Inimese evolutsioon (0)

Gustav Adolfi Gümnaasium
Referaat
Inimese evolutsioon
Koostas:Kreet Treiberg
9.b klass
Juhendaja : Tiina Naissoo
Tallinn 2014
Sisukord
Sissejuhatus…………………………………………………………………3
1.Evolutsioon……………………………………………………………….4
1.1 Mõiste ,,evolutsioon’’…………………………………………………..4
1.2 Kohastumine ……………………………………………………………4
1.3 Looduslik valik…………………………………………………………4
1.4 Evolutsiooni arusaam läbi aegade………………………………………5
2. Kuulsamad teadlased……………………………………………………..6
2.1 Jean – Baptiste de Lemarck……………………………………………..6
2.2 Georges Cuvier ………………………………………………………….6
2.3 Charles Darwin ………………………………………………………….7
3.Muutused evolutsioonis …………………………………………………...8
3.1 Massilised väljasuremised…………………………………………….…8
3.2 Erinevate liikide kadumine………………………………………………8
4. Inimese evolutsioon……………………………………………………….9
4.1Inimene arenes ahvist …………………………………………………….9
4.2 Maa-alad kust evolutsioon alguse sai……………………………………9
4.3 Sarnasused ahviga………………………………………………….……10
4.4 Australopiteegid …………………………………………………….…...10
4.5 Osavad inimesed………………………………………………….….…..11
4.6 Püstised inimesed……………………………………………….…….….11
4.7 Päris inimesed……………………………………………………...……..11
5. Tänapäev…………………………………………………………..….……12
5.1.Elu tänapäeval…………………………………………………………….12
5.2. Muutused tänapäevas……………………………………….………….…12
Kokkuvõte……………………………………………………………….……13
Kasutatud kirjandus…………………………………………………….…….14
2.Kuulsamad teadlased
2.1 Jean – Baptiste de Lemarck
Esimese tervikliku evolutsiooniteooria esitas mitmekülgselt kuulus prantsuse teadlane Jean – Baptiste de Lemarck teoses ,, Zooloogia filosoofia’’ aastal 1809. Tema arvates tekkis ja tekib elu Maal iseärkamise teel ja see on pidevas, kuigi aeglases arengus. Kõigile elusorganismidele on omased kaks tendentsi . Esiteks sisemine täiustumistung. Seetõttu tekivad üha keerukama ehituse ja talitusega organismid.
Teiseks tendentsiks on kohanemisvõime elutingimustega. Kohanemine elutingimustega seisneb selles elutegevuse muutustes, mida põhjustavad need tingimused. Need muutused on alati otsetarbekohased ja põhjustavad muutusi organismide ehituses ja pärilikes omadustes. Elu keskel omandatud muutused päranduvad vähemalt osalt järglastele. Samasuunaliste mõjutegurite kestval toimel mingil alal tekib seal uus liik. Nii olevat kaelkirjaku pikk kael arenenud põlvest põlve kestnud püüdel sirutada ühe kõrgemate puulehtede järele.
Kallak, H. (1970). Elusa looduse evolutsioonist. Tallinn: Valgus
2.2 Georges Cuvier
Evolutsiooniteooria kujunemise joks olid olulised geoloogide uuringud. Selles vallas kerkib esile kõigepealt prantsuse teadlane Georges Cuvier. Oma uuringutega tegi ta kindalks, et eri maakihtides on erinevate loomade kivistised. Mida sügavamad kihid , seda erinevamad on kivistised elavana tuntud organismidest. Kuid need leiud ei kõigutanud tema veendumust, et kõik liigid on algselt loodud ja muutumatud. Ta seletas asja üleilmsete katastroofidega, milles paljud liigid hukkusid, kuid tänapäevased jäid ellu. Ent ometi pidi ju neis katastroofides hukkuma ja kivistuma ka osa nüüdsetest liikidest. Neis aga polnud. Üks Cuvier’ õpilastest põhjendas asja nii, et igas katastroofis hukkunud liikide asemele loodi uued, tänapäevasemad organismid.
