Paul Pinna (0)

Tamsalu Gümnaasium
9. klass
Paul Pinna elulugu
Koostas: Anna-Maria Himma
Juhendaja : Maie Nõmmik
Tamsalu 2009
Sisukord
Sissejuhatus
Paul Pinna sündis 3. oktoobril 1884. aastal Tallinnas ja suri 29. märtsil 1949. aastal. Ta oli tuntud Eesti teatritegelane ja näitleja. Lavategevust alustas ta 1898 . aastal Estonia teatris. Enne Esimest maailmasõda siirdus ta mõneks ajaks ka Ve-nemaale lahkhelide tõttu, ning töötas nii Nižni teatris Novgorodis kui ka Nikitski teatris Moskvas. 1941. aastal mobiliseeriti ta reservohvitserina Punaarmeesse. Teisel maailmasõjal tegutses rindetruppides, sõites mööda Nõukogude Liitu, esi-nedes evakueeritutele ja Eesti laskekorpuse sõjameestele. Tema saavutusi on ka ametlikult hinnatud.
Paul Pinna lapsepõlv
Paul Pinna sündis Tallinnas linnaametniku perekonnas. Tema kodumaja Raekoja plats 4 on säilinud siiamaani. Tema kodus räägiti paljusid keeli – saksa, prant -suse ja vene keelt.
Ta oli oma ema kaheksas laps, pärast teda oli ta emal veel kaks last. Isale oli ta kolmeteistkümnes laps, kuna eelmisest abielust oli tal viis last. Pinna isa suri 71-aastaselt, siis kui Pinna ise oli alles 9-aastane. Pinna ema Marie Pinna oli vaes-laps ning abiellus Jaan Pinnaga, olles ise palju noorem, kui ta mees. Surres jättis isa Pinna koos emaga üksi, kuna ta ema teised üheksa last olid kõik varem ära surnud: õde 18 ja vend 21 aasta vanuses, teised varem. Surmade põhjuseks oli tiisikus. See tuli sellest, et nad elasid väga niiskes ja tervisevastases ümbruses. Pärast isa surma viis tema võõrasõde teda Peterburi ligidale suvituskohta, nii et noor Paul sai samasugusest saatusest hoiduda. Talveks saadeti ta tagasi koju.
Ta õppis Tallinna Linnakoolis, kus sai sõpradeks Theodor Altermanniga, kes hiljem samuti „Estonias“ tegev oli. Esimese lavakogemuse saigi ta seal koolis. Pidudel esinedes jäi ta silma õpetaja Aleksander Tammele – tulevasele „ Esto -nia“ seltsi esimehele.
Paul Pinna hakkas kornetit mängima ja sattus asjaarmastajate orkestrisse „Esto-nias“. Et aga tema elusiht oli näitelava, siis ei jäänud ta alatiseks orkestrisse. Al-guses mängis ta väikesi osi. Esimest korda näitelavale sattus ta juba 15-aastaselt.
Elades suviti Peterburis ja talviti Tallinnas, elas ta täielikku kaksikelu. Tallinnas mängis ta väikeste poistega „laptuud“ ja „katskiid“ ning teisi mänge. Seal kirjus seltskonnas leidus ka tõelisi vargapoisse, kes ka täiskasvanuna selle „ elukutse -ga“ tegelesid. Peterburis kasuõe juures oli sootuks teistmoodi. Pinnal polnud seal kellegagi mängida, ta kasvas peenes ja haritud seltskonnas, kus tuli etiketti pidada ning häid kombeid pidada. Peterburis oli ta viisakas, tagasihoidlik ja piinlikult korrektselt riietatud, Tallinnas vastupidi – niisiis , elu oli äärmusest äärmusesse.
Paul Pinna enne Esimest maailmasõda
1901.aastal usaldati talle esmakordselt suur ja tähtis osa. Tema eesti keele rääki-mine polnud siis puhas ning üks kriitik oli tema kohta kirjutanud, teadmata Paul Pinnat, et üks juudi murrakuga muulane oli äratanud anderikka mänguga üldist tähelepanu. Siis hakkas mängukava paremat ilmet võtma – 1902 . aastal veel ta-gasihoidlikult, kuid 1903. aastal märkimisväärsemalt.
Et teater teda elatada ei suutnud, pidi ta mujalt teenistust otsima – ta sai Tallin -na ringkonnakohtu kriminaalosakonda kantseleikirjutajaks. Sealne töö ei sobi-nud tema iseloomuga kokku. Tema ei kavatsenud ülemuse ees küürutada, samuti ei kehtinud talle need „traditsioonid“, mis seal töökohal olid välja kujunenud. Pinna ise ütles, et seal valitses läpastanud ja pehkinud õhkkond.
1906. aasta suvel ilmus Tallinna, Kadrioru kontsertaeda Saksa teatritrupp. Sealt oli üks näitleja jalga lasknud ja teatri direktor Dowe palus Paulil õhtusel eten-dusel mängida, kuna ta olevat vilunud asjaarmastaja ja rääkivat hästi saksa keelt. Pinna nõustus ning õppis kogu päeva innuga oma osa. Õhtul mängis nii, et lõbu oli nii temal kui ka teistel (tegemist oli näljamänguga). Kõik kiitsid teda ja di-rektor Dowe kutsus teda enda näitetruppi elukutseliseks näitlejaks. Ta astus kan-tseleikirjutaja kohast ära ja vahetas oma väikese palga 70-rublase kuupalga vas-tu.
