädaorus sõge metslane
  
• saatanlik kuju, kes tõstab mässu ebaõiglase maailmakorra vastu
  
• nägija, kes õiglase ja vooruliku eluga teenib igavest õndsust
  

Klassitsism

Klassitsism- kirjanduse ja muude kunstide suund 17.sajandil, mis antiikkultuurist eeskuju võttes rõhutab vaimset kooskõlalisust, selgust, lihtsust ja reeglipärast vormitäiust (Louis XIV, 1635.a. Prantsuse Akadeemia)
Nicolas Boileau Despréaux (1636-1711)
“Luulekunst”(1674)
Kunst on looduse jäljendamine ja ilus kriteeriumiks on tõde, mille saavutamiseks tuleb rangelt toetuda mõistusele. Kunstivormiks ainult riimitud värss. Kunstiväärtuslikud ja lubatavad antiikkirjanduses tuntud žanrid - lüürikas: ood, idüll, , läkitus, satiir , epigramm jt eepikas: kangelaseepos; näitekirjanduses tragöödiat, komöödiat. Žanrid jagunevad kõrgeteks ja madalateks, kõrged nõudmised kõrgetele žanritele: tragöödia - paarisriimidega aleksandriinis, viievaatuseline, antiiksüžeed, kolme ühtsuse reeglid.
Jean de La Fonataine (1621-1695) kirjutas erinevates žanrites: tragöödiad, komöödiad, oodid, läkitused, romaanid , valmid epigrammid, luuletused. Valm-paljude algupära kreeka kirjaniku Aisopose proosavalmidest, kirjutatud klassikalises riimitud vabavärsis, leidlik sõna ja riimikasutus, enamasti loomalood, milles peegelduvad inimühiskonnale omased nõrkused ja liialdused, tabav kõnepruuk. “Valmid”(1668)
Pierre Corneille (1606-1684) kirjutas tragöödiad: “Cid”(1637), “Horace”(1640), “Cinna”(1641), Polyeucte”(1642-43). C kangelased on õilsad ja tahtekindlad, näidendites vastandatud erakordne kangelane ning õigusemõistja, peategelast juhib sisemine sundus.

• kolme ühtsuse reeglid
  
• tõepärasus
  
• süžeed antiikajaloost, antiikmütoloogiast
  
• ajalooline usutavus
  
• minevikust teravamad ja dramaatilisemad momendid , inimsaatused suurtes ajaloolistes murrangutes ja pööretes eategelased jõulised, silmapaistvad isiksused või võimul olevad valitsejad on vabad ja sõltumatumad ka oma tunneteavaldustes ning väljendavad paremini ja täielikumalt üldinimlikke jooni
  

Põhiline konflikt mõistuse ja tunnete, tahte ja kiindumuse, kohustuse ja kire vahel, võidavad alati tahe , mõistus ja kohusetunne.
Jean Racine (1639-1699) kirjutas tragöödiaid: “Aleksander Suur”(1665), “Andromache”(1667), “Britannicus”(1669), “Phaidra”(1677) jt

• teatril on kasvatuslik iseloom, pahet on vaja näidata nii, et ta paneks selle sündusetust mõistma ja vihkama
  
• mõistlikkus on teose kunstilise täiuslikkuse tagatis
  
• lavategevus peab olema tõepärane, teatri üheks seaduseks on jutustada vaid sellest, mida pole võimalik näidata tegevuses
  
• suurimad autoriteedid on antiikautorid, tõelises draamažanris ei tohtinud vahetult näidata vahetult kaasaegsete maailma
  
