Kajakas – KOMÖÖDIA NELJAS VAATUSES (0)

KAJAKAS – KOMÖÖDIA NELJAS VAATUSES
TEGELASED:
IRINA NIKOLAVEJNA ARKADINA – mehe järgi Trepleva, näitlejanna
KONSTATIN GAVRILOVITŚ TREPLEV – tema poeg, noormees
PJOTR NIKOLAJEVITŚ ZARETŚNAJA – Arkadina vend
NIINA MIHHAILOVNA ZARETŚNAJA – noor neiu , rikka mõisniku tütar
ILJA AFANASJEVITŚ ŚAMRAJEV – eruporutśik, Sorini mõisa valitseja
POLINA ANDREJEVNA – tema naine
MAŚA – nende tütar
BORISS ALEKSEJEVITŚ TRIGORIN – kirjanik
JEVGENI SERGEJEVITŚ DORN – arst
SEMJON SEMJONOVITŚ MEDVEDENKO – õpetaja
JAKOV – töömees
KOKK
TOATÜDRUK
Tegevus toimub Sorini mõisas.
Kolmanda ja neljanda vaatuse vahet on kaks aastat.
Esimene vaatus saab alguse Medvedenko armuavaldusest Mašale, mil nad mõisa pargis jalutades filosofeerisid, et kas vaene saab ka õnnelik olla. Treplev valmistub valmistub oma etenduseks. Peaosa ning ka ainukest osa mängib Niina Zaretšnaja, kellesse Treplev ka kohutavalt armunud on. Treplev ise kirjutas selle näidendi ning tal on probleeme uskumisega, et see näidend meeldib kellegile, eriti tema enda emale. Ta lahkus ülikooli kolmandalt kursuselt ning sellest ajast saati on ta peres lihtsalt muidusööja ning ta tunneb end selle pärast pahasti. Niina jõuab ka varti kohale. Tal oli sinna tulemisega komplikatsioone, sest tema vanematele ei meeldi, et ta näitlemisega end sidunud on. Niina kuldes sõnad olid, et teda tõmbab sinna järve äärde nagu kajakat. Tõsi, mõisa asus täpselt ühe suure järve kaldal . Selle järve kaldal asub veel oma seitse mõisa ning samuti ka Treplevi püstitatud lava. Polina muretseb Dorni tervise pärast ning samas ka imetleb teda, et ta oma kõrgest vanusest hoolimata ikka veel naistele peale läheb. Polina teeb talle lähenemiskatse, ent paraku segatakse neid vahele. Algab etendus. Arkadina kommenteerib pidevalt etendust kaasa. Etendus ise räägib sellest, mis on Maal kahesaja tuhande aasta pärast. Arkadina arust oli see etendus dekadentlik. Treplevi kannatus katkes ning ta lasi selle etenduse katkestada. Kõik heidavad Arkadinale ette seda, kuidas ta pojaga just käitunud oli ning peale pikka vaidlemist saab ta sellest ise ka aru ning läheb vabandust paluma. Niinat tänatakse selle tükki eest, teda imetletakse. Ta on vägagi kohmetu kui teda Trigorinile tutvustatakse. Trigorin, kuulus kirjanik, läheb seltskonnas olemise asemel rahulikult kala püüdma. Niinal tuleb veel kuldseid sõnu: Kes on tundnud loomingunaudingut, sellele teidi naudinguid enam ei eksisteeri. Niina hakkab koju tagasi minema. Tal palutakse jääda, ent kahjuks siiski pidi ta minema. Muidu oleksid ta vanemad tema peale pahaseks saanud. Kui Treplev teada saab, et Niina koju sõitis, tahab ta talle meelehetlikult järgi minna. Dorn heietab talle kaasa: noorus, noorus! Maša pihib talle, et ta armastab Treplevi.
Teine vaatus. Arkadina võrdleb ennast Mašaga, et kumb paistab nooremana . Muidugi Arkadina ning selle põhjenduseks väidab, et ta paistab noorem seetõttu, kuna ona on palju tööd teinud. Räägib, et ta pole ennast kunagi käest lasknud ning põhimõtteliselt kiidab end takka. Sorin tuleb kepiga ning istub seejärel oma ratastooli . Seltskonnas käib ringi ka mingi raamat, mida siis kõik ajaviiteks kordamööda lugeda saavad. Treplev emotseb kuskil järve ääres. Sorin jääb vahepeal päise päeva ajal magama. Dorn soovitab tal suitsetamise ning viina joomise maha jätta, kuid Sorin toob enda kaitseks välja selle, et ta on 28 aastat oma elust kohtuametis istunud ning nüüd tahab ta ennast vabalt tunda ning elada. Arkadina kavatses täna linna sõita, kuid Śamrajevil ei olnud talle ühtegi hobust pakkuda. Eit saab selle peale pahaseks ning mees on nõus oma ameti üles ütlema, kuid hobuseid ta sõiduks ei anna, kuna on vaja majapidamisega tegeleda. Siuke väikene konflikt, kus Arkadina lubab sinna majja enam mitte kunagi oma jalga tõsta. Polina palub Dorni, et ta tema enda juurde elama võtaks, ent Dorn heietab, et ta juba 55 aastat vana ning, et tal on liiga hilja oma elu muuta. Dorn lahkub Sorini astmahoogu ravima too konflikti tõttu. Läheb Sorinile ning ka Arkadinale, kes lihtsalt nutab, palderjanitilku andma. Niina selle teate tõi, ta andis oma korjatud lilled Polinale, kes need lihtsalt pooleks rebis. Seejärel tuleb Treplev, jahipüss õlul ning viskab surnud kajaka Niinale jalge ette maha. Ütleb, et varsti laseb ta enese samal kombel maha. Ajab oma emo juttu , et Niina teda enam ei armasta ning lahkub. Tuleb Trigorin, kes väidab, et ta just tihti ei juhtu ilusate noorte naistega kokku juhtuma ning väidab, et tahaks kasvõi tund aega tema nahas olla. Tüdruk väidab sama, mehe vastu ning küsib talt, mis tunne on olla kuulud . Mees väidab, et tüdruk liialdab tema kuulsusega või tal tegelikult üldse ei olegi seda ning tõdeb ka seda, et kui kiidetakse on meeldiv, ent kui sõimatakse siis on kaks päeva halb tuju. Trigorin räägib oma raskest kirjaniku elust, et tal on vahetpidamata vajadus kirjutada ning ta on sellest väsinud. Arkadina juba ulub, et nad linna hakkaks sõitma, ent Trigorin otsustab peale Niina palvet veel üheks päevaks külaliseks jääda.