Pärast suve läks ta Tallinna ja pidas väikese koosoleku Altermanni, A. Johan- soni ja A. Trilljärvega. Nad asutasid kutselise „Estonia“ teatri. Ettevõte – eesti teater – oli meelitav ja 3. septembril avas eesti teater Tallinnas oma uksed. Hooajal 1906/1907 lavastas Paul Pinna 35 etendust, mängides kõikides tükkides ise kaasa. 1907. aasta sügisel valiti „Estonia“ esimeheks J. Linnamägi, kes asus energiliselt etteotsa ja päästis teatri, tehes palju ümberkorraldusi. Sealhulgas vä- hendas Paul Pinna töökoormust.
Mõne aja pärast hiilgas ta kõikidest teistest staaridest veelgi heledamalt, kõige kõrgemal. Olles ameti poolest teistest kõrgemal, sai ta endale valida osad, mis võimaldasid tal hiilata, osad nagu näiteks kuningas Lear, Napoleon , Ivan Julm jne. Eriti meeldis talle operett, kus ta sai täielikult rakendada oma ülekeevat tem-peramenti ja mängulusti.
11.mail 1908 abiellus Paul Netty Adleriga. Ta oli Nettyt juba ammu teadnud . Pärast mõneaastast tutvust viis Paul Netty „Estonia“ asjaarmastajate-näitlejate ringkonda. Alguses mängis Netty väikeseid osi, hiljem oli juba tunnustatud näitleja.
Aastatel 1907-1912 tutvus Pinna veel Saksa teatrieluga, lüües oma suurepärase osaga laineid; külastas Berliinis Emanuel Reicheri teatrikursusi; andis koos Theodor Altermanniga välja näiteajakirja „Näitelava“; mängis Kieli Väikeses Teatris ning üritas ka näitekirjanikuna üht-teist korda saata. Menu saatis näiteks tema draamat „Tasujad“. 1912. aastal otsustasid Paul Pinna, Eduard Kurnim, Wilhelm Maddy, Gustav Avesson ja August Michelson kutsuda kokku Tallinna Artistide Seltsi peakoosoleku, kus kinnitati vajadust  näiteseltskonna ühine-miseks, et kaitsta oma õigusi. Võeti vastu ka ühingu põhikiri. Seltsi tegevus soi-kus Esimese maailmasõja puhkemis tõttu. Ühinemissoov tõusis päevakorda ko-he pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni . Otsustati luua Näitlejate Liit, mis päriselt toimima ei hakanudki. Näitlejate Liidu tegelik formeerumine ja tööle-hakkamine toimus alles 1934. aastal.
Kuid paljutõotav algus muutus Paul Pinna jaoks ning korrarikkumised ja liigne enesekesksus viis selleni, et 1914. aastal tema töölepingut enam ei pikendatud ja Pinna lahkus Venemaale, pere jäi samal ajal Toilasse ootama. Paul sai koha Niz-ni Novgorodi aastalaadal erinevas trupis ja saavutas edu. Ta oli sel ajal ainus eestlane, kes lõi läbi nii eesti, saksa kui ka vene teatris.
Esimese maailmasõja ajal ja pärast
Kui algas I maailmasõda, tuli Paul Pinna tagasi Tallinna. Aga talle avanes trööstitu pilt – teater ei töötanud enam, „Estonia“ oli muudetud hospidaliks, mit-med meesnäitlejad olid mobiliseeritud. Ta sai Moskva Nikitski Teatrilt ning lah-kus uuesti Eestist. Ka Moskvas tõusis ta täheks.
Kuid tal tuli koduigatsus peale ja ta naases 1915. aastal Tallinnasse, „Esto-niasse“. Kuid kui ta koju jõudis, oli tema ammune sõber ja „Estonia“ ajutine juht Theodor Altermann surnud. Talle, kui armastatud teatritegelasele koguti raha, et püstitada tema hauale ausammas.
Samal aastal Pinna mobiliseeriti, saadeti Tallinna Merekindlusesse kantselei- kirjutajaks , nii et ta sai edasi teatriga tegeleda. Saksa okupatsiooni päevil sunniti Paul Pinna teist korda "Estoniast" lahkuma , kuna oli 1917 valitud teatri komis-sariks. Vabadussõja ajal korraldas Pinna Draamateatri ringsõite väeosades. Siit-peale jäi ta neljaks aastaks seotuks Draamateatriga, olles ühteaegu selle direktor, näitejuht ja näitleja. 1923. aastal pani ta avalikust kriitikast ja salajatest intriigi-dest ameti maha. „Estoniasse“ ta tagasi ei pöördunud, sest distsipliininõuded olid liiga karmiks läinud. Samal aastal rajas ta Eesti ainsa erateatri Rahvateatri. Selle kollektiiv koosnes asjaarmastajatest. Etendati lustmänge, et rahvast lõbu-stada. Hoolimata arvamustest, et selle tööga tegi Pinna oma nimele häbi, lõbus-tas see teda. Ta nautis boheemlaslikku tööelu. Samas säilis tema suur töövõi-me,ligi kümme lavastust hooajal, kusjuures lõi igas lavastuses ise kaasa ning la-hendas majandusprobleeme. 1927.aastal läks Rahvateater pankrotti ja Paul kut-suti tagasi „Estoniasse“. Seal muutus tema mängulaad tõsisemaks. Ka sai ta roh-kem süveneda, sest tema töökoormus vähenes märgatavalt. Lavastamisega tege-les ta nüüd haruharva ja pühendus näitlemisele. Veel kirjutas ta memuaare ja juhtis Eesti Näitlejate Liitu.