• eitas tragöödia deus ex machina lahendust
  
• kolme ühtsuse reeglid
  

Molière (1622-1673) Jean Babtiste Poquelin – teatridirektor, lavastaja, dekoraator, dramaturg, näitleja, näitekirjanik. Kirjutas komöödiaid: “Naeruväärsed eputised”(1659), “Naiste kool”(1662), “Tartuffe”(1669), “Don Juan ”(1665), “Misantroop”(1666), “Ihnus”(1668), “Kodanlasest aadlimees”(1670), “Ebahaige”(1673) jt
Enamik tema näidenditest meenutavad mingit olulist pöördepunkti kirjaniku elus (“Meeste kool”, “Naiste kool”, “Misantroop”, “Tartuffe”). M on nimetatud orjastatud geeniuseks, sest enamik tema teoseid arvestab ilmselt oma aja publiku ja eriti kuninga maitset; jagas oma ajajärgu eluvaadet, hindas maailma (keskmisele, arukale) enamikult omaste möödupuude järgi, mis võimaldasid hea kontakti publikuga. Selline kontakt oli komöödiate kirjutajale vajalik, kui ta tahtis publikut naerma panna.
M näidendid on loodud näitelava jaoks; annavad näitlejatele võimluse ilmekaks mänguks. M oskas inimesi näha nende hingepõhjani ja tundis teatri nõudmisi põhjalikult: elav kujutlusvõime + ainulaadne sõnaseadmisoskus + koomikameel = teoste värvikus ja elavus.

Valgustus

Valgustus on 18.sajandi Euroopa kultuurielu ajajärk, mida iseloomustab mõistusepärasus.
Võtmesõnad:

• autoriteedi eitamine – kõikidesse tõdedesse tuli suhtuda skeptiliselt
  
• ratsionalism – kõik maailmas sõltub terve mõistuse tahtest, kas usk ja moraal tulenevad mõistusest
  
• valgustusidee – rahvahulki tuli valgustada, et muuta ühiskond paremaks, tähelepanu pedagoogilisele tegevusele
  
• looduselähedus – mõistus on looduse kingitus, loodus on hea ja inimene on oma loomult hea, kõik halb tuleb ühiskonnast
  
• humaniseeritud kristlus – religioon tuli vastavusse viia inimese loomuliku mõistusega, kristlusest tuli kõrvaldada kõik see, mis oli ebamõistlik
  
• inimõigused – võitlus tsensuuri vastu, trükivabaduse õigus, võimalus vabalt mõelda ja vabalt avaldada oma arvamust
  

Valgustussuundumus sai alguse Inglismaal, kuid tegelikuks valgustusmaaks sai Prantsusmaa. Kirjanikud olid ühtlasi filosoofid, entsüklopedistid, pedagoogid ja poliitikud . Kunstile seati praktilised ülesanded – kasvatada ja mõjutada inimesi, suunata nad võitlema õiglasema, mõistuse põhimõtteil rajaneva ühiskonnakorra eest. Ususallivus. Kirjandus pidi levitama vaimuvalgust, arendama ja sisendama humanistlikke ideid; vormilt nõuti selgust, reeglipära, proportsionaalsust ja harmooniat. Ideede propageerimiseks tekkis uus žanr – filosoofiline romaan ja jutustus. Populaarseks kujunes ka esseistlik vorm, ideeline vaidlus kõnedes ja traktaatides.

Inglismaa

1688-89 nn Kuulus revolutsioon – alus põhiseaduslikule parlamendile – alus tänapäeva riigikorrale
Märksõnad:

• kirjanike kaastöö ajalehtedele, kirjanduslikud klubid, professionaalse kirjaniku tüüp, ajakirjandus – üldise arvamuse väljendaja
  
• kirjanduses mõõdupuuks tavaline inimene
  
• kirjaniku ja lugeja vahekorra muutumine
  
• lugemisoskus (raamatukogud)
  
• tõlkimine
  
• huvi eksootiliste maade vastu
  
• kirjanike osalemine poliitilises elus
  

Jonathan Swift (1667-1745) Iirimaa

• “Raamatute lahing”(1701) – antiikmaailma saavutused ületavad uusaegseid
  
• “Tünnilugu” (1704) - usuküsimused
  
• “Kalevikaupmehe kirjad” ( 1724 ) – iirlaste õiguste kaitsmine
  
• “Gulliveri reisid”(1726) – Swift on suur inimpõlgur, suured kriitilised üldistused nii oma ajastu kui ka tulevikuühiskonna kohta – hinnang valgustusele; filosoofiline, allegooriline, sümbolistlik, utopistlik teos, mina-vormis;
  