Kallak, H. (1970). Elusa looduse evolutsioonist. Tallinn: Valgus
6
2.3 Charles Darwin
Esimese teaduslikult põhjendatud evolutsiooniteooria lõi inglise teadlane Charles Darwin. See on kirja pandud teoses, mis ilmus täpselt 50 aastat pärast Lamarcki teooriat – 1859 . aastal pealkirja all ,,Liikide tekkimisest.’’
Charles Darwin sündis 1809. aastal ja suri 1882 aastal. Tema isa oli edukas ja jõukas arsti, kelle soovitusel asus ka poeg arstiteadust õppima. Charles veendus aga varsti, et see amet talle ei sobi. Ta jätkas õpinguid usuteaduses, kuid sellest sai ta ka kiiresti aru, et see ei sobi. Juba varajases koolieas oli poiss väga huvitatud loodusest, ta korjas erinevaid putukaid ja uuris geoloogiat. Ülikooliaastail tutvus ta mitme nimeka loodusteadlasega. Tema elutee määras aga osavõtt uurimisreisist ümber maailma purjekal ,,Beagle’’ aastail 1832-1836. Selle kestel tegi ta uurimisekspeditsioone Lõuna-Ameerikas, Galapagose saartel, Austraalias ja Aafrikas.
Darwin uuris nende piirkondade taimestikku ja loomastikku ning ka väljasurnud organismide fossiile . Ülejäänud elu, pärast abiellumist, veetis Darwin paikselt Downi maamajas. Ta töötas läbi reisil kogutud materjali, tutvus põhjalikult kultuurtaimede ja koduloomade aretuspraktikaga ning korraldas mitmeid eksperimente, näiteks taimede tolmeldamise alal. Ja kogu aeg otsis ta põhjendusi ja seletusi ideele, mis oli tal tekkinud juba ümbermaailmareisi ajal – liigid ei ole maailma loodud muutumatuna, vaid põlvnevad varem elanud liikidest muutuste kaudu. Need otsingud kandsid vilja – Darwini evolutsiooniõpetus viis kogu loodusteaduse uutele alustele.
Peale ,,Liikide tekkimise’’ on Darwini tähtsamateks teosteks ,,Loomade ja taimede muutumine kodustamise tingimustes’’ ja ,, Inimese põlvenemine’’
Darwin tõestas rohke faktilise (paleontoloogilise, biogeograafilise ja aretusliku) materjali abil, et liikide ajalooline muutumine on toimunud ja toimub teaduslikult põhjendavate seaduspärasuste järgi.
Kõige kuulsam evolutsiooniteooria ongi tulnud Darwini perekonnast. Esimesed ideed avaldas Erasmus Darwin juba 18.sajandil. Erasmus Darwin oli Charles Darwini vanaisa ning elas aastatel 1731 -1802.
Kallak, H. (1970). Elusa looduse evolutsioonist. Tallinn: Valgus
7
1.Evolutsioon
1.1 Mõiste ,,evolutsioon’’
Evolutsioon on elu ajalooline areng, mille kestel elusolendid järk-järgult muutuvad, et keskkonnas paremini toime tulla. Evolutsioon sai alguse siis, kui elu umbes 3,8 miljardit aastat tagasi tekkis, ja see on kestnud nüüdisajani. Praegu Maa peal elavad loomad ja taimed on hoopis teistsugused võrreldes nendega, kes elasid miljonite aastate eest, kuigi nad pärinevad just neist ammustest eellastest. Kõik muutused on juhtunud kahest põhilisest nähutustest, need on kohastumine ja looduslik valik.