1937. aastal toimus Pinna elus suur muutus, kuna suri tema abikaasa Netty Pin-na. Abielust Nettyga oli Paulil ka kaks last – poeg Paul ja tütar Signe . Tütar Sig-ne võttis samuti näitetööst edukalt osa. Netty surma ajal olid lapsed juba täiskas-vanud. Aasta pärast abiellus Paul oma sõbra Theodor Altermanni lese , Milly Al-termanniga, kes kunagi oli samuti „Estonia“ näitlejatar. Millyga oli tal juba 1918. aastast tütar Inga .
1941 sattus reservohvitserina Punaarmeesse mobiliseeritud Pinna tööpataljoni, kus tal õnnestus saada majahoidja koht, nii et ta ei pidanud rasket tööd tegema. Kuid seal valitses suur toidu-, raha- ja riietepuudus, kuna töö eest raha ei maks-tud ning riideid ja toitu sai osta vaid tohutu raha eest. Pinna üritas teistel mees-tel, kes pidid rasket metsatööd tegema, tuju hoida oma naljadega.Aasta lõpus suunati ta aga Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse Jaroslavlis. 1942-44 sõitis Paul Pinna koos dźässorkestri ja draamatrupiga mööda Nõukogude Liitu, esinedes evakueeritutele ja Eesti laskurkorpuse sõjameestele. Pärast ligi kolm aastat kestnud äraolekut Eestist sai ta tagasi koju, kus olid kõik tema pereliikmed elus ja terved .
Sügisest 1944 kuni surmani jätkas Paul näitlejatööd "Estonias". Paul Pinna suri 1949. aastal Tallinnas.
Mälestusi Paul Pinnast
Kalju Komissarovile meenub seik Paul Pinna elust. "Kui Pinna mõne äri akna alla seisma jäi ja peremees seda nägi, siis palus too jumalat, et Pinna mööda lä- heks , sest muidu tuli talle anda kasukas , kaabu või midagi muud. Vastasel juhul pilas Pinna ta õhtul varietees või kabarees üle linna ära," naerab Komissarov
( http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html?op=lugu&rubriik=83&id=6800&number=378 )
Paul Pinna on öelnud, et näitlejad ei joo rohkem ega vähem kui tavalised ini-mesed. Lihtsalt kui nad joovad, siis nad joovad, aga kui tavalised inimesed joo-vad, siis nad räägivad, kui palju näitlejad joovad.
( http://www.postimees.ee /020708/lisad/arter/arteri_persoon/335568.php?tosine-naljamees)
Paul Pinna oli öelnud, et nalja võib teha kas või peldikupoti peal, kui hästi makstakse.
( http://paber.maaleht.ee/LEHT/2000/01/20/kohtumised.html )
“Paul Pinna oli huvitav mees ja temaga mängimine andis mulle palju enese- kindlust ”, tunnustab Helend Peep. ( http://www.sakala.ajaleht.ee/211105/esileht/5018631.php )
“Pinna ei armastanud teoretiseerida, targutada, ta oli tegudemees ja seepärast eelistas töös aja ökooomsust. Omatud suure improvisatsioonioskuse ja pika lava-tegevuse kestel saadud kogemuste abil on Pinna töötamise tempo teistega võr-reldes palju kiirem. Ta süttib kergesti ning kannab oma isiklikku temperamenti ja ekstaasi igasse kujju. Temal on tõeline teatriinstinkt ja intuitsioon nagu suurel andel peabki olema. Sageli voolab tema temperament üle antud piiridest ja siis – Pinna viskab “üleaisa”, “teeb silmi publikumile”.” Nii rääkis Paul Pinnast Paul Sepp.
(Raamatust “Paul Pinna: Minu eluteater ja teatrielu 1884-1944” , lk.193)
Endel Pärn räägib, et Pinna olevat ta isegi karskuse ja teatri juurde tagasi too-nud. Surnud Pinna muidugi. Nimelt käinud nad Metsakalmistul Pinna haual ta sünnipäeva pidamas. Istunud ringis , joonud Pinna terviseks ja siis ikka nii, et kui Pinna kord, siis valanud Pärn sortsu Pinna hauale. Aga hommikupoole ööd tul-nud Pinna hauast välja, seisnud hauakivil – umbes 40 sentimeetrit pikk – ja öel-nud: “Pärn, miks sa minu vahele jätsid!”
Pärn pannud siis jooksu ja pööranud elule uue lehekülje.
( http://www.postimees.ee/020206/lisad/arter/19022.php )
(Kas jutt vastab tõele, pole siiani teada.)
Tunnustused

