Cosa Nostra - Ameerika maffia (2)

Cosa Nostra – Ameerika maffia
Kuigi organiseeritud kuritegevus on sama vana kui tsivilisatsioongi, on Cosa Nostraga – Ameerika maffiaga – seotud pilt ja mütoloogia nii võimas, et tihti tundub, nagu oleks allilm alles USAs välja mõeldud. Isegi nendes maades, kus on kohalikud pika ajalooga organiseeritud kuritegevuse grupid ja traditsioonid, heidab Cosa Nostra tont varju, mis avaldab kogu maailmas – riietumise arusaamadest Jaapani Yakuza jõukudes kuni Mumbai kuritegevuse kesksete kujudeni, kes nimetavad ennast don’ideks. Kõige lihtsamal tasemel võib selle kanda Hollywoodi arvele, kuid ei saa unustada kuritegeliku vennaskonna erilist veetlust, mida Cosa Nostra esindab.
Ameerika maffia päritolu
Küsimusele, miks Cosa Nostra kujunes USA organiseeritud kuritegevuses domineerivaks, vastatakse tavaliselt, et põhjuseks oli laialdane itaallaste immigratsioon , Itaalias juba varem eksisteerinud organiseeritud kuritegevus ja keeluseadus. Kuigi kõik see on mänginud elutähtsat rolli maffia kasvus ja edus Ameerikas, ei saa siit täielikku selgust, miks tõusis Cosa Nostra kõrgemale iiri organiseeritud kuritegevuse jõukudest, mis olid USAs juba varem olemas.
Ameerika maffia võlgneb oma eksistentsi osaliselt sellele, mis talle eelnes. 19. sajandi Ameerika organiseeritud kuritegevuses domineerisid Iiri jõugud. Need olid rajanud kuritegevuse võimu võrgustiku, mis oli põimunud poliitilise mõjuga. New Yorgi tänavakambad, näiteks Roach Guards (Särjevahid) ja Kerryonianid, olid alustanud, kaitstes iiri immigrante iirlastevastase viha eest. Kuid peagi kaldusid nad prostitutsiooni, väljapressimise, relvastatud röövide ja linna dokkide kontrolli poole. 19. sajandi lõpus oli Demokraatliku partei poliitilisel masinavärgil New Yorgi linnaosades sidemeid jõukudega, mis kindlustasid kogu naabruskonnas hääletamise nii, nagu neile vaja oli. Selline kokkumäng viis korruptsioonisüsteemini. Sama skeemi on 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses kasutatud veel vähemalt kahes USA linnas.
Kui aastatel 1880 – 1910 emigreerus Napoli ja Calabria piirkonnast ning Sitsiiliast rohkem kui 2 miljonit itaallast, avastasid nad ennast koos Ida-Euroopast tulnud juutidega toitumisahela põhjast. Nad avastasid ka korrumpeerunud poliitilise süsteemi, mis oli nende iirlaste jõukudes kätes, mis neilegi jahti pidasid , isegi nende endi enklaavi tänavatel – New Yorgi Väikese Itaalia linnaosas.
New Orleans ’is, linnas, kus esimesed Sitsiilia immigrandid oma kodu rajasid, nimetas linnapea Joseph A. Shakespeare lõuna-itaallasi ja sitsiillasi avalikult „kõige lodevamateks, pahelisemateks ja kõlvatumateks inimesteks meie seas“. Ta ähvardas: „Teeme lõpu sellele põrgulikule itaalia mürglile, isegi kui selleks tuleb nad kõik maamunalt minema pühkida.“ Pärast selliseid avaldusi ei ole ime, et itaalia kogukonnad otsisid kaitset nende keskel elavalt kuritegelikult elemendilt. Sitsiilia maffia, aga ka Calabria ’Ndrangheta ja Napoli Camorra liikmed võtsid peagi endale uue rolli kaasmaalaste kaitsmises iiri jõukude, korrumpeerunud politsei ja teiste eest, kes soovisid neid terroriseerida ja neilt raha välja pressida.
