Roland Barthes - AUTORI SURM (0)

Roland Barthes. AUTORI SURM
Oma novellis „Sarrasine“ on Balzac ühest naiseks maskeeritud kastraadist rääkides kirja pannud järg­mise lause: „See oli tõeline naine oma äkiliste hir­mude, alusetute kapriiside, instinktiivsete ärevushoo­gude, juhuslike julgusesööstude, väljakutsuva oleku ning peene tundeeluga.“ Kes nii ütleb? On see novelli kangelane, kes ei soovi ära tunda naise maski taha peitunud kastraati? On see inimene Balzac, kellel isik­liku kogemuse põhjal on kujunenud oma käsitus nai­sest? On see autor Balzac, kes väljendab „kirjandus­likke” ideid naise olemuse kohta? On see universaal­ne tarkus? Romantiline psühholoogia? Seda on või­matu teada saada — sel lihtsal põhjusel, et kirjutus tähendab igasuguse hääle, igasuguse päritolu hävitamist. Kirjutus on see määramatus, ebaühtlus, kaudsus, kus läheb kaotsi meie subjektiivsus , on see must–ja-valge, kus kaob igasugune identiteet , alates kirju­tava keha enese omast.
Ilmselt on see alati nõnda olnud: niipea kui millestki jutustatakse ilma mingi otsese eesmärgita ja soovita reaalset vahetult mõjutada, st ilma igasuguse muu funktsioonita peale sümbolite rakendamise, leiabki aset katkestus , hääl kaotab oma päritolu, autor sureb , algab kirjutus. Siiski on seda nähtust eri aegadel erinevalt mõistetud: primitiivsetes ühiskondades ei lähtu jutustamine kunagi isikust endast, vaid temast kui vahendajast — šamaanist või laulikust, kelle puhul võib äärmisel juhul imetleda rema „osavust” (s.o narratiivse koodi valdamist), kuid mitte kunagi tema „geeniust” . Autor on uusaegne tegelane, kelle on loonud tõenäoliselt meie ühiskond, kus pärast keskaja lõppu avastati — inglise empirismi, prantsuse ratsiona­lismi ja reformatsioonist võrsunud personaalse usu printsiibi abiga — indiviidi või kõlavamalt öeldes, „inim­isiksuse” väärtus. Seega on loogiline, et kirjanduse vallas omistas just positivism , kapitalistliku ideoloo­gia kokkuvõte ja kõrgpunkt, suurima tähtsuse autori „isikule”. Autor valitseb endiselt kirjandusloo õpiku­tes, kirjanike elulugudes, ajakirjausutlustes ja isegi kir­jameeste endi teadvuses, kui nad päevikut pidades püüavad kokku liita oma isikut ja loomingut; täna­päeva kultuuris käibiv ettekujutus kirjandusest on des­pootlikult koondunud autori, tema isiku, elukäigu, rnaitsete ja kirgede ümber; kriitika seisneb enamjaolt ikka veel väidetes, et Baudelaire 'i looming võrdub Baudelaire'i kui inimese äpardumisega, Van Goghi oma — tema hullumeelsusega, Tšaikovski oma — tema pahega: teose seletust otsitakse ikka tema kirjapanija juu­rest, justkui oleks see lõppkokkuvõttes alati ühe ja sama isiku, autori hääl, mis läbi fiktsiooni enam-vähem lä­bipaistva allegooria esitab meile oma ”pihtimuse”.
