Eesti teater pärast II maailmasõda (1)

Eesti teater pärast II maailmasõda
Igatahes oli kunstide areng seni olnud suuresti orgaaniline, isereguleeruv . Nõukogude okupatsioon 1940. aastal muutis olukorra täielikult.
Jätkudes läbi kolme sõja-aasta (1941-44) ning siis täie jõuga naasnud stalinliku terrori, järgnes nüüd ligi 15-aastane pime aeg. Ühtlasi tõi II maailmasõda kaasa tillukese eesti kultuuri harjumatu jagunemise kodu- ja pagulasharuks. Nagu teistes kunstides oli ka teatris Läände põgenenute arv suur. Ent erinevalt näiteks kirjandusest, kus pagulasharu järgneva 20 aasta vältel säilitas selge ülekaalu koduharu ees, viis teatri suurem sõltuvus materiaalsetest oludest kutseliste truppide kiirele hääbumisele paguluses . Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti näitelava algusaegadelgi edendasid rohkem ühtekuuluvustunnet kui kunstitaotlusi ja repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid menureid. Draama jäi alati üheks pagulaskirjanduse nõrgemaks liigiks.
Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed. Stiililiselt järgisid lavastused stanislavskilikuks nimetatud kroonurealismi ettekirjutusi, mis ideoloogilisemates lõikudes tähendas kõige ebarealistlikumat õõnsat paatost. Piiratuma politiseerituse tõttu kannatas vähem muusikateater , mille populaarsus seeläbi tollal tunduvalt kasvas. Kuid peamine oli, et eesti rahvus ja kultuur elasid selle perioodi siiski üle. Teatri vallas suleti küll rida väiksemaid provintsilavasid (Narvas, Võrus, Valgas , Kuressaares) ja Tallinnas jäi Draamateater 15 aastaks ainsaks eestikeelseks sõnateatriks. Samas lisandusid Vene Draamateater ja Nukuteater , ning "Estonia" muudeti 1949 puhtakujuliseks muusikateatriks. Üldkokkuvõttes oli Eesti teatrivõrk ikkagi märksa tihedam kui mujal Nõukogude Liidus.