Sarapuu, T. (2006) Bioloogia gümnaasiumile 2.osa. Tartu: Eesti Loodusfoto
1.2 Kohastumine
Kõigi organismide ehituse ja talituse osad on omavahel ja elukeskkonna tingimustega kooskõlas. Populatsiooni ja liigi isenditele ühiseid pärilikke omadusi ja tunnuseid, mis soodustavad nende eluvõimet ja paljunemist, nimetatakse kohastumusteks ehk adaptatsioonideks.
Kohastumusi loob, muudab ja säilitab looduslik valik. Indiviidide päriliku muutlikkuse mitmekesisusest kujundab valik populatsioonile või kogu liigile omased kasulikud tunnused kooskõlas keskkonna tingimustega. Seda nimetatakse kohastumiseks. Tuleb rõhutada, et kohastumine toimub organismirühmades põlvkondade vahetumise käigus ja viib kindlasuunaliste pöördumatute muutusteni genofondis.
Sarapuu, T. (2006) Bioloogia gümnaasiumile 2.osa. Tartu: Eesti Loodusfoto
1.3 Looduslik valik
Looduslik valik on ainus evolutsioonitegur, mis võib pikemat aega toimida kindlas suunas, luues populatsiooni või kogu liigi isendite ehituse ja talituse kooskõla elukeskkonna tingimustega – kohastumuse.
Looduslik valik seisned populatsiooni isendite valikulises ellujäämises ja ebavõrdses paljunemises, mis on tingitud nende geneetilisest erinevustest ja elutingimuste piiravast toimest.
Sarapuu, T. (2006) Bioloogia gümnaasiumile 2.osa. Tartu: Eesti Loodusfoto
4
1.4 Evolutsiooni arusaam läbi aegade
Sõna ,,evolutsioon’’ toodi bioloogiasse 1792. aastal tuntud teadlase Charles Bonnet ’ poolt, kes tähistas sellega isendi arengut. Tema vaate kohaselt seisneb isendi areng munarakus või seemnerakus algselt olemasoleva pisitillukese organismi järkjärgulises ,,lahtihargnemises’’ ja kasvamises. Evolutsioon tähendas järkjärguliste muutuste rida munast täiskasvanud organismini.
Alates aastast 1852 omandas sõna ,,evolutsioon’’ bioloogias täiesti uue tähenduse. Tuntud filosoof ja loodusteadlane Herbert Spencer nimetas evolutsiooni rasside ja liikide järkjärgulist muutumist põlvkondade jooksul. Spencer mõistis ka seda, et see pidev organismide muutumine toimib keskkonnatingimuste toimel. Spenceri evulutsioonikäsitlust iseloomustab tema tuntud väljendus: ,,Kas on olemas omandatud tunnuste pärilikkus või pole olemas evolutsiooni.’’
Kolakowski, L. (2008). Mida küsivad meilt suured filosoofid .
5
3.Muutused evolutsioonis
3.1 Massilised väljasuremised
Elu tekkimisest saadik on välja surnud 99 protsenti Maal elanud liikidest. Et ükski liik ei eksisteeri omaette , on iga väljasuremine mõjutanud allesjäänud eluvorme . Ühe liigi kadumine loob tihtipeale uusi võimalusi tema konkurentidele, suure hulga liikide väljasuremine aga võib pöördeliselt muuta evolutsiooni käiku.
Viimase 500 miljoni aasta keskel on viis massilist väljasuremist pühkinud Maalt korraga väga suure hulga liike. Üks neist tegi 65 miljoni aasta eest lõpu pikale ja sinnani väga edukale dinosauruste valitsemisajale. Eelnevast suurem väljasuremine kaotas umbkaudu 245 miljonit aastat tagasi 96 protsenti mereloomade liigirikkusest.
Igaüks neist sündmustest puhastas elu näitelava enamikust esinejatest, kuid sellest hoolimata taastus järelejäänud osa trupist kiiresti, andes suurel hulgal uusi vorme.