Kuigi Autori võim on veel väga suur („uuskriitika" on seda tihtipeale (üksnes tugevdanud), on ütlematagi selge, et mõned kirjanikud on juba ammu püüd­nud seda kõigutada. Prantsusmaal oli Mallarmé ilm­selt esimene, kes nägi ja aimas täies ulatuses ette va­jadust asendada see, keda seni oli peetud keele val­dajaks, keele enesega; tema nagu ka meie arvates on kõnelejaks keel, mitte autor; kirjutada tähendab saa­vutada eeldatava ebaisikulisuse kaudu — mida ei tohi mingil juhul segamini ajada realistliku kirjaniku kast­reeriva objektiivsusega — olukord, kus tegutseb, „toi­mib” ainult keel, mitte „mina”: kogu Mallarmé poee­tika seisnebki autori taandamises kirjutuse kasuks (mis tähendab, nagu hiljem näeme, tema koha loovuta­mist lugejale). Valéry, kes oli takerdunud „mina”­psühholoogiasse, küll mahendas Mallarmé seisukoh­ti märgatavalt, ent tuginedes oma klassitsismihuvi ajel retoorikaõpetusele, õõnestas ja naeruvääristas pide ­ valt Autori tähtsust, rõhutades tema tegevuse keele­list ja justkui „etteaimamatut” iseloomu; kõigis oma proosateostes astus Valery välja kirjanduse sõnalise põhiolemuse eest, mille kõrval igasugune apelleeri­mine kirjaniku siseelule näis talle puhta ebausuna. Isegi Proust , hoolimata tema nn analüüside näilisest psühholoogilisusest, seadis endale nähtavasti eesmärgiks äärmusliku subtilisatsiooni /peenestamine; targutamine/ kaudu pöördumatult segi ajada kirjaniku ja tema tegelaste vahekord: tehes jutustajast mitte selle, kes nägi või koges , isegi mitte selle, kes kirjutab, vaid selle, kes hakkab kirjutama ( noormees romaanis — aga kui vana ta on? ja kes ta on? — tahab kirjutada, aga ei suuda, ja romaan lõpeb, kui kirjutamine lõpuks võimalikuks saab), lõi Proust nüüdisaegse kirjutuse epopöa: selle asemel et paigutada oma elu romaani, nagu nii tihti arvatakse, pööras ta kõik pea peale ja tegi oma elust enesest teose, millele ta raamat sai otsekui mudeliks, ning nii me mõistame, et mitte Charlus ei jäljenda Monte­squiou'd, vaid Montesquiou ise on oma pisiasjalises, ajaloolises reaalsuses kõigest teisejärguline fragment , tuletis Charlusist. Ja lõpuks — kui piirduda siinkohal modernsuse eelajalooga, sürrealism ei saanud mui­dugi omistada keelele suveräänset positsiooni, kuna keel on süsteem ja sürrealistliku liikumise romantili­seks taotluseks oli koodide otsene purustamine, mis on muide illusoorne, sest koodi ei saa hävitada, teda saab üksnes „üle mängida” ent kutsudes lakkama­tult üles jõhkralt rikkuma tavatähendusi (kuulus sür­realistlik „katkestus"), nõudes, et käsi kirjutaks võimalikult kiiresti sellest, mida mõistuski veel ei tea (automaatkirjutus), tunnustades ja rakendades mit­mekesikirjutamise printsiipi, aitas sürrealism siiski kaasa Autori kuju desakraliseerimisele. Lisaks, väl­jaspool kirjandust ennast (tõtt-öelda hakkavad need eristused küll aeguma), pakkus keeleteadus Autori hävitamiseks välja väärtusliku analüütilise vahendi, näidates, et lausumine tervikuna on tühi protsess, mis funktsioneerib väga hästi ka ilma, et oleks tarvis teda vestlejate isikutega täita: keeleteaduslikust vaatenur­ gast pole Autor eales midagi enamat kui see, kes kir­jutab, täpselt nagu mina on kõigest see, kes ütleb mina. Keeles pole meil tegemist mitte „isikuga”, vaid „alusega”, ning sellest alusest , mis väljaspool teda määratlevat lausumist ei sisalda midagi, piisab keele ”kooshoidmiseks", st ammendamiseks.