I Liliputtide maa
II Brobdingnag (hiiglaste maa)
III Laputa saar
IV hiihnhmide maa
Daniel Defoe (1661-1731) dissenterid

• essee “Projektidest”(1697) – käsitleb sots elu probleeme
  
• essee “Puhastverd inglane” (1701) – arusaam puhastverd inglasest on fiktsioon
  
• pamflett “Kõige lihtsam viis dissenteritest lahti saada” (1702)
  
• “Hümn häbipostile”(1703)
  
• “ Robinson Crusoe”(1719) – tõsieluline alus (A.Selkirk), realistlik kujutuslaad, detailiderohke, päeviku-vorm; II ja III osa
  
• “Kapten Singleton”(1720) - seiklusromaan
  
• “ Moll Flanders”(1722) – ühe kurjategija elulugu
  

- vähe psühholoogilist analüüsi, teosed peegeldavad ajastu konflikte, tegelased elurõõmsad optimistid
Samuel Richardson (1689-1761) – moraliseeriva psühholoogilis-olustikulise perekonnaromaani rajaja, sentimentalismi eelkäija; kirjavorm – sobiv psühholoogiliseks vaatluseks, vähe seikluslikku elementi; sündmuste keskpunktis perekonnaelu ja alamasse keskklassi kuuluva lihtsa inimese tunded; eesmärk panna lugejat kaasa tundma vaeste ja alandatud inimeste saatusele.

• “ Pamela ”(1740) – kiriromaan, Pamela Andrewsi lugu. Pamela armastab oma peremest, kuid ei taha saada tema armukeseks, tema vooruslikkus muudab ka meest
  
• “Pamela abielus”(1741)
  
• “Clarissa” ( 1748 ) – traagilise lõpuga kiriromaan, Clarissa sureb üleelatu tõttu, tema võrgutajale makstakse kätte.
  
• “Sir Charles Grandisoni lugu”( 1754 )
  

- skeem - sell abiellub meistri tütrega või vooruslik teenijanna abiellub lõpuks oma härraga
Henry Fielding (1707-1754)
-näidendid (peam komöödiad u 25)
-romaanid (4)

• “Jonathan Wild Suure elu”(1743) – Londonis tegutsenud vargajõugu pealiku elu – inimese tõeliseks väärtuseks on tema moraalsed omadused, mitte aga väline positsioon
  
• “Joseph Andrews” (1742) – “Pamela” paroodia
  
• “Tom Jones ”(1749) – kelmiromaani jooned, esseistlikkus, palju tegelasi ( u 180), põnevad situatsioonid ja seiklused , huumor ja koomika; leidlaps Tom Jonesi lugu
  
• “Amelia”(1752)
  

Tobias George Smollett (1721-1771)
-luule, näidendid, poeemid, romaanid (5)
-dehumaniseerimine – tegelased satuvad igasuguste viperuste ohvriks, nad on pilkeobjektideks; eesmärk rõhutada meelepaha seltskonnas valitseva julmuse vastu. Elu on üldse talutav niivõrd, kuivõrd ta on talutav koomilisena.

• “Roderick Randomi seiklused”(1748) – mina-tegelane jutustab oma seiklustest – osav, kaval, pääseb kõigist äpardustest ja õnnetustest; kelmiromaan; tõetruu mereelu kujutamine
  
• “Peregrine Pickle’i seiklused”(1751)
  
• “ Krahv Ferdinand Fathomi seiklused”(1753)
  
• “Sir Lancelot Gravesi seiklused” ( 1760 )
  
• “Humphrey Clinkeri reis”(1771)
  

Lawrence Sterne (1713-1768)
-sentimentalism – rõhutas tunnete tähtsust, emotsioonide puhastavat ja õilistavat mõju inimhingele; uudne loodusekäsitlus – loodus äratab härdaid tundeid, vastan linnakultuurile (eleegia, päevik, kiri, tundeline reisikiri ja looduskirjeldus; 18.sajandi II pool)