Burnie, D. (1999). Evolutsioon linnulennul. East Sussex: Ivy Press
3.2 Erinevate liikide kadumine
Näiteks Põhja-Ameerikas elanud rändtuvi kunagi maailma kõige arvukam lind. 19. sajandil kütiti neid massiliselt, kuid isegi pärast jahipidamise leevendamist jätkus tuvide arvukuse kahanemine kuni väljasuremine 1914.aastal.
1970.aastal leitud geoloogilised tõendid kinnitavad üpris veenvalt , et dinosaurused hävisid pärast hiigelmeteoriidi Maale langemist. Teised massilise väljasuremise põhjused pole pole nii tunnustatud: katastroofilised vulkaanipursked ja maailmamere taseme järsk tõus on kaks kõige tõenäolisemat.
Burnie, D. (1999). Evolutsioon linnulennul. East Sussex: Ivy Press
8
4.Inimese evolutsioon
4.1 Inimene arenes ahvist
Nagu kõigi teiste organismide evolutsiooni, määrasid ka inimese arengu ahvilaadsetest eellastest praeguse inimeseni evolutsioonitegurid : pärilik muutlikkus, geenitriiv, geenisiire ja looduslik valik. Geenitriivi soodustas inimese eellaste karjaline eluviis ning geenisiiret ulatuslikud ränded uutele elualadele. Kõik need tegurid muutsid inimlaste geenifondi ja geneetilist struktuuri. Praegu on looduslik valik ühe peamise evolutsioonitegurina tugevalt pärsitud, kuna arenenud tehnoloogia ja meditsiin võimaldavad ellu jääda ka neil, kes muidu looduslikes tingimustes hukuksid. Tänu rasside vabale ristumisele toimub inimkonna geneetiline ühtlustumine. Tänu sotsiaalsele evolutsioonile on inimene ise muutunud evolutsiooniteguriks teistele liikidele. Tänu temale on suur osa liike välja surnud või nende arvukus vähenenud , muutunud on atmosfääri koostis, reostunud mered ja maapind.
Burnie, D. (1999). Evolutsioon linnulennul. East Sussex: Ivy Press
4.2 Maa-alad kust evolutsioon alguse sai
Arheoloogilised tõendid inimeste eelaste kohta on 4 miljonit aastat vanad. Fossiilid näitavad, et inimeste sünnikohaks oli Aafrika, täpsemalt Põhja - Tansaania . Tõendeid inimese evolutsiooni kohta on saadud ka elavate ja väljasurnud loomaliikide uurimisest.
Inimesed arenesid troopiliste alade imetajatest. Inimeste lähimad sugulased, šimpansid ja gorillad, pärinevad samuti Aafrikast. Arvatakse, et šimpanside ja inimeste ühine esivanem on pärit Aafrikast 5 miljoni aasta tagant. Sel ajal algas Aafrika nendes piirkondades metsade taandumine ja osa ahve pidi siirduma puudelt maapinnale. Siis eristusidki ahvilaadsed loomad inimahvideks ja inimlasteks. Maapinnal olid eelistatud liikuvamad, osavamad ja taibukamad.
Burnie, D. (1999). Evolutsioon linnulennul. East Sussex: Ivy Press
9
4.3 Sarnasused ahvidega
Inimestel on inimahvidega sarnane kehaehitus , füsioloogia, käitumine ning haigused, kuna suur protsent nende geenidest ja kromosoomidest ning samuti valkudest on sarnased. Erinevalt inimestest liiguvad aga inimahvid peamiselt neljal jalal ning nende vähem arenenud aju võimaldab vaid konkreetset mõtlemist, kasutada suhtlemiseks häälitsusi ja žeste ning kätega vaid haarata ja toetada keha liikumisel. Nii füüsilise kui vaimse töö võime inimahvidel puudub. Inimlaste liikumisviis võimaldas savannis kiiremini edasi kulgeda ja kasutada käsi erinevateks tegevusteks.