Autori eemaldumine ( Brechti eeskujul võiksime rääkida siin tõelisest „võõritusest” — Autor piseneb ku­jukeseks kirjanduse näitelava taganurgas) pole pel­galt ajalooline tõik ega kirjutuse akt, vaid sellega muutub üdini nüüdisaegse teksti olemus (ehk — see teeb sama välja — teksti luuakse ja loetakse edaspidi nii, nagu ei eksisteeriks autorit ühelgi tekstitasandil). Esiteks muutub aeg. Kui usutakse Autorisse, nähakse teda alati raamatule eelnemas: raamat ja autor asetu­vad ühele teljele, mis jaguneb eelnevaks ja hilisemaks: Autorit peetakse selleks, kes toidab teost, st ta eksis­teerib enne teost, mõtleb, kannatab, elab teose ni­mel; tal on oma loominguga samasugune eelnevus­suhe nagu isal pojaga. Nüüdisaegne skriptor seevas­tu sünnib samal ajahetkel kui ta tekstki; enne ega väljaspool oma kirjutust pole teda olemas, ta pole alus, millele tema teos oleks öeldiseks; on ainult üks aeg, lausumise hetk, igasugune tekst on kirjutatud igavesti siin ja praegu. Selle tagajärjeks (või põhju­seks) on, et kirjutamine ei saa enam märkida üleskirjutamist, tõdemist, kujutamist, „pildi maalimist” (na­gu ütlesid klassikalised autorid), vaid hoopis seda, mida keeleteadlased Oxfordi filosoofide eeskujul ni­metavad performatiiviks, tegusõna haruldaseks esi­nemisvormiks (eranditult olevikus ja esimeses isikus ), mille puhul lausumisel pole muud sisu (muud lausun­git) kul tema toimumise akt ise: umbes nagu kuninga­te Ma kuulutan või endisaegsete poeetide Ma laulan; seega ei saa kaasaegne skriptor, olles Autori maha matnud, enam oma pateetiliste eelkäijate moel usku­da, et tema käsi on ta mõtete või tundmuste ülestä­hendamiseks liiga aeglane ja niisiis tuleb tal paratama­tusest seadus teha ning seda mahajäämust rõhutades lõputult „töötada" vormi kallal; vastupidi, kaasaegse skriptori puhul märgistab tema igasugusest häälest la­hutatud, ainuüksi kirjapaneku (ja mitte väljenduse) žestist juhitud käsi tekstivälja, millel puudub päritolu — või vähemalt muu päritolu peale keele enda, st selle, mis ise seab igasugust päritolu pidevalt kahtluse alla.
Me teame nüüd, et tekst ei koosne sõnadereast, mis kannaks endas ühtset, mingis mõttes teoloogilist tä­hendust (Autor-Jumala „sõnumit”), vaid ta on mitme­mõõtmeline ruum, kus omavahel põimuvad ja põr­kuvad erinevad kirjutused, millest ükski pole algupä­rane: tekst on tuhandetest kultuurikolletest pärineva­te tsitaatide kude. Nagu Bouvard ja Pécuchet, need ühtaegu ülevad ja koomilised igavesed kopeerijad, kelle äärmine naeruväärsus ongi see, mis toob täpselt esile kirjutuse tõe, ei saa kirjanik teha muud kul jäljendada mingit alati juba olemas olevat ja mitte kunagi algupä­rast žesti; ta võib vaid kirjutusi segada, neid omavahel vastandada, toetumata kunagi täielikult ühele neist; tahab ta end väljendada, peab ta vähemalt teadma, et see sisemine „miski", mille „vahendamisele" ta pre­tendeerib, pole muud kui juba valmis sõnaraamat, mille sõnu saab seletada üksnes teiste sõnade abil, ja nii lõp­matuseni: nagu juhtus näiteks noore Thomas de Quin ­cey'ga, kes, nagu kirjutab Baudelaire, oli nii tugev kree­ka keeles, et tõlkimaks sellesse surnud keelde läbinisti kaasaegseid mõtteid ja kujundeid „lõi endale käepära­se sõnaraamatu, palju keerulisema ja mahukama kui need, mis rajanevad puhtkirjanduslike tõlgete lihtla­ basel rittaladumisel“ („Kunstlikud paradiisid“); Auto­ri järeltulija, skriptor, ei kanna endas enam ei kirgi, tujusid, tundmusi ega muljeid , vaid seda hiigelsõna­raamatut, kust ta ammutab oma kirjutuse, mis iial ei seisku: elu saab ainult jäljendada raamatut, ja see raa­mat ise on üksnes märkide kude, kadunud, igavesti kaugenev jäljendus.
