Juuksuri ajalooline kujunemine (0)

IDA VIRUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
nimi
klass
JUUKSURITE AJALUGU
Referaat
Juhendaja :
Ida-Virumaa 2014a
SISUKORD
1.Sissejuhatus
2.Ajalugu
3.Antiikajastu
4. Muistne Egiptus
5. Soengu ajalugu
6.Huvitavaid pilte juuksurite töövahenditest
7.Kokuvõte
8.Kasutatud kirjandus
Sissejuhatus
Referaadi teemaks on „Juuksurite ajalugu“. Soov alati kaunis välja näha - see on üks inimese igavestest püüdlustest. Inimesed on läbi aegade oma välimusele väga suurt tähelepanu pööranud ja ka meie päevil on see teema endiselt aktuaalne . Kauni välimuse üks komponentidest on kahtlemata ilusad juuksed.
Oma referaadis räägin juuksuri töö ajaloolisest kujunemisest, soengu ajaloost Eestis ja lisan mõned huvitavad pildid töövahenditest
Head lugemist.
Ajalugu
Juuksurite tekkimise esimesed märgid pärinevad egiptusest umbes V aastatuhat eKr.Nii kummaline kui se ka poleks tekkisid soengud primitiivses ühiskonnas varem kui riided, tuhandeid aastaid on inimesed pööranud suurt tähelepanu juuse ilu ja nende hooldamisele.Kauges minevikus soeng ei kaunistanud ainult juukseid vaid tähendas ka eriala, sotsiaalset staatust,kodakonsust ja omas suurt tähtsust poliitilises vaates. Orjad ja teenijad punusid juustest kaheksa patsi ja sidusid need ühele poole kaela. Nende juuksestiil pidigi eralduma muust rahvast, kuna orjad ja teenijad mingisugust väärtust ei omanud. (Sptimes)
Preestrid oma kommete kohaselt raseerisid juuksed ära. Iga kolme päeva tagant raseerisid nad kõik oma ihukarvad; nii kulmud kui ka ripsmed . Preestrid olid sunnitud ennast kaitsma ebapuhtuste eest, mis kaasnesid preestrite poolt läbi viidud rituaalidega.
Egiptlased kasutasid väga vähe peakatteid. Vaarao riietumisesse kuulus omamoodi rätik, nemens, mis oli triibuline ja mis mähiti nagu turbanit pea ümber. (Sptimes, Reshafim)
Iga ajastu toob endaga kaasa midagi uut juuksuri eriala arengus mis peegeldab erinevate rahvaste elu ja kombeid ning nende arusaama ilust .
Antiik ajastu
Kõiki protseduure viisid läbi orjad ja igal ühel neist oli oma kindel ülesanne
Juukselõikus protseduure tehti ränikivist valmistatud noaga. Nuga aeti leegi kohal kuumaks ja sellega kärbiti juukseid.
Samuti aeti meestel habet ränikivist või pronksist valmistatud „habemenoaga“
Meeste juuksed seoti kimpu nahkpaelte abil,naised aga punusid endale patse ja sättisid ned soenguteks.
Muistne Egiptus .
Freskodel, urnidel ja kirstudel olevad maalingud tõestavad, et juuksur oli selle ajastul aukohal . Muistsetel Egiptlastel oli ka oma jumal selleks otstarbeks barber god. Jõukamatel olid omad isiklikud juuksurid, kes neile personaalseid visiite tegid, hoides oma töövahendeid ja kõike asjasse puutuvat rikkalikult kaunistatud kastides. Harvad polnud ka juhud, kui juuksur kuulus jõuka Egiptlase kaaskonda. Samas ei olnud teenus ainult rikkurite lõbu. Vaesemad kodanikud nautisid rändjuuksuri teenust, kes sättis oma äri õles sobivaima puu najale . Ancient Egypt Cosmetics
Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga. Viimase valmistamiseks oli kasutatud nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranžikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni.