Kindel on see, et inimeste ja ahvide DNA on 99 protsenti sarnane. Paljud väidavad ka, et oleme just oma raevukuse ja ka viha saanud neilt, kuna nad pidid palju oma elukoha, toidu ja paarilise pärast kaklema ja võitlema.
Burnie, D. (1999). Evolutsioon linnulennul. East Sussex: Ivy Press
4.4 Australopiteegid
Esmased inimeste eellased, inimahvide sarnased elukad elasid 4-4,5 miljonit aastat tagasi. Nad kõndisid kahel jalal, kuid olid ka osavad ronijad (ilmselt kasutasid puid ööbimiskohtadena) ja suhtlesid omavahel algelise keele abil - häälitsuste, zestide ja miimikaga. Sellest perioodist pole leitud ühtegi kivist tööriista ja see lubab arvata, et nende olendite elu sõltus täielikult loodusest. Neid nimetatakse lõunaahvideks ehk australopiteekideks. Paraku surid nad 1.5 miljonit aastat tagasi välja. Neist kõige vanem, Australopithecus afarensis, on pärit Ida-Aafrikast 4 kuni 2,5 miljonit aastat tagasi. Naissoost täiskasvanud isend oli vaid 3 jalga pikk. Ta leiti Etioopiast 70-date keskpaiku. Luude ehituse järgi oletati, et ta kõndis püsti, kuid võis ronida ka puudel. Tema kolju sarnanes ahvi omaga, oli suurte hammastega ja väikese ajukoljuga.
http://kodu.ut.ee/~triinm/bioloogia/inimese_evolutsioon.html
4.5 Osavad inimesed
2,5 miljonit vanad eellased olid juba suurema ajumahuga, oskasid kasutada kivist tööriistu ja elasid Aafrika rohumaadel. Nad olid kohastunud elama avamaal, seda tõestavad nii nende luud kui ka tööriistad. Nende ajukolju oli suurem ja hambad väiksemad (kõrvaloleval fotol ). Neid eellasi nimetatakse osavateks inimesteks (Homo habilis). Osav inimene oli umbes 120-140 cm pikk. Ta valmistas ja kasutas algelisi kivist ja puust tööriistu. Ta ei tundnud tuld ega osanud kõnelda. Karjadena elades toitusid nad peamiselt viljade ja juurikate korjamisest ning väikeloomade küttimisest. 
http://kodu.ut.ee/~triinm/bioloogia/inimese_evolutsioon.html
10
4.6 Püstised inimesed
2 kuni 1 miljonit aastat tagasi rändasid püstise inimese (Homo erectus ) esindajad Aafrikast välja Vana Maailma troopilistele aladele üle Egiptuse ja Iisraeli. Nad olid umbes 140-160 cm pikkused ja nende aju oli juba märksa suurem. On tõendeid, et  Homo erectus kasutas kivist ja puust tööriistu, küttis elevante ja valmistas tulel toitu ning oskas kõnelda. Nad elasid karjadena koobastes ja oskasid teha loomanahkadest rõivaid. Nad matsid oma surnuid ja omasid religiooni algeid. Sellest inimeseliigist kujunes hiljem mitu alamliiki. Püstine inimene suri välja umbes 300 000 aastat tagasi.
http://kodu.ut.ee/~triinm/bioloogia/inimese_evolutsioon.html
4.7 Päris inimesed
Ligikaudu samal ajal (300 000 aastat tagasi) tekkis Aafrikas praeguste rasside ja rahvaste eellane - pärisinimene ehk tark inimene (Homo sapiens). 100 000 aastat tagasi rändas ta välja Euroopasse. Neist kujunesid neandertaallased ja kromanjoonlased. Neandertaallased, ehk Homo sapiens neanderthalensis , elasid Euroopas ja Aasias 150 000 kuni 32 000 aastat tagasi. Arvatakse, et nemad matsid oma surnuid ja panid neile toitu hauda kaasa. Nende kolju oli suurem kui Homo erectus'el.
http://opetaja.edu.ee/bio/ahvi&inimeseerinevused.doc
11
5.Tänapäev
5.1 Elu tänapäeval
Praegu on tark inimene esindatud 3 rassina: europiidid Euroopas, mongoliidid Aasias ja Ameerikas ning negriidid Aafrikas ja Austraalias.
