Ooperi retsensioon (0)

Liblikaid on maailmas umbes 150 000 liiki ja nii on lugu ka ooperitega.
Käisin 12.veebruaril, kell 19.00 esmakordselt Estonia teatris ooperit vaatamas. Kõnealuseks ooperiks on Tõnu Kõrvitsa ooper kahes vaatuses “ Liblikas ”. „Liblikas“ on tellitud Estonia maja 100. aastapäeva tähistamiseks septembris 2013. Maailmaesietendus oli 13.septembril 2013. Enne ooperisse minekut olin väga elevil, kuna läksin esimest korda siiski pealinna kindla eesmärgiga vaatama nii tähtsat ooperit.
Käisin just seda ooperit vaatamas seetõttu, kuna enne ooperit “Liblikas” olin ma näinud vaid ühte ooperit - Jevgeni Oneginit. Ooper “Jevgeni Onegin” oli väga hea, ning kuigi ma polnud sisuga tutvunud, oli eelnevat ooperit mugav vaadata. Kuna eelnev kogemus ooperivallas oli enam kui positiivne ning ooper “Liblikas” on siiski Estonia maja 100.aasta tähistamiseks mõeldud ooper, ning eesti keele õpetajal, olles raamatut lugenud, polnud mitte midagi negatiivset selle teksti kohta öelda, läksin kindla peale välja.
Ooperi üheks naispeaosaks oli Erika , keda kehastas Kadri Kipper . Kadri Kipper, sopran, on alates 2012.aastast Estonia ooperisolist. Erika oli päriselt ka olemas, ta oli üks Estonia tantsuteatri alusepanijaks. Erika Tetzky suri oma elukutse ja Estonia näitelava ohvrina: mõne nädala eest „Dollarite printsessis” oma tantsuosas ülesastumise järele sai ta näitelava külmas, kütmata riidessepaneku ruumis külmetada ja jäi kopsupõletikku haigeks.”. Teiseks naispeaosaks oli Erna/Ophelia, keda kehastas Helen Lokuta , metsosopranist. Helen Lokuta on mänginud ka teistes Tõnu Kõrvitsa ooperites „Tuleaed“ ja „Mu luiged, mu mõtted“, ning on nende eest saanud ka auhindu.
Mees peaosa täitjaks oli August, ehk tenor Andres Köster . Andres Köster on mänginud mitmes väga tuntud ooperis, näiteks on tal olnud rolle ooperites nagu: Bizet ´ „ Carmen “, Printsi roll Prokofjevi ooperis „Armastus kolme apelsini vastu“, Sextuse roll Händeli ooperis „ Julius Caesar “´, ja mulle äratundmisrõõmuks on ta olnud Lenski Tšaikovski ooperis „Jevgeni Onegin“.
Ooperi süzee ning tegelaskujud olid keerukad. Näiteks ei saanud ma kuni ooperi lõpuni aru, kas peategelane Erika on lind või liblikas. Seda ooperit oli juba sellepärast raske jälgida,et läksin antud ooperit suure hurraaga vaatama ning polnud selle sisuga tutvunud. Maja kunagisele avaetendusele „Hamletile“ vihjati väga palju, õnneks olin ma vähemalt Hamletit lugenud, ning sain tõmmata Erika saatusega ühiseid jooni Hamleti Opheliaga.
Ooperi dirigendid on Vello Pähn ja Risto Joost, lavastajaks Peeter Jalakas.
Eraldi tooksin ma välja kunstniku Liisi Eelmaa, valguskunstniku Anton Kulagini, koreograafi Kati Kivitari ja videokunstniku Emer Värki. Kui laululise poole pealt saab norida, siis visuaalse poole pealt pole mitte midagi halvasti öelda. Need inimesed olid teinud suurepärase töö, selline tulemus saab tulla ainult hea koostööga. Vaatemäng valguse ja tantsuga oli enam kui nauditav. Kõik oli visuaalselt kaunis. Vahepeal oleksin tahtnud muusika vaikima panna ning lihtsalt jälgida tantsimist ja valgusmängu.
Ooperi alguses oli laval väga palju erinevaid tegelasi ja dekoratsioone, need olid väga huvitavad. Kui ma oleksin raamatu läbi lugenud, oleksin leidnud huvitavaid märkke, kuid kuna puudus taustinfo, tundus nagu oleksid tegelased üsna suvalised ning tegevus kaootiline .
Esimese kümne minuti jooksul hakkasin mõtlema, et eesti keeles ooper ei ole ikka see õige asi, vähemalt mitte siis kui laulja laulab justkui valede sõnadega. Kuna tekst oli eesti keeles ja subtiitrid olid eesti keelsed, siis täheldasin paratamatult seda, et nad laulsid valede sõnadega. Kui tekst oleks olnud võõrkeeles, siis see ei oleks saanud häirida. Võibolla oleks see kõik paremini väljakukkunud siis, kui see poleks ooper vaid muusikali ja balletti segu. Muusikal seetõttu, et orkester mängis nagu mängiks ta muusikalile- pidevad teema kordused jne. Ballett seepärast, et tantsuline külg oli tugevam kui muusikaline.
Kokkuvõtteks võin öelda, et tagant järele mõeldes, nüüd, kui ma olen selle sisuga rohkem tutvunud, ning, kui ma loeks ka raamatu läbi, siis läheksin seda uuesti vaatama. Nüüd oskaksin seda vaadata ja ilmselt oleks ka minu ooperielamus parem.