• “Tristam Shandy elu ja arvamused”(1760-67) – minategelaste muljed; tegevus toimub Shandy Halli elutoas; aeg on suhteline; peategelane Tristami isa Walter Shandy; puudub ühtne tegevus
  
• “Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia”( 1765 -66) – puuduvad poliitlised ja majanduslikud tähelepanekud, pastor Yorick reisib , et süveneda tavalistesse asjadesse, igas peatuspaigas kogeb ta tunderikka seikluse (isiklikud elamused); tähelepanu eri rahvuste omadustele; süžeetu romaan; psühholoogilisus
  

Prantsusmaa

• klassitsistlikud traditsioonid
  
• “Entsüklopeedia” 28 köidet (1751-1772)
  
• valgustatud monarhi teooria
  
• loomuliku inimese teooria
  

Uued žanrid: filosoofiline romaan ja filosoofiline jutustus
Charles Louis de Montesquieu (1689-1755)

• “Seaduste vaim” I II 1748 – riik on rassi, geograafia, ilmastiku, kultuuri ja usu toode
  
• “Pärsia kirjad”(1721) kahe reisija kirjavahetus; ühiskonnakriitika; ränduri Rica ja Usbek jutustavad oma muljeid kirjades kodumaale Pärsiasse (Pariisist) – ülevaade Prantsusmaa elust; Lääne ja Ida suhestamine, ei idealiseerita kumbagi.
  

Denis Diderot (1713- 1784 )
-näidendid ja romaanid
Prantsuse entsüklopeedia 1751-72 28 köidet
Jean-Jacques Rousseau (1712-1778)

• “Kas teaduste ja kunstide areng on kaasa aidanud puhastada kombeid”(1750) – inimene oli õnnelik, kui elas loodusega vahetult suheldes. Teaduse areng tõi inimese ellu ebakõla, juhtis inimese vähehaaval luksuse juurde, mille tagajärjel kadusid tsiviliseerimata ÜK-le omased siirus ja lihtsus.
  
• “Arutlus inimeste ebavõrdsuse tekkimisest ja nende alustest”(1754) – ebavõrdsus tekkis koos omamiskirega ja ühiskond on seda ebavõrdust kinnitav leping.
  
• “Emile ehk Kasvatusest”(1762) – ideaalse kodaniku kasvatus, inimese keha ja vaimu harmooniline arendamine
  
• “Ühiskondlikust lepingust”(1762) – projekt ideaalsest põhiseadusest, mis peab tagama riigile võimalikult suure vabaduse ja riigi kodanikule võimalikult suurema võrdõiguslikkuse
  
• “Pihtimused”( 1781 )
  
• “Üksildase uitaja mõtisklused”(1782)
  

Voltaire (1694-1778)
-ajaloolised teosed
-ilukirjanduslikud teosed
54 näidendit ( tragöödiad, komöödiad, proosadraamad, ooperilibretod jne) – eeskujuks Shakespeare , peam klassitsistlikus stiilis; eksootiline element

• poeem “Henriaad”(1728) – valgustatud monarhi kuju
  
• poeem “Orleans’i neitsi”(1735)
  

-filosoofilised jutustused: kõige loetavamad tema loomingust, ainus mõõdupuu valgustuslik mõistus, ülevaade ajastu filosoofilistest ideedest; põhiprobleem – maailmas valitsev kurjus.

• “Zadig”(1747)
  
• “Mikromegas”(1752)
  
• “Kohtlane”(1767)
  

“Candide ehk Optimism”(1759)
-eesmärgiks ei ole sügav inimkujutus; sorav jutustamisanne; satiirik

Saksamaa

• ei olnud rahvuslikku ega poliitilist ühtsust
  
• teaduste areng
  
• nn tormi ja tungi liikumine – mäss isiksust ahistavate ühiskondlike ja esteetiliste normide vastu; vabadus, võrdsus, õiglus; eelromantiline liikumine
  