Egiptlased täiustasid looduse poolt loodut oma kosmeetikakunstiga. Näod olid ruuged, huuled ja küüned värvitud ning juuksed ja jalad õlitatud. Isegi naist kujutavatel skulptuuridel olid silmad värvitud. Kellel oli see võimalik, lasi endale ka kirstu kaasa panna seitset sorti kreemi ja kahte sorti ruuži. Mõned kasutusel olnud õlid on leidnud oma koha ka tänapäeva kosmeetikas .
Soenguajalugu
Juuksemood sotsiaalse näitajana
Eesti muistses talupojakultuuris ning agraarühiskonnas kandsid tüdrukud pikki juukseid, abielludes lõigati naistel juuksed ära või kandsid nad neid punutult kuklas : juuksed olid naise sotsiaalse staatuse sümbol. Samuti arvati olevat kehakarvadel, k.a. juustel, maagiline jõud. Juuste maagiline jõud ning vägi avaldus rohketes tabudes, keeldudes ja vanarahva ütlemistes, mis on tänaseni meie folkloristilises aineses talletunud. Allpool mõned näited:
Naiste rahvaste juuksid lõigatud lammaste raudega ja kui juuksed lõigatud saanud siis korjatud maha lõigatud tükid üles ja pandud vassakuma jala kinga sisse ja viidud lammaste lauta sõnnikusse seepärast etLilli Reismani ristiema hästi head juuksed kasvaks.
Vana rahvas arvas et inimestel üles tõusmise ajal kõik asjad käes pidit olema. Kui juuksed ära tulid peast need topsid nad seina prao vahele et neid kätte saada kui taga noutakse [nõutakse].
Lõigatud juuksed topiti seinaprao vahele. Maha ei tohtinud juukseid visata. Tuul oleks need kes teab kuhu viinud, oleksid kurjade inimeste kätte sattunud ja need juusteendisele kandjale võinud kahju teha. Kelle käes kellegi juuksed, see võib, kui oskab,teisele palju kurja teha.
20. sajandi algupoolel ühelt poolt linnastumise mõjudel, teisalt piiride avardumise tõttu hakkasid eesti naiseni üha enam jõudma Lääne-Euroopa moemõjutused ning moodsa mõtlemise ideed. Naiste mentaliteedimuutust peegeldabki eriti hästi just mood: 1920.aastate naiseideaal oli linlik-euroopalik: sportlik ja sihvakas lühikesi kleite kandev poisilik tütarlaps.
Avalikkuses arutleti koguni küsimuse üle, kas poisipead võib üleüldse moeks pidada?
Need, kes seda jaatavad, unustavad kahjuks, et ükski mood, kui ta ei ole eluline, ei püsi kaua. Isegi tantsud ei püsi moodis üle poole aasta, rääkimata tualetist jne.
Poisipea iga võib aga arvata juba aastakümnete peale. Suurima tõuke tema kasuks andis ilmasõda. Naised kisti kaasa mitmesugustele aladele , mis sõjaga seotud, ja seal ei olnud enam mahti hoolitseda pikkade juuste eest. Samuti on näitelava ammugi selgeks teinud oma tegelastele poisipea tarvilikkuse. Suur publikum vaatas esiotsa sarnaste naiste kui mingisuguste kesksugu olevuste peale – ei ole mees ega ole ka naine. /…/ Nõnda siis – ei mingisuguse moe ega narruse pärast, vaid lihtsalt praktilise lihtsuse seisukohalt välja minnes on poisipea enestele naiste seas päris palju austajaid leidnud.
Uus juuksestiil, poisipea, muutus esialgu kõhklevalt 1920. ja siis 1930. aastatel üha kindlamalt enesestmõistetavaks. Lühikesed juuksed muutusid niivõrd mugavaks, et usuti siiralt: naised ei loobu kunagi lühikeste juuste kandmisest, sest nad on meeldivad, nooruslikud, hügieenilised, kergesti hooldatavad, võimaldades naisele peale selle täiesti naiselikku, soovi järgi varieeruvat ja tüübile vastvat soengut.