Kui Autor on eemaldatud, muutub igasugune teksti „dešifreerimise” püüe tarbetuks. Tekstile Autori andmine tähendab teksti vägivaldset peatamist, tema va­rustamist lõpliku tähistatavaga, kirjutuse sulgemist. Selline lähenemisviis sobib väga hästi kriitikale, mille peasihiks on avastada teose tagant Autor (või tema hüpostaasid: ühiskond, ajalugu, psüühe, vabadus) — niipea kui Autor on leitud, on tekst „ära seletatud“ ja kriitik võitnud; seega pole midagi imekspandavat sel­les, et ajaloolises plaanis oli Autori valitsusaeg ühtlasi ka Kriitiku valitsusaeg, nagu selleski , et üheaegset Autoriga on praegu kõikuma löönud ka kriitika (olgu ta või „uus"). Mitmemõõtmelises kirjutuses vajab kõik lahtiharutamist, aga mitte lahtišifreerimist; struktuuri võib järgida, „üles võtta” (nagu öeldakse jooksma läi­nud sukasilma kohta) kõigis tema kordustes ja kõigil tema tasandeil, aga tal puudub aluspõhi; kirjutuse ruum on selleks, et see läbi käia, aga mitte, et sellest läbi murda; kirjutus loob pidevalt tähendusi, ent ainult selleks, et neid jälle hajutada: ta asub tähendust süstemaatiliselt vabastama. Nõnda vallandab kirjandus (edaspidi tuleks pigem öelda kirjutus) — kuivõrd keel­dub omistamast tekstile (ning maailmale kui tekstile) „saladust”, st lõplikku tähendust, — tegevuse, mida võiks nimetada anti-teoloogiliseks, lausa revolutsioo­niliseks, sest tähenduse seiskamisest lahtiütlemine tähendab lõppkokkuvõttes Iahtiütlemist Jumalast ja tema hüpostaasidest: mõistusest, teadusest, seadusest.
Tuleme tagasi Balzaci lause juurde. Seda ei ütle keegi (st mitte ükski ”isik”): selle lause lähtekoht, tema hääl, pole kirjutuses, vaid lugemises. Üks teine, väga tabav näide aitab meil seda mõista: viimase aja uurimused (Jena- Pierre Vernant) on valgust heitnud kreeka tra­göödia sügavalt kahemõttelisele olemusele; tragöödia tekst on kootud kahetähenduslikest sõnadest. mida iga tegelane mõistab ühepoolselt (selles igave­ses arusaamatuses „traagika” seisnebki); siiski on ole­mas keegi, kes kuuleb iga sõna kogu selle kahetähen­duslikkuses, ning kuuleb isegi, kui nii võib õelda, tema ees kõnelevate tegelaste kurtust: see keegi on lugeja (või siin — kuulaja). Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pä­rinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis , väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adres­saadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüü­hikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed katsed mõista uut kirjutust hukka mingi humanismi nimel, mis silma­kirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikali­ne kriitika pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida kor­ralik ühiskond üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele tuleviku tagasi andmiseks tuleb kukutada tema müüt: lugeja sünni hinnaks on Autori surm.
1968
Tõlk. Marek Tamm (Roland Barthes. Autori surm. Tallinn: Varrak, 2002.)