J.G. Herder (1744- 1803 )
1778-79 avaldas teose “Rahvaste hääled lauludes”, kuhu võttis rahvalaule, mis olid tõlgitud või mugandatud hispaania, inglise, soti, taani, islandi, lapi, kreeka, prantsuse, itaalia, tatari ja lõunaslaavi keeletest. selles kogumikus olid näited ka lätlaste, leedulaste ja eestlaste rahvalauludest. Raamatu teises osas kommenteerib Herder eraldi eesti läti ja leedu rahvalaule ja nende esitusviisi, toetudes Äksi ja Põltsamaa pastori A.W.Hupeli töödele Eesti- ja Liivimaa ajaloo, olude ja elanikkonna kohta.
Herderi töödest algab vähehaaval kultuuri ajalooline mõistmine. Herder näitas, et on ebaõige kuulutada mingi ühe kultuuri või ajastu väärtushinnanguid absoluutseiks. Kultuur, sealhulgas kirjandus võib eri aegadel ja rahvustel lähtuda täiesti erinevaist lätetest ja tingimustest. See ei tähenda tingimata, et ühed kultuurid on tingimata täiuslikumad ja teised puudulikud. Kultuuri arengut tuleb Herderi järgi vaadelda ajalooliselt, tunnustades iga kultuuri individuaalsust ja eripära. Kõrvuti Rousseau’ga oli Herder see, kes andis suurimaid tõukeid romantismi sünniks.
G.E.Lessing (1729 - 1781)
-tähtsamaid saksa valgustajaid - kirjanik, kriitik, kunstiteoreetik.
1759. a. avaldas 3-köiteline valmide kogu, sissejuhatuseses teoreetiline arutluse valmižanrist. L. hindab valmi juures selle lühidust, lihtsust ja tabavust. Tema valmid on kirjutatud proosas, neile on lisatud eraldi antud didaktiline järeldus.
Komöödia “Minna von Barnhelm”(1763- 1767) - peetakse esimeseks rahvuslikuks saksa komöödiaks. Teose konflikti keskmes seisab major von Tellheim, kelle jaoks on väga olulised au- ja kohustusteküsimused. Tema elujuhiseks on teostada endas ideaalset inimest. Ta on astunud sõjaväkke, et arendada positiivseid iseloomuomadusi, peale sõda lahkub aga sõjaväest, sest maailma vägevate teenimine on ohtlik, see eeldab enesealandamist ega tasu vägivalda enese kallal, mida ohvitseriamet nõuab.
Tragöödia “Emilía Galotti”(1772) - saksa valgustusajastu teravaim näidend. Tegelaskond jaguneb kaheks leeriks: 1)paheline valitseja oma käsilastega, 2)ohvrid. Olulisemal kohal on pahelised tegelased, nende iseloomustus on antud palju detailsemalt.
Draama “Naatan Tark”(1779) - usuküsimusi käsitlev. Tegevus toimub Jeruusalemmas u.1192, peale kolmandat ristisõda. Kõikide uskude olulisimaks elemendiks on kõlbeline tunne. ”Milline usk on kõige õigem?” - vastuseks on mõistukõne kolmest sõrmusest (“Decameroni” 1. päeva 3. novell ). Oluline pole usk, vaid inimese kõlbeline käitumine
“Laokoon ehk maalikunsti ja poeesia piiridest”(1766)- sõna- ja kujutava kunsti suhted
Johann Wolfgang Goethe (1749- 1832 )
-näidendid:
“Götz von Berlichingen”(1773)
“Iphigeneia Taurises”(1787)
“Egmont”(1788)
“Torquato Tasso”(1789)
“ Faust ” I 1808 II 1832
-lüürika u 1600 luuletust; eeskujuks rahvaluule ja antiikluule vormid
-romaanid:
“Noore Wertheri kannatused” (1774)
“Wilhelm Meisteri õpiaastad” (1796)
“Wilhelm Meisteri rännuaastad”(1829)
Friedrich von Schiller (1759-1805)
-näidendid
“Röövlid” (1781)
“Fiesco vandenõu Genuas” (1783)
“Salakavalus ja armastus”(1784)
“Don Carlos ” (1787)
“Maria Stuart ” (1800)
“Wilhem Tell ”(1804)
-ballaadid ja oodid: “Sukelduja”, “Kinnas”, “Ibykose kured”