Moodsas Eesti Vabariigis ei näidanud enam juuste pikkus naise sotsiaalset staatust või seisundit , vaid nüüd näitas seda soengu moodsus, öeldi koguni, et tänapäeval on juusenam ehteks kui kaitseks.26 Moodne soeng tähendas lühikesi juukseid, vesilained, hiljem 1930. aastate teisest poolest elektri-, auru- ja poldilokke. Poisipead peeti nii praktiliseks kui moodsaks ning ametlikus poisipea propagandas öeldi, et praktilistele nõuetele peavad alistuma naised igast rahvusest, seisusest, vanusest jne. Öeldi koguni, et poisipeaga on igal naisel kergem elada: juukseid on kergem pesta, siluda ja temaga jäävad nägemata need “rasked” mured, mis tuntakse soengu pärast õhtul magama heites ja hommikul ärgates. Lühikese juukse kasuks rõhutati ka tema tervislikkust ning juuste äralõikamine olevat mõne naise juuksed suisa hävinemisest päästnud.
Esialgu olid moodsamatele ja uutele juuksemoe suundadele vastuvõtlikumad linnanaised, sest nende võimalused enda eest hoolitsemisel olid nii rahaliselt kui ka ilu- ja moeteenuste kättesaadavuselt märksa paremad. Lühijuuste mood levis linnadest siiski üsna kiiresti ka alevitesse ning sealt edasi küladesse.
Huvitavaid pilte juuksurite töövahenditest.
Esteetiline revolutsioon ilusalongides: vuntside lokitangidest kaasaegse solaariumini.
Peeglite sära , meeldivad lõhnad, aromaatne tee või kohv armsas tassis.. kas on midagi ilusalongides aastate jooksul muutunud..?
Esimesed föönid hakati kasutama XIX sajandi lõpul. Need olid tõesti jõmakad. Olen kindel, et see pole päris unistuse föön
1920 aastast oli võimalik fööni koduseks kasutamiseks osta. See nägi välja nagu tavaline kaasaegne föön. 1951 aastast hakati kasutama nn " Bonnet "
Ilusalongides kasutatai spetsiaalseid fööne (tänapäeval need asendati kliimatsoonidega
Räägitakse, et juuste lokkimine võttis umbes 6-8 tundi! Fotodel on XVII -XIX saj. krepi- ja lokitangid
Meestel on oma saladused .. Aga kas tead, et naad kasutasid miniatuurseid lokitange, mis olid vuntsideks ja habemeks mõeldud? XIX sajandi džentelmeni komplekt
Palju huvitavaid pilte saab vaadata veel http://arangur.ee/artiklid
Kokkuvõte
Kes on siis juuksur? Ajalugu räägib, et algselt oli juuksur kellegi ori või teenia,
hiljem kõrgelt hinnatud tegelane.
Tänapäeva juuksuri mõiste :
Juuksur on isik, kes lõikab, piirab, stiliseerib teiste inimeste juukseid.
Igal juhul on se amet läbi aegade olnud väga huvitav ala ja ajaga on ta väga palju arenenud.
Kasutatud kirjandus

http://juuksed-juuksepikendused.blogspot.com/2010/03/juuksevarvimise-kunst.html (12.11.2014)

http://arangur.ee/artiklid (12.11.2014)

http://syda10.com/uudised/uuksemoeajalugu/ (12.11.2014)

http://soenguajalugu.wordpress.com/category/iluteenuste-ajalugu-eestis/juuksemood-sotsiaalse-naitajana/ (12.11.2014)

http://et.wikipedia.org/wiki/Juuksur (12.11.2014)

http://soenguajalugu.wordpress.com/category/moeajalugu/muistne-egiptus-moeajalugu/ (12.11.2014)

http://soengukunstiajalugu.weebly.com/kirjandus.html (12.11.2014)

http://www.licei.info/?p=31 (12.11.2014)

http://marinni.livejournal.com/407038.html (12.11.2014)