• 1931 . aastal nimetati “Estonia” teeneliseks näitlejaks
  
• 1933. aastal valiti “Estonia” seltsi auliikmeks
  
• 1934. aastal anti “Estonia” teatri kuldne rinnamärk
  
• 1934. aastal sa Läti Rahvusteatri aukirja
  
• 1936. aastal valiti Eesti Näitlejate Liidu esimeheks
  
• 1936. aastal anti Eesti Näitlejate Liidu kuldne rinnamärk
  
• Samal aastal valiti Soome Näitlejate Liidu auliikmeks ja anti kuldne rinnamärk
  
• 1942. aastal anti Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus
  

Suuremaid rolle

• Oscar Wilde “ Salome ”
  
• A. H. Tammsaare “ Juudit ”
  
• Nikolai Gogol “Revident” ( linnapea )
  
• Eduard Vilde “Pisuhänd” (Vestmann)
  
• Caesar
  
• Tsaar Ivan IV
  
• Napoleon
  
• Claudius
  
• kuningas Lear
  

Kokkuvõte
Paul Pinna sündis Tallinnas paljulapselises peres. Tema teised vennad-õed surid noorelt ja ta jäi ainukeseks lapses peres. Peterburis oli tal kasuõde, kes teda suvi-ti hoidis. Juba väikesest peale tundis ta kutsumust teatri poole. Ta sattus korneti-mängijana “Estonia” seltsi orkestrisse, sealt edasi näitelavale. Mõne aja möödu-des sai Paul Pinnast kuulus ja andekas näitleja. Ta vahetas tihti teatreid, esinedes nii Eestis, Venemaal, Saksamaal, Lätis kui ka Soomes. Kõikides maades tunnus-tati teda ja imestati tema talendi üle. Ta mängis nii tuntud kui ka mitte nii tuntud rolle ja nooremana lavastad mitmel hooajal palju näidendeid, mängides kõikides ise kaasa. Tal oli suur töövõime. Veel tegeles ta näitekirjanikuna, kirjutas memuaare ja juhtis elu teisel poolel Eesti Kirjanike Liitu.
Ta oli abielus Netty Adleri ja hiljem Milly Altermanniga. Mõlemast abielust olid tal ka lapsed.
Kuigi Paul Pinna töötas ka paljudes teistes teatrites, töötas ta elu viimastel aastatel samas teatris, kus ta oma teatritööd alustas – “Estonia” teatris.
Kasutatud kirjandus

• “Paul Pinna: Minu eluteater ja teatrielu 1884-1944”
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Pinna
  
• http://www.sakala.ajaleht.ee/211105/esileht/5018631.php
  
• http://eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=150&ItemID=302
  
• http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html?op=lugu&rubriik=83&id=6800&number=378
  
• http://www.postimees.ee/020708/lisad/arter/arteri_persoon/335568.php?tosine-naljamees
  
• http://paber.maaleht.ee/LEHT/2000/01/20/kohtumised.html
  
• http://www.postimees.ee/020206/lisad/arter/19022.php
  

10