Kolmas vaatus. Söögituba Sorini majas . Maša otsustab Treplevi armastuse enda seest välja rebida ning Medvenkole mehele minna. Oma avalikku joomist põhjendab ta sellega, et ta on lihtsalt julge, et tegelikult joovad enamus naised, kuid lihtsalt salaja . Maša soovib, et Trigorin talle ikka kirjutaks ning jätab temaga hüvasti. Niina annab talle mälestusek medaljoni , kuhu on sisse graveeritud „ päevad ja ööd lehekülg 121, 11. Ja 12. Rida“. Arkadina soovib kiirelt ära sõita, sest kardab, et Treplev laseb ennast maha kui Grigorin sinna veel kauemaks läheb. Sorin soovitab eidel talle natukene raha anda, et Treplev saaks natuke ennast ka paremini tunda, ent selle peale hakkab Arkadina jälle vesistama ning ütleb, et tal pole raha. Arkadina jätab pojaga hüvasti. Nad lähevad tülli Grogorini ning Niina temat puudutades. Teineteise pihta lastakse päris mitu sõimusõna, mille peale Treplvev nutma pistab, Arkadina teda kohe lohutama. Treplev on ahastuses, Niina ei armasta teda enam ning ta ei suuda enam kirjutada. Tahab Grigorinit kahevõitlusele kutsuda kui teda veel nägema peaks. Trigorin loeb raamtust „Kui sa kunagi peaksid vajama minu elu, siis tule ja võta ta“. Trigorin räägib oma armastuses Niina vastu Arkadinale, mille peale too nutma puhkeb ning väidab, et armastab teda. Trigorin räägib, et ta pole kunagi oma thaet olnud, lõtv, rabe , aalati alistuv jne. Peale seda on Arkadina ülbe tagasi nagu oleks egosüsti saanud. Śamrajev teatab , et aeg on jaama sõita. Niina satub Grigoriniga veel kokku ning ta räägib talle, et ta on otsustanudhakata näitlejaks ning sõidab Moskvasse, kus nad veel kohtuda jõuavad. Järgneb pikk suudlus .
Neljas vaatus. Üks Sorini maja võõrastetubadest, mille Treplve on oma töökabinetiks muutnud. Ilm on kole . Järvel on hiiglasuured lained. Näitelava on kulunud ning on samuti väga õudsas olukorras. Medvenko tahab sõita koju lapse juurde, ent Maša tahab sinna ööseks jääda. Mašat ei tõmba väga oma lapse juurde ning vihastab oma mehe peale, kui see talle ikka peale käib. Treplevist on saanud vahepeal kuulus kirjanik. Polin tahab Mašat Treplevile peale suruda. Treplev lahkub ning Maša on Polina peale pahane. Maša armastab endiselt Treplevi ent tahab sellest vabaneda . Maša käsib Medvenkol tema silmist ära kaduda. Śamrajev talle hobust ka ei anna, niiet ta läheb jala koleda ilmaga koju. Vana seltskond koguneb jälle peale kahte aastat kokku. Treplev räägib Niinast, et tal oli Trigoriniga laps olnud, kes kahjuks ära suri. Trigorin jättis ta maja ning peale seda ei oska ta enam näidelda ka. Hiljem kohutb Treplev Niinaga. Ta on kaua aega kavatsenud seda külaskäiku, ent kartis mehe reaktsioon . Niina nuttis esimest korda üle kahe aasta. Ta sõlmis lepingu kogu talveks kuskil perifeerias ning peab nüüd jälle ära ruttama . Treplev anub, et Niina temaga jääks, et tema elul ei ole enam mõtet. Niina kallistab teda ning jookseb minema. Treplev rebiks puruks kõik oma kirjatööd. Uks on lukku pandud. Dorn murrab lõpuks ruumi sisse koos kõigi teistega . Hakatakse jooma ning mängima. Kostub lask . Dorn arvab , et see oli mingi tühine pauk arstipaunas ning käis seda ka tõestamas. Arkadina kohkub, räägib, et see tuletas talle midagi meelde. Dorn viib Trigorini rambi äärele ning ütleb „Viige Irina Nikolajevna siit kuskile mujale. Asi on selles, et Konstantin Gavrilõts laskis enda maha“.