Keelpillid (0)

 
Meremäe kool 
 
 
 
 
 
 
 
 
Keelpillid  
Referaat 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Jan-Erik Heering 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
2016  
 
Sisukord 
 
Sisukord…………..……………………………………………………………2 
Keelpillide sissejuhatus……………………………………………………….3 
Keelpillid………………………………………………………………………..4 
Mõisted…………………………………………………………………………9 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Sissejuhatus 
 
Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv 
pillikeel. Keelpillide heli tekitajaks on pingutatud keelpillikeel, mis on valmistatud 
metallist, soolest või mõnest muust materjalist. Keel pannakse võnkuma näiteks 
poognatõmmete, sõrme või plektrumiga näppimise, poogna , haamrite või muude 
vahenditega löömisega.Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud 
kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja 
võimendades tekitatud heli. Klaveri keeli lüüakse haamritega. Klavessiini keeli 
näpitakse sulerootsuga.Klassikalise sümfooniaorkestri koosseisus kasutatakse 
poogenpillidest põhiliselt viiulit , vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest 
harfi .Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja 
tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega" muusikariistu näeb juba 
Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses 
seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela 
poole minnes sujuvalt . Sellised pillid on mandora ja rebekk .Viiuleid valmistatakse 
kaheksas suuruses: 1/16, 1/10, 1/8, 1/4, 1/2, 3/4, 7/8 ja 4/4. 
 
                                                               Rebekk 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Poogenpillid 
 
Viiul  
 
Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka 
pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised 
võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku . viiulisarnaseid pille tunti Indias 
juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 
1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalja 
viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari. Viiuli kere koosneb omapärase kujuga 
piklikust kõlakastist, mille kaasja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on 
kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael , mille peal on 
sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud 
toredasti keerdus pea, millel on natuke naljakas nimi - tigu . Teo alaosast käivad läbi 
häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates 
saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel 
kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas 
kinnituvad keeled keelehoidjale. Keelehoidja pannakse kõlakasti laiema otsa külge 
nööbiga. Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on kõlakasti 
keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja 
sadul kannavad pillikeeli. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja 
toetab seda lõuaga. Viiuldaja sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri 
keelepillide pere liikmed - alt, tšello ja kontrabass . 
 
 
 
  ​ Vioola  
 
Vioola on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti 
kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka 
soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - 
asetab pilli vasakule õlale ja toetab lõuaga. 
 
 
Tšello 
 
Tšello on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist 
veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla 
ning suurte mängutehniliste võimalustega on tšello populaarne nii soolo - kui ka 
ansamblipillina. Praeguse kuju ja mõõtmete sai tšello XVII sajandil kuulsalt itaalia 
viiulimeistrilt Antonio Stradivarilt. Mängimiseks asetab pillimees tšello põlvede 
vahele. Pill toetub kere laiema otsa külge kinnitatud kandepulgaga maha. Vanasti oli 
peen tšellot ka selliselt mängida nagu on kujutatud kõrvaloleval pildil. 
 
 
 
 
 
Kontrabass 
 
See on kontrabass. Ta on orkestri ja keelpillide perekonna kõige suurem pill. 
Kontrabassi nagu altigi kasutatakse enamasti ansamblipillina. Varaseim tänapäeva 
kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566 . Kuna kontrabass on keskmist 
kasvu mehe kõrgune, siis tuleb teda mängida püsti seistes. Pill toetub kere laiemale  
otsale kinnitatud kandepulgaga maha. 
 
 
   
 
 
 
   
Need neli keelpillide pere liiget moodustavad sümfooniaorkestri olulise osa. Nelja 
peale kokku saavad nad mängida õige madalaid ja väga kõrgeid toone, mida 
muusikas kasutatakse. Keelpille on sümfoonia orkestris ka kõige rohkem: suurtes 
orkestrites on 28-30 viiuldajat, 10-12 aldimängijat 8-10 kontrabassisti.  
Keelepillidest saab moodustada eraldi orkestri - viiul, vioola, tšello ja kontrabass - 
annavad kokku keelpilliorkestri. Väiksema mängijatearvuga (näiteks 8 viiulit, 3 alti, 1 
tšello ja 1 kontrabass) keelpilliorkestrit nimetatakse kammerorkestriks . Tihti 
lisanduvad kammerorkestris keelepillidele ka mõned puhk - ja löökpillid. 
 
Näppepillid  
 
Harf  
 
Harf on väga vana pill. tema ürgne esiisa - puupoognale pingutatud pillikeel - helises  
sumeritele juba 6000 aastat tagasi. Vanim mitme keelega harf pärineb Egiptusest. 
Sellel oli lai loogakujuline puuosa. Looga üks haru oli peenem ja teine haru laiem 
ning seest õõnes. Harude vahele olid tõmmatud keeled. Sellist tüüpi harf levis üle 
maailma kuni Hiinani ja Jaapanini välja. Veel tänapäeval kasutatakse niisuguseid 
harfe Birmas.Teadmata ajal paigaldati Euroopas harfi loogaotste vahele tugipuu, mis 
aitas keelte pinget tasakaalustada. Nii oli siis lõpuks välja kujunenud kolmnurkne 
raamharf. Keldi hõimudel sai seesugune pill rahvapilliks. Sellega mängiti ainult 
kindlas helilaadis pillilugusid. Mängu ajal pillikeelte helikõrgust muuta ei saanud. 
Kaasaegse pedaalharfi esimesed eksemplarid valmistas Pariisi pillimeister P. J. 
Cousineau 1782. aastal. Tema ametikaaslane S. Erard täiustas pilli ja 1820. aastal 
oli igasugustes helilaadides mängimiseks kõlblik harf valmis. Kaasaegsel 
kaksikpedaalharfil on kolmnurksele raamile tõmmatud 46-47 keelt. Neid saab 
harfimängija pingutada - nende helikõrgust muuta - 7 pedaaliga. Harfi alumisel küljel 
on kõlakast . Harfi mängitakse istudes . Harfimängija õlg toetab kõlakasti ülemist osa, 
mõlema käe sõrmedega tõmbab ta pillikeeled helisema ja kõlab imeline õrnalt 
kumisev harfihääl. Harf on populaarne soolo- ja ansamblipill. 
 