See kaitse muutus peagi väljapressimiseks. Itaalias oli väljapressimisvorm nimega La Mano Nera (Must Käsi) eksisteerinud juba 18. sajandist saadik. Ohvrid said kirja, mis käskis saatjale raha anda, muidu ähvardas neid surmaga Musta Käe Ühing. Kirjadel oli alati allkirjaks must käejälg. Kuigi Ameerikas ei olnud Musta Käe Ühingut, lõi nende kirjade tekitatud hirm täiusliku kattevarju itaalia immigrantide kuritegevuse bandedele. Peagi oli Musta Käe väljapressimine Ameerikas valdav. Isegi seal elavad Itaalia kuulsused , näiteks Enrico Caruso, olid ohus – kuigi erinevalt suuremast osast ohvritest võis tema politseilt kaitset paluda .
Kõige kurikuulsam Must Käsi oli Ignazio Saietta (Hunt Lupo). Ta oli 1898 . aastal põgenenud mõrvasüüdistuse eest Sitsiilias ja tulnud Ameerikasse, kus töötas oma õemehe Nicholas Morello heaks. Morello oli rajanud oma väljapressimisäri edenevas New Yorgi maffia kuritegevuse perekonnas, mis oli lõpuks suuteline nõudma iiri ja juudi jõukudelt oma territooriumi.
Morello võimu kasv illustreerib täielikult Ameerika maffia päritolu ja selle edukuse põhjusi. Nagu teisedki itaalia banded kogu Ameerikas, alustas ka see oma kogukonna kaitsmisega, mis kasvas üle nende ärakasutamiseks ja pööras itaalia immigrantide umbusalduse võimude vastu tõhusaks vaikimisbarjääriks. Seejärel kasutas ta Musta Käe abil saadud tulusid teistesse kuritegevuse valdkondadesse laienemiseks, lõigates suurt kasu rajatud bande lojaalsuselt ja struktuurilt, mis oli välja arenenud Itaalia ajaloo sadade aastate jooksul. Need kombineeritud tegurid andsid mitte ainult Morellole, vaid ka arenevale maffiale tervikuna organisatsioonilise eelise rivaalide ees ja täiusliku stardiplatvormi edasiseks eluks.
Keeluseadus ja jõukude kasv
Suurem osa Ameerika maffiat käsitlevaid raamatuid algab kuupäevaga 16. jaanuar 1920 – sel päeval jõustus Kaheksateistkümnes parandus ja üle USA laskus keeluseadus. Ei ole kahtlust, et see oli Ameerika organiseeritud kuritegevuse jaoks tõenäoliselt tähtsaim päev ajaloos, kuid see mitte ainult ei loonud maffiat, vaid säästis teda ka võimalikust väljasuremisest.
Enne Esimest maailmasõda, 1914. aastal, näis tulevik paljudele organiseeritud kuritegevuse gruppidele Ameerikas juba kõikuvana. Maad puhastav reformiliikumine oli hakanud lõpetama sidemeid poliitilise masinavärgi ja ennast täis tänavakampade vahel. Ilma poliitilise kaitseta hakkasid paljud legendaarsed jõugud, näiteks New Yorgi Eastmani jõuk ja Whyos, lagunema . Olles ilma jäetud varasematest kasulikest poliitilistest tasudest, suurenes bandede rivaalitsemine osa pärast teises kuritegevuse valdkondades, nagu kontroll ametiühingute üle, hasartmängud ja prostitutsioon, samal ajal murendas nende võimu sisevõitlus.
Traditsioonilised kuritegevuse jõugud ei olnud ainult sünnipäraselt sõltuvad oma sümbiootilisest suhtest poliitikutega, vaid ammutasid suure osa võimust liikmeskonna arvukusest. Eastmani jõuk Monk Eastmani juhtimisel võis kutsuda 1500 meest massivõitlusse, kuid nii suure hulga meeste igapäevane kontrollimine nõudnuks tugevat organisatsioonilist struktuuri, mis puudus täiesti, ja see muutis jõugud nõrgaks, kui nende liidritega midagi juhtus.