Tänapäeva inimesed on haritud, omavahel suheldakse rääkides. Tänapäeva inimene on kohutavalt sõltuv elektrist ja elektroonilistest vahenditest. Kui mingil põhjusel peaks Maa minema tagasi kiviaega ei saaks inimesed enam hakkama, see oleks katastroof. Aga me ei peakski hakkama siis saama, kuna meil pole enam neid kohastumusi, mis olid meie eelvanematel. Näiteks on juba me lõualuu ja ka kontide ehitus muutnud, me ei suudaks süüa toorest liha, ega metsas odadega loomi küttida.
Elu tänapäeval on inimestele väga lihtsaks tehtud, võttes näiteks selle, et me saame juba koju toitu tellida. Siis kui sa enam süüa ka ei viitsi teha, tuuakse see sulle otse ukse ette.
Kolakowski, L. (2008). Mida küsivad meilt suured filosoofid.
5.2 Muutused tänapäevas
Kuigi on see võimatu, siis sooviksin kasvõi ühe päeva maakeral elada koos dinosaurustega, elada metsas ja tunda seda elu, mida tundsid meie eelvanemad. Äkki muutuksid inimesed ka rasside suhtes tolerantsemaks ja toredamaks, sest siis saaksid nad aru, et praegusel ajal ja selliste inimestega on parem koos elada, kui dinosauruste või raevukate ahvidega.
Kolakowski, L. (2008). Mida küsivad meilt suured filosoofid.
12
Kokkuvõte
Tänu sellele tööle sain ma aru, kui palju on maailm nende miljardite aastatega muutnud ning kui poleks juhtunud erinevaid katastroofe, siis et milliseid olendeid siin maailmas veel elaks.
Ma valisingi selle teema sellepärast, et mind huvitab selline teema. Tahaks kunagi oma silmaga näha suuri dinosauruseid ja erinevaid taimi, nagu näiteks suuri lihasööja taimi.
Palju uut õppisin ma ka erinevate teadlaste kohta, lugesin nende elu kohta ning sain teada nende avastuste kohta.
13
Kasutatud kirjandus
Burnie, D. (1999). Evolutsioon linnulennul. East Sussex: Ivy Press
Kallak, H. (1970). Elusa looduse evolutsioonist. Tallinn: Valgus
Kolakowski, L. (2008). Mida küsivad meilt suured filosoofid.
http://kodu.ut.ee/~triinm/bioloogia/inimese_evolutsioon.html
http://www.miksike.ee/docs/elehed/2klass/2joostes/elutuba/2-2-3pae.ht m
http://opetaja.edu.ee/bio/ahvi&inimeseerinevused.doc
http://miksike.net/docs/lisa/6klass/8kaitumine/ahigeen.ht m
Sarapuu, T. (2006) Bioloogia gümnaasiumile 2.osa. Tartu: Eesti Loodusfoto
14
Sissejuhatus
Seda, et inimene ahvist on arenenud, seda teame me juba kõik. Aga ma tahtsin endale seda teemat rohkem selgitada ja sellepärast valisin ma oma referaadiks selle. Uurisin palju erinevate teooriate kohta, mida siin referaadis ka lahti seletan. Vaatasin erinevate teadlaste elulugusi ja nende arusaamasi evolutsioonist.
Selleks tööks laenutasin raamatukogust mitu erinevat raamatut ning lugesin läbi mitu interneti lehekülge.
3