Juudid (0)

Juudid

Juudid on nii rikkad kui ka haritud. Nende tava oli vägev, nii vägev, et hoidis rahva elus – kui üks inimene lükati kuristikku ja hukkus, jätkas tema tööd järgmine. Nad on suutnud ronida läbi iga vähimagi pilu, mis neile on antud.
Neil juutidel, keda kirik ei jõudnud tappa, keelati kui valeusulistel mõistlikele inimestele mõeldud tööalad.
Juutidele jäi kaubitsemine – kas see on siis mingi töö? Ostad odavamalt asju kokku, tassid mujale, määrid teistele kallimalt pähe.
Veel enam, neile anti jube, põlastusväärne töö: rahavahetus . Juutidest said liigkasuvõtjad, tölnerid, tänapäeva pankurite eelkäijad.
Lihtsameelsus! Raha oli küll olnud kunagi põlastusväärne – Jeesuse sõnades piiblis (sest raha orjaks oli kerge jääda) ja ka mõisate Õhtumaal (sest raha oli ebakindel mõõt, targem oli vahetada asi asja vastu). Kuid aeg oli muutunud: algas kapitalism .
Peagi oli enamik rahast ( kapitalist ) juutide valduses – ja ka võim. Juudid ja kodanlus ühinesid. Silmapaistval hulgal oli Õhtumaa kodanlaste hulgas juute.
Juudid olid raha peal väljas – kuid mitte alati ainult raha peal. Raha oli põhk nende jumala ees. Raha oli üksnes vahend muude asjade saavutamiseks. Juudid hoolitsesid piinliku täpsusega selle eest, et nende lapsed saaksid parima võimaliku hariduse. Ja varasest noorusest peale pühendati lapsed usku, kommetesse, salateadustesse – mis kõik on ükssama, moodustades tava sisu. Juudid olid kirjaoskaja rahvas hallidest aegadest; palju enne kui eestlased selleks said. Peagi olid juudid harituim rahvas, nende käes olid ka tarkusevõtmed ja – veelkord ime küll – võim. Just juute kutsusid valitsejad nõuandjaiks. Kõikjal, kust nad minema aeti, jäi vaim vaesemaks ja alati leidus paiku, kus võeti juutidest tarku vastu heldel käel. Nii nad püsisid, tarkuse ja kavaluse läbi.
Iga juut peab lööma läbi iseseisvalt – sest kuskile ei kutsuta juuti juudina, vastupidi, juudil on kasulik võimalikult vähe rõhutada oma rahvust, oma ümberlõigatust. Iga juut seisab omil jalul ja on pealtnäha suur üksiklane. Kuid ainult pealtnäha. Juba see, kuidas perekonnad hoolitsevad järeltulijate eest rangelt oma usu vaimus , tähendab allumist tavale. Ja kui mõni juut kaotab varanduse , peavad teised juudid aitama ta uuesti jalgele. Kui juut palub teise juudi abi, peab see aitama. Kuigi juut lööb läbi ise, sillutavad talle tee selleks tuhanded teised juudid.
Mida peaksime juutide juures märkama: neil on esiplaanile tõstetud rahvas, juudi ühiskond – ja seda ilma mingite tingimusteta. Üksikisikut vaadeldakse selle mõõdupuu järgi. Oma rahva vastu eksinud lammas heidetakse ilma armuta karjast. Eksimus, mida karistatakse, ei ole kunagi tühine ja otsust ei tehta uisapäisa: sageli läheb juut üle seatud piiride ja alles hiljem selgub, et ta tegevus oli maskeeritud ja viljad mõeldud juutide kasuks; muidu ta nii ei saaks toimida.
Juutide tavas on üksiklus, mis on lähemal vaatlusel vaimne üksmeel ja küünarnukitunne. Juut ei saa olla hetkekski üksi, ilma oma sugukonna , oma rahva kontrollita; aga kui tema rahvast ei ole ta lähedal, siis tema tava – tema jumal – on ikka igal pool koos temaga.
Jumal on nende vaimu keskpunkt.
Jumal on range isa. Juutide võimu mäetipp – nende tõeline vägi ei asu maa peal, vaid taevas, õhus, igal pool, ka maa peal. Ka ükski juut ei saa olla ilmeksimatu ja kõikvõimas. Kes on juut, see ei saa haarata enda kätte kogu valitsust juutide ühiskonna üle, sest alati on temast üle jumal ja tuleb kuuletuda temale, mitte inimesele, kui need on vastuolus.
Jumal on kiivas. Salatarkusi ei pühendata kellelegi peale juudi suletud ringi.
Jumal valis juudid äravalitud rahvaks: selleks rahvaks, kes pääseb. Seega on kasulik olla juut – juut on väljavalitu.
Nii pead sa kartma jumala viha ja tundma aina jumala armastust, ükskõik mis sulle ka juhtub. Su ainus pääs on lootuses, et sa ei ole juutide seast välja tõugatud ja su kannatused lunastatakse kord. Ja see tekitab omapärase kõrkuse: teisi ju ei lunastata, sest nad pole juudid.
Juudid ei tahagi, et kõik tõuseksid nendega samaväärseks: nad teevad juudiks saamise raskeks, oli aegu, millal võõraga abiellunud mees heideti juutide hulgast välja.
Ketserlust juudid ei salli, see roogitakse varem või hiljem välja, sest lõhub vaimuvaldasid ja piirab nagu hallitus ümber tava, tehes selle nõrgaks; kui oled ketser, siis sa ei ole juut. Seepärast löödi risti ka Kristus.
Kuid väljaheitmine ei ole siiski täielik, juut ei sule silmi mitte millegi ees ja kui ka suleb , siis asub piiluma niipea, kui keegi teda ei näe. See ei ole uudishimu; see on eluvõitlus. Juudid on tulnud läbi aja vaid seetõttu, et pööravad enda kasuks nii palju kui annab.
Suur osa maailmast on näitelava, kuhu juudid viskavad üha oma siirdeid. (Peamised lihked toimuvad vaimuvallas ja juudid tegutsevad nimelt seal täie jõuga, muu on vaid petlik võõp.)
Ristiusk on neile eriti õnnelik leid: ilma salateadmisteta on Kristuse usk järkjärgult langenud vaimselt allapoole juutlust, ainujumala kummardamisest kolme jumala kummardamisse, ja ometi toob ta juutide tava lahjendatud kujul üha uute rahvaste juurde. Seejuures enamasti hävitades, vägivallaga. Ristiusk paneb mustmiljoneid inimesi päevast päeva põlvitama juut Jeesuse ees. Ristiusk paneb inimesi piiblist harduses lugema juutide ajalugu.
Kogu ristiuskne maailm mõtleb iga päev juutidele, kogu ristiuskne maailm täidab iga päev juutide kombeid.