Jõukudes puudukas ka ühendav mõtteviis, mis oleks tekkinud geograafilisel ja etnilisel baasil puhtalt selleks, et äri kindlas piirkonnas käigus hoida. Kuna aastatega paranes immigrantide majanduslik olukord, väljus noorem põlvkond tihti enklaavidest, kus olid elanud nende vanemad. See tähendas jõukudele sagedasi probleeme, kust leida uusi noori, kes oleksid tahtnud täita auke , mis tekkisid, kui vanemad liikmed jäid pensionile, sattusid vangi või tapeti.
1900-ndate alguses oli New Yorgi kõige võimsamaks traditsiooniliseks jõuguks Viis Punkti, mille nimi tuli Carfaxist Manhattanil , kus viis tänavat lõikusid. See oli valdavalt itaalia-ameerika jõuk, kuhu kuulusid näiteks Al Capone ja John Torrio , kuid milles oli ka juutidest liikmeid. Jõugu võimu haripunkt oli 1904 . aastal, kui 1000 liiget aitasid George Brinton McClellanit New Yorgi linnapeaks valida. Aga nagu teistelgi selle aja traditsioonilistel jõukudel, hääbus nendegi võim poliitiliste reformide palge ees.
Nende langusest oli valmis kasu saama Must Käsi, mis oli levinud üleriigiliselt kõigis Itaalia kogukondades. Soovides väljapressimisest edasi liikuda , andis Sitsiilia maffialt, Calabria ’Ndranghetalt ja Napoli Camorralt päritud tihedakoeline loomus ja tugev organisatsiooniline ülesehitus neile suure eelise. Nad hakkasid peagi kogu maal üle võtma hasartmänge, ametiühinguid ja kaitseräkitit, mis olid varem kuulunud teistele suurematele jõukudele. Itaallased , kes varem Musta Käe ridadesse ei kuulunud, näiteks Capone ja Torrio, hakkasid samuti mõistma, milliseid eeliseid annab traditsioonilise itaalia suhtumisega struktuur organiseeritud kuritegevusele .
Nad õilmitsesid põgusalt, sest uued itaalia-ameerika kuritegelikud grupid olid poliitilise mõju puudumise tõttu haavatavad. Peagi sattus nende tegevus võimude rünnaku alla – politseijõududes loodi isegi itaalia rühmad, et neid käsile võtta. Algas suur mahasurumine New Orleans’i, Chicago ja San Fransisco seksiäris ning sattus löögi alla New Yorgis ametiühingutelt raha väljapressimine, seega oli hädasti vaja uut sissetulekuallikat.
Selleks uueks sissetulekuks osutus salaviinaga kaubitsemine ja rummi vedu, mis puhkes õitsele, kui 1920. aastal jõustusid Kaheksateistkümnes parandus ja Volsteadi akt, mis keelas alkoholimüügi. Äkitselt oli avanenud uus suur mitme miljoni dollariline üleriigiline illegaalne turg ja ellujäänud kuritegevuse jõugud olid suurepärases positsioonis teenimaks kasumit, varustades üleöö tekkinud tuhandeid salakõrtse. See oli Keeluseadus, mis pani jõugud kasvama ja viis maffia tõusuteele.
Keeluseaduse kehtestamine ei oleks saanud sattuda paremale ajale. Kui see oleks vastu võetud mõned aastad hiljem, oleks itaallaste kogukondade kasv ja politsei kiusamine võinud tähendada, et maffia oleks olnud juba ameerika organiseeritud kuritegevuse näitelava kurnatud jõud. Aga sellises olukorras sai Keeluseadusest nende pilet kuritegevuse hiilgusesse ja äraarvamatu rikkuse juurde.
Kasutatud kirjandus: Varrak , David Southwell, Organiseeritud kuritegevuse ajalugu, lk 27-30
10.08.2019