 
Kitarr  
 
Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga 
populaarne pill fiidel . Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8-kujuline kõlakast, 
jaotustega sõrmlaud, häälestuskruvid. Keelte arvu järgi eristatakse 6 keelega itaalia, 
7 keelega vene ja 2-8 keelega havai kitarri. Itaalia ja vene kitarr on kujult sarnased, 
neid mängitakse sõrmedega näppides (siit ka nimetus " näppepill ") või lipitsaga 
(plektroniga) keeli tõmmates. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Mõisted: 
Poogen​ - Poognal on puust selg ehk vibu ja selle külge kinnitatakse jõhvid Neid on 
kimbus koos kuni paarsada tükki . Poogna selles otsas, mida pillimees käes hoiab, 
on kavala ehitus ja naljaka nimega asjake - konn- ja selle külge kinnitatakse jõhvid 
ühte otsa neid pingutada. Jõhve hõõrutakse kampoliga. See teeb nad karedamaks. 
Jõhvidega tõmmatakse risti üle pillikeelte, et need hakkaksid võnkuma. Keeli saab 
võnkuma panna ka poogna puust seljaga vastu neid lüües. Seda mänguvõtet 
tähistatakse itaaliakeelse väljendiga ​col legno. 
Sõrmlaud e. griff ​- Sõrmlaud valmistatakse enamasti mustast puust. Ta on 
paigutatud pillikaelale keelte alla. Neljakeelelise pilliga saaks nii (nagu keeled pärast 
häälestamist kõlama jäävad) mängida ainult neljatoonilisi lugusid . See oleks aga 
kindlasti üpris igav ja vaevalt niisugune neljatoonipill üldse kasutamist leiaks Selleks 
aga, et mängida hurmavaid pillilugusid, on vaja muuta keele pikkust. Mida pikem on 
pillikeel, seda kõrgem on toon. Keelepillimängija muudab sedasi oma 
instrumendikeelte pikkust, et vajutab neid vasaku käe sõrmedega vastu sõrmlauda. 
Niimoodi muutub pillikeele selle osa pikkus, mille mängija helisema tõmbab, ja 
ühtlasi ka toon, mis kuuldavale tuleb. Pillimees saab nüüd mängida igasuguseid 
viisikäike ja -keerutusi, mida tal parajast vaja on. Viiuli, aldi, tšello ja kontrabassi 
sõrmlaual ei ole tähistatud tooni muutumise kohti. Nende sõrmlaud on sile. Teiste 
keelpillide - kitarri, mandoliini, balalaika, bandzo sõrmlaual on tooni muutumise 
kohtadesse paigutatud metallnaastud. See mõnevõrra lihtsustab mängimist. 
mänguvõtete erinevuse tõttu nimetatakse neid keelpille näppepillideks. 
Roop. Sordiin ​- Pillikeeled toetuvad roobi peale ja roop annab nende võnkumised  
edasi kõlakastile. Roopi on vaja eelkõige selleks, et pillikeeled ei liibuks vastu 
sõrmlauda ja kõlakasti - siis ei saaks nad ju võnkuda. Keelpillimängija kasutab mõne 
muusikapala mängimisel sordiini. See on väike kammikujuline puutükike, mis 
asetatakse roobile. Ta summutab roobi võnkumist ning seetõttu muutub pilli hääl 
sumedamaks ja mahedamaks. Muusikalõiku, kus on vaja mängida sordiiniga, 
tähistatakse itaaliakeelse väljendiga ​con sordino. 
Häälestuspulk​ - Keelpillide häälestuspulgad tehakse puust. Nad on tihedalt teo 
sisse surutud ja nende külge kinnitatakse pillikeeled. Häälestuspulka keerates saab 
pillikeelt pingutada ehk pilli häälestada. Näppepillidel (kitarr, mandoliin ) on pillikeeled 
kinnitatud väikese metallist võlli külge. Võlli saab keerata hammasratta abil. 
 
Lõuahoidja​ - Viiuli- ja aldimängija kasutavad lõuahoidjat. See on puutükk, mille sees 
on niisugune lohk , kuhu pillimehel on mugav lõuga toetada. Lõuahoidja kinnitatakse 
metallklambriga pilli külge ning ta aitab pilli paremini hoida mängimiseks vajalikus 
asendis ja ta ka kaitseb pilli. Pillimäng on tore ja lustlik, aga ta on ka päris raske töö, 
mis vahel naha õige märjaks võtab. Niiskus aga rikub instrumenti. 
 
Kasutatud allikad:  
https://et.wikipedia.org/wiki/Keelpillid 
https://kjpg.tartu.ee/~anumai.lillo/konspektid/kp.html